Sildiarhiiv: majandusteadus

Elatustaseme võrdlus ei võta arvesse kvaliteeti

Põhja-Euroopa tomatid on vesised, hapukad ja seest roosakashallid, aga Lõuna-Euroopa omad magusad maitseplahvatused, seest punased. Samuti Gruusias värskelt puu otsast võetud küpsed virsikud ja muud puuviljad on palju maitsvamad kui need, mis on toorelt ekspordiks korjatud ja merekonteineris järelküpseda lastud. Samanimeline restoranitoit Itaalias on palju parem kui Põhja-Ameerikas või Eestis. Erinevate riikide ostukorvi kalliduse arvutamisel loeb aga ainult toodete hind, mitte neist saadav heaolu, nii et elatustase annab heaolutasemest vildaka pildi.

Kui kvaliteet erineks ainult väikse osa ostude puhul (restoranitoit ja puuviljad on keskmise leibkonna kuludes pisike protsent), siis see heaolutaseme võrdlust eriti ei mõjutaks. Üks oluline kululiik, mille puhul kvaliteet riigiti märgatavalt erineb, on majutus. USAs on ka uute kallihinnaliste kortermajade põrandad lainelised, mida kõndides märkab, dušikabiinis jookseb vesi nurka, mitte keskele äravoolu, akna ümber on tuntava tuulega praod ja tänavamüra kostab selgesti. Vanadel ja eramajadel on samad murekohad. Tartus euroremonditud ühiselamus selliseid probleeme polnud, kuigi see oli odav majutus. USAs on ka tippülikoolide hoonetes prussakad ja närilised, Tartus minu teada mitte. Tänavatel on USAs tihti näha kahjuritõrjefirmade siltidega mikrobusse, järelikult selle teenuse nõudlust on. Austraalias on enamik maju soojustamata ka piirkondades, kus kolm kuud aastas on hommikul härmatis maas. Soojustuse puudumisel langes seal mu kütmata kontori temperatuur 12 kraadini ja korteris 10,5ni. Elatustaseme arvutus aga kvaliteediprobleeme ei kajasta, võtab arvesse vaid pinda ja hinda.

Avalike teenuste pakutavat väärtust on statistikas keeruline hinnata, nii et vahel peab piirduma nendele kulutatava rahaga, mis on sisend, mitte väljund. Avaliku ruumi kvaliteet kindlasti riigiti kõigub – tänavate puhtus ja siledus USAs ja Singapuris on nagu öö ja päev.

Kvaliteedierinevuste põhjustatud kallakut ei saa korrigeerida ka avaldatud eelistusi kasutades (Dowrick ja Quiggin 1994 https://www.jstor.org/stable/2117988: kui ühe riigi keskmine elanik saaks teise riigi keskmist ostukorvi endale lubada, aga teise elanik esimese ostukorvi mitte, siis on esimene riik rikkam ja selle elanikud paremas olukorras). Probleemiks on jällegi, et need avaldatud eelistused on ainult hinnapõhised, seega kvaliteeti ei arvesta.

Heaolu sõltub mitte ainult tarbimisest, vaid palju otsesemalt eelistustest. Keskmise elaniku kasulikkusfunktsioon võib riigiti erineda, igatahes stereotüübid sellele vihjavad. Hüpotees eelistuste varieeruvuse kohta on kontrollitav ja Dowrick ja Quiggin 1994 lükkavad selle ümber (erinevusi ei leia), aga nende test sõltub kvaliteedi samasusest riikide vahel. Test seisneb järgnevas ostukorvide võrdluses: kui mõlema riigi keskmine elanik saab endale lubada mõlema riigi keskmist tarbitavate toodete ja teenuste komplekti, aga valitud ostukorvid riigiti erinevad, siis järelikult eelistused kokku ei lange. Eeldus, et mõlema elanikud suudavad osta mõlemat komplekti, on oluline selleks, et sissetulek valikut ei piiraks. Selline rahaline piirang viiks erinevale tarbimisele ehk näilisele erinevusele eelistustes.

Kui mõndade toodete ja teenuste kvaliteet on parem ühes riigis, teistel teises, siis oleks loogiline, et inimesed valivad riigiti erinevad ostukorvid isegi täpselt sama sissetuleku ja eelistuste puhul. Üks võimalik põhjus, miks Dowrick ja Quiggin 1994 sellist erinevust ei leidnud, on et kvaliteetsemad tooted on kallimad ka riikide lõikes, misjuhul hinnapõhine elatustaseme võrdlus kajastab heaoluerinevusi hästi (sarnaseid eelistusi eeldades). Toidu puhul ei tundu, et hind kvaliteediühiku kohta riigiti sama on – näiteks troopilised puuviljad on troopikas nii odavamad kui ka värskemad kui nende eksporditurgudel.

