Sildiarhiiv: ühiskond

Kriisijuhiste kommentaarid

Ole valmis” ja „Varu enne maru” sisaldavad mõningaid häid mõtteid, aga ka küsitavusi. Hea on tähelepanu juhtimine, et elektri kadumisel ja telefoniaku tühjenemisel ei pääse ligi telefonisse salvestatud kontaktidele, seega peaks olulisemad telefoninumbrid paberile talletama (üles kirjutama, välja printima). Sellele soovitusele võiks lisada, et igasugune vajalik info võiks olla dubleeritud elektrit mittevajavale andmekandjale, näiteks elektri-, vee-, kanalisatsiooni- ja küttesüsteemi kasutus- ja parandusjuhised, olulisemate tööriistade-kodumasinate kasutusjuhised, esmaabi õpetus ja kriisiplaan üldiselt.

Hea soovitus on ka auto kütusepaak üle poole täis hoida ja nädala joogiveevaru kodus hoida. Varusid võiks soovitada hoida laealustel riiulitel, mis ei vähenda kasutatavat elamisruumi.

Tutvumine naabritega on hea soovitus nii kriisiks valmistumiseks kui üldiselt – suurem suhtlusringkond on hea vaimsele ja kehalisele tervisele, naabrite tundmine ennetab kuritegevust ja parandab koostööd kogukonna edendamisel.

Kummaline on soovitus, et vaid pool toitu kriisivaru hulgas ei peaks vajama kuumutamist – miks mitte kogu varu? Palju toite on ju tänapäeval kuumutamata söödavad ja lõputult säilivad (kuivatatud puuviljad-juurviljad, pähklid, piimapulber, valgupulbrid, aedviljapulbrid nagu brokkoli, asparaaguse, spirulina, jahud, kaera- ja muu vilja helbed, mida vaja vaid leotada). Kummaline on ka soovitus kriisivaruks osta küpsiseid, mis on ebatervislikud, kiusatust tekitavad ja transpordil tihti tükkideks-pudiks lagunevad, raskendades söömist välitingimustes. Purunenud küpsiste pakist suhu kallamine on helvestest keerukam, sest tükid on eri suurustega.

Kuumutamist mittevajavad pika, kuigi piiratud säilivusega on ka konservid. Nendega on sarnane väike probleem nagu muude www.olevalmis.ee soovitatud ebatervislikult soolaste toitudega (pakisupid, valmis makaroni-, köögivilja-, teravilja- või kaunviljaroad lihaga, soolased küpsised), et need suurendavad joogiveevajadust.

Kauplused soovitavad muidugi kriisivaruks kõige kasumlikumaid ja kiusatust tekitavamaid tooteid, mis kiiresti ära tarbitakse, näiteks kartulikrõpsud. Siis peab ju varuja uue varu ostma.

Lisaks toidupakendite niiskuskindlusele peaksid need ka kahjurikindlad olema, eriti kui elamus on varem probleeme olnud näiteks prussakate, vaaraosipelgate või hiirtega. Varud seisavad kaua kõrvalistes nurkades, mida inimene ei vaata ega valgusta, aga kuhu kahjuritel on parem ligipääs kui elutoa keskpõrandale.

Soovituste stiilis „Veendu, et…” ja „Leppige kokku…” asemel võiks öelda „Harjutage läbi…”, sest inimene õpib paremini tehes kui passiivselt kuulates või lugedes. Lastele oleks kriisiharjutus huvitav mäng – vähemalt minule oleks väiksena küll põnev olnud, sarnaselt matkamisele ja esmaabikursusele.

Väligrilli ja gaasipliidi soovituse juures on pehme ebamäärane hoiatus, et „need peaksid sobima sinu kodus kasutamiseks”, aga peaks olema selge sõnum, et siseruumis põletamine tekitab vingugaasimürgituse kui ventilatsioon pole ette nähtud heitgaaside nagu CO eemaldamiseks. Kanada elektrikatkestuse ajal 2013 detsembris suri Torontos vähemalt kaks inimest siseruumis grilli kasutamise tagajärjel.

Lobitöö asemel ise tegemine

Kui maksumaksja tahab midagi, mida tavaliselt pakub riik või omavalitsus (kool, tee, sotsiaal- või tervishoiuteenus), siis tavaline viis püüda seda saavutada on sõnadega (lobitöö, survegrupi algatamine, kohtuasi) või poliitikutele raha annetades. Lootus on, et osa maksudena riigile makstud rahast kasutab riik siis maksumaksja hüvanguks. Mõnikord võib aga parem olla asendada osa palgatööst ise oma soovi saavutamiseks tegutsemisega.

