Sildiarhiiv: tervis

Ühel põlvel olek teeb pea selgemaks kui istumine

Muudetava kõrgusega töölauad, mille taga võib istuda või seista, väidetavalt parandavad tervist, sest seismine nõuab rohkem kehalist pingutust, mida tänapäeva inimestel on liiga vähe. On ka madalamaid kehaasendeid, mis treenivad ja venitavad lihaseid ega vaja teise kõrgusega lauda. Näiteks parandab verevarustust ja treenib jalalihaseid kui tooli kasutamise asemel olla ühel põlvel rüütlikslöömise asendis: mõlemad põlved 90 kraadise nurgaga, üks puus 90 kraadi ja teine sirge. Sirge puusaga jala põlv maas, 90 kraadise puusaga jala tald maas.

Laua optimaalne kõrgus ühel põlvel põrandale toetudes on pisut madalam istuvast asendist, eriti kui istudes kanda paksu tallaga jalatseid ja toolikõrgus nendele vastavaks kohandada (reied horisontaalsed). Samas saab keha kõrgust ühel põlvel lauale vastavaks kohandada, pannes põlve alla näiteks vanapaberikuhja või raamatu.

Ka vaibaga põrandal kipub põlv keharaskust kandes valusaks minema, aga selle vastu aitab pehmendus, näiteks plätu, tuhvel, põlvekaitse, padi põlve all. Tugipõlve võib iga 5 minuti tagant vahetada.

Mu enda korduvate katsetuste põhjal kui istudes tuleb uni peale, siis ühel põlvel läheb pea jälle selgeks. Taas istudes tuleb uuesti uni. Nii järjest mitu korda.

Teoreetiliselt võib ühel põlvel pea selginemist põhjustada parem verevarustus ajus, sest jalgadest üles keresse surub verd jalalihaste kokkutõmbumine, mida ühel põlvel olek soosib rohkem kui istumine. Samuti võivad istudes kõverdatud puusas täisnurga alla volditud veenid takistada läbipääsu. Vähemalt üks sirge puus võimaldab vastavast jalast paremat tagasivoolu. Seistes oleksid muidugi mõlemad puusad sirged, aga jala ja pea kõrguste vahe suurem ja jalalihaste pingutus väiksem, mis vähendab vere üles liikumist.

Robotkõned eesti.ee e-kirjade ettelugemiseks

Koroonavaktsineerimiskutsete saatmisel tuli välja, et eakate hulgas polnud 78% suunanud oma eesti.ee e-posti aadressi edasi kuhugi, kust nad e-kirja kätte saaksid. Lisaks jooksis eesti.ee e-post suure koormuse tõttu kokku kui palju inimesi oma e-posti suunama asus. Internetiühenduseta inimestele teadete saatmiseks on USAs juba aastakümneid töötav lahendus: robotkõned (robocall). Masin helistab telefoninumbrile (nii mobiili kui lauatelefoni) ja mängib ette helifaili, näiteks reklaamsõnumi.

Robotkõnesid saaks kasutada e-posti aadressile saadetud e-kirjade telefoni teel ette lugemiseks, et internetiühenduseta inimesed ametlikud teated kätte saaksid. Näiteks saaks vaktsineerimiskutsed saata ilma, et arstid peaksid helistamisele aega kulutama. Telefoninumbrite andmebaas on arstidel ja tõenäoliselt ka riigiasutustel olemas. Kui pole, saab mõne telefoniraamatu arvutisse skaneerida, teksti tuvastada ja sealt nimed ja telefoninumbrid kokku viia.

Robotkõnede tegemise riist- ja tarkvara on vabalt ostetav ja robotkõnede tegemist saab ka teenusena osta, nii et riigiasutused, eriti Terviseamet, kes vaktsineerimiskutsetega tegelema peaks, saaksid eesti.ee tõrkest mööda minna kõige rohkem paari nädalaga. Programmeerijad saaksid robotkõnede tarkvara ka ise kiirelt kirjutada, ühendades mõne olemasoleva tekst-kõneks programmi (kõnesüntesaator, text-to-speech, TTS) eesti.ee e-kirjade andmebaasi, telefoninumbrite andmebaasi ja Skypei või muu internetitelefoniga, mis suudab lauatelefonidele helistada.

