Sildiarhiiv: teadus

Teaduse headuse indeks võib vale mulje jätta

Eesti teadus 2019 arvamuslugude kogumikus näitavad Allik ja Lauk graafikut, mille kohaselt Eesti teaduse kvaliteet mõõdetuna viidete arvuga artikli kohta on viimase 20 aastaga eksponentsiaalselt kasvanud. Tore muidugi näha andmeid ja arvutusi, mis avaldatud arvamustele ka mingi aluse annavad, aga Alliku ja Laugu valitud suhtarv ei pruugi just kõige parem teaduse mõõt olla. Seda indeksit tõstab näiteks nõrgemate artiklite mitteavaldamine, isegi kui need artiklid tegelikult olulisel määral uut teadmist loovad (mis pole sugugi kindel – olen sellest kirjutanud https://sanderheinsalu.com/ajaveeb/?p=558). Näiteks kui suure teadusrahastuse korral avaldataks 2 artiklit, üks ühe ja teine kahe viitega, siis oleks viidete arv artikli kohta 1,5, aga kui väikese teadusrahastuse korral avaldataks ainult see kahe viitega artikkel, siis oleks suhtarv 2. Teaduse näiline tase võib niisiis tõusta rahastuse vähenemisega. Madalam finantseerimine paneb osad inimesed teadusest lahkuma, eeldatavasti pigem nõrgemad teadlased, kes kirjutaksid akadeemilisse maailma jäädes vähemviidatud artikleid. Samuti kui värsked doktorantuuri lõpetajad avaldavad madalamalt tsiteeritud töid kui kogenud professorid ja rahastuse alanemine vähendab noorteadlaste sissevoolu, siis suurendab see viidete arvu artikli kohta.

Teine mehhanism kuidas tõsta viidete arvu artikli kohta teaduse tegelikku taset parandamata on suunata avaldamine ümber valdkondadesse, kus keskmine viidete arv artikli kohta on suurem. Näiteks eksperimentaalfüüsikas kogub publikatsioon keskmiselt palju rohkem viiteid kui matemaatikas. Kui vähendada matemaatikute ja suurendada füüsikute arvu, aga jätta keskmise teadlase avaldatud artiklid ja saadud viited kummaski valdkonnas selle valdkonna keskmiseks, siis kogu Eesti teadlaskonna viidete arv artikli kohta tõuseb. Lihtne numbriline näide on, et riigis on 1 matemaatik ja 1 füüsik, kumbki avaldab 1 artikli aastas. Kõik matemaatikaartiklid saavad 4 viidet, aga füüsika omad 10, keskmine viidete arv artikli kohta niisiis 7. Kui asendada matemaatik teise füüsikuga, siis tõuseb viidete-artiklite suhtarv 10 peale. Seda võib saavutada teadusrahastuse matemaatikalt ära võtmise ja füüsikasse suunamisega.

