Sildiarhiiv: sõda

Soe toit on ainult harjumus ja traditsioon

Toidu kuumutamise ja muu töötluse eesmärgiks ajalooliselt oli selle näritavaks muutmine, toitainete parem kättesaadavus ja haigustekitajate tapmine. Tänapäeval saab toidu toorainet söödavaks töödelda ja säilitada ka muul moel kui vahetult enne söömist kuumutades. Haigustekitajaid saab hävitada keemiliselt (säilitusained, muuhulgas happed, alused, alkohol, sool, suhkur) ja füüsikaliselt (kuumus, rõhk, kuivatus, külmutamine parasiitide vastu), toitu seejärel hermeetiliselt pakendades. Tekstuuri näritavaks ja neelatavaks muutmiseks piisab pulbriks jahvatamisest. Seetõttu pole vaja kodus keeta-küpsetada.

Meeldivuse seisukohast on soe toit ja kuum või külm jook lapsepõlvest saadud harjumus. Maailma vaeseimates piirkondades kasvanud inimestele külm jook ei meeldi, kuna külmutusseadete puudumisel pole nad harjunud seda tarbima. Harjumuslikkust näitab ka samas olukorras vastandlike temperatuuridega vedelike joomine eri kultuurides – Türgi ja Hiina kuum tee, USA jääkuubikuid täis suhkrujoogitops (sealhulgas jäätee) sarnases subtroopikas või kõrbes (Florida, Arizona, Xiamen, Guangzhou). Keemiline koostis võib jookidel sarnane olla – Türgi õunatee on samuti suhkrune. Kuuma tee pakkumisele palaval ajal reageeriks ameeriklane negatiivselt ja jääjoogi kurku kallamine paneb kuuma joogiga harjunutel pea valutama.

Valmistamise seisukohast oleks kuumutamata söödav toit keskkonnasõbralikum ja odavam, kuna tootjal on lihtne suurtes kogustes eelkuumutada ja jahvatada, hermeetiline pakend maksab tänapäeval tühiselt vähe, samas kaob kodudes vajadus pliidi ja pottide järele ning väheneb elektrikulu. Aja kokkuhoid on samuti märkimisväärne, sest toidu valmistamiseks kulub suurusjärgus tund päevas.

Kriisiolukorras ja välitingimustes (matkal, sõjas) on loomulikult vaja kuumutamata söödavat kaua säilivat toitu, milleks tootmises läbi kuumutatud, pulbriks jahvatatud ja kuivatatud toiduained hästi sobivad. Eelis infrapunakaamerate ajastul on ka, et vaenlane ei avasta üksust keetmise kuumuse järgi. Ka vanasti oli lõkkesuits reetlik signaal.

Eeldame, et inimene tarbib päevas 4 kg vett ja toitu. Selle soojendamiseks nulli lähedalt kehatemperatuurini kulub 4 *1 *36 =144 kcal, mis on umbes 1/20 täiskasvanu päevasest energiavajadusest kehalise töö korral. Sellise kalorikoguse saab 144 /9 =16 g rasvast. Soojendamaks eelnevalt toidu ja joogi kehatemperatuurini, peab kaasas kandma kütust, priimust, potti ja kulutama aega. Puhtalt kaalu põhjal on matkata lihtsam kohe söödava toidu (pähklivõi, kondenspiim, köögiviljapulbrid, valgupulbrid, maisihelbed, konservid) pisut suurema kogusega, mitte väiksemat kogust tavatoitu ise keeta. Ilmselt seetõttu on tekkinud matkaliik „priimuseta” (no-cook hiking, stoveless backpacking).

Alla nullise ilmaga peab külmunud toitu ja jooki ikkagi sulatama, et seda oleks lihtsam kõrist alla saada ja et see suu limaskesti ei jäätaks. Priimust ja muud keeduvarustust pole otseselt vaja, sest vee peab ainult vedelasse olekusse saama, mida võimaldab keha lähedal kandmine, näiteks kõhukotis riiete all. Seljakotis vastu selga pole soovitatav külmetushaiguse ohu tõttu. Meeldivamaks söömiskogemuseks võib toidu ka kehatemperatuurini tõusta lasta.

