Sildiarhiiv: ühiskond

Prokuratuuri mõjuvõimu mõõtmisest

Rein Lang ja Leon Glikman on korduvalt väitnud, et Eestis on prokuratuuril suur mõjuvõim, mida too ära kasutab alusetute süüdistuste esitamiseks ja et ajakirjandus on prokuratuuri suhtes kriitikavaba, lugedes kahtlustuse kohe süüdimõistmiseks. Prokuratuur eitab sellist käitumist. Mõlemad pooled on osavad sõnaseadjad. Sõna sõna vastu olukorras pole kodanikul selge, kummal on õigus.

Prokuratuuri tegeliku mõjuvõimu mõõtmiseks ja alusetute süüdistuste osakaalu hindamiseks peaks prokuratuuri tegevust võrdlema teiste riikide vastavate asutustega. Loomulikult on võrdlemiseks vaja eeldusi – kui uskuda vandenõuteooriat, et kogu riik on prokuratuuri kontrolli all ja iga süüdistus viib süüdimõistmisele, siis ei saa hinnata alusetute süüdistuste osakaalu. Eeldan, et kohtud ega kurjategijad ei tegutse prokuratuuriga kooskõlastatult erinevates riikides erineval määral. Kui nad igal pool sama palju kooskõlastavad, saame ikkagi eri riikide prokuratuuride keskmist mõjukust ja süüdistuste tõesust võrrelda.

Naiivne oleks ka lugeda süüdimõistmiste protsent süüdistuste hulgas prokuratuuri efektiivsuse mõõduks. Kui ühes riigis teatavad inimesed ainult ilmselgetest kuritegudest ja teises igasugusest kahtlasest tegevusest, siis on süüdimõistmise protsent esimeses suurem ka prokuratuuri pisut väiksema võimekuse korral, sest selget kuriteokoosseisu on lihtne kohtus tõestada. Kui ühes riigis on kohtud süüdistaja poole kaldu, teises kaitsja, siis on süüdimõistmise protsent esimeses kõrgem, isegi kui sealne prokuratuur on nõrgemal tasemel.

Kohtute kallutatust prokuratuuri suhtes või kriminaalasjades on raske eristada prokuratuuri tugevusest. Kui eeldada, et kohtute kallutatus süüdistaja poole on sama nii tsiviil- kui kriminaalasjades, siis saab seda kallutatust mõõta hageja kasuks lahendatud tsiviilasjade protsendiga, mida tuleb korrigeerida hagide arvuga elaniku kohta, sest kui ühes riigis esitatakse palju alusetuid hagisid, teises ainult põhjendatud hagid…

Kuriteost teatamise tõenäosust saab eraldi mõõta, seega eristada prokuratuuri tugevusest, kui on olemas õigussüsteemiväline mõõdik kuritegude hulga kohta ja kuriteoteadete arv. Väline mõõdik on näiteks esindusliku valimiga küsitlus „Kas olete isiklikult olnud kuriteoliigi x ohver?”, „Kas keegi teie tuttavatest on ja kui palju on teil tuttavaid?” Teatamise tõenäosuse erinevus kuriteoliikide lõikes on samuti kasulik teave. Vähe teatatud kuritegusid saab mõõta kaudselt, näiteks koduvägivalda kahtlaste vigastustega arstiabi saavate inimeste arvu järgi, kes väidavad, et kukkusid.

Praktiliselt võib prokuratuuri võimsuse mõõtmiseks jooksutada riikide lõikes regressiooni, kus sõltuv muutuja on süüdimõistmiste protsent, sõltumatud muutujad kuriteost teatamise tõenäosus ja kohtu süüdistaja poole kallutatuse määr. Lisada võib ka muid muutujaid nagu kuriteo liik, SKP inimese kohta, prokuratuuri suurus protsendina rahvastikust, prokuratuuri keskmine palk. Prokuratuuri tugevuse mõõt igas riigis on see osa süüdimõistmiste protsendist, mida sõltumatud muutujad ei seleta, ehk regressiooni jääk (inglise keeles residual).

Talgud kui laenuvõtt

Külaühiskonnas püstitati uus hoone tihti talgukorras. Naiivselt võiks arvata, et teised külaelanikud tegid ühele perele heateo, ehitades neile tasuta maja. Tegelikult eeldasid ehitustalgulised, et kasu saanud pere osaleb edaspidi ise talgutel, kus midagi ehitajate kasuks tehakse, ehk maksab talguliste algse töö oma hilisema tööga tagasi. Sisuliselt oli tegu tööjõu laenamisega. Kui laenu saanud pere oleks keeldunud edaspidi teistele talgutööd tegemast, oleks küla neid karistanud vähemalt sotsiaalse halvakspanu ja verbaalse vägivallaga, ilmselt ka keeldunud tööriistu või näljaajal toitu laenamast.

Laen loob väärtust kui laenatavat vara saab kohe kasutama hakata, selle asemel, et vara ostmiseks säästa, lükates kasutamise algust edasi kuni piisav summa koguneb. Ühel taluperel kuluks hoone püstitamiseks mitu kuud, mille jooksul peaksid nad elama ajutises onnis, mille peaks omakorda enne ehitama. Talguliste tööd laenates saavad nad paari päevaga sisse kolida ja onni ehituskulu jääb ära. Majas on kütmine, söögitegemine ja toidu säilitamine efektiivsem kui onnis.