Teadlase ja juhi omaduste vastandlikkus

Ideaalse teadlase ja juhi omadused paistavad teatud määral vastandlikud. Juhi puhul võib isegi vale otsus olla parem otsustamatusest. Ideaalses teadustöös otsitakse tõde ja tunnistatakse oma teadmatust. Juhtimisel võib rääkimine „ühest küljest ja teisest küljest“ stiilis olla nõrkuse märk, aga teaduses peaks loetlema kõik olulised tegurid, nii enda seisukoha poolt kui vastu. Juhtimisel on vaja kiireid otsuseid, vahel pole aega kõiki tegureid kaaluda. Teaduses peaks kõige olulisega arvestama. Juhtimiseks on vaja enesekindlust, teadustööks kahtlemist kõiges, sealhulgas enda arvamuse õigsuses.
Empiiriliselt on enesekindlamad inimesed edukamad ja tõusevad suurema tõenäosusega juhiks. Endast hästi arvavad inimesed ei pruugi näha vajadust palju haridust omandada, sest nad on (enda arvates) niigi targad. Seega ei omanda nad teadlase kvalifikatsiooni. Lisaks on teadustöö suhteliselt madalapalgaline ja enesekindlad arvavad, et väärivad kõrget palka.
Empiiriliselt on kooliajal ilusa välimusega inimesed edasises elus enesekindlamad. Ilu teeb inimese populaarseks, mis tõstab enesekindlust. Ilusatel on ka palju meelelahutusvõimalusi, mis ilmselt on kiusatus, mis segab hariduse omandamist.
Austraalia ülikoolides paistab olevat negatiivne korrelatsioon teadusedu ja juhtimise vahel, ehk inimesed, kellel teadustöö halvasti läheb, hakkavad või pannakse administratiivtööle (juhtivatele kohtadele). Nii näiteks oli Austraalia Rahvusülikooli majandus- ja ärikooli üle-eelmine dekaan (kes praegu on kogu ülikooli rahvusvahelise turunduse/suhtekorralduse juht) vanemlektor akadeemiliselt oluliselt nõrgemast ülikoolist. Dekaan juhib siin teaduskondade juhte, kes juhivad professoreid. Mitu inimest ülikooli tippjuhtkonnast on sinna tulnud otse üsna viletsa mainega ülikoolidest.
Võimalik, et inimeste teadusvõimekuse ja juhiomaduste vahel on negatiivne korrelatsioon, misjuhul ei tohikski teadlasi juhiks panna. Kui, siis eelistada viletsaid teadlasi. Enamik akadeemilisi inimesi arvab siiski, et teadlasi peaksid juhtima teadlased ning et vähemalt teadusjuhtimisvõime ja teadusvõime korrelatsioon on positiivne.

Tööjaotus majandusartiklite kirjutamisel

Majandusartiklil peab olema hea taustalugu (miks uuritav teema on majanduslikult oluline), pluss andmeanalüüs või teooria ja järeldused. On vähetõenäoline, et kõik need oskused on ühel inimesel. See viitab tööjaotuse kasulikkusele, nagu juba Adam Smith soovitas. Ehk üks teeb matemaatika, teine andmetöötluse, kolmas kirjutab jutu. Teatud määral seda juba rakendatakse, kuigi jutu kirjutaja teeb tavaliselt ka mingi osa analüüsist. Laboripõhistes valdkondades on uurimisrühmad suuremad ja tööjaotust rohkem. Seda spetsialiseerumist võib laiendada kogu teaduskonnale ja rohkemgi, ehk uurimisrühmas on lisaks matemaatikutele-statistikutele-majandusinimestele ka keelekorrektor, arvutigraafika tegija ja teised artikliviimistlejad.

Artiklite avaldamisandmete põhjal peaks ettevõtmise juht proovima ennustada, mis on lähiajal popid uurimisteemad ja katsuma “turgu” ennetada. Samuti peaks teaduskonna “turundaja” uurima, milline pealkiri teeb artikli tsiteerituks. Võimalik on (ebaeetiline) koostöö eri ülikoolide või teadlaste vahel, kus üks tsiteerib teist, et saada tasuks teise tsiteeringut. Selline kartell võib juba praegu toimida, aga seda tõestada on raske.

Samas, kui teadlaseks piisavalt targad inimesed on nii organiseeritud, et sellise meeskonnatööga hakkama saavad, siis on neil palju tulusamaid võimalusi kui teadus.

Alternatiivravimi efektiivsusuuringu rahastamisest

Osa traditsioonilise ja alternatiivmeditsiini ravimeid on kindlasti soolapuhumine, aga osa puhul säilib kahtlus, et ravim võib siiski töötada. Soolapuhujad pole huvitatud oma toodete efektiivsuse uurimisest, sest siis nende pettus paljastatakse. Aus müüja, kes oma tootesse usub, võiks püüda selle toimes selgusele jõuda. Müüja poolt rahastatud ravimiuuringu puhul tekib muidugi kahtlus, et tulemused on kallutatud. Seega peaks alternatiivravimi efektiivsusuuringut rahastama ja läbi viima tootja ja müüjaga mitteseotud huvigrupid.