Ajakirjanduse motiveerimine teavet pakkuma

Kui tarbija ei maksa ajakirjanduse eest, siis on ta ise toode – tema oodatav rahakulutamine reklaami mõjul toob tulu reklaamijatele, kes sellest tulust maksavad ajakirjandusele reklaamipinna eest. Sel juhul pole ajakirjandusel erilist põhjust tarbijat olulistest teemadest teavitada ega tagada talle räägitava jutu tõesust.

Mitte igasugune ajakirjanduse eest maksmine ei motiveeri ajakirjanikke esitama tõde, kogu tõde ja ainult tõde. Kui maksta tuleb iga artikli lugemise eest, siis püüab ajakirjandus tekitada lugemiskiusatust nagu toidutootja ülesöömistungi. Selleks tehakse pealkirjad lugema kutsuvaks klikisöödaks nagu toidupakend õgimiskiusatust põhjustavaks. Sisu tõesus või tervislikkus pole eriti oluline, sest tarbimise tagajärgede saabudes on raha ammu makstud. Sarnane on USA probleem tervishoiusüsteemi ülekulu ja kesiste ravitulemustega, sest protseduuripõhine maksmine motiveerib tegema ebavajalikke protseduure ja muudab ennetustöö kahjumlikuks. Kõige kasumlikum protseduur on selline, mis tekitab kõige kallima järgnevate protseduuride vajaduse. Protseduuride läbimüügi suurendamiseks võidakse hirmutada potentsiaalseid patsiente terviseohtudega, mida tasuline abi väidetakse ära hoidvat. Samal viisil reklaamitakse ka Eestis suuresti ebavajalikke vereanalüüsiteenuseid ja toidulisandeid.

Täiuslikku motivatsiooniskeemi ajakirjandusele, toidutootjatele või tervishoiuasutustele on matemaatiliselt võimatu koostada mitmel põhjusel: Myerson-Satterthwaite teoreem, dünaamiline negatiivne valim, moraalirisk ja riskikartlikkus koos, kusjuures iga paar neist probleemidest on piisav, et Pareto-efektiivsust poleks võimalik saavutada. Siiski on mõned motivatsiooniskeemid paremad kui teised, sest loovad müüjale rohkem ühishuvi ostjaga, et tema teadmisi või tervist tagada. Näiteks pikaajaline koostöö võimaldab korratava mängu karistusi kohaldada. Karistus lepingupartneri praeguse ärakasutamise eest lühiajalise kasu nimel on tulevase tulu kaotamine, sest püsikliendid peletatakse. Kui maksta tervishoiutöötajatele või toidutootjatele inimese tervena elatud aastate eest, siis on neil huvi ennetuseks, vajalike protseduuride tegemiseks ja ebavajalike ära jätmiseks nagu ka tervisliku toidu sobivas koguses pakkumiseks. Pole muidugi garantiid, et klient pakkujat ei vaheta või mujal ebatervislikku toitu ei söö ja siis algsele koostööpartnerile vähem ei maksa. See ostjapoolne moraalirisk välistab Pareto-efektiivsuse, aga kui see risk on piisavalt väike, võib tulemus efektiivsele lähedal olla.

Ajakirjandust motiveeriks piisavas koguses tõest teavet pakkuma samuti pikaajaline koostöö kui lugejad kontrolliksid tagantjärgi esitatud väidete tõesust ja olulise info olemasolu ning otsustaksid tulemuse põhjal tellimuse jätkamise üle. Ainult tõesuse tuvastamine motiveerib esitama võimalikult vähe väiteid, et kusagilt ei saaks kinni hakata, analoogselt poliitikute ebamääraste lubadustega. Ainult olulise info olemasolu kontroll tähendaks kõigi vastandlike väidete valimatut eetrisse paiskamist, et mõni neist ikka täppi läheks. Nende vastandlike motiivide tasakaalustamiseks peakski kontrollima nii seda, kas esitatakse ainult tõde kui ka seda, kas kogu tõde. Pikaajaline leping eemaldaks ka vajaduse sisutühja juttu genereerida, et leheruumi või eetriaega täita, piisaks pikaajalise keskmise teabehulga kokkulepitud tasemel hoidmisest.