Tänapäeval on majalaenul sarnane eesmärk kui põllumajandusühiskonnas talgutöö laenamisel. Selle asemel, et 25 aastat üürikorteris sääste koguda ja elu lõpus maja osta, võib laenata, kohe majja kolida ja seal elades 25-30 aastat laenu tagasi maksta. Intressi tõttu on tagasimaksed kokku küll suuremad kui algne laen, aga ometi on laen kasulik, sest heaolu suuremast ja püsivamast eluasemest ületab intressikulu.

Sõidueksami ajad kiirkorras suurema riigilõivu eest

Transpordiamet võiks pakkuda sõidueksami aega ka kiirkorras suurema riigilõivu eest nagu PPA pakub passi kättesaamist (https://www.politsei.ee/et/juhend/eesti-passi-taotlemine-taeiskasvanule/taotlemine-iseteeninduses: passi riigilõiv on iseteeninduses taotlemisel 35 €. …kiirkorras on riigilõiv 58 €.). Praegu ostavad-müüvad eksamitegijad omavahel varasemaid aegu, näiteks https://www.facebook.com/groups/arkeksamiteajaduleeesti ja maksavad isegi vabade eksamiaegade teavituste eest 10-25 (https://eksamiajad.ee/).

Aegade eraviisiline kauplemine tekitab motiivi hangeldamiseks: panna aeg kinni, et seda kellelegi edasi müüa. Kui ei õnnestu müüa, siis lükata aeg edasi hilisemaks enne kui tühistamise eest uuesti lõivu peab maksma. Hangeldamise tagajärjel jääb see aeg suurema tõenäosusega kasutamata, sest teised, kes seda aega vajaksid, aga osta ei taha või ostuvõimalusest õigel ajal ei tea, ei registreeru sellele edasilükkamisel vabanenud ajale. Transpordiametil jääb see aeg tühjaks, järjekorrad pikenevad, hilised edasilükkamised raskendavad graafiku planeerimist nii Transpordiametile kui eksamitegijatele.

Kui Transpordiamet ise ei saa kõrgema lõivu eest kiirkorras aega pakkuda, võiks selleks ministeeriumist luba küsida. Vajadusel küsida, et ministeerium vastavaid määrusi muudaks.

Kiirkorras aegade pakkumisega Transpordiamet sisuliselt konkureeriks hangeldajatega. Kui hangeldamine tekitab piisavalt suure järjekordade pikenemise, siis teeks Transpordiameti konkurents aegade jaotuse efektiivsemaks.

Transpordiamet saaks oma andmete põhjal teatud täpsusega kontrollida, kes aegadega hangeldab. Kui keegi lükkab sõidueksami aega korduvalt edasi just enne kui tal tekiks uue riigilõivu maksmise kohustus, siis tõenäoliselt üritas ta aega müüa, aga ei leidnud ostjat. Kui inimene lükkab lihtsalt aega mitu korda edasi ja sama aja paneb iga kord kiiresti peale selle vabanemist kinni keegi teine, siis tõenäoliselt müüs inimene aja iga kord kellelegi teisele.

Transpordiameti vastus

Teie ettepanek on huvitav, paraku juba läbi arutatud ja kõlbmatuks tunnistatud. Põhjusi on mitu:

  • Eetiline. Selline süsteem looks eelise neile, kes on nõus rohkem maksma. Transpordiamet on teinud mitmeid arendusi ja protseduurireeglite muutusi, et esimesele katsele tulev juhikandidaat oleks eelistatud järeleksamite ees. Lisaks asjaolu, et kiirpassi taotlustest rahuldatakse valdav enamus, riiklike sõidueksamite sooritus on kuskil 50% peal. See tekitaks küsitavusi protsessi läbipaistvuse osas. Üheks korruptsiooni tajumise parameetriks on just nimelt see, et protsessid on läbipaistvad ja võimalikult ühetaolised kõigile klientidele.

  • Majanduspoliitiline. Transpordiamet on täidesaatva võimu asutus, mitte tulu teeniv organisatsioon. Riigilõivu mõte on katta tehtud kulutusi, mitte teenida kasumit. Suurem riigilõiv eeldaks Transpordiametilt ka täiendavaid kulutusi, näiteks kallimat eksamisõidukit. Nn kiirpassi puhul võib pealiskaudsel mõtisklemisel leida teatavaid täiendavaid kulutusi – trükikoja koormuse kasv, menetleva ametniku koormuise kasv, täiendavad kulleriteenused trükikoja ja PPA teenindusbüroo vahel.
    Lõpetuseks sooviks Teid ikkagi tänada huvitava mõttearenduse eest.
    Parimate soovidega
    [nimi eemaldatud]

Minu vastuväited 26.01.2021

Transpordiameti kumbki põhjendus ei ole veenev.

1) Eks igaühel on erinev maitse eetika osas. Praegune süsteem, kus eksamiaegadega kaubeldakse, loob veel suurema eelise neile, kes on nõus rohkem maksma, kui kiirema pääsu eest kõrgema riigilõivu küsimine. Lühemad järjekorrad vähendaksid rohkem maksjate eelist. Üks viis järjekordi lühendada on kui Transpordiamet konkureerib aegadega kauplejatega.

Sama läbipaistev kui kiirpassi süsteem oleks, et kes maksab suurema riigilõivu, saab kiiremini eksamile, aga kindlasti mitte lihtsama eksami, nagu ka passile õigust mitteomav isik ei saa suurema lõivu eest passi. Seega eksami läbimise protsent ei puutu asjasse. Mingeid küsitavusi läbipaistvuse osas ma ei näe.