Suurtel ravimifirmadel pole motivatsiooni traditsioonilisi ravimeid uurida, sest kuna need on ammu tuntud, ei saa neid patenteerida. Kui ravim osutub efektiivseks, võidavad sellest infost kõik ravimi müüjad, mitte ainult teadustööd teinud firma. Kuna uuringu läbiviija ei saa monopoolset tulu uue efektiivsusinfo tagajärjel tõusnud nõudlusest ravimi järele, siis tõenäoliselt ei tasu uuringu tegemine ennast ära.

Akadeemikud uurivad aeg-ajalt alternatiivmeditsiini ravimeid, aga võrreldes keemiliste ainete arvuga on uurijaid vähe. Seetõttu tõenäosus, et kindel ravim hakkab mõnda teadustöötajat huvitama on liiga väike, et sellele loota.

Ravimi tegeliku toime teadasaamisest peaksid kõige rohkem huvitatud olema selle ravimi tarvitajad. Kui alternatiivmeditsiini kasutajad oleksid ratsionaalsed, peaksid nad püüdma oma kasutatavate ainete kohta objektiivset infot saada, mitte otsustama tootja reklaami, naabrilt kuuldu või netifoorumist loetu põhjal. Täpsemalt, ravimi tarvitajad peaksid olema valmis maksma selle ravimi efektiivsusuuringu eest.

Mõne aine puhul pole kasutajaid piisavalt või nende maksevalmidus pole piisavalt suur, et uuringu kulusid katta. Aga alternatiivmeditsiin on suur äri, nii et vähemalt osade rohtude kasutajaskond on küllaldane ravimiuuringu finantseerimiseks. Läbiviijaks võib palgata mõne akadeemiku, kel pole isiklikku huvi ravimi toimimise või mittetoimimise suhtes. Probleemiks on paljude inimeste koostöö korraldamine ja nende väikeste rahasummade kokku kogumine, et uuringuraha kätte saada. Lisaks on igaühel motivatsioon „jänest sõita“ ja kasutada teiste rahastatud uuringu tulemusi ise nende eest maksmata. Mõlemat probleemi saab teatud määral leevendada, aga mitte täielikult kaotada.

Uuringu tulemused võib teha kättesaadavaks ainult selle eest maksnud isikutele, et motiveerida annetamist, aga piraatlus vähendab antud meetodi efektiivsust rahakogumisel. Asjast huvitatud inimesed võivad üksteist leida samade netifoorumite kaudu, milles nad alternatiivmeditsiini või antud ravimi üle arutlevad. Rahakogumise koordineerimine nõuab mõne hakkaja inimese juhtimist. Suure kasutajate hulga korral ehk selline isik leidub, aga siis tekib usaldusprobleem – on vaja garanteerida, et eestvedaja rahaga jalga ei lase.

Miks teadus kaotab propagandale

Aeg-ajalt kaeveldakse ajakirjanduses, et inimesed usuvad umbluud ja eitavad teadust (kliimamuutuse, alternatiivmeditsiini, evolutsiooni jm osas). Lahendusena soovitatakse teadlastel rohkem meediaga suhelda ja oma avastusi paremini populariseerida. See on sümptomite, mitte põhjuste ravimine, ja pealegi ebaefektiivne ravi.

