Sildiarhiiv: mänguteooria

Sõltuvust tekitava kauba koordinatsioonimäng

Teatud määral on ebatervisliku toidu, sigarettide ja alkoholi ostmine ja müük koordinatsioonimäng tarbijate ja pakkujate vahel. Kui ostjad on harjunud seda tervistkahjustavat kraami tarbima, siis on müüjal kasulik see nähtavale kohale paigutada (kassade juurde näiteks), et kiusatust tekitada ja müüki suurendada. Sõltuvus tähendab tagasisideahelat: kui tarbija seda kraami tihti ostab, siis tema harjumus süveneb. Tagasiside toimub ka inimeste vahel, sest sõprade tarbimine suurendab enda tarbimist. Uued inimesed saavad tarbijateks eelnevate ostjate eeskujul.

Teisest küljest, kui inimesed poleks harjunud ebatervislikku toitu ostma ja neid alguses reklaami ja tasuta pakkumisega ei meelitataks, siis enamik neist ei ostaks. Sel juhul poleks mõtet näkse ja sigarette poes nähtavale kohale paigutada – kui nagunii ei osteta, siis on kasulikum nähtav koht mõne paremini müüva kaubaga täita. Kui tervistkahjustav kraam pole nähtaval, siis ostetakse ja harjutakse sellega vähem või üldse mitte. Seega tarbijad ja müüjad saaksid koordineerida ühiskonna jaoks parema tasakaalu mängimisele, leppides kokku, et kiusatust tekitav ebatervislik kaup asendatakse väljapanekutes millegi muuga. Kes tahab seda osta, peab eraldi küsima. Selleks, et müüjatel ei tekiks kiusatust kahjulikku kaupa alguses reklaamida ja poes pilkupüüdvalt välja panna, peavad tarbijad hakkama vältima poode, kus tervistkahjustav kaup nähtaval on (ehk motiveerima müüjaid korratava mängu karistusega).

Pakkujad saavad samuti korratava mängu karistusega takistada ostjaid teatud kaupa küsimast, näiteks kui nõudlus piisavalt suureks läheb, siis alustavad selle laialdase reklaamiga. Kui ostjad oma tulevikust hoolivad ja sõltuvusse langeda ei soovi, siis piiravad nad oma nõudlust, et mitte reklaamikampaaniat ja kiusatusetekitamist valla päästa.

Investeerimisest

Miks soovitab Warren Buffett eraisikule osta-ja-hoia strateegiat ja laiapõhjalisi madala haldustasuga indeksfonde? Madal haldustasu on loogiline, sest haldustasu vähendab investeeringu tulumäära. Indeksfondid ei tee midagi keerulist ja kallist, mis nõuaks kõrget haldustasu. Need järgivad turu keskmist tootlust. Mida laiapõhjalisem (mida suuremat osa maailma aktsiaturgudest hõlmab), seda väiksem on tootluse dispersioon sama keskmise tootluse juures. Ehk sama tulususe juures on risk väiksem. Osta-ja-hoia strateegia tähendab fondiosakute ostmist säästude tekkimisel ja osakute hoidmist kuni raha vaja läheb, näiteks pensionieani. See strateegia väldib spekulatiivset kauplemist (ostu-müüki lootuses, et aktsia hind tõuseb või langeb). Spekulatiivne kauplemine vähendab tulusust kahel põhjusel: tehingutasud ja väheminformeeritud kaupleja turukeskmisest madalam varakasv. Tehingutasude seos kauplemisega on ilmne. Eraisik on suurtest kauplemisfirmadest vähem informeeritud, sest finantsinfo kogumisel, majandusprognooside tegemisel, arvutusvõimsuse ostmisel, jne on mastaabisääst. Ettevõtte kasumi ja majanduse kasvu prognoosimise kulu on sama, ükskõik kas kaubelda ühe või miljardi aktsiaga, aga tulu (või kahjum) miljardi aktsia kauplemisest on miljard korda suurem ühest aktsiast. Nii on ratsionaalne investeerida aktsia tulususe ennustamisse rohkem siis kui kaubeldakse suuremat kogust. Suured kauplemisfirmad ostavad ratsionaalselt endale rohkem infot kui palju väiksemat summat investeeriv eraisik. Infot ostetakse nii seaduslikul kui ebaseaduslikul viisil. Seaduslikud on statistika kogumine, aastaaruannete lugemine, prognooside tegemine. Ebaseaduslikud on siseinfo ost, tööstusluure, turumanipulatsioon. Poolseaduslik on lobitöö enda omatavate firmade kasuks. Kõigis neis on eelis suurtel kauplemisfirmadel.
Osaliselt võib suurfirmade eelise neutraliseerida see, kui teised turuosalised nende kauplemistegevuse kohta signaale saavad, näiteks börsil suurt ostukogust näevad. Siis saavad teised turuosalised suurfirmat jäljendada, mis tõstab hinda ja vähendab suurfirma kasumit ostmisest. Antud näites sõidavad teised turuosalised jänest suurfirma kogutud infol. Eriti suur probleem on see suurfirma jaoks siis, kui teised turuosalised (kõrgsageduslikud kauplejad) oma ostuorderi suurfirmast kiiremini börsile saata saavad. Siis saavad ettejõudjad ära võtta kogu suurfirma kasumi (kui ostavad piisavalt suure koguse), ehk suurfirma kaotab kogu kasu info hankimisest.
Samas, kui teised turuosalised suurfirmat jäljendavad, loob see suurfirmale võimaluse turumanipulatsiooniks. Selle manipulatsiooni kuulus näide on Rothschildi kauplemine Waterloo lahingu järel. Teised teadsid, et Rothschildil on kiiremad kullerid ja ta saab lahingu tulemuse enne teisi teada. Rothschild teadis, et teised seda teadsid, nii et ta teeskles lahingu järel Londoni börsil müümist, mis pani ka jäljendajad müüma. Aga varjatud käsilaste kaudu Rothschild hoopis ostis, ja ostis salaja rohkem kui nähtavalt müüs. Nii sai Rothschild oma avaliku müügi jäljendajate aktsiad odavalt kätte ja jäljendajad said suure kahjumi.