2) Kui Transpordiamet ei soovi suurema riigilõivuga tulu teenida, võib ta selle annetada riigituludesse või heategevuseks. Võib ka selle arvelt alandada tavajärjekorras eksamilepääsejate riigilõivu, mis oleks praegune süsteem (kiirem pääseja maksab aeglasemale aja eest) Transpordiameti kaudu, aga ametlikult ja efektiivsemalt.

Transpordiametil pole põhjust suuremaid kulutusi teha.

Kiirpassil tunduvad olevat täiendavad kulutused ainult pealiskaudsel mõtisklemisel. Lõpuks antakse välja ikka sama arv passe ja nende tootmise ja menetlemise kulu on sama. Võibolla kullerteenus lisab pisut hinda, aga kindlasti mitte riigilõivude vahe jagu. Korraga saadetakse ju PPA büroosse palju passe, nii et saatmiskulu jaguneb nende vahel. Suurema riigilõivu maksjad pannakse lihtsalt järjekorra etteotsa.

Transpordiamet võib isegi lühemate järjekordadega kulutusi kokku hoida. Kui ooteaeg on lühem, siis on eksamieelset unustamist vähem, läbikukkumisi sama eksamiraskusega vähem. Keskmine eksamitegija teeb siis väiksema arvu eksameid, mis vähendab Transpordiameti kulu.

Lõpuks soovin tänada Transpordiametit kiire vastuse eest.

Nõrkadest võib koosneda tugev rühm

Riik, kus on palju nõrku inimesi, võib ometi maailma tugevaim olla. Leo Kunnas mainib „Sõdurjumala teenris”, et Nõukogude Liidus oli palju alkohoolikuid, laiskvorste ja tahtelt nõrku. See vaatlus tekitas kahtluse ametliku propaganda kuulutatavas maailma tugevaima riigi staatuses. Tagantjärele on teada, et Nõukogude Liit polnudki eriti tugev, aga see üks näide ei tõesta veel paljude nõrkade inimestega riigi tugevuse võimatust ega võimalikkust. Muude tegurite samaks jäädes on tõesti nõrgematest koosnev organisatsioon vähem võimekas, aga harva on muud tegurid samad. Täpsustame esmalt, et nõrku on ka suhtarvult palju, mitte ainult absoluutarvult, ehk me ei võrdle kooslust, kus on 10 nõrka ja 90 tugevat kooslusega, kus on 9 nõrka ja 1 tugev.

Kolm majandusteoreetilist põhjust, miks nõrkadest liikmetest ehitatud inimkooslus võib olla tugevam kui tugevamatest koosnev, on moraalirisk, positiivne valim ja koostöö. Viimane seisneb väiksemas üksteisele vastu töötamises, paremas pingutuse raiskamise vältimises. Spordivõistkond, kus on nõrgemad mängijad, aga mis on oluliselt rohkem kokku harjutanud, võib keskmiselt võita tugevamatest aga isetsevatest mängijatest rühma, kel puudub ühtne taktika. Tugevate elanikega aga kodusõjas riik on nõrgem kui väetitest koosnev stabiilne ühiskond. Parema koostööga on sama töö tootlikkus suurem ja vastavalt palk kõrgem.

Moraalirisk tähendab, et kui pole põhjust pingutada, siis inimesed enamasti ei pinguta. Kommunism, kus tasu on sama sõltumata töötulemusest, paneb töötajad laisklema. Tulemus on vilets ka võimekate inimeste puhul. Ebavõrdne riik, kus elanikud usuvad, et tegu on meritokraatiaga ja pingutus viib tippu, motiveerib inimesi pingutama (võtmesõna on usuvad, tegelik meritokraatia võib olla või mitte). Näiteks kui vaestel pole isegi tervisekindlustust, sotsiaalsest turvavõrgust rääkimata, siis sunnib hirm, et tervisehäda korral jääd ravita, kõvasti töötama ja säästma. Samuti kui rikaste vara on kindla omandiõigusega kaitstud ja neil on palju võimalusi ühiskonda endale sobivas suunas muuta, siis motiveerib lootus rikkaks saada inimesi pingutama.

Kõigis arenenud riikides on kas avalik või eraannetustepõhine sotsiaalne turvavõrk – näiteks isegi keskmiselt üsna parempoolses USAs on mõned linnad nagu San Francisco vasakpoolsed ja pakuvad kodututele heldelt toetust. Kõige vaesemad võivad siis liikuda sinna, kus neid kõige rohkem aidatakse. Selline liikumine tekitab heldetes omavalitsustes sisserändajate negatiivse valimi (tulevad põhiliselt need, kes ise hakkama ei saa). Ükski heategu ei jää karistamata ja kus on, sinna antakse juurde.

Positiivne valim on vastupidine nähtus, kus rändajad on kõige andekamad ja töökamad. Sarnaselt vaeseimate liikumisele heldemasse heaoluühiskonda proovivad kõige tootlikumad liikuda sinna, kus neid kõige paremini tasustatakse. Sarnase keskmise tulutaseme korral on ebavõrdsemas piirkonnas tipptöötajate tasu kõrgem, sest tasu on positiivses korrelatsioonis töötulemusega. Sisserändesurve on USAs suur, eriti ettevõtjad püüavad USA turule pääseda ja tundub, et see on olulisem kui Euroopa Liidu turg. Vaesematest riikidest vähemharitud inimesed soovivad rännata kõigisse arenenud riikidesse, aga tundub, et eriti heldema sotsiaalkindlustussüsteemiga Euroopa Liitu ja Austraaliasse.