Töötades osaajaga täisaja asemel vabaneb iga päev tunde, mille jooksul saab ise rajada tee, koolitada enda või teiste lapsi, hoolitseda vabatahtlikuna abivajajate või enda tervise eest. Raha on sel juhul tööriistadeks ja materjalideks ikka vaja, nii et natuke peab tööturul teenima, aga optimaalne osalus võib olla keskmise kodaniku omast väiksem.

Selle asemel, et kulutada aega, et püüda suunata maksuraha enda hüvanguks, võib efektiivsem olla otsene tegutsemine eesmärgi heaks. Näiteks kui mõlemad lapsevanemad, kes töötavad täisajaga ja tahavad lasteaiakohta, saavad lülituda poole kohaga tööle, siis katavad nad kahe peale päeva ära – saavad ise endale lastehoiuteenust pakkuda. Sel juhul ei sõltu nad survegrupi edust linnavalitsuse mõjutamisel linnatelevisiooni asendamiseks lasteaedadega. Palgas kaotavad lapsevanemad umbes poole (sest maksumäär madalam, aga osaajaga töö tunnipalk väiksem) ja riik kaotab poole neilt saadud maksurahast. Lisaks säästavad lapsevanemad aega ja närve linnavalitsejatega suhtlemisel. Maksutulu vähenemine võib ka riigile suuremat survet avaldada kui lobitöö ja kohtuskäimine ning see võib motiveerida avalikku sektorit korralikku teenust pakkuma.

Ise endale teenuse pakkumine on ühiskonna seisukohast enamasti ebaefektiivne, sest puuduvad mastaabisääst ja spetsialiseerumine, aga individuaalsest vaatepunktist on isetegemine paindlikum, ennustatavam ja vahel kvaliteetsem. Kui avaliku teenuse saamise tõenäosus on piisavalt väike või kvaliteet piisavalt halb, siis on parem seda ise pakkuda.

Numbriline näide: valik A on 8 tundi tööd päevas, 20 eurone brutotunnipalk, keskmiselt 12 minutit päevas linnavalitsuselt lasteaiakoha nõudmisele. Maksud on siis 4*8 =32 päevas, kätte netopalk 16*8 =128 päevas. Tõenäosus lasteaiakoha saamiseks t_A. Valik B on 4 tundi palgatööd päevas, 4 tundi lapsehoidu, 15 eurone brutotunnipalk, 0 tundi nädalas lasteaiakoha kauplemisele. Maksud 3*4 =12 päevas, netopalk 12*4=48 päevas, tõenäosus koha saamiseks t_B<t_A, ehk tõenäosus koha saamiseks suureneb kui kohanõudmiste arv ja linnavalitsuse maksutulu kasvavad. Oletame lihtsustuseks, et vanemad on nõus lapsehoiu-, lobi- ja palgatööd tegema sama tunnipalga p<15 eest (ebameeldivus on sama). Kui lasteaiakoha saamise tõenäosuste vahe t_A-t_B variantide A ja B vahel korrutatuna netopalga suurenemisega 128 -48 =80 võrra päevas on väiksem kui 12 minuti väärtus tunnipalgaks arvestatuna, ehk 80*(t_A-t_B) <1/5*p, siis on mõttekam ise lapsi hoida kui lasteaiakohta nõuda.

Linna elukeskkonna parandamisest

Nõmme näitel, aga kehtib ka teiste linnaosade ja linnade kohta: romuautod tänavate äärest eemaldada (Pihlaka ja Kreegi ristmikul punane tühjade kummidega, Põllu tänava ääres Hiiu tänava lähedal avariilise esiotsaga punane, Sihi-Nurme ristil hall).

Võtta võsastunud mahajäetud krundid linna või riigi omandusse ja teha neist pargid (Mai ja Põllu tänava nurgal, Seene 3a, Valdeku tänava ääres Sihi ja Pesa tänavate vahel, Sihi 64, Jakob Mändmetsa 3).

Ühendada jalgrattatee jupid, et luua linna läbivad marsruudid praktiliseks rattaga liiklemiseks.