Kui teadlased võistlevad avaliku arvamuse mõjutamisel propagandaekspertidega (poliitikud, PR inimesed, turundajad), siis nagu amatöörid professionaalide vastu ikka, teadlased kaotavad. Harjutades ajupesu rohkem, võivad teadlased kaotuse suurust vähendada, aga kaotama nad jäävad, kui nad just ei keskendu propagandale põhitegevusena (ei muutu professionaalideks). Aga siis lakkavad nad olemast teadlased ja muutuvad propagandistideks. Inimese ressursid on piiratud, nii et mitmes valdkonnas tipus olemine on pea võimatu. Kui põhitegevus on sõnumi levitamine, ei jää aega teaduseks. Kui teha teadust ja populaarteadust võrdselt, pole kumbki neist tipptasemel, nii et jäädakse maha nii avaliku arvamuse mõjutamisel kui teaduse avaldamisel.

Lisaks peab teadus olema aus, muidu pole see teadus. Ausus nõrgendab propagandavõimekust. Kui üks propagandist kasutab kõiki võtteid ja teine ainult ausaid, siis võidab esimene. Kui ideoloogia ainus eesmärk on mõjutada, aga teadusel on ka muid olulisi eesmärke (ausus näiteks), siis on ajupesus edukam ideoloogia. Nii et isegi kui teadlased täiskohaga mõjutajateks hakkaksid, vähendaks nende sõnumi olemus võiduvõimalusi propagandasõjas. Võib muidugi kasutusele võtta ka demagoogia, sarnaselt vastastele, aga siis ei levitata enam teadust, vaid ideoloogiat teaduse nahas. Teadus kas kaotab propagandale või lakkab olemast teadus.

Miks siis enamikul inimestel on mõningad teadusteadmised (Maa on ümmargune, vesi on H2O, haigused tulevad mikroobidest) ja ebateaduse ajupesu jääb ebatäielikuks? Ideoloogia ja teadus pole alati vastuolus. Kui poliitikutel ega turundajatel pole motiivi teadust eitada, siis saab teadus loobumisvõidu. Sõnum levib, sest keegi ei viitsi vastu vaielda.

Ebateaduse uskumine on osa laiemast probleemist: propaganda ja turunduse mõju all olemisest. Lahendus ei ole parem teaduskommunikatsioon ehk ajupesu vastu võitlemine selle enda vahenditega. Ajupesul on koduväljaku eelis. Teadlased võivad ju kirjutada artikleid, mis hetkel levinud lollusi kummutavad, aga siis leiutatakse kohe uus umbluu või avaldatakse meedias laviin vastuväiteid (vääraid, aga see ei loe). Ebateadust ja ideoloogiat saab välja mõelda palju kiiremini kui ümber lükata. Sümptomite ravi ei aita.

Ei aita ka ajupesu stiilis “Uskuge teadlasi, mitte propagandiste,” sest kuidas tuvastada tõelisi teadlasi? Tihti väidab ebateadus end olevat teadus ja leiab ka mõned teadlased, kes seda kinnitavad. Aga teadlaste kompetentsis on suured erinevused (http://sanderheinsalu.com/ajaveeb/?p=471) ja isegi tipptasemel tarkus ja haridus koos ei taga tervet mõistust (http://sanderheinsalu.com/ajaveeb/?p=536).

Probleemi põhjus on teadusliku meetodi kasutamata jätmine, kas selle mittetundmise või kasutusharjumise puudumise tõttu. Kui nõuda kõigile väidetele teaduslikku tõestust, läheb propagandistidel elu raskeks. Tuleb mõista tõestuse olemust, muidu veetakse ninapidi reklaamsõnumiga “Teaduslikult tõestatud.” Teaduslikku meetodit ja statistiliselt õiget otsustamist peaks õpetama hiljemalt algkoolis (http://www.sanderheinsalu.com/ajaveeb/?p=286). Nende oskuste praktiline kasutamine peaks olema automaatne refleks, mida pideva harjutamisega alal hoitakse. Elulisi rakendusvõimalusi leiab lasteaiast peale: kuidas eristada ausaid mängukaaslasi ebaausatest? Mõtle välja võltssaladused ja räägi igaühele erinev saladus koos palvega seda mitte edasi rääkida. Hiljem teistelt kuuldud “saladused” tuvastavad ebausaldusväärsed. Milline käitumine, riietus ja jutt teeb kaaslaste hulgas populaarseks? Võiks ju kasutada teaduslikku meetodit selle kontrollimiseks. Milline trenn või kosmeetika annab hea välimuse? Tuleks teha korralik katse endaga (http://sanderheinsalu.com/ajaveeb/?p=350).