Väärtust loob nii sisu kui vorm, näiteks ajakirjanduse puhul nii tõene täielik teave kui ka lihtsasti arusaadav esitus. Toidu puhul vastavalt tervislik täisväärtuslik toit mugavas pakendis. Tervishoiuteenuse puhul vajalikud protseduurid ja ravimid mugaval ajal, kohas ja viisil.

Sisu ja vormi vahel võib olla konflikt. Mugav kiiresti söödav toit on tihti põhjalikult töödeldud (peenestatud, kuumutatud) ja selle kiire seedimine tõstab järsult veresuhkrut. Pingutuseta mõistetav jutt ajakirjanduses võib ülelihtsustamise kaudu teavet moonutada või keerulised seletused ära jätta. Ajakirjanike ajakulu teksti vormi lihvimiseks ja ilusaks kujunduseks tuleb sisu otsimise ja kontrollimise arvelt. Tervishoiuteenuse mugavamaks tegemine nõuab ressursse, mille peab kusagilt võtma, näiteks tervishoiutöötajatele meeldiva suhtlemise õpetamine võtab aega, mida võiks kulutada sisulise ravioskuse täiendamiseks. Mugavas asukohas on tervishoiuasutusel kõrgem üür, selle võrra vähem raha varustuse ja palkamise jaoks. Samuti saaks ilusa sisustuse asemel osta ravimeid ja masinaid.

Ka pikaajalises koostöös maksab ostja selle põhjal, kas ta arvab, et talle on varem head toodet või teenust pakutud, mitte tegeliku kvaliteedi eest. Üks lahendus oleks kihlvedu müüjaga tema kauba mingi objektiivselt mõõdetava omaduse või teenuse tuvastatava tulemuse peale. Selline kihlvedu on tuntud ka kui garantii. Näiteks pakuvad silma laserlõikajad tasuta korduslõikust kui algse operatsiooniga saadud nägemisteravus osutub mõõtes piisavalt viletsaks. Väidetavalt tervisliku toidu garantii oleks kihlvedu tulevase kehamassiindeksi, kolesterooli- ja veresuhkrunäitajate peale, aga tarbija moraalirisk ja negatiivne valim teeb sellise kihlveo (sisuliselt tervisekindlustuse) tootjale ohtlikuks.

Ajakirjandusega saaks kihla vedada nende väidete tõesuse ja täielikkuse üle kui neid väiteid hiljem kuidagi objektiivselt kontrollida saab. Kihlveoturud (betting market) pakuvad mitmesuguste sündmuste üle kihla vedamise võimalust, sealhulgas ka mõnede arvamusliidrite ennustuste (valimistulemused, majanduskasv, katastroofid) täppimineku üle. Aktsiaturul kauplemine on samuti selline kihlvedu üldiste majandusnäitajate ja konkreetsete ettevõtete tulemuste üle. Kui ajakirjanik või arvamusliider ise usub oma juttu, siis peaks ta ka sellele vastavalt kauplema.

Soojuskao täpsem mõõtmine

Mõõtmaks kui kiiresti keha külmas vees minutis soojust kaotab (et hinnata näiteks kalorikulu talisuplusel), peaks organismi sisemise soojendusmehhanismi välja lülitama, ehk määrama laiba soojuskao. Seda on lihtsam ja odavam teha näiteks sea laibaga kui inimese. Selleks peab soojendama lihakeha ühtlaselt kehatemperatuurini ja siis panema teatud ajaks külma vette. Seejärel tuleks mähkida laip põhjalikult soojusisolatsiooni, et lasta temperatuuril kogu organismis ühtlustuda ja alles siis mõõta temperatuuri mitmest kohast. Korrata võib mitu korda, et mõõtmisi keskmistades täpsemat tulemust saada.

Püsisoojase looma sisemine soojustootmine töötab temperatuurikaole vastu, nii et temperatuuri põhjal ei saa siis kalorikulu arvutada. On ka teisi võimalusi kalorikulu määrata, näiteks hingamise hapnikukulu ja süsihappegaasi teket mõõtes (kinnises kapis).