Ostukorvierinevuste puudumise teine võimalik põhjus on, et riigis, kus antud toode hinna-kvaliteedi suhtelt halvem on, eelistavad inimesed seda toodet. Kui kasulikkusfunktsiooni erinevus tasakaalustab kvaliteedierinevuse, siis on tarbitav komplekt sama hindadeprofiiliga riikides sarnane. Esmapilgul tundub imelik, et parema tootega riigis huvitab see toode inimesi vähem ja täpselt kvaliteedierinevuse võrra. Seletus on harjumine antud toote keskmise kvaliteeditasemega oma elukohas: veini või juustu, mis eestlastele kõlbab, ei võtaks prantslased suu sissegi, samas head ja halba verivorsti või leiba pranslased eristada ei suudaks, aga eestlased valiksid peaaegu ühehäälselt hea.

Harjumust saab modelleerida näiteks nii, et inimese heaolu on kasvav funktsioon tarbitavatest kogustest ja suhtelistest kvaliteetidest (praegune kvaliteet miinus varem kogetud keskmine kvaliteet). Kui selline kasulikkusfunktsioon on inimestel sama, siis samade hindade korral tarbivad nad harjumuspärase kvaliteediga tooteid samas koguses. Varem kogetud kvaliteedid võivad inimeste vahel palju erineda, aga kui varasem kvaliteet võrdub praegusega, siis on ostukorv ühesuguse varandusliku ja hinnatasemega riikides sarnane. Harjumine võrdsustab heaolutaseme riikide vahel, neutraliseerides kvaliteedierinevused. Kui elatustasemega tahta mõõta heaolu, siis harjumise korral polegi tarbitav kvaliteet oluline, nii et selle eiramine elatustaseme võrdluses on õigustatud.

Odavamat toodet tarbitakse alguses rohkem, mis võib vähendada edasist heaolu sellest tootest, seega tarbimist. See tasakaalustab parema ja odavama kauba esialgset rohkem ostmist riikide võrdluses, muutes ostukorvid aja jooksul sarnasemaks. Taas muudab tasakaalustumine hinna- ja kvaliteedierinevused heaolu jaoks vähem oluliseks.