Kui mõni eraisik suudab mõne väärtpaberi hinda pikka aega turust paremini ennustada, siis saaks see eraisik teenida suurema kasumi kui ainult enda varaga kaubeldes. Nimelt võiks see eraisik luua oma investeerimisfirma ja võtta haldustasu teiste raha investeerimise eest turukeskmisest kõrgema tulususega.

Paljude sarnaste indeksfondide olemasolul võiks mugavuse ja likviidsuse huvides valida börsil kaubeldava indeksfondi, mille osakuid saab osta ja müüa nagu aktsiaid, ehk ei pea eraldi fondi astumise või väljaastumise lepinguid sõlmima.

Ülaltoodud argumendid on teoreetilised, aga investeerimisstrateegia kohta on ka palju empiirilist teadustööd, näiteks Grinblatt ja Keloharju (2000) Soome andmetel, ja Barber ja Odean (2001). Empiirilised faktid võtab hästi kokku ühe artikli pealkiri: „Trading is hazardous for your wealth”, ehk kauplemine kahjustab teie vara. Selle artikli põhitulemus on, et need eraisikud, kes spekulatiivselt kauplevad (tihti ostavad ja müüvad), saavad aktsiaturult madalamat keskmist tulu kui need, kes ostavad ja hoiavad.
Eelnevaga seotud teoreetilised tulemused on mittekauplemise teoreemid (no speculative trade theorems), mis ütlevad, et riskikartlikud või riskineutraalsed otsustajad, kes on ratsionaalsed ja kelle ratsionaalsus on neile kõigile üldteada, ei kauple spekulatiivselt. Tõestuse idee on järgmine. Ratsionaalne ostja, kes teab, et teine ratsionaalne kaupleja on valmis müüma, teeb teise müügivalmidusest järelduse, et aktsia väärtus on väiksem kui müügihind, seega väiksem kui ostuhind, seega on aktsia ostmine kahjumlik. Sümmeetriliselt, ratsionaalne müüja järeldab ostja ostuvalmidusest, et aktsia on väärt rohkem kui müügihind, seega ei tasu seda müüa.
Ratsionaalsed kauplejad, kes arvavad, et teised on riskiarmastajad või ebaratsionaalselt kauplemishimulised, võivad kaubelda. Spekulatiivne kauplemine võib toimuda ka siis, kui ratsionaalsed turuosalised arvavad, et teised arvavad, et teised on riskiarmastajad või ebaratsionaalselt kauplemishimulised, või et teised arvavad, et teised arvavad, et teised on riskiarmastajad või ebaratsionaalselt kauplemishimulised, või…
Mitte igasugune kauplemine pole spekulatiivne. Kui ühel inimesel on hetkel sääste, mida ta ei kasuta, aga teine inimene vajab hetkel sularaha, siis kui esimene ostab teise aktsiad, siis mõlemad võidavad. Hiljem võib jälle esimene raha vajada ja teisel raha üle olla, nii et teine ostab esimese aktsiad. Sarnane mõlemapoolne kasu võib tekkida muude varade kauplemisest, näiteks üks inimene vajab autot nädalavahetustel, aga teine tööpäevadel, nii et iga reede õhtul ostab esimene teiselt auto ja igal esmaspäeva hommikul müüb auto teisele tagasi. See on üks viis autojagamist organiseerida, aga levinum viis on, et üks inimene on omanik ja rendib autot teatud aegadel teisele.