Suhteliselt lihtne ja odav viis soojuskao teada saamiseks on ka vee soojenemise mõõtmine: vee kogus korda temperatuurierinevus enne ja pärast inimese selles viibimist korda vee erisoojus. Vesi peab olema hästi soojusisoleeritud ja peale ujumist peab laskma selle temperatuuril ühtlustuda enne kui mõõta. Vee segamine kiirendab ühtlustumist. Bassein peab olema ka pealtpoolt soojusisoleeritud, soovitatavalt ka inimese selles viibimise ajal. Võimalik on vahtplastiga vooderdatud veekindel kast, peal vahtplastist kaas mille sees on inimesele hingamistoru.

Soe toit on ainult harjumus ja traditsioon

Toidu kuumutamise ja muu töötluse eesmärgiks ajalooliselt oli selle näritavaks muutmine, toitainete parem kättesaadavus ja haigustekitajate tapmine. Tänapäeval saab toidu toorainet söödavaks töödelda ja säilitada ka muul moel kui vahetult enne söömist kuumutades. Haigustekitajaid saab hävitada keemiliselt (säilitusained, muuhulgas happed, alused, alkohol, sool, suhkur) ja füüsikaliselt (kuumus, rõhk, kuivatus, külmutamine parasiitide vastu), toitu seejärel hermeetiliselt pakendades. Tekstuuri näritavaks ja neelatavaks muutmiseks piisab pulbriks jahvatamisest. Seetõttu pole vaja kodus keeta-küpsetada.

Meeldivuse seisukohast on soe toit ja kuum või külm jook lapsepõlvest saadud harjumus. Maailma vaeseimates piirkondades kasvanud inimestele külm jook ei meeldi, kuna külmutusseadete puudumisel pole nad harjunud seda tarbima. Harjumuslikkust näitab ka samas olukorras vastandlike temperatuuridega vedelike joomine eri kultuurides – Türgi ja Hiina kuum tee, USA jääkuubikuid täis suhkrujoogitops (sealhulgas jäätee) sarnases subtroopikas või kõrbes (Florida, Arizona, Xiamen, Guangzhou). Keemiline koostis võib jookidel sarnane olla – Türgi õunatee on samuti suhkrune. Kuuma tee pakkumisele palaval ajal reageeriks ameeriklane negatiivselt ja jääjoogi kurku kallamine paneb kuuma joogiga harjunutel pea valutama.

Valmistamise seisukohast oleks kuumutamata söödav toit keskkonnasõbralikum ja odavam, kuna tootjal on lihtne suurtes kogustes eelkuumutada ja jahvatada, hermeetiline pakend maksab tänapäeval tühiselt vähe, samas kaob kodudes vajadus pliidi ja pottide järele ning väheneb elektrikulu. Aja kokkuhoid on samuti märkimisväärne, sest toidu valmistamiseks kulub suurusjärgus tund päevas.

Kriisiolukorras ja välitingimustes (matkal, sõjas) on loomulikult vaja kuumutamata söödavat kaua säilivat toitu, milleks tootmises läbi kuumutatud, pulbriks jahvatatud ja kuivatatud toiduained hästi sobivad. Eelis infrapunakaamerate ajastul on ka, et vaenlane ei avasta üksust keetmise kuumuse järgi. Ka vanasti oli lõkkesuits reetlik signaal.

Eeldame, et inimene tarbib päevas 4 kg vett ja toitu. Selle soojendamiseks nulli lähedalt kehatemperatuurini kulub 4 *1 *36 =144 kcal, mis on umbes 1/20 täiskasvanu päevasest energiavajadusest kehalise töö korral. Sellise kalorikoguse saab 144 /9 =16 g rasvast. Soojendamaks eelnevalt toidu ja joogi kehatemperatuurini, peab kaasas kandma kütust, priimust, potti ja kulutama aega. Puhtalt kaalu põhjal on matkata lihtsam kohe söödava toidu (pähklivõi, kondenspiim, köögiviljapulbrid, valgupulbrid, maisihelbed, konservid) pisut suurema kogusega, mitte väiksemat kogust tavatoitu ise keeta. Ilmselt seetõttu on tekkinud matkaliik „priimuseta” (no-cook hiking, stoveless backpacking).

Alla nullise ilmaga peab külmunud toitu ja jooki ikkagi sulatama, et seda oleks lihtsam kõrist alla saada ja et see suu limaskesti ei jäätaks. Priimust ja muud keeduvarustust pole otseselt vaja, sest vee peab ainult vedelasse olekusse saama, mida võimaldab keha lähedal kandmine, näiteks kõhukotis riiete all. Seljakotis vastu selga pole soovitatav külmetushaiguse ohu tõttu. Meeldivamaks söömiskogemuseks võib toidu ka kehatemperatuurini tõusta lasta.

