Sildiarhiiv: keemia

Väited, et loodustooted on tervislikumad kui ravimid

Tihti kohtan ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias väiteid loodustoodete kasulikkusest. Paljud on kallutatud allikatest – nende toodete turundajatelt – aga ka niisama umbluu-uskujatelt. Küsin siis mõned lihtsad küsimused.

Kas loodustoode koosneb ainult ühest ainest? Või paarist-kolmest? Hinnanguliselt, kui mitu erinevat kemikaali loodustoode sisaldab?

Milline on tõenäosus, et paarisajast loodusest võetud kemikaalist kõik on kasulikud või vähemalt inimesele ohutud?

Kas evolutsioon viib selleni, et organism toodab ainult ohutuid kemikaale? Kas organismile on kasulik olla söödav? Kuidas kaitsevad eriti liikumisvõimetud organismid nagu taimed ja seened ennast haiguste ja ärasöömise vastu?

Kuidas reageerib ühe organismi immuunsüsteem tavaliselt teise organismi biomolekulidele, näiteks teise immuunsüsteemi valkudele?

Kui oleks võimalik eraldada loodustootest kasulikud ained ja tarvitada ainult neid, kas see oleks tervislikum kui tarvitada kõiki selles organismis sisalduvaid aineid?

Kummale on rangemad ohutuse ja tõhususe nõuded – loodustoodetele või ravimitele? Kas toidulisanditele, mille alla loodustooted juriidiliselt liigituvad, on tõhususe nõue? Kumb on ohutum, kas see, mis vastab rangematele ohutusnõuetele või see, mis vastab leebematele?

Kui loodustoote turundajal oleks võimalik sellele ka ravimina heakskiit saada, kas ta teeks seda? Kellele või kelle kaudu võib müüa ravimeid ja kellele loodustooteid? Kumma eest saab kõrgemat hinda küsida ja kummal on suurem turg? Kui ühe toote turg sisaldub teise turus, ehk teist saab müüa rohkematele inimestele ja organisatsioonidele, siis kumma turg on suurem?

Millistele nõuetele peaks toidulisand vastama, et saada ravimina heakskiit?

Kui loodustoote turundaja pole taotlenud või saanud sellele ravimina heakskiitu, siis mida see toote kohta näitab? Võrdluseks Sputnik-V vaktsiin Euroopa Liidus.

Paljusid toidulisandeid reklaamitakse väitega, et need tugevdavad immuunsüsteemi. Kas immuunsüsteemi tugevdamine on alati kasulik? Kui palju esineb arenenud riikides autoimmuunhaigusi (allergia, esimest tüüpi diabeet, psoriaas, kilpnäärmepuudulikkus), immuunsüsteemi liigtugevat reaktsiooni (kroonilisi põletikke, näiteks rasvumise tagajärjel) ja kui palju immuunpuudulikkust (HIV)? Mis juhtub autoimmuunhaiguse ja kroonilise põletikuga kui immuunsüsteemi reaktsioon tugevneb?

Paljusid loodustooteid reklaamitakse väitega, et need hoiavad ära paljusid haigusi. Kui mõni loodustoode tõesti haigusi ennetaks, siis kas selle tarbijad ostaksid teisi loodustooteid, mis ka väidetavalt haigusi ennetavad? Kui palju loodustooteid on umbkaudu praegu turul ja millised on nende turuosad? Kas üks toode domineerib? Mida näitab toodete paljusus nende ennetustõhususe kohta?

Milline on korrelatsioon erinevate loodustoodete tarbimise vahel? Kas need inimesed, kes tarbivad ühte loodustoodet, tarbivad ka teisi suurema tõenäosusega kui need, kes seda ühte ei tarbi?

