Raha on võim panna teisi inimesi midagi tegema – enamasti asju andma või teenuseid osutama. Seega pole raha otseselt isikule vajalik kui on olemas võim teisi enda soove järgima panna. Vene tsaar ei kandnud raha kaasas ega teadnud asjade hindu vaid lihtsalt küsis endale. Ristiisa filmides samuti maffiabossid lihtsalt võtavad asju või küsivad teeneid. Vahel teevad vastuteeneid. Ka tsaar võis anda ameti, maa või muu hüve.

Kuna raha on võim, siis teisi juhtivate või ressursse käsutavate inimeste rahaline sissetulek alahindab nende saadavaid hüvesid. Jätame kõrvale korruptsiooni, kus kasutatakse sotsiaalseid sidemeid, alluvaid või tööressursse selleks, mille eest muidu peaks maksma isiklikku raha. Hüve on ka see kui saad maailmas midagi enda äranägemise järgi muuta. Näiteks kujundad organisatsiooni strateegiat või heategevusvalikuid. Juhtiv teadlane saab grandirahaga endale „mänguasju” osta, käsutada doktorante ja järeldoktoreid enda valitud tegevuses kaasa lööma, võtta ajakirjadesse vastu endale huvitavaid artikleid ja sellega suunata teisi teadlasi enda valitud teemadele. Õppejõud saab oma vaateid levitada. Mitteteadlane või mõjuvõimuta teadustöötaja peaks teadusvarustuse ostudeks ja teiste suunamiseks kas enda maksujärgset raha kulutama või „rentima” varustust enda tööjõu eest, töötades kellegi teise laboris tema valitud projekti kallal. Algajad teadlased enamasti ei arvuta, kas neil oleks enda teadustöö edendamiseks kasulikum töötada mitteakadeemilisel tööturul ja osta endale laborivarustus ning palgata abilised kui üritada kellegi teise laboris töötades piisavat mõjuvõimu ja grandiraha saada.