Alajahtunud inimese soojendamiseks on väline soojusallikas muidugi kasulik, aga priimus on selleks üsna ebapraktiline, sest tekitab liiga suurt kuumust, nii et seda ei saa vastu rindkeret hoida. Kuuma joogi kurkukallamine on plagisevate hammastega või külmast krampis (neelamis)lihastega inimesele ka raske ja võib kõrvetada. Niinimetatud kosmosetekk (alumiiniumkattega isoleeriv palakas) ja kehasoojusega soojendamine on kiiremini rakendatavad ja kaasaskantavad. Pääste tuleks alajahtunule kutsuda nagunii.

Kui olude sunnil tuleb külmas vees olla, näiteks soises kaevikus või veekogu läbides, siis ei suuda keha ka pidevalt rasva ja suhkrut süües nii palju soojust toota kui naha kaudu kaotab, sest seedimiskiirus on piiratud. Isegi mittelõdiseva soojustootmise (nonshivering thermogenesis) geeniga burjaatidel pole seedeefektiivsus piisavalt kõrge. Kui sellisel juhul on toit kehast soojem, siis aitab see pikendada alajahtumiseni vastupidamise aega. Ajapikendus pole siiski eriti suur, sest keha ei suuda sellist vedelikukogust sisse mahutada, mida oleks soojuskao tasakaalustamiseks vaja. Näiteks nullilähedases vees tekib alajahtumine paari minutiga, ehk 80 kg inimene kaotab temperatuuri umbes ühe kraadi minutis. Kui joodav vesi oleks 72 kraadi (sama palju kehatemperatuurist kõrgem kui ümbritsev vesi madalam, kõrvetab kurku), siis peaks seda 80 kg *K /min soojuskao tasakaalustamiseks tarbima 80 /36 =2,22 liitrit minutis.

Eesti Digiregistratuuri järgi kohaletuleku ennustamine

Raviasutuse broneerimis- ja vastuvõtusüsteem võiks Digiregistratuuri automaatselt kirja panna, kas patsient tuli kokkulepitud ajal kohale ja kas hilines. Nende andmete põhjal saaks ennustada iga inimese kohaletulekut, mis võimaldab raviasutusel aega paremini planeerida. Esialgu kui andmeid vähe, oleks ennustus inimrühmade kohta. Näiteks, et keskmine patsient tuleb tõenäosusega x, pensioniealised tõenäosusega y, naised tõenäosusega z.

Ajaplaneerimise osas võib panna väiksema tõenäosusega saabuvad patsiendid päeva lõppu või lõunaajale, nii et nende mitteilmumise korral saavad meditsiinitöötajad varem koju minna või pikema lõuna. Samuti võib madala tõenäosusega kohale tulevaid patsiente rohkem ühele päevale panna (väiksemate ajavahedega), sest tõenäosus, et vähemalt üks neist ei tule, on kokkuvõttes suur, ja selle arvelt pikeneb teiste jaoks saada olev aeg.

Pidevalt hilinevale patsiendile võib pakkuda tegelikult vaba olevast varasemat aega, et neutraliseerida tema hilinemine. Näiteks kui inimene üldiselt 10 minutit hilineb ja arst on vaba kell 11, siis pakkuda sellele inimesele aega 10:50, muidugi talle teatamata, et arst tegelikult kell 11 vabaneb. See inimene tõenäoliselt hilineb nagu alati ja jõuabki kella 11ks nagu arstile kõige paremini sobib. Arstil on siis vähem tühja ootamist ja hilisemad patsiendid saab loodetavasti õigel ajal vastu võtta, mitte hilinejale kuluva aja võrra hiljem. Kokku säästab broneeringute kohandamine patsientide hilinemiskäitumisega paljude inimeste aega.

