Oletame, et kodumaine kaup loob ostjale väärtust 6 euro eest, aga välismaine 10 eest. Hind on kohalikul tootel 7, aga importkaubal 9. Ostja saaks kasulikkuse -1 kodumaise ostmisest, aga 1 välismaisest, seega ostab impordi, aga mitte kohaliku. (Miski selles näites ei sõltu konkreetsetest numbritest, ainult nende vahedest. Näiteks võib kodumaise kauba hind olla 12, väärtus 10, välismaisel hind 2 ja väärtus 4.)

Kui lisaks saab inimene kodumaise tootja toetamisest psühholoogilist heaolu 3 euro väärtuses, siis eelistaks ta osta esmalt kohaliku toote. Kui vajab rohkem kui ühte ja erinevaid, siis ostab mõlemad. Oletame lihtsustuseks, et tarbija vajab ainult ühte koopiat antud tootest. Kodumaise toote ostmisest saab ta kokku väärtust 2 euro eest: otsene kasulikkus 6 pluss psühholoogiline heaolu 3 miinus hind 7.

Siiski pole kohaliku toote ostmine tingimata parim valik, sest tarbitakse ebaefektiivselt madalat väärtust loovat kaupa. Suurema heaolu saaks saavutada, ostes välismaise toote ja andes kohalikule tootjale lihtsalt raha. Oletatavasti ei sõltu kohaliku tootja toetamisest saadav psühholoogiline heaolu sellest, kas toetussumma jõuab tootjani kasumina või annetusena. Kui kodumaise tootja kasum ühe toote müügist on väiksem kui tarbija psühholoogiline heaolu tema toetamisest, näiteks 2 eurot, siis annetades kohalikule tootjale selle 2 eurot, saab tarbija annetuse eest heaolu 3 euro väärtuses. Kokku on kasulikkus tarbijal jälle 2 (arvutus 10-9+3-2), aga lisaks saab kohalik tootja nüüd selle ostmata kauba kellelegi teisele müüa või seda ise kasutada. Efektiivsus suureneb. Kui kodumaise tootja kasum oleks 1, siis oleks tarbijale veel kasulikum välismaist osta ja saamata jäänud kasum kohalikule annetada: kasulikkus 3 =10-9+3-1. Kohaliku toote ostust on kasulikkus 2.

Muidugi võib kohaliku tootja kasum ühe toote kohta nii suur olla, et välismaise kauba ostja peaks liiga palju raha annetama, et kompenseerida kodumaisele saamata kasum ja kogeda sama psühholoogilist heaolu kui kohaliku toote ostmisest. Sel juhul tekib aga küsimus, kas kohalik tootja mitte tarbijat liigselt ei nööri – võiks ju müüa madalama hinnaga, nii et ka ilma psühholoogilise toetusmotiivita ostaks tarbija kodumaise kauba. Kui näiteks kohaliku tootja kasum ühe toote kohta on 4 eurot, siis tema kulud on 3 (hind miinus kasum). Ta võiks ju alandada hinna 7lt 4le, misjuhul saaks tarbija kodumaise toote ostmisest otsese väärtuse 2 =6-4, aga impordist ainult 1. Siis poleks psühholoogilist motiivi vajagi, ostaks selletagi kohaliku toote.

Üldiselt, kui kodumaise kauba väärtus v miinus selle tootmiskulu c on suurem kui (importkauba väärtus w miinus hind P), siis eksisteerib kodumaise toote hind h = c+pisut, nii et tarbija eelistab kodumaist osta ka ilma toetusmotiivita (sest v-h =v-c-pisut ja v-c >w-P) ja kohalik tootja saab positiivse kasumi.

Kui aga kohaliku väärtuse-kulu vahe v-c on väiksem kui importkauba väärtuse-hinna vahe w-P ja psühholoogiline heaolu H kohaliku toetamisest on hinnaga võrreldes piisavalt suur, et motiveerida kodumaist ostma (v+H-h >w-P) siis saab ostja suurem kasulikkuse kui annetab kodumaisele tootjale kasumi h-c ja ostab importtoote. Kogukasulikkus on siis w-P +H -(h-c), aga kodumaist toodet ostes v-h +H (võrdluseks taandame H-h ja saame w-P+c >v, sest v-c <w-P).

Alati kui kodumaist toodet ostma motiveerib soov toetada kohalikku tootjat, aga selle motiivita oleks importkaup eelistatum, siis võidaksid kõik kui tarbija ostaks importi ja annetaks kasumi jagu kohalikule. Toetamiseks pole vaja ebaefektiivseid (ostu)otsuseid teha – saab ju otse raha anda. Sama põhimõte kehtib igasuguste maksusoodustuste, tootmissisendite subsiidiumite (erimärgistatud kütus, palgatoetus), valikulise reeglilõdvendamise ja muu kaudse sahkerdamise puhul – otsetoetusega asendamine on odavam ja efektiivsem. Tegelik põhjus kaudseks toetamiseks on tavaliselt valgustkartev, aga vahel ka rumalus.