Kokkuvõtvalt: kui inimesed ei mõista või ei usu teadust, miks pakutakse lahendusena teaduse lihtsustamist ja meelelahutuslikumaks muutmist? Miks mitte mõistmisvõime tõstmist?

Doktorikraadide erinevusest

Isegi sama ülikooli sama eriala sama aasta doktorite tase võib olla väga erinev. Näiteks teadustöö hulk ühel inimesel kordades suurem kui teisel ja parema kvaliteediga. Mõni lõpetab nelja aastaga, mõni seitsmega. Need on veel “tavalised” doktorandid – ülejäänutest osa kukub välja, osal läheb 9-10 aastat. Majandusteaduse kiirusrekord on vist ühe aastaga Princetonis doktori teinud Glen Weyl, kel läks bakalaureuse algusest doktori lõpuni kokku viis aastat.
Mina lõpetasin doktori kuue aastaga ja minuga koos lõpetas veel kaks inimest samas valdkonnas (mikroökonoomika teoorias) viiega. Neil oli viie aastaga kogunenud rohkem ja paremat uurimistööd kui mul kuuega. Vastavalt said nad ka paremad töökohad.
Eri ülikoolide, erialade ja aastate lõikes on taseme erinevus muidugi palju suurem. Keskmine doktoriõppe kestus USAs paistab kasvavat aasta võrra iga 20 aasta kohta (USA Rahvusliku Teadusfondi andmed http://www.nsf.gov/statistics/infbrief/nsf06312/) ja ilmselt mitte inimeste vaimse taandarengu, vaid nõuete rangemaks muutumise tõttu. Rangemate nõuete täitja teab rohkem.
Kuna kraade on võimalik internetist või korrumpeerunumatest riikidest osta, algab doktorikraadiga inimeste teadmiste tase nullist. Maailma parimate doktorite tase on uskumatult hea. Nii et doktorite kvaliteedivahemik on nullist lõpmatuseni. Garantiid ei anna ülikooli tuntus, kuna diplomeid võltsitakse ja kõiki plagiaadijuhte ei avastata. Siiski on doktori tase minu kogemuse põhjal tugevas positiivses korrelatsioonis lõpetatud koha mainega ja tasemega ülikoolide järjestuses.
Tasemeerinevust võivad tekitada doktorikursused, mis mõnes kohas võtavad kaks aastat ränka rügamist, aga mõnes kohas puuduvad. Seal, kus puuduvad, alustavad doktorandid uurimistööd bakalaureusetaseme teadmistega ja vastav on ka uurimistöö tase. Kursusteta ei oska inimesed uusimaid meetodeid kasutada.
Kokkuvõttes pole mõtet hinnata inimesi doktorikraadi omamise põhjal, näiteks nõudes seda teatud ametikohtadel. Kui tahta uurimisoskust, peaks mõõtma inimese viimase aja uurimistööd. Täiuslikku mõõdikut pole, aga mingi idee annab kvaliteediga kaalutud viidete arv tema tööle (impact factor) viimase viie aasta jooksul. Aastakümnete tagune töö võib olla inimesel ununenud ja kasutas tõenäoliselt tänapäevasest erinevaid meetodeid.
Selle asemel, et doktorikraadi abil hinnata üldist intelligentsust (konsulteerimisfirmadesse palkamisel näiteks) võib proovida intelligentsustesti. Ainult uurimistöö kaudu hinnates annab ehk mingi pildi viidete arv aastas aktiivse uurijakarjääri ajal.

