Absoluutne ja suhteline heaolu eristuvad selle poolest, et absoluutse heaolu kasv tähendab eilsest paremasse olukorda jõudmist, aga suhtelise heaolu kasv tähendab naabrist paremasse (või vähemalt naabriga võrreldes paremasse) olukorda jõudmist.
Inimesed soovivad nii absoluutset kui suhtelist heaolu. Absoluutset enda ja oma järeltulijate mugava elu kindlustamiseks, suhtelist endale võimu ja vastassoo huvi kindlustamiseks. Mees, keda vaeses riigis rikkaks peetakse, rikkas riigis naisi ligi ei tõmbaks, kuna tema suhteline rikkus oleks seal madal.
Inimkonna jaoks oleks muidugi parem, kui kõik taotleksid ainult enda absoluutse heaolu kasvu, kuid kahjuks toimub elus siiski palju suhtelise heaolu kasvatamist teistele kaigaste kodaraisse loopimise teel. Absoluutse heaolu võimalikult kiireks kasvatamiseks on vaja teha koostööd, selleks omakorda on vaja kindlustunnet tuleviku suhtes (väline jõud ei omasta pingutuse tulemusi) ja usaldust koostööpartnerite suhtes (partnerid ei jookse töö viljadega minema). Kaasinimeste vastu tuntakse usaldust siis, kui nad on head tuttavad, aga ka siis, kui teatakse, et ükski terve mõistusega inimene ei kuritarvitaks teiste usaldust ühiskonnas kehtivate reeglite (institutsioonide), nende rikkumisega kaasnevate karistuste ranguse ja karistadasaamise kõrge tõenäosuse tõttu. Enda suhtelise heaolu kasvatamist teiste heaolu kasvu takistamise teel saab samuti piirata hästitoimiva õigussüsteemi abil.
Absoluutse heaolu kasvu takistab ressursside piiratus, aga suhtelise heaolu kasv võib ka piiramatute ressursside tingimustes madal või negatiivne olla. Ressursside pärast tekkiv konkurents viib täiuslikul (puuduvate tehingukuludega) turul selleni, et neid kasutavad isikud, kes neist kõige suuremat kasu saada oskavad, st kelle absoluutset heaolu need ressursid kõige kiiremini kasvatavad. Seega viib täiuslik turg ressursside ühiskonna seisukohalt parimale jaotusele (Coase’i teoreem).
Ühiskonna seisukohalt parim jaotus on parim suurima arvu (mitte tingimata kõigi) inimeste absoluutse heaolu kasvuks, aga ei pruugi olla parim nende inimeste vaatepunktist, kes seavad esikohale enda suhtelise heaolu. Ühiskonna keskmise suhtelise heaolu jaoks on kõik ressursside jaotusviisid võrdsed, sest suhtelise heaolu summa ühiskonnas on majanduslike tegurite poolt mittemõjutatav. Suhtelise heaolu kogusumma võib olla mõjutatav psühholoogiliste vahenditega (igale grupile antakse mõista, et nemad on parimas olukorras). Kui ühiskonnas oleks kaks inimest, siis ühe suhtelise heaolu A korral oleks teise heaolu S-A, kus S on kogu suhteline heaolu. See on üldistatav ka suuremale inimeste arvule.
Konkurents on seega suurimale summaarsele absoluutsele heaolule viiv ressursside jaotusmehhanism tingimusel, et õigussüsteem hoiab ära kaasinimeste absoluutse heaolu kahandamise. Kui kahju teistele täielikult kompenseeritakse, siis nende absoluutne heaolu ei vähene. Kahju kompenseerimiseks peavad kahju saaja, suurus ja tekitaja olema teada, seega peavad õigused olema ühiskonnas täpselt jaotatud. Riik saavutab oma kodanike suurima võimaliku absoluutse heaolu nende õigusi võimalikult täpselt defineerides ja jaotades ning lastes siis omandiõigusi tagades konkurentsil toimida.