Moraaliriskiks on ka koostöö puudumine. Kui on lihtsam teistelt võtta kui ise väärtust luua, siis hakatakse rohkem ressurssi endale ümber jaotama, selmet seda ise tekitada. Pole selge, kas andekamatele sobib suhteliselt rohkem koostöö või teistelt võtmine kas kavaluse või jõuga. Sõltub sellest, kui kiiresti kasvavad intelligentsusega vastavalt meeskonnatöö- ja petmisoskus. Kui halb ühiskonnakorraldus tuleneb osalt rumalusest, siis loob andekamatest koosnev riik tõenäoliselt paremad reeglid koostöö soodustamiseks.

Inimesed on üldiselt riskikartlikud, nii et eelistavad turvalisemat ühiskonda. Koostöö suurendab turvalisust, mis omakorda soosib koostööd. Inimesed proovivad kolida turvalisemasse kohta ning andekamad on osavamad tuvastama tegelikke turvalisi kohti ja sinna kolima, mis tugevdab positiivset valimit hea koostööga ühiskondadesse.

Miks palgad sama töö eest erinevad

Oletame, et põlevkivi on füüsikalistel põhjustel (kütteväärtus, saastavus) poole vähem väärt kui kivisüsi ja lisaks on põlevkivi vähemalt sama raske kaevandada. Ühes riigis leidub ainult põlevkivi, teises ainult kivisütt. Kaevur suudab mõlemas riigis sama tehnikaga samade liigutustega ajaühikus sama koguse kaevandada. Lihtsuse mõttes eeldame, et kaevurid omavad seda ettevõtet, kus töötavad ja puudub tööjõu ja kapitali liikumine riikide vahel, aga kaubad nagu põlevkivi ja kivisüsi on piiranguteta kaubeldavad. Põlevkiviriigis saab kaevur poole vähem palka kui kivisöeriigis, kuigi teeb võibolla isegi raskemat tööd. Põhjus lihtne: ta loob poole vähem väärtust.

Mõtteline eksperiment, kas töötasu peaks sõltuma töö raskusest või tulemusest (kasulikkusest teistele): üks inimene kaevab kraavi ja ajab selle jälle täis, rassides nii päevast päeva, aga kasu pole sellest kilplasetööst kellelegi. Kas talle peaks palka maksma? Kas maksaksid seda oma (maksu)rahast? Teine inimene on geenius, kes naudib inimkonnale kasulike avastuste tegemist ja oma leiutiste laialijagamist. Kas peaks ta nullpalgaga nälga jätma, kuna töö on talle hobi ja ta teeks seda ka tasuta?

Kui bussijuht põlevkiviriigis veab tööle põlevkivikaevurit ja teine bussijuht kivisöeriigis kivisöekaevurit, tehes täpselt sama tööd sama marki bussiga, säästes kaevuri aega samas mahus, siis on põlevkiviriigi bussijuhi töö poole vähem väärt kui kivisöeriigi oma, sest lisaaeg, mida bussijuht kaevurile pakub, kulub vastavalt kas põlevkivi või kivisöe kaevandamiseks. Kaevandatud ühikuid on sama palju, aga kivisöe väärtus on poole väiksem, seega säästetud töötund on poole vähem väärt. Seega saab ka bussijuht põlevkiviriigis poole vähem palka, mitte ainult kaevur.

Kui arst põlevkiviriigis ja teine kivisöeriigis ravib vastavalt kohalikku bussijuhti, võimaldades tal haigusest päev varem tööle naasta, siis põlevkiviriigi arst säästab oma bussijuhile sama palju aega kui kivisöeriigi arst sealsele bussijuhile, aga see aeg on poole vähem väärt, sest põlevkiviriigi bussijuht kasutab seda põlevkivikaevuri aja säästmiseks, mis on poole vähem väärt kui kivisöekaevuri aeg. Seetõttu saab põlevkiviriigis ka arst poole vähem palka kui arst kivisöeriigis.

Jätkates seda ahelat, kui IT spetsialist automatiseerib sama ravibürokraatia mõlemas riigis, säästes sellega tunni kohaliku arsti aega, siis on see automatiseerimine põlevkiviriigis poole vähem väärt, sest arsti aeg on seal poole odavam. Nii saab IT spetsialist põlevkiviriigis sama programmi eest poole vähem raha, sest selle koodi väärtus on poole väiksem. Väärtus tuletatakse kaudselt põlevkivi väärtusest mööda ülaltoodud ajasäästuahelat.

Loodusressurss võib olla ka puhas selge õhk ja kõrged mäed. Astronoomid näevad sama varustuse ja tööga Tšiilis palju selgemalt ilmaruumi kui saastatud, vihmases ja pilvises Bangladeshis, seega on Tšiili astronoomide avastuskiirus suurem. Tootlikuma töö eest maksab turg neile vastavalt suuremat palka. Ilusa looduse külastamise eest maksavad ka turistid rohkem kui prügistatud jäätmaa.

