Külaühiskonnas püstitati uus hoone tihti talgukorras. Naiivselt võiks arvata, et teised külaelanikud tegid ühele perele heateo, ehitades neile tasuta maja. Tegelikult eeldasid ehitustalgulised, et kasu saanud pere osaleb edaspidi ise talgutel, kus midagi ehitajate kasuks tehakse, ehk maksab talguliste algse töö oma hilisema tööga tagasi. Sisuliselt oli tegu tööjõu laenamisega. Kui laenu saanud pere oleks keeldunud edaspidi teistele talgutööd tegemast, oleks küla neid karistanud vähemalt sotsiaalse halvakspanu ja verbaalse vägivallaga, ilmselt ka keeldunud tööriistu või näljaajal toitu laenamast.

Laen loob väärtust kui laenatavat vara saab kohe kasutama hakata, selle asemel, et vara ostmiseks säästa, lükates kasutamise algust edasi kuni piisav summa koguneb. Ühel taluperel kuluks hoone püstitamiseks mitu kuud, mille jooksul peaksid nad elama ajutises onnis, mille peaks omakorda enne ehitama. Talguliste tööd laenates saavad nad paari päevaga sisse kolida ja onni ehituskulu jääb ära. Majas on kütmine, söögitegemine ja toidu säilitamine efektiivsem kui onnis.

Tänapäeval on majalaenul sarnane eesmärk kui põllumajandusühiskonnas talgutöö laenamisel. Selle asemel, et 25 aastat üürikorteris sääste koguda ja elu lõpus maja osta, võib laenata, kohe majja kolida ja seal elades 25-30 aastat laenu tagasi maksta. Intressi tõttu on tagasimaksed kokku küll suuremad kui algne laen, aga ometi on laen kasulik, sest heaolu suuremast ja püsivamast eluasemest ületab intressikulu.