Pikendada jalgratta- ja jalgteed Pärnu maantee lõunapoolsel küljel Kitsarööpa teest Sihi tänava otsani (umbes 50 m), et parandada Nõmmelt Järve keskusesse jalgrattaga sõidu võimalust.

Teha jalgratta- ja jalgtee Järvevana raudteeülesõidust Luite tänava otsani, mida praegu ühendab metsarada. See parandaks Nõmme ühendust kesklinnaga Liivalaia ja Juhkentali tänava kandis (marsruut vaiksetel tänavatel Luite-Veerenni-Magasini-Õilme-Herne).

Istutada Järvevana tee sõidutee ja kergliiklustee vahele tihedad põõsad, nt elupuud, et vähendada kergliiklusteel müra ja heitgaasi.

Peterburi tee kõrval Fahle maja juures pikendada jalgrattatee Sikupilli Keskuseni. Praegu lõpeb jalgrattatee Fahle maja juures tupikuna, sealt edasi peab läbi aiaaugu ja kruusaga kaetud parkla minema Circle K Sikupilli juurde, et jätkata mööda Pallasti – Valge – Turba – Mäe tänava marsruuti Kadrioru ja Lauluväljakuni. Alternatiivne tõenäoliselt kallim võimalus teha korralik jalgrattatee ühendus Järvevana teest Pirita teeni oleks jalgrattatee marsruudil Filtri tee – Odra – Johannes Kappeli – Laagna tee – Mäekalda – Kuristiku – Oru või Filtri tee – Odra – Johannes Kappeli – Laagna tee – Roheline aas ja läbi Kadrioru otse Russalka juurde. Eriti bussijaama lähedal on tänavad kitsad ja ristmikud keerulised ja ohtlikud.

Teha Pärnu maanteel kahe viadukti vahel (Tammsaare teest Tehnika tänavani) parklate ja aukliku kõnnitee asemele korralik jalgratta- ja jalgtee. Seal mõnes kohas sõiduteele maalitud poole meetri laiust jalgrattarada ei kasuta ohtlikkuse tõttu keegi.

Rajada Rahumäe tee kõrvale Kitsarööpa teest Tammsaare teeni korralik jalgrattatee. Laiust on seal tee kõrval piisavalt, aga teepeenar on auklik ja autod kihutavad. Jalgrattatee parandaks ühendust Kristiine keskusega Tondimõisa pargi, Nõmme tee ja Tulika tänava kaudu. Nõmme tee on suhteliselt vaikne laiade kõnniteedega tänav.

Madalam prioriteet oleks teha Ehitajate tee kõrvale E. Vilde tee ja Autobussikoondise peatuste vahele korralik jalgrattatee, et parandada Nõmme ühendust Loomaaia, Rocca al Mare ja Kakumäe rannaga.

Madalam prioriteet Valdeku jalgrattateed pikendada Männiku teest Suklema tänavani, et Liiva kalmistuga jalgrattaühendust parandada.

Ebateaduse ja teaduse mäng

Ebateadus üritab jäljendada teadust, kasutades selle termineid (metameditsiin, kvantpuudutus, DNA, bioparandus, elemendid, organism), aga teadus püüab distantseerida ennast pseudoteadusest, rõhutades sõnade täpseid definitsioone ja nende erinevust tavakasutusest või soolapuhujate jutust. See mäng sarnaneb võltsingute ja ehtsate toodete strateegiatele – piraatkaubad püütakse teha võimalikult jäljendatava sarnased, aga originaaltooted proovivad end eristada nii õiguslike kui tehnoloogiliste vahenditega ning pidevalt uuenedes. Kauba- ja maksumärgid ja registreeritud asukohatähised on juriidiline kaitse võltsingute ja salakauba vastu. Vesimärgid, DRM, keeruline unikaalne muster on tehnoloogiline kaitse. Teadus siiski ei leiuta uusi termineid ebateadusest erinemiseks, ega ole ka oskussõnavara patenteerinud, kuigi võib-olla peaks, sarnaselt kaubamärkidele ja nende reklaamloosungitele.

Moetsüklid on ka mäng selles vaimus – popkultuuri tähed ja muud tuntud inimesed püüavad erineda massidest, vahetades tihti moodi, aga rahva enamik püüab imiteerida kuulsusi, enamasti küll eelmise hooaja moega (hinnakaalutlusel).