Sama efektiivsustõus on võimalik kõigis järjekorra- ja broneerimissüsteemides. Lisaks parandab mitme valdkonna hilinemisandmete ühendamine süsteemi ennustusvõimet, sest inimene, kes hilineb tihti üht tüüpi kokkusaamistele, hilineb tõenäoliselt ka teistele. Kes ei pea kinni arstiaegadest, see ilmselt ka töökoosolekutest ja sõpradega kohtumistest, võib kasutamata jätta üritusepileti jne. Kui ta esimest korda arstiaja kinni paneb, siis pole varasemaid arstivisiite, mille põhjal ta hilinemiskäitumist ennustada, küll aga võib olla palju muid sündmusi, mis on tema kohta informatiivsed.

Pole vaja keskset broneeringusüsteemi ja andmebaasi inimeste hilinemise kohta – piisab sotsiaalvõrgustikust ja telefonide lähedusandmetest, mida kasutab näiteks bluetoothi-põhine Hoia äpp. Sõprade telefonid registreerivad, millal tuttava telefon nende lähedusse saabus, võrdlevad seda kalendriäpis kokku lepitud kohtumisajaga ja salvestavad automaatselt, kas see tuttav tuli kokkulepitud kohtumisele ja millise hilinemisega. Igaüks saab enda sõprade kohta salvestatud andmete põhjal nende saabumise tõenäosust ja aega ennustada. See aitab üritusi planeerida ja inimese üldist usaldusväärsust hinnata. Kes tihti hilineb, võib ka muid lubadusi harvem pidada – ei tasu ehk talle raha laenata.

Eesti Digiloo põhjal haiguste ennustamine

Masinõppega saaks Digiloo põhjal ennustada patsiendi haigusi, vaadates samade demograafiliste näitajatega inimesi, kel varem oli sarnase algusega haiguslugu Digiloos ja kuidas see haiguslugu jätkus. Sellega ei pea tegelema riigiametnikud ega eestlased – kui anda ligipääs, siis rahvusvahelised teadlased hea meelega uuriksid Digiloo andmeid tasuta ja saaksid endale sellega publikatsioone. Tulemuste põhjal võib rahvatervist ennustada, inimestele hoiatusi ja soovitusi jagada, neid uuringutele kutsuda ja ennetavat ravi määrata.

Andmetele endile ei pea isegi ligipääsu andma – teadlastelt saadud statistikaprogrammi võib lihtsalt andmete peal jooksutada ja ainult tulemused teadlastele väljastada. Ise andmeid nägemata saab neid ometi uurida – selle valdkonna nimi on turvaline mitmepoolne arvutus (secure multiparty computation). Uurimise lihtsustamiseks tuleks avaldada andmete struktuur: kui mitu rida ja veergu, mis formaadis igas reas ja veerus olev info on (tekst, number, kuupäev). Piisab, kui laadida andmed tabelarvutusprogrammi ja kustutada tabelite sisu, jättes vaid ridade ja veergude pealkirjad. Programm peab lahtrite formaadi ise meeles, nii et selle tühjade tabelitega faili põhjal saab uurija andmete formaadi teada.

Kasutaja jaoks on Digilugu praegu üsna ebamugav ja allalaadimisvaenulik. Eraldi peab igal epikriisil klõpsama, ootama, kuni see avaneb, avama veel peidetud väljad klõpsates „Vaata kirjeldust” ja alles siis saab leheküljel laiali olevatest tekstidest ehk midagi välja lugeda. Saatekirjad ja nende vastused on eraldi. Pildimaterjali (röntgeni, ultraheli, silmapildistamise tulemusi) enamik asutusi üles ei laadi. Epikriisid ja saatekirjad on ruudustikku paigutatud, mitte ajalises järjestuses.

Enamiku inimeste kohta on Digiloos nii vähe materjali, et selle võiks kõik ühel lehel ajalises järjestuses tekstina esitada. Lisaks võiks selle teha tabelarvutusprogrammi tabelina allalaaditavaks, mis võimaldaks inimestel ühendada terviseandmed näiteks oma toitumis- ja trennipäevikuga ja nende vahel statistilisi seoseid leida.

Kui mingi kategooria, nt „Teatised” all ühtegi dokumenti pole, siis võiks selle halliks muuta, et kasutaja ei peaks teavet otsides asjatult klõpsima, ootama ja alles siis nägema, et „Päringu tingimustele vastavaid dokumente ei leitud ”.

Sisselogimisel võiks Digilugu avalehe asemel näidata viimaseid lisatud andmeid, näiteks uuringu tulemust. Tõenäoliselt logib kasutaja sisse viimaste andmete vaatamiseks, nii et nende näitamine kohe alguses säästab aega.