Teadus on kallis, haridus on tasuta

Haridusreformist rääkides segatakse kokku mitu teemat, näiteks haridus ja teadus. Väidetavalt on tudengite korralikuks ülikoolitamiseks vaja tippõppejõude ja teadusraha, ja teadust saab ehitada ainult kodumaisele heale haridusele. Sel juhul on raske seletada, miks tippülikoolid on enamjaolt USAs, mille keskkoolide tase on arenenud riikide hulgas keskpärane või nõrk, aga mitte Soomes, mis viimase ajani oli koolihariduselt maailma parim. Samuti on tippteadlaste jaotus riigiti vist oluliselt erinevam kraadiõppesse astujate GRE testi tulemuste jaotusest (https://www.ets.org/s/gre/pdf/snapshot_test_taker_data_2014.pdf).
Teadus on kallis, sest nõuab haruldasi materjale, kalleid masinaid ja eelkõige tarku inimesi, kes saavad palju tööpakkumisi ja võivad seetõttu küsida kõrget palka. Hariduse odavuse mõistmiseks on kasulik eristada õpetamist, teadmist, eksamit ja diplomit. Diplomi eest tuleb üldiselt oluline summa välja käia. Eksamikorraldus nõuab samuti ressurssi ja õpetamine (vähemalt laialtlevinud loengumeetodil) tekitab palgakulu. Aga teadmise saab piisava tahtejõu korral tasuta kätte – raamatukogu on paljudes riikides olemas ja tasuta, laenuta aga õpik ja asu end harima. Raamatukogus saab tihti tasuta internetti, kust saab mitmesuguste valdkondade õppematerjale, õppekavasid ja vastuseid küsimustele. Vaja ainult ennast sundida ülesandeid lahendama. See valmistab aga enamikule inimestele (ka mulle) suuri raskusi, mistõttu veebipõhised kursused pole veel ülikoole välja suretanud.
Selgelt pole koolide ja ülikoolide põhiline panus mitte teadmiste, vaid välise sunni pakkumine. Oht halba hinnet saada paneb inimesed õppima, oma (kauge) tuleviku parandamine mitte. Sarnaselt paneb väike rahasumma inimesi end vaktsineerima, aga eluea pikendamise võimalus mitte (http://www.drugandalcoholdependence.com/article/S0376-8716(03)00074-7/abstract?cc=y=).
Välist sundi ei pea pakkuma teadlased – kupjakarjääriks pole tarkust tarvis. Kubjas peab ainult suutma hea ja halva töö puhul sobivat tagasisidet anda. Töö taset ei pea tuvastama kubjas ise. Kujutlegem näiteks arvutiklassi, kus ekraanidele ilmuvad järjest ülesanded, inimesed sisestavad vastuse, arvuti annab signaali vastuse õigsuse kohta ja ringi kõndiv kubjas annab vale vastuse sisestajatele piitsaga üle selja. Mitte, et ma ise sellesse õppeprogrammi registreeruksin, aga on ka vähem radikaalseid sarnaseid meetmeid inimeste õppima motiveerimiseks. Et inimesi pingutama sundida, on vaja mõõta nende pingutust või saavutust, mis toob meid tagasi eksamite ja diplomite juurde.
On kasulik eristada mingi teadmise või oskuse omandanud isikuid ülejäänutest, näiteks autorooli lubamisel. Selleks antakse vastava kontrolli läbijatele dokument, mida hariduse puhul diplomiks nimetatakse. Kui dokumendi saamine on ihaldatav, püütakse seda nii ausate kui ebaausate meetoditega. Seetõttu on eksami puhul vaja ennetada petmist, enamasti valvates ja karistades. Korralik eksamineerimine on seotud teatud kuludega, aga ei eelda geeniuste osalust. Eksami ja vastuste koostaja peab materjali tundma, aga mitte uusi teadmisi avastama. Eksami hindajad peavad ainult suutma võrrelda eksamitegija vastust koostaja etteantuga. Materjali teatud määral oskamine on kasulik, aga mitte vältimatu. Eksami valvajad ei pea isegi lugeda oskama, vaja on ainult kahtlaste tiheda kirjaga paberilipikute ja muu petmismaterjali äratundmisvõimet.
Eksamihindajaid ja eriti -valvajaid peab valvama, et nad petmise võimaldamise eest altkäemaksu ei võtaks, nagu on Eestis juhiloaeksami puhul ette tulnud. Motivatsioon õppida kahaneb, kui tekib võimalus eksam ka ebapiisavate teadmiste korral läbida, kas spikerdades või altkäemakstes.