Ebavajalikus valdkonnas on rohkem õpetajaid

Valdkonnad, milles on ülikoolis palju õppejõude, on muude tegurite võrdsuse korral ühiskonnas vähem vajalikud, sest asjatundjad ei saa sellel alal väljaspool akadeemilist sektorit tööd. Sama nähtuse teine külg on, et tööturul nõutud aladel ei leia õppeasutused õpetajaid. Erasektoris vajalik ja seega kõrgepalgaline asjatundja ei ole tavaliselt huvitatud madalama tasu eest õpetamisest. Kuna akadeemilised töötajad eelistavad õpetada oma kitsast valdkonda ega pruugi hästi osata midagi muud õpetada, siis õpetamispakkumine ületab ebavajalikel aladel nõudlust. Ülikoolil on siis valik, kas õpetada tööturul vähenõutud aineid või sundida õppejõude andma neile võõramaid ja vähem meeldivaid kursusi, millel on siis tõenäoliselt halvem õpetamiskvaliteet. Minu mälestus õppekava uuendamise kohta Eesti ja Austraalia ülikoolides on, et kompromiss kaldub vanade ainete poole, mida õppekava koostajatel on mugav õpetada.

Ühiskonna heaolu seisukohast pole selge, kas parem oleks õpetada vähekasulikke aineid hästi või vajalikumaid aineid halvasti. Oleneb, kui ebavajalikud õpetatavad kursused on ja kui halvasti suure nõudlusega teadmisi õpetataks.

Sama probleem tekib igal elualal, kus on valida otsese töö ja teiste töötama õpetamise vahel. Näiteks ettevõtte uutele töötajatele organisatsiooni tutvustamine nõuab olemasolevate töötajate aega. Vaadeldes ühiskonda ühise ettevõttena on haridussektor selle koolitusosakond, mille inimesed võivad teisi õpetada või ise töötada.

Domineeritud sõnad

Definitsioon: sõna domineerib oma sünonüümi (üldisemalt, sünonüümilähedast sõna) kui esimene sõna on lühem, täpsem, meeldivama kõla, otsesele tähendusele lähedasema tähendusvarjundiga (nt positiivse sõna puhul positiivsema varjundiga) ja parem ka kõigis muudes mõõtmetes, mille alusel sarnase tähendusega sõnu võrrelda.

Näide: sõnad emaema ja isaema domineerivad vanaema, sest on (1) lühemad, (2) täpsemad, sest eristavad emapoolset ja isapoolset vanaema ning viitavad sugulusele, mitte vanusele, (3) vähemalt minu jaoks parema kõlaga, sest e ja i häälikud meeldivad mulle rohkem kui a ning m ja n on samaväärsed, (4) positiivsema tähendusvarjundiga, sest vana on praeguses kultuuris pisut negatiivne omadus (innovatsioon on hea, vananemine nii inimeste kui asjade puhul halb).

Sarnaselt domineerivad isaisa ja emaisa vanaisa. Minia domineerib poja naist, aga sõtse ei domineeri minu jaoks isa õde, sest kõla on ebameeldivam (õ häälik, raskepärane konsonantide ühend, konsonantide suur osakaal tähtedest).

Dominantne sõna on selline, mis domineerib kõiki oma sünonüüme ja sünonüümilähedasi sõnu. Emaema, isaema jne on minu jaoks dominantsed. Memm on tähenduselt liiga kauge, et domineerimist võrrelda, muidu ei domineeriks memm emaema ega vastupidi, sest tähendusvarjund ja lühidus annavad eelise kord ühele, kord teisele.

Domineeritud sõna on selline, mida domineerib mingi sünonüümilähedane sõna. Inimesed kasutavad domineeritud sõnu, sest see on sotsiaalne norm ehk koordinatsioonimängu tasakaal (domineeritud sõna ei ole domineeritud strateegia). Kui enamik ühiskonda kasutab teatud sõna teatud tähenduses ja inimene soovib, et temast aru saadaks, siis peab ta seda sõna samas tähenduses kasutama. Domineeritud sõna kasutatakse, sest enamik seda kasutab. Kui suurem osa ühiskonnast vahetaks antud tähenduses kasutatavat väljendit, siis oleks pea kõigil motiiv selle muutusega kaasa minna (tasakaal vahetuks).