Alajahtunud inimese soojendamiseks on väline soojusallikas muidugi kasulik, aga priimus on selleks üsna ebapraktiline, sest tekitab liiga suurt kuumust, nii et seda ei saa vastu rindkeret hoida. Kuuma joogi kurkukallamine on plagisevate hammastega või külmast krampis (neelamis)lihastega inimesele ka raske ja võib kõrvetada. Niinimetatud kosmosetekk (alumiiniumkattega isoleeriv palakas) ja kehasoojusega soojendamine on kiiremini rakendatavad ja kaasaskantavad. Pääste tuleks alajahtunule kutsuda nagunii.

Kui olude sunnil tuleb külmas vees olla, näiteks soises kaevikus või veekogu läbides, siis ei suuda keha ka pidevalt rasva ja suhkrut süües nii palju soojust toota kui naha kaudu kaotab, sest seedimiskiirus on piiratud. Isegi mittelõdiseva soojustootmise (nonshivering thermogenesis) geeniga burjaatidel pole seedeefektiivsus piisavalt kõrge. Kui sellisel juhul on toit kehast soojem, siis aitab see pikendada alajahtumiseni vastupidamise aega. Ajapikendus pole siiski eriti suur, sest keha ei suuda sellist vedelikukogust sisse mahutada, mida oleks soojuskao tasakaalustamiseks vaja. Näiteks nullilähedases vees tekib alajahtumine paari minutiga, ehk 80 kg inimene kaotab temperatuuri umbes ühe kraadi minutis. Kui joodav vesi oleks 72 kraadi (sama palju kehatemperatuurist kõrgem kui ümbritsev vesi madalam, kõrvetab kurku), siis peaks seda 80 kg *K /min soojuskao tasakaalustamiseks tarbima 80 /36 =2,22 liitrit minutis.

Kriisijuhiste kommentaarid

Ole valmis” ja „Varu enne maru” sisaldavad mõningaid häid mõtteid, aga ka küsitavusi. Hea on tähelepanu juhtimine, et elektri kadumisel ja telefoniaku tühjenemisel ei pääse ligi telefonisse salvestatud kontaktidele, seega peaks olulisemad telefoninumbrid paberile talletama (üles kirjutama, välja printima). Sellele soovitusele võiks lisada, et igasugune vajalik info võiks olla dubleeritud elektrit mittevajavale andmekandjale, näiteks elektri-, vee-, kanalisatsiooni- ja küttesüsteemi kasutus- ja parandusjuhised, olulisemate tööriistade-kodumasinate kasutusjuhised, esmaabi õpetus ja kriisiplaan üldiselt.

Hea soovitus on ka auto kütusepaak üle poole täis hoida ja nädala joogiveevaru kodus hoida. Varusid võiks soovitada hoida laealustel riiulitel, mis ei vähenda kasutatavat elamisruumi.

Tutvumine naabritega on hea soovitus nii kriisiks valmistumiseks kui üldiselt – suurem suhtlusringkond on hea vaimsele ja kehalisele tervisele, naabrite tundmine ennetab kuritegevust ja parandab koostööd kogukonna edendamisel.

Kummaline on soovitus, et vaid pool toitu kriisivaru hulgas ei peaks vajama kuumutamist – miks mitte kogu varu? Palju toite on ju tänapäeval kuumutamata söödavad ja lõputult säilivad (kuivatatud puuviljad-juurviljad, pähklid, piimapulber, valgupulbrid, aedviljapulbrid nagu brokkoli, asparaaguse, spirulina, jahud, kaera- ja muu vilja helbed, mida vaja vaid leotada). Kummaline on ka soovitus kriisivaruks osta küpsiseid, mis on ebatervislikud, kiusatust tekitavad ja transpordil tihti tükkideks-pudiks lagunevad, raskendades söömist välitingimustes. Purunenud küpsiste pakist suhu kallamine on helvestest keerukam, sest tükid on eri suurustega.