Ressurss, millest palgavahe alguse saab, ei pea olema loodusvara, vaid võib puhtalt vaimne olla. Kui ühe riigi teadlased ja insenerid on ajaloolis-kultuurilistel põhjustel haritumad, seega toodavad samas ajavahemikus sama varustuse ja pingutusega rohkem uusi lahendusi, muutes inimkonna tööd kiiremini efektiivsemaks, siis on nende palk ka vastavalt kõrgem kui need lahendused rahvusvaheliselt kaubeldavad on. Targema riigi kokk, kes neid teadustöötajaid toidab, aitab siis rohkem inimkonna arengule kaasa kui nõrgema haridustasemega riigi teadlaste ja inseneride toitlustaja.

Väärtuslikuks rahvusvaraks on ka selline ühiskonnakorraldus, mis paneb inimesed ühisema eesmärgi suunas töötama. Korruptsioon on koordinatsioonimäng. Kui seadusetus riigis kulutavad kaks naabrit aega üksteiselt varastamisele või omandi üle kaklemisele, seaduskuulekas riigis aga on omandiõigused tagatud ja sealne naabripaar teeb hoopis inimkonnale kasulikku tööd, siis saavad seaduskuuleka riigi naabrid mõlemad kõrgemat palka kui seadusetu riigi omad. Nende aega säästev kuller loob siis omakorda rohkem väärtust ja saab vastavalt rohkem palka. Usaldus lubab neil asju ühiselt osta ja vaheldumisi kasutada, seega kulub sama töö tegemiseks vähem ressursse.

Seadusetu riigi inimeste vaimujõud kulub enamjaolt isikliku turvalisuse pärast muretsemisele, kodu kindluseks ehitamisele, seljatagust kaitsva korruptsioonivõrgustiku loomisele ja selle kaudu rikkuse teistelt varastamisele ja säilitamisele, mitte rahvusvaheliselt kaubeldavate leiutiste tootmisele nagu seaduskuuleka riigi teadmismajanduses. Tänapäeval on enamiku riikide rikkusevahed seletatavad põhiliselt nende institutsioonide ja ühiskonnakorraldusega, sest loodusressursside vahe on isegi arengumaade kasuks ja suurema osa lisandväärtusest loob teenindussektor, mis põhineb koostööl ja haridusel.

Targad otsused loovad tulevase ressursi, millest sissetulekuerinevus hargnema hakkab. Üks riik investeerib maksumaksja raha rahva arvutialasesse haridusse, teine maanteede laiendamisse. Tulevikumajandus põhineb arvutitel, mitte asfaldil. Seega loob arvutiriigi elanike inimkapital tulevikus rohkem väärtust kui asfaldiriigi teed, millel sõitjaid vähe, sest internetipõhine kaugtöö, asjade kohalik 3D printimine ja lendavad kaubadroonid vähendavad sõidu- ja veoautode kasutusvajadust. Vastavalt saavad arvutiriigi elanikud ka tulevikus kõrgemat palka kui asfaldiriigi omad.

Piiride avanemisel tööjõu liikumisele hakkab konkurents palgaerinevusi tasandama, sest põlevkivikaevur võib pakkuda oma teeneid kivisöe kaevandamisel, milles ta on pea sama edukas kui kivisöekaevur. Selle eest võib ta küsida ligi kivisöekaevuri palka, peaaegu kaks korda kõrgemat kui põlevkivisektoris makstakse. Samuti teda vedav bussijuht, kes võib sama hästi vedada põlevkivikaevureid kui kivisöekaevureid. Seetõttu saab ligi kaks korda suuremat palka küsida ka arst, kes suudab sama hästi ravida nii põlevkivikaevureid vedavat bussijuhti kui kivisöekaevurite transportijat.

Palgatoetus peaks eeldama õppimist

Töötajate palgatoetuse nõudmise ettekäändeks oli, et töötajad ei kaotaks kvalifikatsiooni, et äri saaks piirangute leevenedes kiiresti taastuda. Kriis on hea võimalus ümberõppeks tulevikuvaldkondadesse, aga kui tahta siiski vanast majandusstruktuurist kinni hoida, siis peaks kvalifikatsiooni hoidmiseks piisavalt tihti harjutama.

Kas palgatoetust saanud töötajad näiteks turismi- ja transpordisektoris harjutasid iga päev vähemalt paar tundi oma tööülesandeid või õppisid uut ametit? Kahtlustan, et mitte, kuigi võimalus on lihtne. Kliendisuhtlust saab harjutada nii, et üks töötaja mängib klienti ja teine teenindajat. Samuti massaaži, eratreeningut, ettekandmist (tühjade või vett täis nõudega). Sama harjutuspaar võib püsida kogu kriisiaja ning olla teistest paaridest eraldatud, et viiruse levikut piirata.

Ka turismisektoris tarviliku võõrkeeleoskuse omavaheliseks virtuaalseks harjutamiseks on parim aeg. Veel kasulikum oleks interneti kaudu vastava riigi elanikuga suhelda – vastastikuse keelevahetuse programme on veebis palju.

Veokijuhi ja piloodi harjutustund on kallis, isegi simulaatoril, aga eeskirju ja protseduure saab ometi korrata ning ka koduarvutil lihtsamat simulatsiooni läbida. Kes otsib lahendusi, see tavaliselt neid ka leiab. Vabanduste otsimisega on sama lugu.