Politseisse helistamise mäng

Huvitav näide mänguteooriast: palju inimesi näeb kuritegu ja kõigil on telefon. Kõik eelistavad, et keegi teine helistaks politseisse (selle asemel, et ise helistada), sest ise helistamine võtab aega ja politsei võib paluda helistajal kohale jääda, et tunnistajaks olla. Aga kõik on korralikud kodanikud ja eelistavad ise helistamist olukorrale, kus mitte keegi ei helista.
Mis on selle mängu tulemus? Tasakaal ei saa olla puhastes strateegiates ja sümmeetriline, sest kui keegi ei helista, siis kõik eelistavad helistada. Kui kõik helistavad, siis igaüks eelistab mitte helistada. On palju asümmeetrilisi puhtaid tasakaale, kus üks konkreetne inimene helistab ja teised mitte. Aga eeldus, et inimesed suudavad niimoodi asümmeetriliselt koostööd teha tundub ebaloogiline. Sümmeetriline tasakaal peab olema segastrateegiates, ehk iga inimene helistab teatud tõenäosusega.
Kuidas muutub tõenäosus pealtnägijate arvu kasvades? Iga inimene helistab muidugi väiksema tõenäosusega, sest teisi potentsiaalseid helistajaid on rohkem. Üllatav tulemus on aga, et summaarne helistamistõenäosus (tõenäosus, et keegi helistab) langeb helistajate arvuga. Mida rohkem pealtnägijaid, seda vähemtõenäoline on, asjast politseisse teatatakse. Seda olukorda peegeldab Terry Pratchetti tsitaat „everybody’s problem, therefore not my problem”.

Miks enesekindlamad inimesed juhtideks saavad

Teoreetiline mudel: igaüks saab signaali enda pädevuse kohta ja positiivne signaal muudab inimese enesekindlamaks. Teised ei tea, mis signaali inimene sai, aga tahavad kõige pädevamat juhiks. Inimese enesekindlus on teistele näha. Teised loevad enesekindlust signaaliks inimese pädevussignaali kohta ja ratsionaalselt valivad juhiks kõrge signaaliga inimese, ehk enesekindla.