Kuumutamist mittevajavad pika, kuigi piiratud säilivusega on ka konservid. Nendega on sarnane väike probleem nagu muude www.olevalmis.ee soovitatud ebatervislikult soolaste toitudega (pakisupid, valmis makaroni-, köögivilja-, teravilja- või kaunviljaroad lihaga, soolased küpsised), et need suurendavad joogiveevajadust.

Kauplused soovitavad muidugi kriisivaruks kõige kasumlikumaid ja kiusatust tekitavamaid tooteid, mis kiiresti ära tarbitakse, näiteks kartulikrõpsud. Siis peab ju varuja uue varu ostma.

Lisaks toidupakendite niiskuskindlusele peaksid need ka kahjurikindlad olema, eriti kui elamus on varem probleeme olnud näiteks prussakate, vaaraosipelgate või hiirtega. Varud seisavad kaua kõrvalistes nurkades, mida inimene ei vaata ega valgusta, aga kuhu kahjuritel on parem ligipääs kui elutoa keskpõrandale.

Soovituste stiilis „Veendu, et…” ja „Leppige kokku…” asemel võiks öelda „Harjutage läbi…”, sest inimene õpib paremini tehes kui passiivselt kuulates või lugedes. Lastele oleks kriisiharjutus huvitav mäng – vähemalt minule oleks väiksena küll põnev olnud, sarnaselt matkamisele ja esmaabikursusele.

Väligrilli ja gaasipliidi soovituse juures on pehme ebamäärane hoiatus, et „need peaksid sobima sinu kodus kasutamiseks”, aga peaks olema selge sõnum, et siseruumis põletamine tekitab vingugaasimürgituse kui ventilatsioon pole ette nähtud heitgaaside nagu CO eemaldamiseks. Kanada elektrikatkestuse ajal 2013 detsembris suri Torontos vähemalt kaks inimest siseruumis grilli kasutamise tagajärjel.

Huawei 5G võrkudes kasutamise oht ja selle maandamine

Paljud on hoiatanud Huawei tehnika kasutamise eest 5G võrkudes, enamasti ebamäärase „julgeolekuohu” tõttu. Vahel on hoiataja konkreetsem. Üks selgelt mainitud oht on, et Huawei saaks tarkvarasse või riistvarasse „tagauksi” jätta või neid tulevikus tarkvarauuenduste kaudu tekitada, mis annaks Hiinale ligipääsu andmetele ja võimaluse võrk välja lülitada. Teine oht on Venemaa gaasistrateegia sarnane „kraani kinni keeramine”, et ühel hetkel teeb Huawei varuosad või kasutajatoe väga kalliks või poliitikast sõltuvaks.

Mulle tundub, et neid ohte saab maandada ka Huawei tehnikat keelamata, näiteks tarkvara ja riistvara enne kasutamist uurides (sealhulgas tarkvarauuendusi), varuosi ladustades ja enda tehnotoe võimekust arendades. Võib nõuda Huaweilt lähtekoodi avaldamist, et ise kasutajatuge ja uuendusi pakkuda. Keelamine pole enamasti mõistlik turutõrke lahendus. Julgeolekuoht on samuti turutõrge, sest müüja pole võimeline usutavalt kindlustama ostjat müüja tulevikus võib-olla tekitatava kahju vastu. Keegi teine pole samuti nõus ostjat mõistliku hinnaga kindlustama, sest on nii moraalirisk kui negatiivne valim. Moraalirisk on, et kindlustatud ostja muutub hooletuks või suure kindlustussumma korral lausa korraldab ise sissetungi süsteemidesse, et raha saada. Näiteks ärritab meelega Hiinat. Negatiivne valim on, et kindlustust ostavad need, kel on teavet, et Huawei kaudu just neid plaanitakse rünnata. Mõlemal juhul on kindlustuse pakkumine kindlustajale kallis, nii et tema küsitav poliisi hind väga kõrge.

Võimalik, et tarkvara ja riistvara piisavalt põhjalik uurimine läheb nii kalliks, et Huawei hinnaeelis kaob. Siis on uurimiskulude katmine tollimaksuga Huawei toodangule majanduslikult sarnane Huawei keelamisele.