Sääsetõrjevahendite katse enda peal

Lisa kommentaar

Et teada, milline sääsetõrjevahend kõige paremini töötab, tegin järgneva katse. Panin eri kehaosadele erinevaid vahendeid, jätsin mõne ka kaitseta (kontrollpiirkonnaks), kirjutasin piirkonnad ja neile pandud vahendid tabelisse. Püüdsin siis unustada, mis tõrjevahend mis kehaosale sai, et mitte alateadlikult mõõtmistulemusi kallutada. Läksin seejärel võssa kraavi äärde seisma, käed laiali ja kirjutasin telefoni üles kõik sääskede maandumised, mida märkasin. Murphy seadus kehtis jälle – kui mul sääski vaja oli, siis pidin neid tükk aega ootama ja neid lendas vähe kohale. Pikka imemist ma üheltki märgatud sääselt ei kannatanud – lõin ta laiaks või ajasin ära, nii et vähendasin ka ise uuringu valimi suurust.

Sääsed eelistasid selgelt mu kehal võimalikult madalal maanduda. Kõik tõrjevahendid töötasid enamvähem sarnase efektiivsusega ja neist oli kasu – kaitsevahendita nahal maandus palju rohkem sääski kui sümmeetrilise kehapiirkonna kaitstud nahal.

Peapesu palja veega

Lisa kommentaar

Juba üle kuu aja järgin internetist leitud soovitust pesta juukseid tavalise kraaniveega, sest šampoon või muu pesuvahend mingit lisapanust ei anna. Oleneb ilmselt inimesest, aga minu puhul on katse senini edukas: kõõma pole tekkinud, peeglis juuksed rasvased ei tundu ja keegi teine pole neid ka negatiivselt kommenteerinud. Juuksed tunduvad mulle pisut tihedamad ja tumedamad kui varem šampooni kasutades.

Veepesu muud head küljed on pisike keskkonna- ja rahasääst. Pesuaega kulub umbes sama palju kui šampooniga. Kui mingi probleem tekib, saan alati uuesti pesuvahendit kasutama hakata.

Erandina pesen pead vähese seebi või šampooniga peale igakuist endal juuste lõikamist, et millimeetrised juukseotsad peast ja õlgadelt eemaldada, muidu hakkavad sügelema. Veepesule need lõigatud juuksed millegipärast eriti ei allu.

Spordiriiete higihaisu vältimisest

Lisa kommentaar

Spordiriided on enamasti polüestrist või nailonist, mida ei tohiks väga kuumalt ega valgendajaga pesta. Tavalise pesuga ei tule higihais päris maha kui higi on riietel juba kuivanud ja paar päeva seisnud kuni pesumasinatäis koguneb. Pesule allumatu higilõhna ennetamiseks tasub riided läbi loputada enne kui higi neil kuivab. Seda on lihtne teha, võttes riided pärast trenni duši alla kaasa. Seal põrandal vedeledes ligunevad need enamvähem läbi ja pärast saab need näiteks dušiotsiku külge kuivama riputada kuni enam ei tilgu.

Veel niiskena loputamine võib ennetada ka kaenlaaluseid higiplekke, mis tavalises pesus maha ei tule. Sama kehtib vereplekkide kohta mitmesugustest kriimustustest, jalgratta pealt kukkumisest jne – kui riided näiteks haava pestes kraanikaussi või duši alla ligunema panna, siis veri ei hüübi riietele ja plekid ei kinnistu.