Tähelepanu hajutamine terroristidelt

Enamiku terrorirünnakute eest võtab mingi terrorirühmitus vastutuse, kuigi reaalne kahju ei sõltu ju korraldaja nime teadmisest. Järelikult tahavad terroristid avalikkuse tähelepanu hoolimata politsei ja sõjaväe tähelepanust, mis sellega kaasneb. Kasu omaksvõtmisest peab üsna suur olema, et suurenenud surmaohtu kompenseerida. Esimene kasu on ilmselt järgijate, toetajate ja rahastajate motiveerimine (paljud organisatsioonid ühiskonnas kiitlevad oma saavutustega, et efektiivsust näidata). Teine kasu on rünnatud riigi valitsuse survestamine oma nõudmistele järele andma (kui pole teada, kes korraldas, ei saa ju kellelegi järeleandmisi teha).
Kui terroristid tahavad tähelepanu, peaks ignoreerimine neid kahjustama. Kahjuks reageerib enamik inimesi terrorisurmadele palju tugevamini kui näiteks samale arvule liiklus- või kopsuvähisurmadele. Tundub ebaratsionaalne, surm on ju surm. Igatahes ei suuda avalikkus terrorismile ratsionaalselt vastata. Asutused, mille töö on terrorismiga võitlemine, saavad ehk siinkohal aidata. Ma ei mõtle tsensuuri, mis kahjustab ühiskonna vabadust ja millest enamasti midagi läbi lekib. Võib hoopis välja mõelda palju erinevaid võltsterroriorganisatsioone, teha neile veebilehed ja sotsiaalmeediakontod. Iga kord, kui toimub terrorirünnak, nõuavad need virtuaalsed rühmitused rünnaku “au” endale, võttes tegelikult korraldajalt tähelepanu ära. Tegelik korraldaja on muidugi ka omaksvõtjate hulgas, aga ainult üks paljudest.
Samuti võib ajakirjandusse sokutada tegelikult olemas olevate rühmituste nimel omaksvõtmisi, mida nad pole avaldanud. Näiteks Al Qaeda rünnaku tundub kuulutavat enda tehtuks ka ISIS ja vastupidi. Realismi huvides tuleks häkkida tegeliku rühmituse veebileht ja sotsiaalmeediakontod ja avaldada valeinfo nendel. Nii võib tekitada tülisid terroriorganisatsioonide vahel, kes kõik hakkavad süüdistama teisi oma “töötulemuste” varguses.
Tegelik rühmitus, kelle nimel võltsomaksvõtt ajakirjandusse lekitati, võib ju hiljem eitada, aga selle eituse mõju saab neutraliseerida, avaldades võltseitusi tegeliku korraldaja nimel. Siis on kõigi olemasolevate ja väljamõeldud terroriorganisatsioonide nimel meedias nii omaksvõtt kui selle eitus.
Oluline on valeteabe levik terrorirühmituse toetajate hulgas, mitte ainult rikaste riikide ajakirjanduses. Terroritõrjeasutused üritavad tavaliselt rühmitustesse agente sokutada, aga see on keeruline ja agendile ohtlik. Terroriste toetava piirkonna tavaliste inimeste hulgas kuulujutte levitada peaks olema lihtsam, kuigi vähem kasulik kui organisatsiooni sisseimbumine.
Sõjas ja luures on valeinfo levitamisel pikk ajalugu, nii et ei tohiks raske olla seda äraproovitud vahendit ka terrorismi vastu rakendada. Muidugi võtavad terroristid vastumeetmed tarvitusele, aga need pole sada protsenti efektiivsed ja nõuavad ressursse, mida muidu kasutataks rünnakuteks.
Tegelik rünnaku korraldaja saab vastutuse võtta esimesena ja sellega oma ehtsust tõestada, aga see peab toimuma hiljemalt rünnaku ajal, sest niipea kui ründeinfo jõuab matkijateni, avaldavad need võltsomaksvõtu. Kui rünnaku aega on raske täpselt määrata (millal jõuab tulistaja õige kohani ja hakkab tapma?), siis võib varane omaksvõtt juhtuda enne terroriakti ennast. See annab lühikese eelhoiatuse, mis võib rünnaku nurjata.
Pikka aega enne terroriakti selle väljakuulutamine (homme korraldame linnas X plahvatuse) raskendab läbiviimist. Ometi ei garanteeri see “au” langemist tegelikule korraldajale, sest võltsrühmituste jaoks võib kirjutada arvutiprogrammi, mis vastab igale terrorikuulutusele millisekundite jooksul omapoolse kuulutusega samas linnas samal ajal. Avalikkuse jaoks jääb rünnaku autor paljude omaksvõtjate hulgas ikka segaseks.
Sarnane signaalisegamine võib aidata politseil organiseeritud kuritegevusse imbunud agente kaitsta – tuleb iga jõuguliikme kohta lasta liikvele kuulujutt, et ta on politsei informaator. Sealhulgas ka oma agendi kohta, sest muidu ainus inimene, kelle kohta jutud ei liigu, oleks kahtlane.