Üks võimalus Huaweil kliente rahustada on saata kulukas ja seega usutav Spence’i signaal selle kohta, et Huawei ei plaani seadmetesse tagauksi. Signaaliks on näiteks kliendiga konsensuses valitud neutraalse osapoole kätte antud suur tagatisraha, mis makstakse kliendile kui mõni varem valitud neutraalne ekspert tõestab avalikult, et Huawei seadmes on (teatud tüüpi) turvaauk. Selle turvalisusprobleemi liigi võib samuti ette paika panna, nii et lihtsalt tootmisvea eest Huawei maksma ei pea, küll aga tõenäoliselt tahtliku turvaprobleemi eest. Üldiselt on asjatundjatel avaldatud turvaaugu tõelisust lihtne kontrollida, nii et kohtuvaidlus tagatisraha üle pole eriline oht. Keeruline on vaid seda turvaviga algselt leida.

Leo Kunnase “Sõda 2023” tekitatud mõtteid

Miks peaks vaenlane Eestit suvel ründama? Külma talve lõpus on sood, järved ja rannaäärne meri piisavalt paksu jääga kaetud, et tanki kanda. Siis on sissetungimarsruute valida palju rohkem, väheneb sõltuvus teedest ja sildadest. Suurema lumetormi ajal pole piirile lähenev vägi satelliitidelt-lennukitelt näha. Metsavendlus ehk sissisõda on talvel samuti raskem – pole varjavat lehestikku, jäljed on lumel näha, soojuskaamerad lennukitel ja droonidel suudavad inimkeha paremini taustast eristada kui temperatuurikontrast kõrgem on. Lõkketegemine või punkrikorstna kuum suits on nagunii näha, aga talvel on metsas olijatel suurem tuletegemise kiusatus.

Suvesõja või sooja talve sõja põhjuseks peab vaenlasel olema mingi ajapiirang, et vaja just konkreetsel aastal ja kuul rünnata.

Isegi suvel pole Narva jõe liin nii kaitstav kui optimistlikus stsenaariumis Sõda 2023: Taavet, sest vaikse ilmaga saavad soomukid üle Peipsi või rannaäärse mere ujuda ja tankid mööda madalat põhja sõita. Tankide snorkleid saab vajadusel meetri-paari võrra pikendada.

Lisaks pidevatele õppustele piiri lähedal võib vaenlane kaitsja valvsust rutiiniga uinutada ka tankimakette kasutades. Plekiga ülelöödud vineerkastid Peipsi jääl, mida väikesed mootorsõidukid ringi veavad, näivad radaril ilmselt sõjamasinatega sarnased. Halva nähtavusega ilmaga on keeruline visuaalselt radarit üle kontrollida. Vaja on mitmeliigilisi valvesüsteeme (infrapuna, lidar, seismomeetrite võrgustik raskete masinate liikumise tuvastamiseks), mis on ühendatud ja saavad omavahel andmeid jagades eristada kerget jahedat maketti kuuma mootoriga rasketankist.

Elektrooniline jälgimissüsteem omakorda peab olema kaitstud muuhulgas küberrünnaku ja elektromagnetpulss-pommi eest, mis isegi juhtmega sideühendused katkestab. Ka juhuslik päikesetorm võib rahuajal elektriseadmed rivist välja viia, mida vaenlane võib ära kasutada.

Metsavendlus oleks tänapäevase tehnoloogia vastu edutu

Infrapunakaameratega droonid ja luurelennukid avastaksid metsast inimesesuurused soojad objektid, eriti talvel lehtedeta puude vahelt ja lume taustal. Veel lihtsam oleks lõket avastada, kuna temperatuurikontrast ümbrusega on suurem, nii et talvel oleks metsavendadel valik külmunud toidu ja oma asukoha äraandmise vahel. Isegi maa-aluses punkris tuld tehes peab sooja suitsu kusagile välja laskma, mis infrapunakaameraga näha on. Kui suits välisõhu temperatuurile jahutada, siis on selle tihedus ka välisõhuga sama, nii et see ei tõuse enam ülespoole.

Maastikul liikuva inimkeha soojust on raske varjata, sest ennast soojusisolatsioonimaterjali sisse mähkides läheb palavaks. Võibolla kivivillast ja hõbepaberist vihmavari aitaks vältida ülespoole kiirgavat soojust, aga see vihmavari võib mõnel teisel elektromagnetilise spektri osal näha olla.