Kütmisest mürgiseid heitgaase tekitavate kütustega elamurajoonides

Prahi, kivisöe ja muude õhku saastavate ainete põletamist teiste inimeste läheduses peaks takistama, sest ühe inimese saadav soojus on vähem väärt kui paljudele tekitatav kerge tervisekahjustus. Selline kütmine vähendab sotsiaalset heaolu ja on tavaliselt ebaseaduslik (rikub keskkonnakaitse- ja heakorraeeskirju).

Aias prahi põletamine on naabritele näha ja paks suits paistab ka kaugemale, nii et selle peale saab (munitsipaal)politsei kutsuda. Kui politsei enne lõkke kustumist kohale jõuab ja põletaja üles otsida viitsib, siis võib hoiatus või trahv järgmise tossutamiskorra ära hoida. Keerulisem on tõestada, et keegi põletab ahjus või kaminas seadusevastaselt kivisütt, immutatud puitu või tõrvapappi. Tuvastada on eriti raske pimedal ajal kui korstnast tõusvat tumedat suitsu näha pole, tunda on ainult ümbruskonnas levivat kirbet vingulõhna. Pime talveaeg on Eestis ka külm ja suurem osa kütmisest toimubki sel ajal.

Üks võimalus mürgiste ainete põletamist tõkestada on keelata kivisöe ja muude saastavate kütuste müük ostjatele, kel pole paigaldatud heitgaaside puhastusseadmeid, sealhulgas eratarbijatele. Üksikuid kütuste maaletoojaid või edasimüüjaid on riigil lihtsam kontrollida kui paljusid eratarbijaid – sama põhjus on mootorikütuste maksude kogumisel maaletoojatelt, mitte iga autojuhi käest eraldi.

Teine võimalus on panna korstnapühkijatele kohustus pühkimisel tuhaproov võtta, mille põhjal saaks valdkonda reguleeriv ametiasutus tuvastada, kas põletatud on ebaseaduslikke kütuseid. Korstnapühkija kinnitus lõõride puhastamise ja korrasoleku kohta on iga 5 aasta tagant nagunii kohustuslik, seega ei lisa kütusejääkide kontroll erilist lisakulu ega -tööd. Nii pika intervalliga kontroll ei pruugi eriti mõjus olla, sest pikka aega tagasi põletatud kivisöe tahma võib olla keeruline korstnast tuvastada ja karistused õhu reostamise eest on ilmselt leebed.

Kätepesu motiveerimine võistlusega

Ultraviolettvalguse all helendavat pulbrit puistata pisut peldikupoti prill-lauale või peldikupaberile, pärast vaadata, kelle käed helendavad. See näitab, kes ei pesnud korralikult. Üks võistleja püüab teiste käed helendama panna mingi ebahügieenilise koha peale pulbrit või muud markeerivat ainet (Glo Germ, Shomer-Tec, Glitterbug) pannes, teised seda vältida. Arvutiklaviatuur on kontoris räpaseim koht ja seda on lihtne ja ohutu pisikese pulbrikogusega märkida.

Võistluse huvitavamaks muutmiseks võib jutustada taustaloo palgamõrtsukast, kes püüab teatud ohvrit mürgitada, aga kel on piiratud juurdepääs. Saades ligi vaid prügikastidele või kempsule, näiteks koristajat teeseldes, peab palgamõrtsukas kaudselt teiste inimeste käte kaudu mürgi ohvrini toimetama.

Sarnase võistlusega võib soodustada ka muid hügieenitegevusi, näiteks aevastamisel suu ja nina taskurätiga (või küünarnuki siseküljega) katmine. Vaja vaid signaali valest tegevusest. Helendava aine ninna toppimine pole parim mõte, aga võib-olla saab aevastuse piisku kätelt ja ruumist muul viisil tuvastada.

Maskikandmise motiveerimiseks võib võistelda enda näo varjamises ja teiste nägude maskita pildistamises. Taustalooks näiteks spioonid, kes ei taha, et neid tuvastataks ja vastuluure. Või kuulsused, kes tahavad inkognito püsida ja kollane ajakirjandus, kes proovib neid piinlikus asukohas või olukorras pildile saada. Vägivaldne maski maharebimine peab muidugi võistlusreeglitega keelatud olema, piisavalt suure karistuse ähvardusel. Muidu võivad kõrvatagused nöörid maski tõmbamisel sisse lõikuda.