Maksudest kõrvalehoidmine usalduse abil

Kui isikud A ja B teevad ostu-müügitehinguid, tuleb neil selle pealt käibemaksu maksta. Kui tehingu asemel A kingib B-le ühe asja ja pärast B kingib A-le teise enamvähem samaväärse asja, siis nad makse ei maksa. Aga siin tekib usalduse küsimus – kas B ikka kingib A-le midagi esialgse kingituse vastu? Kui usaldust vähe, siis võivad A ja B sõlmida bartertehingu ja panna lepingu kirja. Sel juhul riik sunnib kohtusüsteemi kaudu lepingutäitmisele, aga nõuab makse. Nii et maksud on üsna otseselt tasu riigile lepingu jõustamise eest. Kui on nii palju usaldust, et riigi tuge pole vaja, siis piisab vastastikustest kingitustest ja saab maksudest pääseda.
Ei pea piirduma kahepoolse tehinguga. Võib teha kingitusi mööda suurt ringi: A annab B-le, B C-le, C D-le jne kuni keegi jälle annab A-le. Tekib raskusi meeles pidamisega, kes kellele mida andis ja kes kellele võlgu on. Meenutamise hõlbustamiseks võib teha mingid raskestivõltsitavad märgid, näiteks allkirjastatud paberid selle kohta, kes kellele mida andis. Asja andmisel võib üks isik teisele anda märgi, mille alusel kolmandalt mingit asja nõuda. Need märgid on sisuliselt raha või bartertehingu lepingud. Jällegi, kui tahetakse riigi abi märkide kaudu antud lubaduste jõustamisel, siis peab riigile makse maksma.
Lubaduste pidamist võib soodustada korratava mänguga. Kui keegi lubadust murrab, siis teised enam temaga maksuvabasid vahetustehinguid (vastastikuseid kinke) ei tee. Kui see karistus on piisavalt ränk, siis pole vaja riigi tagatist lubaduste pidamisele. Aga raske on kontrollida, kas väidetav lubaduse murdja seda ka tegelikult murdis. See, kes väidab, et teine lubadust murdis, võib valetada ja üritada teiselt tema maine kahjustamise ähvardusel midagi välja pressida. Lubaduse tegelik murdja võib valelikult väita, et tema süüdistaja valetab väljapressimise eesmärgil jne. Nii et sunnimehhanism pole täiuslik, riiki võib usalduse puudumisel ikka vaja minna.

Tulemuspalga kultuur ja selle kõrvalmõjud

Andekamatele töötajatele on tulemuspalk kasulikum kui vähem headele. Seega saavad ettevõtted kasutada tulemuspalka mitte ainult pingutuse motiveerimiseks, vaid ka töötajate hulgas eneseselektsiooni loomiseks. Head töötajad valivad suurema tulemuspalga osakaaluga ettevõtte.
Konkurentsi tihenemine tööjõuturul (näiteks turu avanemine rahvusvahelisele konkurentsile, tööjõu liikumispiirangute kadumine) viib suuremale tulemuspalga osakaalule. Kõik tööandjad püüavad ligi meelitada andekaid töötajaid. Sama juhtub, kui andekuse vahe heade ja halbade töötajate vahel kasvab.
Tulemuspalgal on kõrvalmõjud, kui mõõta (ja seega tasustada) saab ainult osasid tegevusi, millest töö koosneb (või ühe ülesande täitmine on täpsemini vaadeldav kui teise, nii et palk reageerib esimese puhul pingutusele rohkem). Töötajad keskenduvad neile tegevustele, mille eest makstakse, ja jätavad muud unarusse. Need nüüd vähem tähelepanu saavad töö osad võivad olla  jätkusuutlikuse tagamine, riski vältimine, eetilistest või seadusandlikest piirangutest kinni pidamine, teiste töötajate aitamine, mille unarusse jätmisel ettevõte või ühiskond pikemas perspektiivis kannatab. Nii võib tulemuspalgaralli üldist heaolu vähendada.
Ülaltoodud mehhanisme kirjeldavad teoreetilises mudelis Benabou ja Tirole (2015): http://www.princeton.edu/econtheorycenter/wps/wp066_2014_Benabou_Tirole_Bonus-Culture.pdf Selles artiklis on mitu mudelit erinevate eeldustega ja mõnes neist konkurents hoopis suurendab pingutust raskestimõõdetavate ülesannete täitmiseks.

Korruptsiooni koordinatsioonimäng

Nii korruptsioon kui ausus taastoodavad ennast. Kui peaaegu kõik ühiskonnas on korrumpeerunud, siis on ausal inimesel raske midagi tehtud saada. Igasugune asjaajamine takerdub altkäemaksunõude taha. Tekib tugev motivatsioon ka ise korruptsioonis osaleda. Isegi kui mõni aus inimene teatab korruptsioonist politseile, on korruptandil lihtne karistusest pääseda kas politseile, tunnistajatele või kohtunikule altkäemaksu andes. Ausal inimesel on seevastu raske valesüüdistuse korral õigeks mõistetud saada, sest õigeksmõistva otsuse eest tahetakse pistist.
Kui peaagu kõik ühiskonnas on ausad, siis on korruptandil raske leida kedagi, kellega hämarat tehingut sõlmida. Niipea kui korruptant altkäemaksu pakub või nõuab, teatatakse politseisse ja ebaaus karjäär ongi läbi. Ausus on ratsionaalse iseka otsustaja jaoks kõige kasulikum vastus aususele, nagu ka korruptsioon korruptsioonile. See on koordinatsioonimängu definitsioon.
Eelnev lihtne mudel ei seleta, miks on ühiskonnas teatud hulk korruptsiooni, aga ka positiivne arv ausaid inimesi. See olukord tekib, kui korruptandid tunnevad üksteist ära piisavalt suure tõenäosusega. Siis saavad nad omavahel ebaseaduslikke tehinguid sõlmida, aga ausatega kokku sattudes järgivad reegleid. Ausad saavad kogu aeg ausalt käituda, sest korruptandid tunnevad nende aususe ära piisava tõenäosusega ega nõua altkäemaksu.
Kui korruptandid teevad vahel vea ja arvavad, et aus inimene on korruptant, siis pakuvad nad tehingut ausale ja jäävad vahele.