Masinõppimine suurelt valimilt aero- ja satelliidifotodelt aitaks loodusest inimtegevuse jälgi tuvastada. Seda valimit tehisintellekti treenimiseks saab tekitada, käskides paljudel väikestel sõdurirühmadel Venemaa avarustes varjatud laagreid ja punkreid ehitada, preemiatega parimatele varjajatele. Siis pildistada õhust neid teadaolevatel koordinaatidel laagreid ja negatiivse kontrollgrupina laagrivaba loodust, lasta arvutil klassifitseerida, kumb on kumb ja seeläbi õppida, mis tunnused tegelikku laagrit tavalisest loodusest eristavad.

USA ebaedu Afganistanis tuleb demokraatliku riigi soovimatusest liiga palju tsiviilelanikke tappa – õhust võib küll tuvastada looduses liikuvad inimesed, aga vaenlase võitlejate eristamine neutraalsetest karjustest on keeruline. Mägisel maastikul pole ka õhust kõik punktid vaadeldavad, näiteks rada eenduva kaljuserva all.

Ka Nõukogude Liit ei tahtnud Afganistani liiga inimtühjaks teha, sest soovis jätta muljet, et on seal afgaanide kutsel sõbralikult kommunismi ehitamas. Lenin või Stalin oleks Afganistanis võitnud oma tavalise taktikaga: küüditada liiga palju vastu hakkavate piirkondade inimesed Siberisse. Tänapäeval saaks geriljasid maha suruda ka vähemdrastiliste vahenditega – keelata loata looduses viibimine, ettekäändeks näiteks maastikupõlengute ennetamine või looduskaitse, siis tuvastada õhust looduses viibijad, jälitada drooniga neid koduni või punkrini ja nad kas kodus arreteerida või punkris droonirünnakuga tappa. Afganistani koopad on õhulöökidele üsna vastupidavad, nii et seal peaks maastikul hulkuvad inimesed enne koobast neutraliseerima. Kodus istuv rahvas jääks enamasti puutumata, mis suurendaks motivatsiooni asulas püsida. Seevastu valimatu tapmine või küüditamine paneks inimesed vastu hakkama põhimõttel „surm siin või Siberis”.

Eesti-taolisel tasasel maal on mägede analoogiks linnad: katuseserva all kõndijad on õhust raskestinähtavad, hoonete sisemused on nagu koopad paljude sissepääsudega. Võitlejate eristamine linnaelanikest on keeruline. Selleks oleks vaja tuvastada, kes kannab kaasas tulirelvakujulisi metallobjekte, aga need saaks maskeerida metallkarkudeks, järelveetava kohvri käepidemeks, jalgrattaraamiks jne. Lennujaamastiilis metallidetektorväravad tänavatel oleksid üsna kulukad ja neist saaks läbi majade, aedade ja kanalisatsiooni ümber liikuda.

Kui tugev peaks olema sõjavägi

Sõjavägi ei pea suutma võita – piisab, kui see suudab sõja ära hoida vastast heidutades. Demokraatlike riikide vahel piisab heidutuseks sellest, et sõjavägi suudab vastasele tekitada suuremat kahju kui vallutusest saadav kasu. Diktatuuris kannab sõja kahju rahvas, aga kasu saab valitsev klass, sest enamik vallutatud alalt röövitud saagist läheb juhtkonnale ja nendega seotud eliidile. Seetõttu ei piisa diktatuuri heidutamiseks sellest, et sõja kulu on suurem kui tulu.
Isegi diktatuur ei ründa alati, sest kui rünnak on rahvale piisavalt kulukas, eelistab rahvas ründekäsu saamisel valitsusele vastu hakata, selle asemel et vallutusretkele minna. Suremistõenäosus teist riiki rünnates pole sõja alguses selge, eriti kui propaganda on rahvale kiiret võitu lubanud, nii et revolutsioon sõja tagajärjel võib aega võtta. Siiski, diktatuuri rünnaku alla sattunud riik ei pea ainult lootma, et rünnaku peatab kodusõda diktatuuris, sest diktatuuri juhtkond teab, et kui nende sõdurite suremistõenäosus vallutuses on suurem kui mässus juhtkonna vastu, siis eelistab rahvas mingil hetkel vastuhakku valitsusele. See kodusõja hirm hoiab diktaatorit liiga kaotusterohket välissõda jätkamast. Seega diktatuuri rünnakut saab vältida, tehes oma sõjaväe tugevamaks kui diktatuuri sisemise repressioonijõu. Lihtsustatult öeldes, diktatuuri naabri sõjavägi peab olema võimeline tapma ründajaid kiiremini kui diktatuuri salapolitsei suudab maha lasta siseriiklikke vastuhakkajaid.

