Sildiarhiiv: rahandus

Funderbeamis investeerimine on call optsiooni kinkimine

Funderbeamis kapitali kaasavate ettevõtete võimalik trikk on väljuda siis kui nende osaku hind madal on, et investoritele vähe maksta. Endale sobival ajal sobiva hinnaga väljuda saab näiteks müües ettevõtte oma sõbrale või enda varifirmale. Enne võib investoritele negatiivseid uudiseid edastada, et hinda alla ajada – ettevõtetel on ikka nii häid kui halbu uudiseid, tuleb vaid sobivad valida. Väljumise ajastamist saab kombineerida turumanipulatsiooniga, mis eelnevalt hinda alandab: väikeste koguste osakute iseenda firmade vahel müümine endale sobiva hinnaga.

Investor sisuliselt kingib kapitalikaasajale call optsiooni, mis on õigus (aga mitte kohustus) osta väärtpaber turuhinnaga ära endale sobival ajal. Loomulikult teeb sellise õiguse saaja jaoks veel väärtuslikumaks saaja võimalus turuhinda mõjutada. Börsifirmadele on turumanipulatsioon palju keerulisem, sest turg on anonüümne, suurem, läbipaistvam, investoreid kaitsvamate reeglitega, mida ka jõustatakse ja mille rikkumise eest on karmimad karistused kui ühisrahastusportaalidel. Börsifirmade ülevõtmispakkumised on ka reguleeritud, nii et niisama väljuda ja investoritelt vastu nende tahtmist osakuid tagasi osta ei saa.

Ma ei väida, et ettevõtted Funderbeamis või teiste ühisrahastusportaalides ülaltoodud trikki ja turumanipulatsiooni kasutavad. Funderbeamist pole minu teada ükski firma edukalt väljunud (ebaedu tõttu lõpetanuid on küll), mis oleks triki eelduseks.

Turumanipulatsioon Funderbeamis iseendale müües

Idufirmade kapitalikaasamise ja nende osakutega kauplemise platvormil Funderbeam pole internetiotsingu kohaselt kümne aasta jooksul ükski idufirma edukalt väljunud (börsile läinud, kellegi poolt ära ostetud), kuigi Funderbeami hinnagraafikute kohaselt on mõnede idufirmade osakute hinnad kümneid kordi tõusnud. Tekib küsimus, kas Funderbeamis näidatavad graafikud ikka peegeldavad tegelikku turgu.

Üks võimalus, kuidas näiteks idufirma X omanik võib selle osaku hinda Funderbeami (ja muude ühisrahastusplatvormide) järelturul üles pumbata, on müüa iseenda muude firmade Y ja Z vahel idufirma X osakut kõrge hinnaga (Y ja Z on Funderbeami investorid, aga X Funderbeamis kaubeldav ettevõte). Selline turumanipulatsioon iseendalt ostmise abil on võimalik, sest erinevalt börsist, kus tehing sõlmitakse anonüümselt parima hinna pakkujaga, saab Funderbeami järelturul valida, kellega tehingut teha. Seega saab vastaspooleks valida endaga seotud kaupleja. Siis pole karta raha kaotamist, ostes osakuid kõrge hinnaga, sest ostetakse iseendalt.

Sõnades Funderbeam muidugi keelab turumanipulatsiooni, aga sõnades on neil ka palju teisi reegleid, mida nad ei jõusta, näiteks idufirmade kohustus iga kvartali aruanne esitada. Funderbeami esindaja isegi tunnistas, et nad ei tee muud kui meeldetuletuste saatmine kui kaubeldavad idufirmad aruandekohustust ei täida.

