Toidu kuumutamise ja muu töötluse eesmärgiks ajalooliselt oli selle näritavaks muutmine, toitainete parem kättesaadavus ja haigustekitajate tapmine. Tänapäeval saab toidu toorainet söödavaks töödelda ja säilitada ka muul moel kui vahetult enne söömist kuumutades. Haigustekitajaid saab hävitada keemiliselt (säilitusained, muuhulgas happed, alused, alkohol, sool, suhkur) ja füüsikaliselt (kuumus, rõhk, kuivatus, külmutamine parasiitide vastu), toitu seejärel hermeetiliselt pakendades. Tekstuuri näritavaks ja neelatavaks muutmiseks piisab pulbriks jahvatamisest. Seetõttu pole vaja kodus keeta-küpsetada.
Meeldivuse seisukohast on soe toit ja kuum või külm jook lapsepõlvest saadud harjumus. Maailma vaeseimates piirkondades kasvanud inimestele külm jook ei meeldi, kuna külmutusseadete puudumisel pole nad harjunud seda tarbima. Harjumuslikkust näitab ka samas olukorras vastandlike temperatuuridega vedelike joomine eri kultuurides – Türgi ja Hiina kuum tee, USA jääkuubikuid täis suhkrujoogitops (sealhulgas jäätee) sarnases subtroopikas või kõrbes (Florida, Arizona, Xiamen, Guangzhou). Keemiline koostis võib jookidel sarnane olla – Türgi õunatee on samuti suhkrune. Kuuma tee pakkumisele palaval ajal reageeriks ameeriklane negatiivselt ja jääjoogi kurku kallamine paneb kuuma joogiga harjunutel pea valutama.
Valmistamise seisukohast oleks kuumutamata söödav toit keskkonnasõbralikum ja odavam, kuna tootjal on lihtne suurtes kogustes eelkuumutada ja jahvatada, hermeetiline pakend maksab tänapäeval tühiselt vähe, samas kaob kodudes vajadus pliidi ja pottide järele ning väheneb elektrikulu. Aja kokkuhoid on samuti märkimisväärne, sest toidu valmistamiseks kulub suurusjärgus tund päevas.
Kriisiolukorras ja välitingimustes (matkal, sõjas) on loomulikult vaja kuumutamata söödavat kaua säilivat toitu, milleks tootmises läbi kuumutatud, pulbriks jahvatatud ja kuivatatud toiduained hästi sobivad. Eelis infrapunakaamerate ajastul on ka, et vaenlane ei avasta üksust keetmise kuumuse järgi. Ka vanasti oli lõkkesuits reetlik signaal.
Eeldame, et inimene tarbib päevas 4 kg vett ja toitu. Selle soojendamiseks nulli lähedalt kehatemperatuurini kulub 4 *1 *36 =144 kcal, mis on umbes 1/20 täiskasvanu päevasest energiavajadusest kehalise töö korral. Sellise kalorikoguse saab 144 /9 =16 g rasvast. Soojendamaks eelnevalt toidu ja joogi kehatemperatuurini, peab kaasas kandma kütust, priimust, potti ja kulutama aega. Puhtalt kaalu põhjal on matkata lihtsam kohe söödava toidu (pähklivõi, kondenspiim, köögiviljapulbrid, valgupulbrid, maisihelbed, konservid) pisut suurema kogusega, mitte väiksemat kogust tavatoitu ise keeta. Ilmselt seetõttu on tekkinud matkaliik „priimuseta” (no-cook hiking, stoveless backpacking).
Alla nullise ilmaga peab külmunud toitu ja jooki ikkagi sulatama, et seda oleks lihtsam kõrist alla saada ja et see suu limaskesti ei jäätaks. Priimust ja muud keeduvarustust pole otseselt vaja, sest vee peab ainult vedelasse olekusse saama, mida võimaldab keha lähedal kandmine, näiteks kõhukotis riiete all. Seljakotis vastu selga pole soovitatav külmetushaiguse ohu tõttu. Meeldivamaks söömiskogemuseks võib toidu ka kehatemperatuurini tõusta lasta.
Alajahtunud inimese soojendamiseks on väline soojusallikas muidugi kasulik, aga priimus on selleks üsna ebapraktiline, sest tekitab liiga suurt kuumust, nii et seda ei saa vastu rindkeret hoida. Kuuma joogi kurkukallamine on plagisevate hammastega või külmast krampis (neelamis)lihastega inimesele ka raske ja võib kõrvetada. Niinimetatud kosmosetekk (alumiiniumkattega isoleeriv palakas) ja kehasoojusega soojendamine on kiiremini rakendatavad ja kaasaskantavad. Pääste tuleks alajahtunule kutsuda nagunii.
Kui olude sunnil tuleb külmas vees olla, näiteks soises kaevikus või veekogu läbides, siis ei suuda keha ka pidevalt rasva ja suhkrut süües nii palju soojust toota kui naha kaudu kaotab, sest seedimiskiirus on piiratud. Isegi mittelõdiseva soojustootmise (nonshivering thermogenesis) geeniga burjaatidel pole seedeefektiivsus piisavalt kõrge. Kui sellisel juhul on toit kehast soojem, siis aitab see pikendada alajahtumiseni vastupidamise aega. Ajapikendus pole siiski eriti suur, sest keha ei suuda sellist vedelikukogust sisse mahutada, mida oleks soojuskao tasakaalustamiseks vaja. Näiteks nullilähedases vees tekib alajahtumine paari minutiga, ehk 80 kg inimene kaotab temperatuuri umbes ühe kraadi minutis. Kui joodav vesi oleks 72 kraadi (sama palju kehatemperatuurist kõrgem kui ümbritsev vesi madalam, kõrvetab kurku), siis peaks seda 80 kg *K /min soojuskao tasakaalustamiseks tarbima 80 /36 =2,22 liitrit minutis.