Mida peaks matemaatikas õpetama

Kõige parem oleks igasugusele „mida peaks õpetama” küsimusele vastata empiiriliselt, ehk leida, mis teadmised teevad õpilase hiljem edukaks (mingi edukriteeriumi järgi), aga minu teada selliseks empiiriliseks uurimuseks vajalikke andmeid saada pole. Nii et spekuleerin teoreetiliselt.
1) Propositsooniline loogika ja kvantorid, ning sellele vastav hulgateooria. Rakendus: kuidas leida vastuolulisi väiteid tekstis, kuidas vältida loogika ja hulgateooria abil psühholoogiast ja käitumisökonoomikast tuttavaid otsustusvigu (Linda efekt; inimesed on nõus maksma suurem summa, et kindlustada end terrorismist põhjustatud surma vastu kui igasuguse surma vastu; inimesed reageerivad erinevalt kirjeldustele „kolmandik sureb” ja „kaks kolmandikku elab”).
2) Bayesi reegel (propositsiooniline loogika on Bayesi reegli erijuht). Algteadmise Bayesi reeglist saaks lastele anda juba siis, kui nad veel numbreid ei tunne. Näiteks joonistada neljaks jagatud ruut, kus read on „sündmus toimus” ja „ei toimunud” ning veerud „signaal näitas, et toimus” ja „signaal näitas, et ei toimunud”. Liigutades vertikaalset joont neljaks jagatud ruudus vasakule või paremale, muudame esimest ja teist tüüpi vea tõenäosust. Rakendus: tõenäosusega seotud otsustusvigade vältimine (väikeste arvude seadus, mündiviskel kolme kulli järel peab tulema kiri, Monty Halli probleem).
3) Statistika alused (põhineb Bayesi reeglil). Rõhk mitteparameetrilisel statistikal ja kliiniliste katsete tõlgendamisel, mitte vähimruutude meetodil (OLSil). Rakendus: kuidas ära tunda vigast või tahtlikult väärjäreldusele suunavat statistikat; valimi suurus ja parameetri hinnangu jaotus. Usaldusnivoo tuletamine ainult jaotuse kaudu, mitte asjana iseeneses.
4) Isiklik rahandus ja arvestus, sealhulgas liitintress, protsendid, astmeline maksusüsteem, neto- ja brutopalk.
5) Peastarvutamine poeskäimisel, sealhulgas hinna arvutamine massi- või mahuühiku kohta eri suurusega pakendite puhul, täpse vahetusraha arvutamine, kontsentraadi ja lahjendatud mahla või pesuvahendi hinnavõrdlus.
6) Lähendamine arvutustes, eriti peastarvutamisel, aga ka arvutiga numbriliselt lahendades. Rakendus: ülesande väga vale vastuse äratundmine.
7) Matemaatika rakendused teistes teadusvaldkondades (http://www.sanderheinsalu.com/ajaveeb/?p=101).
8) Optimeerimine ja mikroökonoomika alused. Riski ja kindlustuse mõistmine, eri kaupade piirkasulikkuste võrdsus, optimaalse piirkulu võrdumine piirtuluga.
9) Kuidas eristada küsimusi, mida lahendada peast, paberi ja pliiatsi matemaatikaga või arvutiga. Kuidas küsimust arvuti jaoks sobivasse vormi teisendada ja siis arvutil lahendada (www.computerbasedmath.org).
Kui on paika pandud, mida õpetada, siis saab vastata küsimusele, kuidas õpetada.
Mängude kaudu õpetamine paistab empiiriliselt olevat edukas. Mängude kaudu saaks õpetada isiklikku rahandust ja arvestust, näiteks lisada laenamine-säästmine-investeerimine ja maksud Sims tüüpi mängu, kus tuleb juhtida inimese igapäevast elu. Sinna saab lisada ka petlikud finantspakkumised, mis püüavad mängijat raha kaotama panna (Nigeeria kirjad, kiirlaenud, kasiino ja loterii, bruto- ja netopalga vahega mängimine, kõrgema palgaga elukohas on elukallidus suurem).
Lähendamise arvutimänguga õpetamiseks võib sobida sõjaline tulejuhtimine: antakse sihtmärgi kaugus, tuule suund, mürsu algkiirus jms, ning mängija peab valima, kuhu sihtida, sisestades arvulised koordinaadid. Sisestamise kiirus loeb, seega ei saa täpselt arvutada, vaid peab lähendama. Samuti saab teha mängu, kus peab arvutama, kas lennuk suudab teatud pommikaalu ja kütusehulgaga sihtmärgini ja tagasi jõuda, või kui suure pommikaalu lennukile antud kauguse, kütusekulu ja kütusehulga juures võib peale laduda.
Poeskäimisega seotud peastarvutamise õpetamiseks võib teha võistlusliku mängu, kus mängijad mõtlevad välja erinevaid tootepakkumisi (hind, kogus, kontsentratsioon, erinevate toodete ühes pakis müümine) ja peavad valima teiste mängijate erinevate pakkumiste vahel. Võidab see, kes kulutab nõutud ostukorvi peale kõige vähem raha ja suudab oma pakkumistega panna teised kõige rohkem raha kulutama (ehk suunata teised valedele otsustele). Kiirem otsustamine annab rohkem punkte, nii et tuleb arvutada kiiresti, peast ja lähendades.

Tööjaotus majandusartiklite kirjutamisel

Majandusartiklil peab olema hea taustalugu (miks uuritav teema on majanduslikult oluline), pluss andmeanalüüs või teooria ja järeldused. On vähetõenäoline, et kõik need oskused on ühel inimesel. See viitab tööjaotuse kasulikkusele, nagu juba Adam Smith soovitas. Ehk üks teeb matemaatika, teine andmetöötluse, kolmas kirjutab jutu. Teatud määral seda juba rakendatakse, kuigi jutu kirjutaja teeb tavaliselt ka mingi osa analüüsist. Laboripõhistes valdkondades on uurimisrühmad suuremad ja tööjaotust rohkem. Seda spetsialiseerumist võib laiendada kogu teaduskonnale ja rohkemgi, ehk uurimisrühmas on lisaks matemaatikutele-statistikutele-majandusinimestele ka keelekorrektor, arvutigraafika tegija ja teised artikliviimistlejad.