Kooseluseaduse kohta liialdav demagoogia

Samasooliste abielu vastaste (konservatiivide) liialdav demagoogia on, et siis peaks lubama ka kooselu registreerimist inimese ja looma või asja vahel. Vastassuunaline (liberaalide) üks võimalik liialdav demagoogia oleks, et kui abielu on püha liit mehe ja naise vahel, siis peaks ju teovõimetus olekus (narkojoobes, koomas) või nõusolekuta (relva ähvardusel) sõlmitud erisooliste abielu ka kehtima ja sama püha olema. Demagoogilisest liialdamisest võib midagi õppida ka seda tõsiselt võtmata. Näiteks mida peaks abielu hea definitsioon välistama: täiskasvanu ja lapse vahelist, ajutiselt või alaliselt teovõimetu osapoolega, sunniviisilist, inimese ja looma vahelist jne.

Liialdused võivad ka juhtida tähelepanu sarnastele väidetele, mida definitsiooni laiendamise vastased varasemate laienduste halvustamiseks esitasid. Eri rassidest, rahvustest, seisustest või sotsiaalmajanduslikest kihtidest inimeste abielu vastased ilmselt ennustasid samuti, et tsivilisatsioon variseb kokku kui sellist kooselu lubada ja et kõik elajad hakkavad kõigiga suhteid sõlmima.

Abielu on juriidiline ja sotsiaalne suhe, mis eksisteerib vaid paberil ja inimeste peades, nii et selle definitsioon ise pole tõenäoliselt kummagi vaidluspoole lõppeesmärk. Ausad inimesed kummalgi poolel ütleksid selgelt, milline on nende ideaalne ühiskond ja kuidas nende abieludefinitsioon seda nende arvates saavutada aitab. Lisaks seda, mis on nende põhimõtted ja kuidas pakutud abieludefinitsioon nendega sobitub.

Minu põhimõtted, mis antud vaidlusesse puutuvad, on vaba tahe ja ratsionaalsed otsused. Need rakenduvad abielule järgnevalt: kui puudub nõusolek või vähemalt üks osapool pole otsustusvõimeline, siis peab selline (juriidiline või sotsiaalne) suhe olema keelatud. Ei mingit sundi, pettust ega teovõimetute ärakasutamist. Kui on tegu täiskasvanud täie mõistuse juures olevate inimeste vaba tahtega, siis peaks suhe ja abielu olema lubatud. Hall ala on hilisteismelised ja osalise või piiratud teovõimega isikud, kelle puhul peaks lubatavuse otsustama pädev neutraalne ametiasutus, näiteks kohus. Need põhimõtted välistavad demagoogide välja pakutud liialdused, sest asjal, loomal ega lapsel pole praeguse teaduse ja õiguse kohaselt otsustus- ega teovõimet. Looma või lapse puhul on võimalik nõusolek, aga mitte informeeritud nõusolek. Sunni all pole vaba tahet. Teisest küljest, täiskasvanud täie mõistuse juures olevad vabal tahtel otsustavad inimesed on teovõimelised. Hall ala sobitub täpselt vahele, sest osalise teovõime ulatuse otsustab kohus.

Tulevikus kui arvutid otsustusvõime osas keskmisest täiskasvanud inimesest ette jõuavad, võib lubada ka vastastikusel vabal tahtel põhinevat abielu täie mõistuse juures oleva inimese ja vähemalt inimese tasemel teovõimelise arvuti vahel. Sarnane argument kehtib ka inimesest targema maavälise elu puhul kui selle esindajatega peaks kontakt tekkima.

Doonorivere vahetus riikide vahel

Kui ühes riigis on teatud tüüpi verd või muud annetatud organit piisavalt ja teises väga vähe, aga mõne muu veregrupi või organi puhul vastupidi, siis oleks ju mõlemale riigile kasulik vahetuskaupa teha. Väidetavalt harvad hädaabiannetused liiguvad riikide vahel, aga sissetöötatud ühisturg oleks efektiivsem (aitaks rohkem elusid päästa ja vähendaks bürokraatiat). Euroopa Liidule avaneb seega võimalus ühisturu loomisega head teha.

Lisaks samaaegsele vahetuskaubale suurendaks efektiivsust ka laenu-hoiuse programm, kus ühel ajahetkel riik A annab B-le verd ja mingil hilisemal perioodil B annab A-le tagasi sama või erinevat, nii kuis vaja. Ühine andmebaas kajastaks, kes kellele parasjagu „võlgu” on.