Evolutsioonilised protsessid

Evolutsiooniline protsess tähendab siin kooslust mutatsioonist, paljunemisest ja valikust. Organismide evolutsioon on üks näide, kus mutatsioon geenides on juhuslike keemiliste reaktsioonide tagajärg, organismid paljunevad ja looduslik valik jätab neist ainult mõned ellu. Aga evolutsiooniline protsess toimib ka meemide (kultuuriliste „geenide”) arengus. Sõjakunst arenes, kuna inimesed leiutasid uusi võitlustehnikaid (mutatsioon), õppisid teiste inimeste tehnikaid (tehnikad „paljunesid”) ja valisid efektiivsed tehnikad, unustades ebaefektiivsed (tehnikaid tabas „looduslik valik”). Sarnaselt arenes kaasaegne relvavaba võitluskunst MMA, kus väheste reeglitega võistlustel selgusid efektiivsed tehnikad, mis siis levisid ja mida inimesed modifitseerisid.
Samamoodi toimub evolutsiooniline protsess manipulatsioonitehnikates: neid leiutatakse, õpitakse ja valitakse. Manipulatsioonitehnikate kooslus (näiteks usund, poliitiline ideoloogia) omakorda on nagu genoom – kooslus areneb koos, ja selle kahjulikud osad võivad kasulikel osadel „jänest sõita”. Susan Blackmore’i raamat „Meemimasin” kirjeldab meemide evolutsioonilist protsessi pikalt. See protsess on teatud määral juhuslik (mutatsioon, paljunemine ja valik on kõik pisut juhuslikud), aga siiski osaliselt ennustatav, sest teatud omadustega meemid levivad suurema tõenäosusega. Näiteks usk, mis lubab enda järgijatele paradiisi ja mittejärgijatele põrgut, levib kiiremini kui usk, mis lubab vastupidist. Usk, mis keelab endast taganeda ja teise usku pöörduda, jääb suurema tõenäosusega valikus alles.
Poliitikud jäljendavad teisi võimule toonud vahendeid ja juttu (paljunemine), unustavad ebaefektiivsed meetodid (valik) ja leiutavad uut poliittehnoloogiat (mutatsioon). Poliitiline ideoloogia, mille tegelik eesmärk on valituks osutuda, tuleb võimule tõenäolisemalt kui ideoloogia, mis tahab rahvale head teha. Poliitilist programmi, mis väidab, et tahab rahvale head, valitakse rohkem kui sellist, mis heategemist ei väida. Ideoloogia, mis on täiesti aus, jääb alla ideoloogiale, mis kasutab eesmärkide saavutamiseks nii valet kui tõde, vastavalt sellele kumb on hetkel kasulikum.

