Arhitektide üks isekas motiiv nõuda uue ehitise sobivust ümbritsevatega on, et see sunnib uusi turule tulevaid arhitekte jäljendama vanade stiili, kes kavandasid piirkonna praegused hooned. Vanad olijad on oma stiili kopeerimises osavamad kui uued tulijad. Seega annab jäljendamise nõue vanadele olijatele konkurentsieelise.

Seda teooriat saab empiiriliselt kontrollida arhitektuurivõistluste andmetel. Selleks tuleb paljude võistluste lõikes vaadata 1) esitatud kavandite sarnasust ümbritsevate hoonetega (masinõpe suudab piisavalt suure valimi korral tuvastada sarnasuse ka seda eelnevalt defineerimata), 2) arhitekti karjääri pikkust antud turul ja eriti seda, kas ta on mõne ümbritseva ehitise kavandaja, 3) kes võitis, 4) kes oli žüriis. Kui mõne ümbritseva hoone arhitekt võidab suurema tõenäosusega kui tema varasemate saavutuste põhjal eeldada võiks, siis viitab see stiilikopeerija eelisele uudsusepakkuja ees. Sama järelduse võib teha kui ümbritsevate hoonetega sarnane kavand võidab suurema tõenäosusega kui erinev. Kui žüriis on kohalikud arhitektid ja eriti ümbritsevate hoonete kavandajad, kas siis on kopeerija eelis suurem? Ehk kas siis võidab sarnane kavand suurema tõenäosusega kui välisžürii puhul?

Kui uued arhitektid on juba mõne püstitatud ehitisega teatud stiili järginud, tekib neil motiiv ka ise edaspidi selle järgimist nõuda, et eelist saada. Nad liituvad siseringiga ja on siis huvitatud siseringi positsiooni kindlustamisest. Sotsiaalne norm jätkub. Sarnane mehhanism toimib muudes kunstivaldkondades, aga ka teaduses, kus avaldamiseks tuleb viidata paljuviidatud teadlastele.