Soome ja Eesti ei vaheta millegipärast doonoriverd märkimisväärses koguses või kuvavad Verekeskus ja Veripalvelu verevarudest vale pilti, sest samal kuupäeval 22.06.2020 on Soomes AB+ verevarud täis, kõik muud grupid tühjad, aga Eestis 0+ ja B+ varud täis ja AB+ pooltühi nagu ka kõik muud grupid. Sarnane olukord oli 19.06.2020. Kui vahetus sujuvalt toimiks, siis poleks samaaegselt ühes riigis üks veregrupp täis, teises tühi ja teine veregrupp teises riigis täis, esimeses tühi.

Metsavendlus oleks tänapäevase tehnoloogia vastu edutu

Infrapunakaameratega droonid ja luurelennukid avastaksid metsast inimesesuurused soojad objektid, eriti talvel lehtedeta puude vahelt ja lume taustal. Veel lihtsam oleks lõket avastada, kuna temperatuurikontrast ümbrusega on suurem, nii et talvel oleks metsavendadel valik külmunud toidu ja oma asukoha äraandmise vahel. Isegi maa-aluses punkris tuld tehes peab sooja suitsu kusagile välja laskma, mis infrapunakaameraga näha on. Kui suits välisõhu temperatuurile jahutada, siis on selle tihedus ka välisõhuga sama, nii et see ei tõuse enam ülespoole.

Maastikul liikuva inimkeha soojust on raske varjata, sest ennast soojusisolatsioonimaterjali sisse mähkides läheb palavaks. Võibolla kivivillast ja hõbepaberist vihmavari aitaks vältida ülespoole kiirgavat soojust, aga see vihmavari võib mõnel teisel elektromagnetilise spektri osal näha olla.

Masinõppimine suurelt valimilt aero- ja satelliidifotodelt aitaks loodusest inimtegevuse jälgi tuvastada. Seda valimit tehisintellekti treenimiseks saab tekitada, käskides paljudel väikestel sõdurirühmadel Venemaa avarustes varjatud laagreid ja punkreid ehitada, preemiatega parimatele varjajatele. Siis pildistada õhust neid teadaolevatel koordinaatidel laagreid ja negatiivse kontrollgrupina laagrivaba loodust, lasta arvutil klassifitseerida, kumb on kumb ja seeläbi õppida, mis tunnused tegelikku laagrit tavalisest loodusest eristavad.

USA ebaedu Afganistanis tuleb demokraatliku riigi soovimatusest liiga palju tsiviilelanikke tappa – õhust võib küll tuvastada looduses liikuvad inimesed, aga vaenlase võitlejate eristamine neutraalsetest karjustest on keeruline. Mägisel maastikul pole ka õhust kõik punktid vaadeldavad, näiteks rada eenduva kaljuserva all.

Ka Nõukogude Liit ei tahtnud Afganistani liiga inimtühjaks teha, sest soovis jätta muljet, et on seal afgaanide kutsel sõbralikult kommunismi ehitamas. Lenin või Stalin oleks Afganistanis võitnud oma tavalise taktikaga: küüditada liiga palju vastu hakkavate piirkondade inimesed Siberisse. Tänapäeval saaks geriljasid maha suruda ka vähemdrastiliste vahenditega – keelata loata looduses viibimine, ettekäändeks näiteks maastikupõlengute ennetamine või looduskaitse, siis tuvastada õhust looduses viibijad, jälitada drooniga neid koduni või punkrini ja nad kas kodus arreteerida või punkris droonirünnakuga tappa. Afganistani koopad on õhulöökidele üsna vastupidavad, nii et seal peaks maastikul hulkuvad inimesed enne koobast neutraliseerima. Kodus istuv rahvas jääks enamasti puutumata, mis suurendaks motivatsiooni asulas püsida. Seevastu valimatu tapmine või küüditamine paneks inimesed vastu hakkama põhimõttel „surm siin või Siberis”.

Eesti-taolisel tasasel maal on mägede analoogiks linnad: katuseserva all kõndijad on õhust raskestinähtavad, hoonete sisemused on nagu koopad paljude sissepääsudega. Võitlejate eristamine linnaelanikest on keeruline. Selleks oleks vaja tuvastada, kes kannab kaasas tulirelvakujulisi metallobjekte, aga need saaks maskeerida metallkarkudeks, järelveetava kohvri käepidemeks, jalgrattaraamiks jne. Lennujaamastiilis metallidetektorväravad tänavatel oleksid üsna kulukad ja neist saaks läbi majade, aedade ja kanalisatsiooni ümber liikuda.