Artiklite avaldamisandmete põhjal peaks ettevõtmise juht proovima ennustada, mis on lähiajal popid uurimisteemad ja katsuma “turgu” ennetada. Samuti peaks teaduskonna “turundaja” uurima, milline pealkiri teeb artikli tsiteerituks. Võimalik on (ebaeetiline) koostöö eri ülikoolide või teadlaste vahel, kus üks tsiteerib teist, et saada tasuks teise tsiteeringut. Selline kartell võib juba praegu toimida, aga seda tõestada on raske.

Samas, kui teadlaseks piisavalt targad inimesed on nii organiseeritud, et sellise meeskonnatööga hakkama saavad, siis on neil palju tulusamaid võimalusi kui teadus.

Absoluutne ja suhteline heaolu

Absoluutne ja suhteline heaolu eristuvad selle poolest, et absoluutse heaolu kasv tähendab eilsest paremasse olukorda jõudmist, aga suhtelise heaolu kasv tähendab naabrist paremasse (või vähemalt naabriga võrreldes paremasse) olukorda jõudmist.

Inimesed soovivad nii absoluutset kui suhtelist heaolu. Absoluutset enda ja oma järeltulijate mugava elu kindlustamiseks, suhtelist endale võimu ja vastassoo huvi kindlustamiseks. Mees, keda vaeses riigis rikkaks peetakse, rikkas riigis naisi ligi ei tõmbaks, kuna tema suhteline rikkus oleks seal madal.

Inimkonna jaoks oleks muidugi parem, kui kõik taotleksid ainult enda absoluutse heaolu kasvu, kuid kahjuks toimub elus siiski palju suhtelise heaolu kasvatamist teistele kaigaste kodaraisse loopimise teel. Absoluutse heaolu võimalikult kiireks kasvatamiseks on vaja teha koostööd, selleks omakorda on vaja kindlustunnet tuleviku suhtes (väline jõud ei omasta pingutuse tulemusi) ja usaldust koostööpartnerite suhtes (partnerid ei jookse töö viljadega minema). Kaasinimeste vastu tuntakse usaldust siis, kui nad on head tuttavad, aga ka siis, kui teatakse, et ükski terve mõistusega inimene ei kuritarvitaks teiste usaldust ühiskonnas kehtivate reeglite (institutsioonide), nende rikkumisega kaasnevate karistuste ranguse ja karistadasaamise kõrge tõenäosuse tõttu. Enda suhtelise heaolu kasvatamist teiste heaolu kasvu takistamise teel saab samuti piirata hästitoimiva õigussüsteemi abil.

Absoluutse heaolu kasvu takistab ressursside piiratus, aga suhtelise heaolu kasv võib ka piiramatute ressursside tingimustes madal või negatiivne olla. Ressursside pärast tekkiv konkurents viib täiuslikul (puuduvate tehingukuludega) turul selleni, et neid kasutavad isikud, kes neist kõige suuremat kasu saada oskavad, st kelle absoluutset heaolu need ressursid kõige kiiremini kasvatavad. Seega viib täiuslik turg ressursside ühiskonna seisukohalt parimale jaotusele (Coase’i teoreem).

Ühiskonna seisukohalt parim jaotus on parim suurima arvu (mitte tingimata kõigi) inimeste absoluutse heaolu kasvuks, aga ei pruugi olla parim nende inimeste vaatepunktist, kes seavad esikohale enda suhtelise heaolu. Ühiskonna keskmise suhtelise heaolu jaoks on kõik ressursside jaotusviisid võrdsed, sest suhtelise heaolu summa ühiskonnas on majanduslike tegurite poolt mittemõjutatav. Suhtelise heaolu kogusumma võib olla mõjutatav psühholoogiliste vahenditega (igale grupile antakse mõista, et nemad on parimas olukorras). Kui ühiskonnas oleks kaks inimest, siis ühe suhtelise heaolu A korral oleks teise heaolu S-A, kus S on kogu suhteline heaolu. See on üldistatav ka suuremale inimeste arvule.

Konkurents on seega suurimale summaarsele absoluutsele heaolule viiv ressursside jaotusmehhanism tingimusel, et õigussüsteem hoiab ära kaasinimeste absoluutse heaolu kahandamise. Kui kahju teistele täielikult kompenseeritakse, siis nende absoluutne heaolu ei vähene. Kahju kompenseerimiseks peavad kahju saaja, suurus ja tekitaja olema teada, seega peavad õigused olema ühiskonnas täpselt jaotatud. Riik saavutab oma kodanike suurima võimaliku absoluutse heaolu nende õigusi võimalikult täpselt defineerides ja jaotades ning lastes siis omandiõigusi tagades konkurentsil toimida.

