Sildiarhiiv: raha

Raha pole otseselt vajalik

Raha on võim panna teisi inimesi midagi tegema – enamasti asju andma või teenuseid osutama. Seega pole raha otseselt isikule vajalik kui on olemas võim teisi enda soove järgima panna. Vene tsaar ei kandnud raha kaasas ega teadnud asjade hindu vaid lihtsalt küsis endale. Ristiisa filmides samuti maffiabossid lihtsalt võtavad asju või küsivad teeneid. Vahel teevad vastuteeneid. Ka tsaar võis anda ameti, maa või muu hüve.

Kuna raha on võim, siis teisi juhtivate või ressursse käsutavate inimeste rahaline sissetulek alahindab nende saadavaid hüvesid. Jätame kõrvale korruptsiooni, kus kasutatakse sotsiaalseid sidemeid, alluvaid või tööressursse selleks, mille eest muidu peaks maksma isiklikku raha. Hüve on ka see kui saad maailmas midagi enda äranägemise järgi muuta. Näiteks kujundad organisatsiooni strateegiat või heategevusvalikuid. Juhtiv teadlane saab grandirahaga endale „mänguasju” osta, käsutada doktorante ja järeldoktoreid enda valitud tegevuses kaasa lööma, võtta ajakirjadesse vastu endale huvitavaid artikleid ja sellega suunata teisi teadlasi enda valitud teemadele. Õppejõud saab oma vaateid levitada. Mitteteadlane või mõjuvõimuta teadustöötaja peaks teadusvarustuse ostudeks ja teiste suunamiseks kas enda maksujärgset raha kulutama või „rentima” varustust enda tööjõu eest, töötades kellegi teise laboris tema valitud projekti kallal. Algajad teadlased enamasti ei arvuta, kas neil oleks enda teadustöö edendamiseks kasulikum töötada mitteakadeemilisel tööturul ja osta endale laborivarustus ning palgata abilised kui üritada kellegi teise laboris töötades piisavat mõjuvõimu ja grandiraha saada.

Raha põhjused

Lisa kommentaar

Mõned majandusõpikud väidavad, et raha on väärtuse säilitamise vahend. Seda siis üksikisiku jaoks, kes saab praegu üle jäävad ressursid (näiteks enda tööjõu) rahaks vahetada, selle hoiustada, tulevikus taas kaupadeks ja teenusteks vahetada ja ära tarbida. Ma ei nõustu sellega, et väärtusi säilitab raha. Tegelikult ei hoiustata reaalseid ressursse ju rahas, vaid füüsiliselt ladudes või teadmistena ajudes ja arvutites. Säästja annab oma tööjõudu laenuks kui osutab oma tööjõuga teene ühiskonnale. Hiljem ühiskonnast keegi maksab talle tagasi vastuteenega, aga ei pruugi olla algse teene saajaga kuidagi seotud. Tööjõudu „ladustab” seega sotsiaalne norm: vastuteenete tegemine.

Ühiskonna seisukohast on raha nii mõõtühik, mälu kui kaubanduse efektiivsuse tõstja. Kui raha poleks olemas, toimuks vaid vahetuskaubandus. Kauplejad peaksid kogu aeg võrdlema kui mitu ühikut ühte kaupa või teenust on teine väärt. Arvutuskulu ja mõtlemisaeg selleks, eri inimeste erinevatest hinnangutest tulenevad vaidlused raiskaksid ressursse. Mõõtühik raha on kasulik samal viisil kui numbrid ja muud mõõtühikud. Kui numbreid poleks, siis kujutlegem kiviaegseid karjakasvatajaid vahetamas „palju” kitsi „mitme” hobuse vastu ja järgmisel aastal vastupidi. Kes suudab arvutada, saab vastu võtta endale kasulikud tehingud ja tagasi lükata kahjulikud. Selline inimene oleks rikkam, evolutsiooniliselt edukam ja õpetaks ka oma paljudele lastele arvutamist.

Kui mõõtühikuid poleks, siis kujutlegem kiviaegseid korilasi vahetamas „suure” korvitäie juurikaid „mahuka” kotitäie pähklite vastu. Kes kaubakoguseid mõõta suudaks, sellel oleks tehingute valikul eelis.

Omatav raha netohulk mõõdab seaduskuulekate inimeste puhul teistele varem osutatud teeneid miinus enda tarbimist. Raha aitab meeles pidada, kes kellele kui palju võlgneb. Katsuge muidu meenutada kõiki aastatetaguseid heategusid, mida olete teistele teinud või neilt saanud. Saadud heateod võivad võtta kaupade vormi, sest kellegi toitmine on ju ka talle teene osutamine. Katsuge meenutada kogu oma tarbimist elu jooksul ja võrrelda selle väärtust oma tehtud töödega.

Kaubanduse efektiivsus suureneb raha kasutusele võtuga, sest ei pea enam otsima vajaduste topeltkokkulangemist: 1) kaubanduspartner pakub seda, mida sa vajad ja 2) vajab seda, mida sa pakud. Raha on ükskõik milline kaup, millega kõik teised kaubad on vahetatavad. Rahaga piisab kauplemiseks vajaduste ühekordsest kokkulangemisest.