Enesesignaliseerimine

Signaliseerimine toimub olukorras, kus informeeritud osapool püüab veenda vähem teadjat oma pädevuses (tarkuses, usinuses, aususes vm). Informeeritud osapool võib olla pädev või mitte. Kui on mingi tegevus või saavutus, mis on pädevale piisavalt väikese ja mittepädevale piisavalt suure kuluga, siis saab pädev sellega end mittepädevast eristada. Näiteks hariduse omandamisega saab töötajakandidaat signaliseerida oma õppimisvõimet tööandjatele.
Enesesignaliseerimise puhul on signaali saajaks saatja ise, täpsemalt tema tulevane mina. Kui inimesele on kasulik mõelda endast kui pädevast (meeldiv tunne, enesekindlus aitab edu saavutada), siis proovib praegune mina veenda tulevast mina oma pädevuses. Eelduseks, et tulevane mina unustab praeguse mina teadmise tegeliku pädevuse kohta ja peab selle kohta infot hankima praeguse mina valitud tegevusest või saavutusest. Praegune mina teab oma taset, aga valib kõrgemale tasemele vastava tegevuse, mis on kulukas (suurem läbikukkumistõenäosus või pingutus). Tulevane mina kasutab Bayesi reeglit ja tema keskmine hinnang praeguse mina tasemele (mis on ka tulevase mina tase, sest tegu on sama isikuga) on õige. Aga see õige hinnang saavutatakse ainult praeguse mina kõrgemale tasemele sobiva tegevusega. Valides praeguse mina tegelikule tasemele vastava tegevuse, oleks tulemuseks alahindamine tulevase mina poolt.
Benabou ja Tirole on kirjutanud palju kõrgetasemelistes ajakirjades avaldatud artikleid enesesignaliseerimise mitmesuguste vormide kohta. Üks neist on “Over my dead body: bargaining and the price of dignity”, kus signaaliks on suurema nõude esitamine läbirääkimistel. Kõrgema pädevusega praeguse mina puhul oleks suur nõue õigustatud, aga suuremapoolse nõude esitavad ka madalama pädevusega isikud, et veenda oma tulevast mina oma kõrges kompetentsis. Suurte nõuete esitamine viib läbirääkimiste katkemisele ja kulukale tülile. See on signaali kulu.

On ruumi uueks Molotov-Ribbentropi paktiks

Venemaa ja Hiina tahavad mõlemad naabritelt maad krabada ja neil on ühine takistaja. Selle vastu on motivatsioon leppida salaja kokku ühisoperatsioon (sarnaselt Molotov-Ribbentropi paktile). Mitte suur sõda, mis oleks kõigile väga kulukas, vaid hiiliv vallutus väikeste tükkide kaupa (salaamitaktika), nagu Venemaa on teinud Gruusias ja Ukrainas ning Hiina Vaikse ookeani lääneosa saartel. Kui koordineeritakse näiteks Taivani ja jupi Ida-Euroopa vallutus, siis näksatakse NATOt mõlemast näkist ja ta ei tea, kummale poole pöörduda.
USA ja teised lääneriigid peavad korraga toimuvate väikeste vallutuste puhul endalt küsima, kas nad tõesti tahavad riskida sõjaga korraga Venemaa ja Hiina vastu mingite pisikeste ja kaugete alade nimel.
Eesti peaks mõtlema, kas tasub Hiina kaubanduse nimel hoiduda Taivani tunnustamisest, Dalai-laama võõrustamisest ja muust Hiina poliitikale vastukäivast tegevusest. Hiinat tugevdades raskendatakse enda abistamist Venemaa vastu.