Igasuguse toetuse eelduseks peaks olema millegi ühiskonnale kasuliku tegemine. Kasu ei pea olema toetusega samaaegne – piisab oskuste omandamisest, et tulevikus sind praegu toetanud maksumaksjatele väärtust luua. Niisama kodus istumise eest maksmine pole kindlasti ühiskondlikult parim. Aktiivsed tööturuprogrammid, kus töötu ise midagi tegema peab, on töötuse vähendamiseks efektiivsemad kui passiivsed tööturuprogrammid ehk abirahad (Rahvusvahelise Tööturuorganisatsiooni ILO uuring). Eriti kasulikud on inimkapitali suurendavad programmid, mis sisaldavad rahalist motiveerimist, isiklikku jälgimist ja on suunatud tegevustele (Harvardi ülevaateuurimus). Programmide tulemused varieeruvad muidugi palju, sõltuvalt nende sisust ja elluviimise kvaliteedist.

Eimillegi eest raha saamine ei pruugi toetusesaajale endalegi pikas perspektiivis kasulik olla, sest kodus istudes kaob tööharjumus, suureneb üksindus ja rasvumine. Oskuste pidev kordamine säilitaks suhtlust töökaaslastega ja võimaldaks endale kindla päevakava kehtestada, sest teised ootavad sind teatud ajal harjutamiseks videokõnele. Õppepäeva sisse saaks pikkida ka kehalise ühistrenni, mille käigus kolleegid veebikaamera kaudu kontrollivad, et sa ikka liigutusi kaasa teed.

Riik saaks kaasa aidata nii ümberõppele kui kvalifikatsiooni hoidmisele, nõudes ettevõtetelt toetuse eeltingimusena, et töötajad igapäevaselt õpiksid või oskusi kordaksid. Kõrvaleviilimist pole võimalik küll täielikult välistada, aga raskendada saab seda ometi, tehes pistelisi kontrolle ja avades rikkumistest teatamiseks avalikustamiskanali. Laisklemise tuvastamise võimalus on näiteks, et pädeva ametkonnaga peab jagama töötajatreeningu videokonverentsi linki ja aeg-ajalt liitub kontrollija paariks minutiks konverentsiga. Ettevõtte siseinfo saladuses hoidmise kohustus on kontrollivatel ja statistikat koguvatel asutustel praegugi. See lihtsalt laieneks tööharjutust vaadates saadud teabele.

Soe toit on ainult harjumus ja traditsioon

Toidu kuumutamise ja muu töötluse eesmärgiks ajalooliselt oli selle näritavaks muutmine, toitainete parem kättesaadavus ja haigustekitajate tapmine. Tänapäeval saab toidu toorainet söödavaks töödelda ja säilitada ka muul moel kui vahetult enne söömist kuumutades. Haigustekitajaid saab hävitada keemiliselt (säilitusained, muuhulgas happed, alused, alkohol, sool, suhkur) ja füüsikaliselt (kuumus, rõhk, kuivatus, külmutamine parasiitide vastu), toitu seejärel hermeetiliselt pakendades. Tekstuuri näritavaks ja neelatavaks muutmiseks piisab pulbriks jahvatamisest. Seetõttu pole vaja kodus keeta-küpsetada.

Meeldivuse seisukohast on soe toit ja kuum või külm jook lapsepõlvest saadud harjumus. Maailma vaeseimates piirkondades kasvanud inimestele külm jook ei meeldi, kuna külmutusseadete puudumisel pole nad harjunud seda tarbima. Harjumuslikkust näitab ka samas olukorras vastandlike temperatuuridega vedelike joomine eri kultuurides – Türgi ja Hiina kuum tee, USA jääkuubikuid täis suhkrujoogitops (sealhulgas jäätee) sarnases subtroopikas või kõrbes (Florida, Arizona, Xiamen, Guangzhou). Keemiline koostis võib jookidel sarnane olla – Türgi õunatee on samuti suhkrune. Kuuma tee pakkumisele palaval ajal reageeriks ameeriklane negatiivselt ja jääjoogi kurku kallamine paneb kuuma joogiga harjunutel pea valutama.

Valmistamise seisukohast oleks kuumutamata söödav toit keskkonnasõbralikum ja odavam, kuna tootjal on lihtne suurtes kogustes eelkuumutada ja jahvatada, hermeetiline pakend maksab tänapäeval tühiselt vähe, samas kaob kodudes vajadus pliidi ja pottide järele ning väheneb elektrikulu. Aja kokkuhoid on samuti märkimisväärne, sest toidu valmistamiseks kulub suurusjärgus tund päevas.

Kriisiolukorras ja välitingimustes (matkal, sõjas) on loomulikult vaja kuumutamata söödavat kaua säilivat toitu, milleks tootmises läbi kuumutatud, pulbriks jahvatatud ja kuivatatud toiduained hästi sobivad. Eelis infrapunakaamerate ajastul on ka, et vaenlane ei avasta üksust keetmise kuumuse järgi. Ka vanasti oli lõkkesuits reetlik signaal.

Eeldame, et inimene tarbib päevas 4 kg vett ja toitu. Selle soojendamiseks nulli lähedalt kehatemperatuurini kulub 4 *1 *36 =144 kcal, mis on umbes 1/20 täiskasvanu päevasest energiavajadusest kehalise töö korral. Sellise kalorikoguse saab 144 /9 =16 g rasvast. Soojendamaks eelnevalt toidu ja joogi kehatemperatuurini, peab kaasas kandma kütust, priimust, potti ja kulutama aega. Puhtalt kaalu põhjal on matkata lihtsam kohe söödava toidu (pähklivõi, kondenspiim, köögiviljapulbrid, valgupulbrid, maisihelbed, konservid) pisut suurema kogusega, mitte väiksemat kogust tavatoitu ise keeta. Ilmselt seetõttu on tekkinud matkaliik „priimuseta” (no-cook hiking, stoveless backpacking).