Kui idufirma osaku hinnagraafik joonistatakse lihtsalt viimaste tehingute keskmise hinna põhjal, siis on hinnapumpamine eriti lihtne, sest piisab ühe osaku edasi-tagasi kauplemisest piisav arv kordi enda valitud hinnaga enda firmade Y ja Z vahel. Isegi kui Funderbeam joonistab hinnagraafiku tehingute väärtustega kaalutud keskmise põhjal, saab hinna üles ajada – peab vaid ajaühikus suurt mahtu enda firmade vahel liigutama. Selleks ei pea ise palju osakuid omama, lihtsalt peab palju edasi-tagasi tehinguid tegema. Kauplemistasu ju ei ole, tehingud on tasuta, nii et turumanipulatsioon ka.

Kui keegi teine teeb madala hinnaga tehingu ja seega osaku hinnagraafiku alla tõmbab, võib manipuleerija arvutiprogramm selle kiirelt tuvastada ja teha palju kõrge hinnaga tehinguid Y ja Z vahel. See lööb hinna jälle üles.

Funderbeamil on motiiv sellist hinnapumpamist lubada (ma kindlasti ei väida, et nad seda tegelikult lubavad või et keegi seda teeb), sest nii tundub uutele investoritele, et Funderbeamis kaubeldavate idufirmade osakute väärtused tõusevad, mis meelitab investoreid platvormile. Funderbeam ei võta investoritelt tasu, küll aga idufirmadelt, kelle osakuid noteerib. Idufirmadele meeldib platvorm, kus on palju investoreid, kes nende osakuid esmaemissioonil ostavad. Konkurents investorite vahel laseb idufirmal osaku eest kõrgemat hinda küsida, ehk kaasata rohkem kapitali või müüa sama raha eest väiksema osa ettevõttest. Kaotajaks jäävad investorid, kes hinnagraafikul olevast numbrist isegi tunduvalt odavamalt oma osakuid müüa ei suuda. Millegipärast ostetakse vahel järelturul kõrge hinnaga pakutavaid osakuid enne madalamaid.

Üks seletus on, et kuna pakutava müügiorderi peab ostma täies mahus, siis ostja valib endale sobiva koguse isegi kui peab selle eest kõrgemat ühikuhinda maksma. Suure hinnavahe korral ei tundu see tõenäoline. Samuti saab foorumisse kirjutada soovi teatud kogust osta koos palvega, et osaku müüjad oma suure orderi väiksemateks tükkideks jagaksid.

Hinnapumpamist takistaks börsisarnane „parima hinnaga tehingu” reegel, et tehing sõlmitakse turu vastaspoolel parimat hinda pakkuva kauplejaga. Kui keegi tahaks kõrge hinnaga iseendale müüa, peaks ta nii ostu- kui müügiorderi börsile edastama. Kõrge hinnaga müügiorderit ei võtaks teised kauplejad vastu, aga ostuorder täidetaks teiste kauplejate müügipakkumisega, mille hinnad on madalamad. Nii peaks manipuleerija ostma kõik pakutavad müügiorderid kuni tema soovitud hinnatasemeni, et hinda sellele tasemele pumbata. Need ostud läheksid väga kulukaks ja koormaksid manipuleerijat suure koguse madala väärtusega osakutega, mille eest ta kõrget hinda maksis.

Teisest mullipumpamise taktikast ühisrahastuses olen kirjutanud postituses Overbidding incentives in crowdfunding, mis räägib esmaemissiooni, mitte järelturu manipulatsioonist.

Talgud kui laenuvõtt

Külaühiskonnas püstitati uus hoone tihti talgukorras. Naiivselt võiks arvata, et teised külaelanikud tegid ühele perele heateo, ehitades neile tasuta maja. Tegelikult eeldasid ehitustalgulised, et kasu saanud pere osaleb edaspidi ise talgutel, kus midagi ehitajate kasuks tehakse, ehk maksab talguliste algse töö oma hilisema tööga tagasi. Sisuliselt oli tegu tööjõu laenamisega. Kui laenu saanud pere oleks keeldunud edaspidi teistele talgutööd tegemast, oleks küla neid karistanud vähemalt sotsiaalse halvakspanu ja verbaalse vägivallaga, ilmselt ka keeldunud tööriistu või näljaajal toitu laenamast.