Toidukalorite täpsem mõõtmine

Lisa kommentaar

Praegu mõõdetakse toidukaloreid, summeerides toidus sisalduvatest süsivesikutest (miinus seedimatu kiudaine), rasvadest ja valkudest saadud energia. Iga komponendi energiasisaldust mõõdetakse pomm-kalorimeetris, mis on kahekestaline anum, kestade vahel vesi, milles on termomeeter, ja sisemise kesta sees põletuskamber. Toit põletatakse kalorimeetri keskel ja vee temperatuuri tõus mõõdab toidu energiasisaldust. Näiteks USA seadus (Nutrition Labeling and Education Act 1990) nõuab toidusiltidel olevate kalorite arvutamist ülaltoodud toidukomponentide kokkuliitmise meetodil (mida kutsutakse Atwateri süsteemiks), mille puhul ei pea iga tootja valku, rasva ja süsivesikuid põletama, vaid peab kasutama järgnevaid keskmisi kalorisisaldusi: rasv 9 kcal/g, valgud ja süsivesikud 4 kcal/g. Need sisaldused mõõdeti paljude katsete keskmisena ülalkirjeldatud kalorimeetris põletamise meetodil.
Probleem selle meetodiga on, et peenestatud ja kuumtöödeldud toidu energiasisaldus on põletamisel sama kui toorel peenestamata toidul, aga viimane imendub seedetraktist organismi oluliselt halvemini. Seega söögist saadud kalorid ja muud toitained võivad kordades erineda toidusildil olevatest. Näiteks raamatu Modernist Cuisine kohaselt (http://sanderheinsalu.com/ajaveeb/?p=817) seedub toorest porgandit närides 3% selles sisalduvast beetakaroteenist, keedetud porgandist 6%, toore porgandi püreest 21% ja keedetud püreest 39%. Kodus lihtsasti kontrollitav näide on maapähklite ja tükkideta 100% maapähklivõi erinev seedumine: peale pähklite põhjalikku närimist on väljaheites ikka heledaid pähklitükikesi näha, aga pähklivõi söömise järgselt mitte. Nendes pähklitükikestes sisalduvad toitained jäid organismil suures osas saamata, sest ainete difusioon kõvast pähklimaterjalist välja on väga aeglane. Veel äärmuslikum näide on, et kui pähkleid (samuti herneid, maisiteri jne) tervelt neelata, ei omasta organism neist peaaegu midagi. Seevastu USDA toitainesisalduse andmebaas (https://ndb.nal.usda.gov/ndb/search/list) näitab maapähklite ja maapähklivõi puhul ligilähedaselt sama kõigi toitainete sisaldust ja energiakogust.
Seedimise efektiivsuserinevust toore ja kuumtöödeldud toidu vahel võtab USDA teatud määral arvesse, korrutades kuumtöödeldud toidu vitamiinisisaldused koefitsientidega (https://www.ars.usda.gov/ARSUserFiles/80400525/Data/retn/retn06.pdf). See arvutus on muidugi ebatäpne, sest ei arvesta, kui kaua ja mis temperatuuril on toitu kuumutatud. Näiteks pisut keedetud poolkõvadest riisiteradest omandab organism palju vähem toitaineid (jällegi, kui väljaheites on tükikesi näha, siis neist tükikestest ei imendunud seedimisel eriti midagi) kui püreeks keedetud riisist. Samuti võib võrrelda kikerherneid ja hummust (mis on kikerhernepüree).
Täpsem ja peaaegu sama lihtne toidukalorite mõõtmismeetod oleks koguda teadaolevast toidukogusest seeditud väljaheited, kuivatada ja kalorimeetris põletada, ja siis võrrelda vabanenud soojusenergia hulka sama koguse kuivatatud toidu põletamisega. See diferentsiaal-kalorimeetria võtaks automaatselt arvesse efektiivset või vähemefektiivset närimist, toidu kuumutamist, peenestamist või muud eeltöötlemist. Mida paremini keedetud ja peenestatud toit seedub, seda vähem jääb sinna kehast väljutamise ajaks kaloreid (ja muid toitaineid) järele. Lahutades väljutatud põletuskalorid sissesöödud põletuskaloritest, on tulemuseks organismi imendunud energia.
Selleks, et ühe toidu kalorisisaldust ülaltoodud viisil mõõta, peab sellest toidust tekkinud väljaheite selle toiduga vastavusse viima. Üks viis on, et katseloom või inimene sööb päeva või paar järjest ühte ja sama toitu, nii et katseperioodi lõpuks ei segune väljaheites mitu erinevat sööki. Teine viis on määrata, mis ajal söödud toit millisel ajal väljub. Näiteks võib igale söögikorrale lisada erinevat (toitainevaest) toiduvärvi või raskestiseeduvaid tükikesi nagu amarantiterad või millimeetrised porgandikillud. Värvi või tükikesi on väljaheites näha ja nende abil saab määrata seedimise kestuse. Siis saab eraldada eri toitudest tekkinud ekskremendid ja neid ükshaaval mõõta.
Kuivatamise ja põletamise saaks tõenäoliselt asendada ka põhjaliku jahvatamise ja siis aeroobse fermenteerimisega süsihappegaasiks ja veeks, aga see meetod võtab vist kauem aega.