Sildiarhiiv: käitumisökonoomika

Vaktsineerima motiveerimine dünaamilise mehhanismidisainiga

Motivatsioon teha mingi valik X sõltub mitte ainult X-i praegusest kasust võrreldes alternatiividega, vaid ka oodatavast tulevasest kasust. Tulevast kasu vähendab see kui praegune valik X eemaldab tulevikus mingeid võimalusi. Kui X on otsus, mida saab teha ainult ühe korra, siis selle tegemine praegu eemaldab võimaluse teha seda tulevikus. Ühekordse otsuse näide on esimese vaktsiinidoosi saamine, sest teist korda pole esimest doosi võimalik saada. Laiemalt, ükskõik millega esimest korda alustamine on ühekordne otsus.

Kui ühekordne otsus muutub tulevikus kasulikumaks, aga praegune kasu sellest jääb samaks, siis väheneb motivatsioon seda praegu teha. Kaotatav tulevane kasu on praegu tegutsemise miinuspool ehk edasilükkamise pluss. Mida suurem tulevane kasu, seda suurem motiiv edasi lükata. Kui näiteks vaktsineerimise eest hakatakse tulevikus (rohkem) tasu maksma, siis tekitab see motiivi oodata vaktsineerimisega kuni tasu maksmine algab.

Praegune tasu motiveerib muude tegurite samaks jäädes praegu vaktsineerima. Probleem on aga, et praegune tasu võib tekitada ootuse, et tasu tulevikus suureneb. Sel juhul loob vaktsineerimise tasustamine soovitule vastupidise motivatsiooni. Loterii vaktsineeritute vahel ja otsene raha maksmine võib aeglustada vaktsineerimist, kuna oodatakse veel suuremat raha tulevikus.

Dünaamiliselt vaktsineerima motiveerimine kasutab ülaltoodud põhimõtet vastassuunas, lisaks sellele, et vaktsiini suhteline eelis mittevaktsineerimise ees peab ajas suurenema, arvestades, et iga doos eraldi on ühekordne otsus. Suhtelise eelise suurendamiseks peaksid piirangud mittevaktsineeritutele aja jooksul karmistuma ja vaktsineeritutele leevenema.

Praeguse vaktsineerimise isikliku kasu tõstmine tulevasega võrreldes nõuab, et need, kes end praegu vaktsineerida lasevad, oleksid eelisseisus nende ees, kes venitavad. Hetkel muutuvad vaktsineerimiskohad ja -ajad järjest mugavamaks, mis loob motiivi vaktsineerimist edasi lükata. Selle asemel peaks vaktsineerimise mugavus aja jooksul ennustatavalt vähenema, et praegu vaktsineerimine oleks kasulikum kui tulevikus. Samal eesmärgil peaks inimene testimise eest ise järjest rohkem maksma ja testimisnõue peaks tulevikus laienema. Ühiskonna seisukohast mida varem, seda parem. Motiveerides inimesi vaktsineerimisotsust varasemaks tooma, muutub isiklik motiiv sarnasemaks üldise heaolu motiiviga.

Dünaamiline mehhanismidisain peab tegema vaktsineerimise isiklikult kasulikumaks kui kaks alternatiivi: 1) mitte kunagi vaktsineerimine ja 2) vaktsineerimise edasi lükkamine. Vaktsineerimise teeb mitte kunagi vaktsineerimisest atraktiivsemaks piirangute vahe suurenemine mittevaktsineeritute ja vaktsineeritute vahel. Edasilükkamisest atraktiivsemaks teeb tasu vähenemine ja kulude suurenemine ajas, näiteks vähem vaktsineerimiskohti ja -aegu, vaktsineerimise kõrgem hind.

Kaudne positiivne tagasisideahel vaktsineerimises on, et mida rohkem inimesi on vaktsineeritud, seda suurem on selle ühiskondlik toetus. Selline karjainstinkt on käitumisökonoomika vallast, mitte ratsionaalne, aga seda on näha muudes ühiskondlikult kasulikes tegevustes ajateenistusse astumisest ja liiklusseaduse järgimisest kuni enda järelt koristamiseni. Mida rohkem teisi teeb, seda suurem on motiiv endal teha.