Miks inimesed ikka veel tööd teevad

Tänapäeva teadus on piisaval tasemel, et valmistada tarbekaupu tootvad robotid ja roboteid tootvad robotid (viimased toodaksid nii tarbekaupu tootvaid kui roboteid tootvaid roboteid), mis suudaksid hoida inimkonna elustandardi 20. sajandi tasemel ilma, et inimkond ainsatki päeva töötaks. Lihtsustatult peaksid tarbekaupade robotid tootma vaid toitu, eluasemeid ja kondoome, et inimesed võiksid Päikese punaseks hiiglaseks muutumiseni ainult süüa, magada ja seksida. Miks inimkond ei vali seda teed, vaid ikka pikki töönädalaid teeb?

Üks põhjus on soov säilitada inimkonda ka pärast Päikese eluea lõppu. Selleks peab teadus veel arenema ja inimkond teisi tähesüsteeme koloniseerima. Teine põhjus on konkurents inimrühmade vahel. Kui mõni rühm valib mittetöötamise, siis vallutatakse see (sõjaliselt, majanduslikult või kultuuriliselt) teiste rühmade poolt, kes sunnivad oma kultuuri neile peale, muuhulgas lõpetades nende mittetöötamise. Kui ei toida oma väge, toidad varsti võõrast.

Konkurents inimeste vahel tõukab samuti tööd tegema – tahetakse muljet avaldada uhkema auto või telefoniga, milleks on vaja raha. Demonstratiivse tarbimisega kogutakse sotsiaalset staatust ja seksuaalpartnereid.

Esimene samm teaduse tegemisel

Richard Feynmani kohaselt (http://neurotheory.columbia.edu/~ken/cargo_cult.html) on esimene samm teaduse tegemisel mitte petta ennast. Enesepettus tekib näiteks siis, kui uurija soovib saada mingit tulemust (uudset, hästimüüvat) ja tõlgendab andmeid sellele tulemusele soodsalt. Paneb rõhku kooskõlalistele andmetele ja ignoreerib vastuolulisi.
Enesepettuse vältimiseks tuleks katse plaan enne katset üles kirjutada (ja võibolla ka avalikku katsete andmebaasi lisada) ja siis seda plaani järgida. Plaan peaks kirjeldama katset nii, et teised suudaksid ainult plaani kasutades seda katset korrata. Lisaks peaks plaan paika panema tulemuste tõlgendamise juhise. Ehk milliste andmete korral lugeda üks vastus statistiliselt tõenäolisemaks, milliste korral teine. Muidu hakatakse pärast andmete kogumist katse kriteeriume muutma stiilis “see mõõtmistulemus on ebanormaalne, jätame selle andmetest välja”. Väljajättu esineb muidugi sagedamini eelarvamust kummutavate andmete puhul.
Kui seda teaduslikku meetodit rakendada inimeste hindamisel, siis läheb elu raskeks neil, kes pidevalt andeks paluvad ja siis uue sigaduse korraldavad. Andeksandjad mõtlevad ilmselt sagedasti: “Ega ta enam ei tee. Anname talle veel ühe võimaluse.” Kui viimane võimalus oleks tõepoolest üks ja ainus, poleks kahju kuigi suur, aga tegelikkuses kipub neid viimaseid võimalusi üksteisele järgnema päris palju. Selle vältimiseks võiks proovida kirja panna kõik hinnatava inimese olulised sigadused, neile järgnenud tagajärjed, vabandused ja andeksandmised. Mingil hetkel tuleb tahtmine anda mitte rohkem kui üks võimalus veel. Kui see siis kirja panna, on tulevikus raskem endale õigustada veel ühe lisavõimaluse andmist.

