Oletame, et põlevkivi on füüsikalistel põhjustel (kütteväärtus, saastavus) poole vähem väärt kui kivisüsi ja lisaks on põlevkivi vähemalt sama raske kaevandada. Ühes riigis leidub ainult põlevkivi, teises ainult kivisütt. Kaevur suudab mõlemas riigis sama tehnikaga samade liigutustega ajaühikus sama koguse kaevandada. Lihtsuse mõttes eeldame, et kaevurid omavad seda ettevõtet, kus töötavad ja puudub tööjõu ja kapitali liikumine riikide vahel, aga kaubad nagu põlevkivi ja kivisüsi on piiranguteta kaubeldavad. Põlevkiviriigis saab kaevur poole vähem palka kui kivisöeriigis, kuigi teeb võibolla isegi raskemat tööd. Põhjus lihtne: ta loob poole vähem väärtust.
Mõtteline eksperiment, kas töötasu peaks sõltuma töö raskusest või tulemusest (kasulikkusest teistele): üks inimene kaevab kraavi ja ajab selle jälle täis, rassides nii päevast päeva, aga kasu pole sellest kilplasetööst kellelegi. Kas talle peaks palka maksma? Kas maksaksid seda oma (maksu)rahast? Teine inimene on geenius, kes naudib inimkonnale kasulike avastuste tegemist ja oma leiutiste laialijagamist. Kas peaks ta nullpalgaga nälga jätma, kuna töö on talle hobi ja ta teeks seda ka tasuta?
Kui bussijuht põlevkiviriigis veab tööle põlevkivikaevurit ja teine bussijuht kivisöeriigis kivisöekaevurit, tehes täpselt sama tööd sama marki bussiga, säästes kaevuri aega samas mahus, siis on põlevkiviriigi bussijuhi töö poole vähem väärt kui kivisöeriigi oma, sest lisaaeg, mida bussijuht kaevurile pakub, kulub vastavalt kas põlevkivi või kivisöe kaevandamiseks. Kaevandatud ühikuid on sama palju, aga kivisöe väärtus on poole väiksem, seega säästetud töötund on poole vähem väärt. Seega saab ka bussijuht põlevkiviriigis poole vähem palka, mitte ainult kaevur.
Kui arst põlevkiviriigis ja teine kivisöeriigis ravib vastavalt kohalikku bussijuhti, võimaldades tal haigusest päev varem tööle naasta, siis põlevkiviriigi arst säästab oma bussijuhile sama palju aega kui kivisöeriigi arst sealsele bussijuhile, aga see aeg on poole vähem väärt, sest põlevkiviriigi bussijuht kasutab seda põlevkivikaevuri aja säästmiseks, mis on poole vähem väärt kui kivisöekaevuri aeg. Seetõttu saab põlevkiviriigis ka arst poole vähem palka kui arst kivisöeriigis.
Jätkates seda ahelat, kui IT spetsialist automatiseerib sama ravibürokraatia mõlemas riigis, säästes sellega tunni kohaliku arsti aega, siis on see automatiseerimine põlevkiviriigis poole vähem väärt, sest arsti aeg on seal poole odavam. Nii saab IT spetsialist põlevkiviriigis sama programmi eest poole vähem raha, sest selle koodi väärtus on poole väiksem. Väärtus tuletatakse kaudselt põlevkivi väärtusest mööda ülaltoodud ajasäästuahelat.
Loodusressurss võib olla ka puhas selge õhk ja kõrged mäed. Astronoomid näevad sama varustuse ja tööga Tšiilis palju selgemalt ilmaruumi kui saastatud, vihmases ja pilvises Bangladeshis, seega on Tšiili astronoomide avastuskiirus suurem. Tootlikuma töö eest maksab turg neile vastavalt suuremat palka. Ilusa looduse külastamise eest maksavad ka turistid rohkem kui prügistatud jäätmaa.
Ressurss, millest palgavahe alguse saab, ei pea olema loodusvara, vaid võib puhtalt vaimne olla. Kui ühe riigi teadlased ja insenerid on ajaloolis-kultuurilistel põhjustel haritumad, seega toodavad samas ajavahemikus sama varustuse ja pingutusega rohkem uusi lahendusi, muutes inimkonna tööd kiiremini efektiivsemaks, siis on nende palk ka vastavalt kõrgem kui need lahendused rahvusvaheliselt kaubeldavad on. Targema riigi kokk, kes neid teadustöötajaid toidab, aitab siis rohkem inimkonna arengule kaasa kui nõrgema haridustasemega riigi teadlaste ja inseneride toitlustaja.
Väärtuslikuks rahvusvaraks on ka selline ühiskonnakorraldus, mis paneb inimesed ühisema eesmärgi suunas töötama. Korruptsioon on koordinatsioonimäng. Kui seadusetus riigis kulutavad kaks naabrit aega üksteiselt varastamisele või omandi üle kaklemisele, seaduskuulekas riigis aga on omandiõigused tagatud ja sealne naabripaar teeb hoopis inimkonnale kasulikku tööd, siis saavad seaduskuuleka riigi naabrid mõlemad kõrgemat palka kui seadusetu riigi omad. Nende aega säästev kuller loob siis omakorda rohkem väärtust ja saab vastavalt rohkem palka. Usaldus lubab neil asju ühiselt osta ja vaheldumisi kasutada, seega kulub sama töö tegemiseks vähem ressursse.
Seadusetu riigi inimeste vaimujõud kulub enamjaolt isikliku turvalisuse pärast muretsemisele, kodu kindluseks ehitamisele, seljatagust kaitsva korruptsioonivõrgustiku loomisele ja selle kaudu rikkuse teistelt varastamisele ja säilitamisele, mitte rahvusvaheliselt kaubeldavate leiutiste tootmisele nagu seaduskuuleka riigi teadmismajanduses. Tänapäeval on enamiku riikide rikkusevahed seletatavad põhiliselt nende institutsioonide ja ühiskonnakorraldusega, sest loodusressursside vahe on isegi arengumaade kasuks ja suurema osa lisandväärtusest loob teenindussektor, mis põhineb koostööl ja haridusel.
Targad otsused loovad tulevase ressursi, millest sissetulekuerinevus hargnema hakkab. Üks riik investeerib maksumaksja raha rahva arvutialasesse haridusse, teine maanteede laiendamisse. Tulevikumajandus põhineb arvutitel, mitte asfaldil. Seega loob arvutiriigi elanike inimkapital tulevikus rohkem väärtust kui asfaldiriigi teed, millel sõitjaid vähe, sest internetipõhine kaugtöö, asjade kohalik 3D printimine ja lendavad kaubadroonid vähendavad sõidu- ja veoautode kasutusvajadust. Vastavalt saavad arvutiriigi elanikud ka tulevikus kõrgemat palka kui asfaldiriigi omad.
Piiride avanemisel tööjõu liikumisele hakkab konkurents palgaerinevusi tasandama, sest põlevkivikaevur võib pakkuda oma teeneid kivisöe kaevandamisel, milles ta on pea sama edukas kui kivisöekaevur. Selle eest võib ta küsida ligi kivisöekaevuri palka, peaaegu kaks korda kõrgemat kui põlevkivisektoris makstakse. Samuti teda vedav bussijuht, kes võib sama hästi vedada põlevkivikaevureid kui kivisöekaevureid. Seetõttu saab ligi kaks korda suuremat palka küsida ka arst, kes suudab sama hästi ravida nii põlevkivikaevureid vedavat bussijuhti kui kivisöekaevurite transportijat.