Kas masinad asendavad inimeste töö?

Juba Teise maailmasõja eelsest ajast on kuulutatud masinate võidukäiku ja ennustatud inimtööjõu vajaduse lõppu. Daron Acemoglu artikkel (http://economics.mit.edu/files/11264) modelleerib tootmise automatiseerimist ja sellele suunatud uurimistööd, et vastata küsimusele, kas inimtööjõud tõrjutakse majanduse ja tehnoloogia arenguga ajapikku kõrvale.

Tuleb välja, et enamasti mitte. Põhjus on üsna sissejuhatava majanduskursuse maiguline – kui osa inimesi jääb automatiseerimise tagajärjel tööta, siis palgad langevad. Tööjõu odavnemine vähendab motivatsiooni automatiseerimiseks ja sellele suunatud uurimistööks ning suurendab sellise innovatsiooni tulusust, mis loob rohkem inimesi kasutavaid tehnoloogiaid. Sümmeetriliselt, kui uued meetodid nõuavad tootmises suuremat rahvahulka, siis tööjõukulu tõuseb ja nii muutub kapitalipõhine tootmine ja arendustegevus atraktiivsemaks. Majandus tasakaalustab end ise nii, et keskmiselt jääb kapitali ja tööjõu suhe tootmises samaks. Ajutiselt võidakse trendist kõrvale kalduda kui juhuslikult tuleb korraga palju uuendusi ühes suunas, näiteks inimeste vajadust vähendavaid.

Majandusterminite tõlkeid 1

Commitment – enese sidumine. Tähendab endalt osade tulevaste valikute äravõtmist, et takistada kiusatusele järele andmist. Odüsseuse otsus ennast masti külge siduda lasta on hea näide enese sidumisest.
Commitment device – enesesidumisvahend. Näiteks tähtajaline hoius, kust ei saa raha enne teatud aega välja võtta takistab varase kulutamise kiusatusele järele andmist.
Incentive constraint (IC) – ihakitsendus (IK), ihapiirang. Tähendab piirangut erinevate valikute kasulikkustele, mis peavad olema sellised, et otsustaja teeks mingi “õige” valiku. Näiteks selleks, et rikkamad ostaksid esimese klassi pileti ja vaesemad teise klassi, peavad klasside hinnad ja kvaliteedid olema teatud vahemikus (täitma kitsendusi). Rühm, kellele on suunatud üks pakkumine, ei tohi ihaldada teise rühma pakkumist enda oma asemel. Selline iha peab olema piiratud (kitsendatud).
Incentive – soov, iha, himu, motiiv. Tähendab otsuseid suunavat jõudu majanduses, mis tuleb kasulikkuste vahest. Otsustajal on soov teha üks valik, mitte teine, sest esimese kasulikkus on suurem. Lühiduse tõttu eelistan sõna “iha,” tähenduse neutraalsuse tõttu sõna “soov.”
Prior belief – eelusk, eelnev uskumus. Otsustaja tõenäosusjaotus maailma võimalike olekute vahel enne info saamist.
Posterior belief – järelusk, pärastine uskumus.

Empiirilise artikli järeletegemine Eesti andmetel: raadio ja toetus valitsusele

Adena, Enikolopov, Petrova, Santarosa, Zhuravskaya (2015) uurivad, kuidas mõjutas raadio 1930ndatel toetust natsidele Saksamaal. Leitakse üsna suur efekt mõlemas suunas: kui raadio oli Weimari valitsuse käes ja natsivastane, langetas raadio kättesaadavus toetust natsidele, aga kui natsid said kontrolli raadio üle, siis raadiosignaali ulatus tõstis nende toetust (keskmiselt, aga mitte igal pool). Need on oodatavad mõjud, huvitav on nende täpne mõõtmine. Lisaks leiti, et piirkondades, kus inimesed keskmiselt ei olnud juudivastased, natside raadio hoopis langetas natside populaarsust (kõrge antisemitismiga piirkondades tõstis). Tõlgendus on, et kui inimesed ei nõustu edastatava sõnumiga, siis paneb propaganda nad edastajale vastanduma. Kui nõustuvad, siis propaganda tugevdab toetust.
Andmetest on selle artikli järeletegemiseks vaja raadiojaamade asukohti ja võimsusi aastate lõikes, et arvutada, kuhu signaal mingil ajaperioodil ulatus. Vaja ka raadiote levikut rahva hulgas, poliitiliste jõudude populaarsust ja teavet selle kohta, kes kontrollis raadiot. Eestis võib mõõta toetust vapsidele ja valitsusele erinevatel valimistel eri piirkondades sõltuvalt raadio kättesaadavusest. Raadioprogrammide sisu ja administratiivse kontrolliahela põhjal saab hinnata, mis erakondi raadio toetas. Raadio kättesaadavuse ja valimistulemuste põhjal saab hinnata, kas raadio toetus tõstis erakonna populaarsust.
Link artiklile: http://bfi.uchicago.edu/sites/default/files/research/Media_effects_12_May_2014%20with%20Tables.pdf
Sarnane artikkel (Yanagizawa-Drott 2014) uurib raadio toetust ja mõju Ruanda genotsiidile: http://www.hks.harvard.edu/fs/dyanagi/Research/RwandaDYD.pdf