Eksootika müüb

Inimestele meeldib eksootika: selle abil müüvad end eurooplastele-ameeriklastele aasia võitluskunstid, hiina alternatiivmeditsiin (http://www.sanderheinsalu.com/ajaveeb/?p=105), tai massaaž jne. Nende teenuste turundajad räägivad tuhandete aastate vanusest salatarkusest, mida ainult praegu ainult Sulle avaldatakse, raha eest muidugi. Tegelikult on inimesed üle maailma üsna sarnased ja nende leiutised samuti – Euroopas arendatud rusikavõitlust nimetatakse poksiks ja pankrationiks, Jaapani oma karateks, Euroopa maadlust nimetatakse kreeka-rooma või vabamaadluseks, Jaapani oma judoks, kaikavõitlus arenes nii Euroopas kui Kaug-Idas. Rüütlitel olid Euroopas oma mõõgavõitlustehnikad, sarnaselt Jaapani mõõgakunstile kendole, jne. Kultuuriliselt oluliste loomade kehaosadest ja mitmesugustest taimedest „ravimeid” müüdi keskaegses Euroopas (ja natuke ka praegu), nagu ka kogu ülejäänud maailmas. Seega eksootika pole midagi erilist, ainult samade põhimõtete pisut erinev rakendus. Kui aasialased oleksid kiiremini suhteliselt odavad ja töökindlad püssirohurelvad arendanud ja eurooplaste asemel maailma vallutanud, müüksid eurooplaste võitluskunstid ja meditsiin end praegu aasialastele samuti eksootika ja iidse salatarkuse jutu abil.

Miks peaks NATO meid aitama?

Kui Venemaa peaks Eestit sõjaliselt ründama, pole peale NATO teistelt rahvusvahelistelt organisatsioonidelt abi loota. Euroopa Liidu, ÜRO ja teiste jututubade vastus Venemaa agressioonile erineks reaktsioonist Vene-Gruusia sõjale ainult kvantitatiivselt – avalduste tekst oleks kurjustavam ja neid tehtaks rohkem. NATO võib meid sõjaliselt aidata, aga võib ka mitte aidata.

Õiguslikust vaatepunktist peaksid teised NATO liikmed Põhja-Atlandi lepingu artikli 5 kohaselt rünnaku all olevale riigile appi tulema, aga soovi korral on lisaks lepingu üles ütlemisele muidki viise sellest kohustusest kõrvale hiilida. Rünnakuks võib näiteks lugeda ainult kogu teise riigi territooriumi okupeerimist või ainult sellist sõjalist tegevust, mis sisaldab tuumarelva kasutamist. Abi andmisena võib defineerida terava diplomaatilise avalduse tegemist või paarikümne sõduri saatmist. Sobivat rünnaku või abi definitsiooni kasutades saavad riigid sisuliselt ignoreerida igasugust vaenulikku tegevust, kui tahavad.

Igasugused riigi võetud kohustused jäävad sõnadeks, kui nende täitmist ei nõua riigi huvid. Muid sunnivahendeid riikide jaoks pole, teiste riikide noomivaid avaldusi saab Venemaa kombel eirata. Isegi Põhja-Atlandi leping ei näe ilmselt ette abi andmisest sisuliselt keelduva liikmesriigi sõjalist või majanduslikku karistamist.

Riigid täidavad lepinguid, sest nende huvides on oma mainet säilitada. Maine tähenduseks peetakse üldiselt seda, et kes kohustused täitmata jätab, selle lubadusi usutakse tulevikus vähem ja sellelt nõutakse rohkem. Mänguteoorias on reputatsioon teiste uskumused ühe mängija kohta. Kui uskumused mängija kohta tema käitumise tulemusel ei muutu, jääb tema maine samaks ja tema tegevusele reageeritakse samamoodi kui enne. Seega kui üks riik rikub lepingut, aga suudab teisi veenda, et tulevikus ta seda kindlasti täidab, ei karistata teda praeguse lepingurikkumise eest, kui see on vähegi kulukas.

Teiste veenmine enda tulevases heas käitumises võib toimuda enda halvaks käitumiseks võimetuks tegemises. Üks (ebareaalne) näide oleks, et Venemaa annab mõne väikeriigi okupeerimise ajal tulevase rahumeelsuse pandiks ära oma tuumarelvad. Kui seda loetakse piisavaks tulevase sõjast hoidumise garantiiks, ei karistata Venemaad antud hetke lepingurikkumise eest.