Kriisijuhiste kommentaarid

Ole valmis” ja „Varu enne maru” sisaldavad mõningaid häid mõtteid, aga ka küsitavusi. Hea on tähelepanu juhtimine, et elektri kadumisel ja telefoniaku tühjenemisel ei pääse ligi telefonisse salvestatud kontaktidele, seega peaks olulisemad telefoninumbrid paberile talletama (üles kirjutama, välja printima). Sellele soovitusele võiks lisada, et igasugune vajalik info võiks olla dubleeritud elektrit mittevajavale andmekandjale, näiteks elektri-, vee-, kanalisatsiooni- ja küttesüsteemi kasutus- ja parandusjuhised, olulisemate tööriistade-kodumasinate kasutusjuhised, esmaabi õpetus ja kriisiplaan üldiselt.

Hea soovitus on ka auto kütusepaak üle poole täis hoida ja nädala joogiveevaru kodus hoida. Varusid võiks soovitada hoida laealustel riiulitel, mis ei vähenda kasutatavat elamisruumi.

Tutvumine naabritega on hea soovitus nii kriisiks valmistumiseks kui üldiselt – suurem suhtlusringkond on hea vaimsele ja kehalisele tervisele, naabrite tundmine ennetab kuritegevust ja parandab koostööd kogukonna edendamisel.

Kummaline on soovitus, et vaid pool toitu kriisivaru hulgas ei peaks vajama kuumutamist – miks mitte kogu varu? Palju toite on ju tänapäeval kuumutamata söödavad ja lõputult säilivad (kuivatatud puuviljad-juurviljad, pähklid, piimapulber, valgupulbrid, aedviljapulbrid nagu brokkoli, asparaaguse, spirulina, jahud, kaera- ja muu vilja helbed, mida vaja vaid leotada). Kummaline on ka soovitus kriisivaruks osta küpsiseid, mis on ebatervislikud, kiusatust tekitavad ja transpordil tihti tükkideks-pudiks lagunevad, raskendades söömist välitingimustes. Purunenud küpsiste pakist suhu kallamine on helvestest keerukam, sest tükid on eri suurustega.

Kuumutamist mittevajavad pika, kuigi piiratud säilivusega on ka konservid. Nendega on sarnane väike probleem nagu muude www.olevalmis.ee soovitatud ebatervislikult soolaste toitudega (pakisupid, valmis makaroni-, köögivilja-, teravilja- või kaunviljaroad lihaga, soolased küpsised), et need suurendavad joogiveevajadust.

Kauplused soovitavad muidugi kriisivaruks kõige kasumlikumaid ja kiusatust tekitavamaid tooteid, mis kiiresti ära tarbitakse, näiteks kartulikrõpsud. Siis peab ju varuja uue varu ostma.

Lisaks toidupakendite niiskuskindlusele peaksid need ka kahjurikindlad olema, eriti kui elamus on varem probleeme olnud näiteks prussakate, vaaraosipelgate või hiirtega. Varud seisavad kaua kõrvalistes nurkades, mida inimene ei vaata ega valgusta, aga kuhu kahjuritel on parem ligipääs kui elutoa keskpõrandale.

Soovituste stiilis „Veendu, et…” ja „Leppige kokku…” asemel võiks öelda „Harjutage läbi…”, sest inimene õpib paremini tehes kui passiivselt kuulates või lugedes. Lastele oleks kriisiharjutus huvitav mäng – vähemalt minule oleks väiksena küll põnev olnud, sarnaselt matkamisele ja esmaabikursusele.

Väligrilli ja gaasipliidi soovituse juures on pehme ebamäärane hoiatus, et „need peaksid sobima sinu kodus kasutamiseks”, aga peaks olema selge sõnum, et siseruumis põletamine tekitab vingugaasimürgituse kui ventilatsioon pole ette nähtud heitgaaside nagu CO eemaldamiseks. Kanada elektrikatkestuse ajal 2013 detsembris suri Torontos vähemalt kaks inimest siseruumis grilli kasutamise tagajärjel.