Palgatoetus peaks eeldama õppimist

Töötajate palgatoetuse nõudmise ettekäändeks oli, et töötajad ei kaotaks kvalifikatsiooni, et äri saaks piirangute leevenedes kiiresti taastuda. Kriis on hea võimalus ümberõppeks tulevikuvaldkondadesse, aga kui tahta siiski vanast majandusstruktuurist kinni hoida, siis peaks kvalifikatsiooni hoidmiseks piisavalt tihti harjutama.

Kas palgatoetust saanud töötajad näiteks turismi- ja transpordisektoris harjutasid iga päev vähemalt paar tundi oma tööülesandeid või õppisid uut ametit? Kahtlustan, et mitte, kuigi võimalus on lihtne. Kliendisuhtlust saab harjutada nii, et üks töötaja mängib klienti ja teine teenindajat. Samuti massaaži, eratreeningut, ettekandmist (tühjade või vett täis nõudega). Sama harjutuspaar võib püsida kogu kriisiaja ning olla teistest paaridest eraldatud, et viiruse levikut piirata.

Ka turismisektoris tarviliku võõrkeeleoskuse omavaheliseks virtuaalseks harjutamiseks on parim aeg. Veel kasulikum oleks interneti kaudu vastava riigi elanikuga suhelda – vastastikuse keelevahetuse programme on veebis palju.

Veokijuhi ja piloodi harjutustund on kallis, isegi simulaatoril, aga eeskirju ja protseduure saab ometi korrata ning ka koduarvutil lihtsamat simulatsiooni läbida. Kes otsib lahendusi, see tavaliselt neid ka leiab. Vabanduste otsimisega on sama lugu.

Igasuguse toetuse eelduseks peaks olema millegi ühiskonnale kasuliku tegemine. Kasu ei pea olema toetusega samaaegne – piisab oskuste omandamisest, et tulevikus sind praegu toetanud maksumaksjatele väärtust luua. Niisama kodus istumise eest maksmine pole kindlasti ühiskondlikult parim. Aktiivsed tööturuprogrammid, kus töötu ise midagi tegema peab, on töötuse vähendamiseks efektiivsemad kui passiivsed tööturuprogrammid ehk abirahad (Rahvusvahelise Tööturuorganisatsiooni ILO uuring). Eriti kasulikud on inimkapitali suurendavad programmid, mis sisaldavad rahalist motiveerimist, isiklikku jälgimist ja on suunatud tegevustele (Harvardi ülevaateuurimus). Programmide tulemused varieeruvad muidugi palju, sõltuvalt nende sisust ja elluviimise kvaliteedist.

Eimillegi eest raha saamine ei pruugi toetusesaajale endalegi pikas perspektiivis kasulik olla, sest kodus istudes kaob tööharjumus, suureneb üksindus ja rasvumine. Oskuste pidev kordamine säilitaks suhtlust töökaaslastega ja võimaldaks endale kindla päevakava kehtestada, sest teised ootavad sind teatud ajal harjutamiseks videokõnele. Õppepäeva sisse saaks pikkida ka kehalise ühistrenni, mille käigus kolleegid veebikaamera kaudu kontrollivad, et sa ikka liigutusi kaasa teed.

Riik saaks kaasa aidata nii ümberõppele kui kvalifikatsiooni hoidmisele, nõudes ettevõtetelt toetuse eeltingimusena, et töötajad igapäevaselt õpiksid või oskusi kordaksid. Kõrvaleviilimist pole võimalik küll täielikult välistada, aga raskendada saab seda ometi, tehes pistelisi kontrolle ja avades rikkumistest teatamiseks avalikustamiskanali. Laisklemise tuvastamise võimalus on näiteks, et pädeva ametkonnaga peab jagama töötajatreeningu videokonverentsi linki ja aeg-ajalt liitub kontrollija paariks minutiks konverentsiga. Ettevõtte siseinfo saladuses hoidmise kohustus on kontrollivatel ja statistikat koguvatel asutustel praegugi. See lihtsalt laieneks tööharjutust vaadates saadud teabele.