Laen loob väärtust kui laenatavat vara saab kohe kasutama hakata, selle asemel, et vara ostmiseks säästa, lükates kasutamise algust edasi kuni piisav summa koguneb. Ühel taluperel kuluks hoone püstitamiseks mitu kuud, mille jooksul peaksid nad elama ajutises onnis, mille peaks omakorda enne ehitama. Talguliste tööd laenates saavad nad paari päevaga sisse kolida ja onni ehituskulu jääb ära. Majas on kütmine, söögitegemine ja toidu säilitamine efektiivsem kui onnis.

Tänapäeval on majalaenul sarnane eesmärk kui põllumajandusühiskonnas talgutöö laenamisel. Selle asemel, et 25 aastat üürikorteris sääste koguda ja elu lõpus maja osta, võib laenata, kohe majja kolida ja seal elades 25-30 aastat laenu tagasi maksta. Intressi tõttu on tagasimaksed kokku küll suuremad kui algne laen, aga ometi on laen kasulik, sest heaolu suuremast ja püsivamast eluasemest ületab intressikulu.

Konsultatsioonifirmad võiksid klientidesse investeerida

Miks konsulteerida eraettevõtteid kui võiks investeerida? Miks konsultatsioonifirmad ei müü lühikeseks oma klientide konkurentide aktsiaid ega osta klientide aktsiaid (tegutsedes sisuliselt investeerimisfondina)? Kui konsultatsioon kliendile konkurentsieelise annab, siis peaks ju kliendi rivaalide turuosa vähenema, seega nende aktsiahind langema ja kliendi aktsiahind tõusma. Klient ise võiks samuti konkurente lühikeseks müüa.

Sarnane küsimus on, miks avaldada (sotsiaal)meedias arvamust ettevõtete kohta või kirjastada ärilehti, selle asemel et „panna oma raha, kus su suu on” ehk investeerida enda arvates headesse ettevõtetesse ja müüa lühikeseks halbu. Keskmise või väikse sissetulekuga eraisiku ja börsil mittekaubeldava firma puhul võib turuhõõrdumine (market frictions) otsest investeerimist takistada, aga ettevõttel või börsifirmasse peaks see probleem ületatav olema.

Igasugused aktsiaanalüütikud ja krediidireitingu andjad peaksid vägagi tahtma oma kaetavatesse ettevõtetesse investeerida kui nad ise usuvad oma ennustusi ja hinnanguid. Selle investeerimisvõimaluse nimel peaksid nad siis tugevat lobitööd tegema kui see praegu keelatud on.

Üks selgitus mitteinvesteerimisele on konsulteerija riskikartlikkus ja vähene laenuvõime koos kliendi kasumi suure dispersiooni ja paljudest teguritest sõltuvusega. See väike kasumitõus, mille konsultatsioonifirma suurele ettevõttele annab, mattub kasumi üldisesse konsultatsioonist sõltumatusse varieeruvusse. Kui tahta sellelt kasumitõusult teenida, peab investeerima suure võimenduslaenuga, mida on keeruline saada ja mis kasumi dispersiooni tõttu tekitab investorile suure riski. Väikesed konsulteerijad kardaksid seda riski võttes õigustatult pankrotti, aga maailma suurimad kümnetes riikides tegutsevad konsultatsioonifirmad (McKinsey, Boston Consulting Group, Bain) peaksid riskineutraalsemad olema ja vähemalt oma väiksematesse klientidesse investeerima. Seda muidugi juhul kui nad ise usuvad, et nende nõu aitab kasumit suurendada.

Kliendi konkurentide lühikeseks müügi kasum on konsultatsioonist veel nõrgemas sõltuvuses kui kliendi enda aktsiahind, nii et konsulteerija riskikartlikkus vähendab selle strateegia atraktiivsust rohkem. Jällegi, suured konsultatsioonifirmad suudavad oma riske hajutada, nii et peaksid tahtma kliendi konkurente lühikeseks müüa.