Alla nullise ilmaga peab külmunud toitu ja jooki ikkagi sulatama, et seda oleks lihtsam kõrist alla saada ja et see suu limaskesti ei jäätaks. Priimust ja muud keeduvarustust pole otseselt vaja, sest vee peab ainult vedelasse olekusse saama, mida võimaldab keha lähedal kandmine, näiteks kõhukotis riiete all. Seljakotis vastu selga pole soovitatav külmetushaiguse ohu tõttu. Meeldivamaks söömiskogemuseks võib toidu ka kehatemperatuurini tõusta lasta.

Alajahtunud inimese soojendamiseks on väline soojusallikas muidugi kasulik, aga priimus on selleks üsna ebapraktiline, sest tekitab liiga suurt kuumust, nii et seda ei saa vastu rindkeret hoida. Kuuma joogi kurkukallamine on plagisevate hammastega või külmast krampis (neelamis)lihastega inimesele ka raske ja võib kõrvetada. Niinimetatud kosmosetekk (alumiiniumkattega isoleeriv palakas) ja kehasoojusega soojendamine on kiiremini rakendatavad ja kaasaskantavad. Pääste tuleks alajahtunule kutsuda nagunii.

Kui olude sunnil tuleb külmas vees olla, näiteks soises kaevikus või veekogu läbides, siis ei suuda keha ka pidevalt rasva ja suhkrut süües nii palju soojust toota kui naha kaudu kaotab, sest seedimiskiirus on piiratud. Isegi mittelõdiseva soojustootmise (nonshivering thermogenesis) geeniga burjaatidel pole seedeefektiivsus piisavalt kõrge. Kui sellisel juhul on toit kehast soojem, siis aitab see pikendada alajahtumiseni vastupidamise aega. Ajapikendus pole siiski eriti suur, sest keha ei suuda sellist vedelikukogust sisse mahutada, mida oleks soojuskao tasakaalustamiseks vaja. Näiteks nullilähedases vees tekib alajahtumine paari minutiga, ehk 80 kg inimene kaotab temperatuuri umbes ühe kraadi minutis. Kui joodav vesi oleks 72 kraadi (sama palju kehatemperatuurist kõrgem kui ümbritsev vesi madalam, kõrvetab kurku), siis peaks seda 80 kg *K /min soojuskao tasakaalustamiseks tarbima 80 /36 =2,22 liitrit minutis.

Riided, mida saab ka pahupidi kanda, säästavad aega

Kui sokid näevad sarnased välja nii õigetpidi kui pahupidi, näiteks kootud villasokid, siis ei pea neid uuesti pöörama kui need jalast tõmmates pahupidi lähevad. See säästab iga päev minutikese, mis sokke kandva inimkonnaosa ja kõigi päevadega korrutades on juba oluline ajavõit. Sama kehtib pükste, särkide, suusamütside ja muude riiete puhul. Küsimus on, kas riiete kahtepidi kantavaks tegemise kulu on suurem kui ajasääst. Ilmselt väiksem, sest ka osad masstoodetud sokid on seest ja väljast sarnased.

Enamasti pannakse õmblused riiete siseküljele, mis teeb õigetpidi kandmise pisut ebamugavamaks kui pahupidi (õmblused väljaspool). Mida peetakse viisakateks riieteks ja viisakaks kandmisviisiks on puhtalt sotsiaalne norm. Kui inimkond koordineeriks end teistsugusele normile, mis eelistaks mugavat kandmisviisi ja praktilisi riideid, siis võidaksid sellest kõik. Võiks pidada viisakaks hoopis õmblused väljaspool kandmist, samuti mugavaid spordiriideid, mitte jäika ülikonda, mis ei lase näiteks käsi õla kõrguselegi tõsta ilma üles kortsu tõusmata. Dressidele võib ju maniski, särgikrae ja ülikonna jäljendi peale maalida kui see oluline on.

On ka teisi lihtsaid muudatusi riietele, mis need praktilisemaks muudavad, aga välimuse peaaegu samaks jätavad. Riiete mugavust peaks teaduslikult testima.

Kütmisest mürgiseid heitgaase tekitavate kütustega elamurajoonides

Prahi, kivisöe ja muude õhku saastavate ainete põletamist teiste inimeste läheduses peaks takistama, sest ühe inimese saadav soojus on vähem väärt kui paljudele tekitatav kerge tervisekahjustus. Selline kütmine vähendab sotsiaalset heaolu ja on tavaliselt ebaseaduslik (rikub keskkonnakaitse- ja heakorraeeskirju).

Aias prahi põletamine on naabritele näha ja paks suits paistab ka kaugemale, nii et selle peale saab (munitsipaal)politsei kutsuda. Kui politsei enne lõkke kustumist kohale jõuab ja põletaja üles otsida viitsib, siis võib hoiatus või trahv järgmise tossutamiskorra ära hoida. Keerulisem on tõestada, et keegi põletab ahjus või kaminas seadusevastaselt kivisütt, immutatud puitu või tõrvapappi. Tuvastada on eriti raske pimedal ajal kui korstnast tõusvat tumedat suitsu näha pole, tunda on ainult ümbruskonnas levivat kirbet vingulõhna. Pime talveaeg on Eestis ka külm ja suurem osa kütmisest toimubki sel ajal.