Kodumaise tootja toetamisest annetusega

Oletame, et kodumaine kaup loob ostjale väärtust 6 euro eest, aga välismaine 10 eest. Hind on kohalikul tootel 7, aga importkaubal 9. Ostja saaks kasulikkuse -1 kodumaise ostmisest, aga 1 välismaisest, seega ostab impordi, aga mitte kohaliku. (Miski selles näites ei sõltu konkreetsetest numbritest, ainult nende vahedest. Näiteks võib kodumaise kauba hind olla 12, väärtus 10, välismaisel hind 2 ja väärtus 4.)

Kui lisaks saab inimene kodumaise tootja toetamisest psühholoogilist heaolu 3 euro väärtuses, siis eelistaks ta osta esmalt kohaliku toote. Kui vajab rohkem kui ühte ja erinevaid, siis ostab mõlemad. Oletame lihtsustuseks, et tarbija vajab ainult ühte koopiat antud tootest. Kodumaise toote ostmisest saab ta kokku väärtust 2 euro eest: otsene kasulikkus 6 pluss psühholoogiline heaolu 3 miinus hind 7.

Siiski pole kohaliku toote ostmine tingimata parim valik, sest tarbitakse ebaefektiivselt madalat väärtust loovat kaupa. Suurema heaolu saaks saavutada, ostes välismaise toote ja andes kohalikule tootjale lihtsalt raha. Oletatavasti ei sõltu kohaliku tootja toetamisest saadav psühholoogiline heaolu sellest, kas toetussumma jõuab tootjani kasumina või annetusena. Kui kodumaise tootja kasum ühe toote müügist on väiksem kui tarbija psühholoogiline heaolu tema toetamisest, näiteks 2 eurot, siis annetades kohalikule tootjale selle 2 eurot, saab tarbija annetuse eest heaolu 3 euro väärtuses. Kokku on kasulikkus tarbijal jälle 2 (arvutus 10-9+3-2), aga lisaks saab kohalik tootja nüüd selle ostmata kauba kellelegi teisele müüa või seda ise kasutada. Efektiivsus suureneb. Kui kodumaise tootja kasum oleks 1, siis oleks tarbijale veel kasulikum välismaist osta ja saamata jäänud kasum kohalikule annetada: kasulikkus 3 =10-9+3-1. Kohaliku toote ostust on kasulikkus 2.

Muidugi võib kohaliku tootja kasum ühe toote kohta nii suur olla, et välismaise kauba ostja peaks liiga palju raha annetama, et kompenseerida kodumaisele saamata kasum ja kogeda sama psühholoogilist heaolu kui kohaliku toote ostmisest. Sel juhul tekib aga küsimus, kas kohalik tootja mitte tarbijat liigselt ei nööri – võiks ju müüa madalama hinnaga, nii et ka ilma psühholoogilise toetusmotiivita ostaks tarbija kodumaise kauba. Kui näiteks kohaliku tootja kasum ühe toote kohta on 4 eurot, siis tema kulud on 3 (hind miinus kasum). Ta võiks ju alandada hinna 7lt 4le, misjuhul saaks tarbija kodumaise toote ostmisest otsese väärtuse 2 =6-4, aga impordist ainult 1. Siis poleks psühholoogilist motiivi vajagi, ostaks selletagi kohaliku toote.

Üldiselt, kui kodumaise kauba väärtus v miinus selle tootmiskulu c on suurem kui (importkauba väärtus w miinus hind P), siis eksisteerib kodumaise toote hind h = c+pisut, nii et tarbija eelistab kodumaist osta ka ilma toetusmotiivita (sest v-h =v-c-pisut ja v-c >w-P) ja kohalik tootja saab positiivse kasumi.