Tulemuspalga kultuur ja selle kõrvalmõjud

Andekamatele töötajatele on tulemuspalk kasulikum kui vähem headele. Seega saavad ettevõtted kasutada tulemuspalka mitte ainult pingutuse motiveerimiseks, vaid ka töötajate hulgas eneseselektsiooni loomiseks. Head töötajad valivad suurema tulemuspalga osakaaluga ettevõtte.
Konkurentsi tihenemine tööjõuturul (näiteks turu avanemine rahvusvahelisele konkurentsile, tööjõu liikumispiirangute kadumine) viib suuremale tulemuspalga osakaalule. Kõik tööandjad püüavad ligi meelitada andekaid töötajaid. Sama juhtub, kui andekuse vahe heade ja halbade töötajate vahel kasvab.
Tulemuspalgal on kõrvalmõjud, kui mõõta (ja seega tasustada) saab ainult osasid tegevusi, millest töö koosneb (või ühe ülesande täitmine on täpsemini vaadeldav kui teise, nii et palk reageerib esimese puhul pingutusele rohkem). Töötajad keskenduvad neile tegevustele, mille eest makstakse, ja jätavad muud unarusse. Need nüüd vähem tähelepanu saavad töö osad võivad olla  jätkusuutlikuse tagamine, riski vältimine, eetilistest või seadusandlikest piirangutest kinni pidamine, teiste töötajate aitamine, mille unarusse jätmisel ettevõte või ühiskond pikemas perspektiivis kannatab. Nii võib tulemuspalgaralli üldist heaolu vähendada.
Ülaltoodud mehhanisme kirjeldavad teoreetilises mudelis Benabou ja Tirole (2015): http://www.princeton.edu/econtheorycenter/wps/wp066_2014_Benabou_Tirole_Bonus-Culture.pdf Selles artiklis on mitu mudelit erinevate eeldustega ja mõnes neist konkurents hoopis suurendab pingutust raskestimõõdetavate ülesannete täitmiseks.

Majandusteoreetiku dilemmad

Rubinstein (2006) kirjutab ajakirjas Econometrica lõbusas ja lihtsas vormis probleemidest, mis tulevad ette nii ratsionaalsust eeldavas majandusteoorias kui ka käitumisökonoomikas.

Üks probleem on, et kõigi majandusmudelite puhul võib leida olukordi, kus need ei kehti, ehk andmeid, mis teooriale vastu räägivad. Küsimus on, kas selle põhjal peaks teooria kõrvale heitma või peaks seda teooriat ikkagi kasutama, kui ta mõnes olukorras loogilise järelduse annab. Eksperimendid on andnud tulemusi, mis pole kooskõlas ei ratsionaalsete mudelite ega käitumisökonoomikaga, nii et probleem on neil majandusvaldkondadel ühine.

Mudelite vajalikkuses paneb Rubinsteini kahtlema see, et andmetes on mustreid leida võimalik ka mudelita. Artikli lõpus annab ta ülevaate paarist oma eksperimendist, kus saadud tulemused pole kooskõlas ühegi teooriaga majandusteaduses.

Viimane küsimus Rubinsteini artiklis on, kas majandusteoreetikutel on ühiskonnas mingi oluline panus. Teoreetikute põhitegevusala on eluliste juttude matemaatilisteks mudeliteks tõlkimine, mis võib olukorra põhijooni hästi illustreerida, aga võib ka olulisi aspekte välja jätta ja valedele järeldustele viia. Rubinstein võrdleb mudeli loomist valmi kirjutamisega, mis on samuti tegeliku olukorra lihtsustatud ja kontrastsemaks muudetud karikatuur.