Üks võimalus mürgiste ainete põletamist tõkestada on keelata kivisöe ja muude saastavate kütuste müük ostjatele, kel pole paigaldatud heitgaaside puhastusseadmeid, sealhulgas eratarbijatele. Üksikuid kütuste maaletoojaid või edasimüüjaid on riigil lihtsam kontrollida kui paljusid eratarbijaid – sama põhjus on mootorikütuste maksude kogumisel maaletoojatelt, mitte iga autojuhi käest eraldi.

Teine võimalus on panna korstnapühkijatele kohustus pühkimisel tuhaproov võtta, mille põhjal saaks valdkonda reguleeriv ametiasutus tuvastada, kas põletatud on ebaseaduslikke kütuseid. Korstnapühkija kinnitus lõõride puhastamise ja korrasoleku kohta on iga 5 aasta tagant nagunii kohustuslik, seega ei lisa kütusejääkide kontroll erilist lisakulu ega -tööd. Nii pika intervalliga kontroll ei pruugi eriti mõjus olla, sest pikka aega tagasi põletatud kivisöe tahma võib olla keeruline korstnast tuvastada ja karistused õhu reostamise eest on ilmselt leebed.

Kriisijuhiste kommentaarid

Ole valmis” ja „Varu enne maru” sisaldavad mõningaid häid mõtteid, aga ka küsitavusi. Hea on tähelepanu juhtimine, et elektri kadumisel ja telefoniaku tühjenemisel ei pääse ligi telefonisse salvestatud kontaktidele, seega peaks olulisemad telefoninumbrid paberile talletama (üles kirjutama, välja printima). Sellele soovitusele võiks lisada, et igasugune vajalik info võiks olla dubleeritud elektrit mittevajavale andmekandjale, näiteks elektri-, vee-, kanalisatsiooni- ja küttesüsteemi kasutus- ja parandusjuhised, olulisemate tööriistade-kodumasinate kasutusjuhised, esmaabi õpetus ja kriisiplaan üldiselt.

Hea soovitus on ka auto kütusepaak üle poole täis hoida ja nädala joogiveevaru kodus hoida. Varusid võiks soovitada hoida laealustel riiulitel, mis ei vähenda kasutatavat elamisruumi.

Tutvumine naabritega on hea soovitus nii kriisiks valmistumiseks kui üldiselt – suurem suhtlusringkond on hea vaimsele ja kehalisele tervisele, naabrite tundmine ennetab kuritegevust ja parandab koostööd kogukonna edendamisel.

Kummaline on soovitus, et vaid pool toitu kriisivaru hulgas ei peaks vajama kuumutamist – miks mitte kogu varu? Palju toite on ju tänapäeval kuumutamata söödavad ja lõputult säilivad (kuivatatud puuviljad-juurviljad, pähklid, piimapulber, valgupulbrid, aedviljapulbrid nagu brokkoli, asparaaguse, spirulina, jahud, kaera- ja muu vilja helbed, mida vaja vaid leotada). Kummaline on ka soovitus kriisivaruks osta küpsiseid, mis on ebatervislikud, kiusatust tekitavad ja transpordil tihti tükkideks-pudiks lagunevad, raskendades söömist välitingimustes. Purunenud küpsiste pakist suhu kallamine on helvestest keerukam, sest tükid on eri suurustega.

Kuumutamist mittevajavad pika, kuigi piiratud säilivusega on ka konservid. Nendega on sarnane väike probleem nagu muude www.olevalmis.ee soovitatud ebatervislikult soolaste toitudega (pakisupid, valmis makaroni-, köögivilja-, teravilja- või kaunviljaroad lihaga, soolased küpsised), et need suurendavad joogiveevajadust.

Kauplused soovitavad muidugi kriisivaruks kõige kasumlikumaid ja kiusatust tekitavamaid tooteid, mis kiiresti ära tarbitakse, näiteks kartulikrõpsud. Siis peab ju varuja uue varu ostma.

Lisaks toidupakendite niiskuskindlusele peaksid need ka kahjurikindlad olema, eriti kui elamus on varem probleeme olnud näiteks prussakate, vaaraosipelgate või hiirtega. Varud seisavad kaua kõrvalistes nurkades, mida inimene ei vaata ega valgusta, aga kuhu kahjuritel on parem ligipääs kui elutoa keskpõrandale.

Soovituste stiilis „Veendu, et…” ja „Leppige kokku…” asemel võiks öelda „Harjutage läbi…”, sest inimene õpib paremini tehes kui passiivselt kuulates või lugedes. Lastele oleks kriisiharjutus huvitav mäng – vähemalt minule oleks väiksena küll põnev olnud, sarnaselt matkamisele ja esmaabikursusele.

Väligrilli ja gaasipliidi soovituse juures on pehme ebamäärane hoiatus, et „need peaksid sobima sinu kodus kasutamiseks”, aga peaks olema selge sõnum, et siseruumis põletamine tekitab vingugaasimürgituse kui ventilatsioon pole ette nähtud heitgaaside nagu CO eemaldamiseks. Kanada elektrikatkestuse ajal 2013 detsembris suri Torontos vähemalt kaks inimest siseruumis grilli kasutamise tagajärjel.