Armastust saab teatud määral osta

Lisa kommentaar

Otseselt armastuse ostmine stiilis: „Siin on raha, nüüd armu minusse,” enamasti ei tööta. Vähemalt mina pole sellest kuulnud. Kaudselt ostetakse armastust aga mitmel viisil, otseseim millest on enda ilusse investeerimine. Raha eest saab spordisaalipileteid ja treeneri aega ligitõmbava sportliku keha treenimiseks, rühitreeningut, näitlemiskursusi meeldiva näoilme hoidmiseks, ilusaid riideid ja moenõuandeid, kosmeetikat, iluprotseduure ja plastilist kirurgiat, meeste puhul steroide suuremateks lihasteks ja kasvuhormooni pikemaks kasvamiseks. Pisike boonus on enda vabaks ostmine rahamurest ja tüütust stressitekitavast asjaajamisest, seeläbi murekortsude teket vähendades 🙂

Osta saab ka teavet armastatu kohta (tema sõprade-sugulaste äraostmise, andmebaaside ligipääsutasude, eradetektiivide kaudu). Teave omakorda aitab kohanduda tema maitsega mitmel viisil: valida meeldivaid kingitusi ja kohtamispaiku, alustada samade hobidega, väita endal olevat temaga sarnane maailmavaade, kandes talle meeldivaid riideid ja soengut, halvustada samu inimesi kui tema.

Vaba aeg on üldiselt kurameerimiseks vajalik ja aega saab osta, näiteks kasutades kiiremat transpordimeetodit (takso, helikopter, eralennuk) ja muid ajasäästuteenuseid (koristaja, kokk, autojuht, pesupesija). Rikkuril pole vaja tööl käia, nii et ta saab armastatule palju aega kulutada, nii otseselt kohtamisteks kui ka enda ilusse investeerimiseks ja andmete kogumiseks. Aega inimesele külje alla pugemiseks on ka teistel peale rikaste – vangid on kirjavahetuse kaudu suhteid loonud; üks raha väljapetmise viis on kohtinguveebilehtede ja elektroonilise suhtluse kaudu inimese võrgutamine ja siis „erakorralisteks hädaolukordadeks” abi küsimine.

Raha eest saab ka konkurente kõrvaldada. Pole vaja radikaalseid meetodeid nagu palgamõrv – enamasti saab inimese ära osta või talle „litsilõksu” korraldada (palgata ilusa inimese rivaaliga flirtima ja siis sellest kompromiteeriva video armastatule saata). On ka võimalik transporti saboteerides takistada konkurendil armastatuga kohtuda, palgates näiteks kellegi rivaali auto lukkudesse nätsu panema või kumme tühjaks laskma või andes ühistranspordijuhile altkäemaksu, et ta hilineks. Konkurenti saab ka armastatule füüsiliselt ebameeldivaks teha, palgates kellegi tema riietele haisu piserdama või neid määrima, toolile peerupatja panema jne. Armastusfilmides ja suhtedraamaraamatutes on palju ideid rivaalide tõrjumiseks.

Eeltoodud meetodeid saab kasutada ka kaudsemalt – armastatu sõprade-sugulastega heade suhete ostmiseks, kes siis talle toredat inimest (ostjat) reklaamivad. Võrkturundus on ju edukas äri. Samuti saab takistada armastatuga kohtumast inimesi, kes ostjale vastupropagandat teevad.

Maksekaardipettuse takistamisest

Lisa kommentaar

Maksekaardipettused on suur tuluallikas kuritegevusele ja selle vastu on kaardifirmad juba välja mõelnud mõned vargusi ennetavad meetmed. Näiteks kui kaarti kasutatakse võõras riigis või suurte maksete jaoks, helistab klienditeenindus ametlikule kaardikasutajale ja kontrollib, kas tehingu tegi ikka tema. Selliseid meetmeid võiks edasi arendada ja panna rohkem kasutaja kontrolli alla. Kui inimene teab, et ta mingil kellaajal, teatud kohas või teatud kaupu kunagi ei osta, peaks ta saama need tehingud kaardiga keelata. Karsklane teab, et ta alkoholi ei osta, nii et alkoholi eest kaardiga maksmise saab võimatuks teha. Regulaarse uneajaga inimene ei tee oste magamise ajal, nii et võib blokeerida igal ööl ostud teatud ajavahemikus. Vanemad võiksid saada lapse maksekaardil tubaka- ja alkoholiostu blokeerida.

Lisaks võiks keelatud ostu ajast ja kohast automaatselt politseid teavitada. Maksekaardi vargus või kopeerimine oleks siis palju riskantsem, sest kurjategija üldjuhul ei tea, milleks ja mis ajal kaarti kasutada tohib. Kui proovib vale ostu teha, jääb vahele. Turvameetmena saavad seaduslikud kasutajad näiteks kahte eri välimusega maksekaarti kaasas kanda, millest ühega tohib osta ainult enne keskpäeva, teisega pärast.

Unustajale muidugi sellised turvameetmed ei sobi – kes kasutab kaarti hajameelselt valesti, peab pärast politseile tõestama, et on kaardi omanik. Aga elustiiliga loomulikult välistatud ostud ei tohiks selliseid probleeme tekitada.

Nõrga enesekontrolliga inimesed võivad tahta takistada ennast liiga palju kulutamast, pannes kaardile madala kulupiirangu ja keelates teatud liiki ostud. See ilmselt kaardifirmadele ei meeldiks, kuna nad saavad suurema kasumi kui kaardiga rohkem ostetakse.