Praegust kohustustest taganemist võib tasakaalustada ka suuremate kohustuste võtmisega tulevikuks. Kohustuste suurenemine peaks kompenseerima siis nende täitmise vähenenud tõenäosuse, nagu kõrgem intress madalama tagasimakse tõenäosuse. Ajalooline näide on Suurbritannia ja Prantsusmaa sõjaline garantii Poolale Müncheni lepinguga Tšehhoslovakkia kaitsmisest loobumise järel. Selle puhul oli probleemiks, et Saksamaa garantiid ei uskunud ehk maine langes, kuna kohustused ei suurenenud piisavalt, tasakaalustamaks nende täitmise vähenenud tõenäosust. Kui NATO tasakaalustaks ühe väikeriigi okupeerida lubamist näiteks USA baaside rajamisega teistesse, võiks ta maine kaotuseta vabaneda tülikast ja kasutust liikmest.

Ei ole kuigi tõenäoline, et NATO jääb Venemaa rünnaku korral liikmesriigile kõrvaltvaatajaks, aga see võimalus on olemas ja sellega tuleb arvestada. Eestil tuleb olukorda hinnata objektiivselt, mis tähendab oma uskumuste korrigeerimist vastavalt rahvusvahelisest olukorrast saadavatele signaalidele. Vene-Gruusia sõda saatis neid signaale mitu. Esiteks on Venemaa sõjaline rünnak naaberriigile tõenäolisem kui enne arvati. Teiseks on ülejäänud riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide reaktsioon Venemaa tegevusele nõrk ega mõjuta Vene sõjaväe tegevust oluliselt. Kolmandaks, kui rünnaku alla sattunud riiki aidataksegi, siis alles selle täieliku sõjalise kaotuse järel. Neljandaks, kui väikeriigi olukord jõuab sõjani Venemaaga, peab väikeriik arvestama osast oma territooriumist loobumisega.

Olukorrahinnangule enne Vene-Gruusia sõda vastasid Eestis kaitsekulutused 1,5-1,8% SKPst. Vene-Gruusia sõja tulemusel peaks Eesti tõstma oma hinnangut Venemaa sõjalise rünnaku tõenäosusele, ulatusele ja tagajärgede raskusele ning langetama oma hinnangut rahvusvahelise abi tõenäosusele ja mõjule. Sellele vastavalt peaks tõusma Eesti kaitsekulutuste tase.

Eelnev on kirjutatud augustis 2008 ja kehtib veel enam peale Krimmi ja Ida-Ukraina ründamist.

Relvajõudude tasakaal

Kaarel Tarand rääkis ühes arvamusartiklis Kanti igavese rahu ideaalist ja ütles, et ka kaitseotstarbelised relvajõud tuleks kaotada. Mänguteoreetiliselt vaadates pole relvajõudude kaotamine maailmast tasakaal – kui maailmas on alles kasvõi üks agressiivne riik või rühmitus, siis see vallutab maailma, kui teised kaitsejõududest loobuvad.

Evolutsiooniliselt on hea põhjus, miks inimesed on parasjagu sõjakad – liiga vähesõjakad muutusid vanasti orjadeks, mis ei soodustanud paljunemisedu. Liiga sõjakad aga hävitasid ennast liiga tihedate konfliktidega. Evolutsiooniline surve viis sellisele keskmisele isiksusele, kes nõrgematelt jõuga vara ära võtab, aga tugevamate eest jookseb (arg jõhkard).

Relvastumismängus puhastes strateegiates tasakaalu pole, sest kui kõik on enda kaitsmiseks piisavalt tugevad, pole kellelgi motivatsiooni ründevõimekust arendada, aga siis pole ka kellelgi motivatsiooni kaitsevõimesse investeerida. Kui kaitsesse ei investeerita, siis tekib motivatsioon ründeks, mis loob motivatsiooni kaitseks.

Tasakaal peab olema segastrateegiates, kus sõjaline võimekus on parasjagu nii suur, et naabrid on ükskõiksed ründamise ja mitteründamise vahel. Vahel ründavad, vahel mitte – rünnaku tõenäosus on parasjagu selline, et hoiab riigi ükskõiksena kaitsevõime suurendamise ja vähendamise vahel. Niipea kui riigi sõjaline võimekus langeb alla heidutavat piiri, naabrid ründavad kindlasti, mis tagab motivatsiooni piisavalt kaitsevõimesse investeerida. Teisest küljest, liiga palju sõjalisse võimsusesse panustada pole kuluefektiivne, sest tugevat nagunii ei rünnata.