Epideemia ravimite standardid peaksid olema rangemad

Kui ravim antakse korraga suuremale hulgale inimestele, siis on selle võimalik kahju (kui kõrvalmõjud ületavad kasulikku toimet) suurem, seega on enne ravimi turule lubamist optimaalne rohkem teavet koguda. Analoogselt tehakse enne olulisemat investeeringut põhjalikum analüüs kui peenraha kulutades. Ravimi puhul nõuab täpsem teave suurema valimi ja parema metoodikaga kliinilist uuringut, ehk heakskiidustandard peab olema rangem. Kui suurem uuring võtaks oluliselt kauem ja ravimiga on kiire, siis otsustab kulu-tulu analüüs, millal eelistada väheminformeeritud kiiremat heakskiitu. Üldiselt kasutavad kliinilised uuringud osalejaid paralleelselt, nii et suurem valim ei pikenda uuringut oluliselt.

Lisaks püsikulu ja muutuvkulu loogikale on rangemate nõuete kehtestamise poolt ka mänguteoreetilised argumendid. Ettevõtted, mis luuakse majanduslanguse ajal, on hiljem edukamad. Teoreetiline põhjus on, et languse ajal riskivad alustada pigem tõsisemad tegijad, aga buumi ajal on lihtsat raha lootvate loodrite ja petiste protsent iduettevõtjate hulgas suurem.

Sarnasel põhjusel oletan, et epideemia ajal leiutatud selle epideemia ravimid ja vaktsiinid on keskmiselt vähem efektiivsed kui muul ajal või muu haiguse vastu loodud. Leiutajad ei pea otseselt petised või rumalad olema, lihtsalt soovmõtlemine on inimlik, nii et epideemia motiveerib uskuma selle lahendustesse üldiselt ja enda loodud ravimisse eriti. Ravimituru reguleerijad ja ravimitootjad on siis psühholoogiliselt kallutatud standardite alandamise suunas.

Tõenäoliselt on ka kasuahnete petiste protsent ravipakkujate hulgas epideemia ajal kõrgem, eriti kui riik ja heategevusorganisatsioonid parasjagu lahenduste suunas raha loobivad. Aus uurija ja petis saavad sama suure kasu kui nende pakutud ravim või vaktsiin töötab, aga petis saab lisaks kasu, sest tal võib õnnestuda valetada ebaefektiivne lahendus töötavaks või lihtsalt rahaga jalga lasta. Petis ka pingutab vähem tõelise lahenduse otsimiseks, seega on tal suurem motivatsioon grandiraha taotleda ja lahendusi pakkuda kui ausal teadlasel.

Science kirjutab, et epideemia ajal loodud vaktsiinidele ja ravimitele ei tohiks seada madalamaid standardeid. Läheksin sellest soovitusest veel edasi: ülalmainitud negatiivse valimi tõttu peaks epideemia ajal pakutud lahendustele rakendama rangemaid nõudeid, et saavutada sarnane oodatav efektiivsus muul ajal leiutatud ravimite ja vaktsiinidega.

Lahenduse leidmisega on epideemia ajal kiire, aga pole sugugi selge, kas nõuete leevendamine ja ravimi heakskiiduga kiirustamine tegeliku lahenduse leidmist lähemale toob. Kasutu või lausa kahjuliku vaktsiini tootmisesse suunamine vähendab motivatsiooni konkureerivaid lahendusi pakkuda ja võtab neilt osa tootmisressursse. See aeglustab teiste vaktsiinide ja ravimite leiutamist ja tootmist ka siis kui kõik tegutsevad heas usus. Lisaks on petistel võimalik pakkuda näilisi lahendusi kiiremini kui ausatel uurijatel tegelikke, nii et kiire heakskiit tekitab negatiivse valimi.

Petistel on ka motivatsioon ootusi üles kruvida, sest nad ei võta arvesse kahju, mida pettumus esimestes lahendustes ühiskonnale teeb – järgnevaid (ja suurema tõenäosusega töötavaid) vaktsiine ja ravimeid ei usaldata. Avaliku arvamuse pendel kõigub liigsest lootusest ülemäärasesse umbusku.