Katsed endaga

Meditsiinis on katsetel endaga pikk ajalugu (http://en.wikipedia.org/wiki/Self-experimentation). Põhjuseks enamasti teiste katsejäneste puudumine või arvatavalt ohtlike katsete teiste peal tegemise ebaeetilisus.
Hoopis teine alus on tavalisel inimesel igapäevaelus enda peal katset teha – soov teada, kas mingi müüdav toode ka töötab nagu lubatud. Tihti pole toote omadusi põhjalikult uuritud, aga sel väidetakse igasuguseid kasulikke aspekte olevat. Isegi kui korralikud uuringud on näidanud toote efektiivsust keskmise inimese jaoks, võib isiklik kogemus erineda. Ostjat huvitab ju ikka, kas toode on kasulik temale, mitte keskmisele inimesele.
Olen katsetanud kätekreemi ja leidnud selle kahjuliku olevat. Taustaks: talvel kuiva õhuga kipub nahk mu sõrmenukkidel kuivusest lõhenema. Soovitati kätekreemi. Kohe pärast kreemitamist läks nahk muidugi niiskeks ja lõhed hakkasid paranema. Aga paari tunni pärast oli kreem sisse imbunud või ära auranud ja nahk jälle kuiv ja lõhenev. Uuesti kreemi, uuesti kuivaks… Paari nädala pärast tekkis kahtlus, kas kreem mitte pikas perspektiivis ei soodusta nahalõhesid. Teoreetiline mehhanism oleks, et nahk reageerib kestvale kuivusele viitajaga. Kui mitte kreemitada, siis niisutab end seestpoolt ja lõhede arv väheneb võrreldes kuiva aja algusega. Kui aga kreemitada, siis segab see kohanemist, seespoolne niisutamine ei tööta ja lõhesid tuleb juurde. Teisest küljest muidugi võib kreem aidata nagu lubatud. Vaja andmeid, et selgusele jõuda.
Valisin siis juhuslikult ühe käe kreemitamiseks ja teise jätsin kreemita. Paari nädala pärast oli ilma kreemita käel selgelt vähem lõhesid.  Jätsin siis kreemitamise edaspidi ära ja kannatasin kuiva aja alguses lõhed ära.
Olen katsetanud ka näonaha haiguse vastast ravimit, mis selgus aitavat, aga ainult natuke. Jällegi tekkis kahtlus ravimi efektiivsuse suhtes. Jätkasin selle kasutamist ühel näopoolel ja lõpetasin teisel. Nädala jagu polnud vahet näha. Pärastpoole tundus ravimiga näopool paari nädala jooksul õige pisut tervem. Kasutasin siis ravimit mõlemal pool edasi.
Korraliku katsega on mu enesekatsetustel muidugi suur erinevus. Puudub platseebokontroll ja eelnevalt paika pandud katseprotokoll, katsetaja teab, kumb kehapool saab katseainet ja kumb mitte. Aga mingi teabekild sellest katsest ikka tuleb.
Keda huvitab, võib enda peal võrrelda eri kosmeetikatooteid, näiteks aknevastaseid vahendeid, või kas üks raseerija töötab paremini kui teine. Ei saa muidugi kontrollida kogu keha hõlmavate seespidiste käsimüügiravimite toimet. Ma ei soovita haiguses resistentsust tekitavate ravimite osalist kasutamist.