Kui aga kohaliku väärtuse-kulu vahe v-c on väiksem kui importkauba väärtuse-hinna vahe w-P ja psühholoogiline heaolu H kohaliku toetamisest on hinnaga võrreldes piisavalt suur, et motiveerida kodumaist ostma (v+H-h >w-P) siis saab ostja suurem kasulikkuse kui annetab kodumaisele tootjale kasumi h-c ja ostab importtoote. Kogukasulikkus on siis w-P +H -(h-c), aga kodumaist toodet ostes v-h +H (võrdluseks taandame H-h ja saame w-P+c >v, sest v-c <w-P).

Alati kui kodumaist toodet ostma motiveerib soov toetada kohalikku tootjat, aga selle motiivita oleks importkaup eelistatum, siis võidaksid kõik kui tarbija ostaks importi ja annetaks kasumi jagu kohalikule. Toetamiseks pole vaja ebaefektiivseid (ostu)otsuseid teha – saab ju otse raha anda. Sama põhimõte kehtib igasuguste maksusoodustuste, tootmissisendite subsiidiumite (erimärgistatud kütus, palgatoetus), valikulise reeglilõdvendamise ja muu kaudse sahkerdamise puhul – otsetoetusega asendamine on odavam ja efektiivsem. Tegelik põhjus kaudseks toetamiseks on tavaliselt valgustkartev, aga vahel ka rumalus.

Harjumus võib eesmärgile vastu töötada

Harjumus aitab laiskusega võidelda, sest muudab käitumise automaatseks, jätab otsustamise vahele. Vahel kaob käitumise harjumuspäraseks muutumisel silmist selle algne eesmärk, näiteks trenni puhul tervis, hambapesul ilusad terved hambad. Harjunud tegevus võib muutunud olukorras osutuda kahjulikuks, mida mõtlemist vahele jättes ei märkateetööde tõttu võib tavapärane kiireim marsruut alternatiivist oluliselt aeglasem olla, aga inimene pöörab ikka automaatselt samale teele nagu alati. Samuti võib käitumine ise tasapisi teiseneda, näiteks rutiinses trennis harjutuste tehnika lihtsama vastupanu teed minna.

Harjumus regulaarselt hambaid pesta teeb pisut halba kui viimane toidukord enne pesu satub hambapesuajale liiga lähedale. Hammaste harjamine kohe peale sööki kahjustab hambaemaili, sest see on pehmenenud, eriti magusa või hapu toidu järgselt. Sellepärast soovitas hambaarst mul vältida hambapesu tunni aja jooksul peale sööki ja selle asemel happekahjustuse vähendamiseks suukeskkond neutraliseerida piima, suuloputusvedeliku või veega. Samuti peaks hambaid pesema õige harjamistehnikaga, mitte „juurt saagides” ega ka mitte liiga kaua, jällegi emailiabrasiooni piiramiseks. Ajapikku kipub harjamistehnika valeks muutuma, mida inimene rutiinis olles tähele ei pane.

Trenniharjumus takistab laisklemist, aga väljaspool trenni tehtud kehalise pingutuse või haigestumise järgselt võib tavaline trenn kahjulik olla. Ületreening (näiteks sama lihase jõutrenn järjestikustel päevadel) tekitab stressihormoone, soodustab vigastusi ja võib füüsilist suutlikkust vähendada, nii et algsele eesmärgile vastu töötada sarnaselt liigkiire või liigpika hambapesuga. Vilets harjamistehnika kahjustab igemeid ja hambajuuri, analoogselt viletsa trennitehnika tekitatud vigastuste ja piiratud ja tasakaalustamata kehalise arenguga.

Sõltuvust tekitava kauba koordinatsioonimäng

Teatud määral on ebatervisliku toidu, sigarettide ja alkoholi ostmine ja müük koordinatsioonimäng tarbijate ja pakkujate vahel. Kui ostjad on harjunud seda tervistkahjustavat kraami tarbima, siis on müüjal kasulik see nähtavale kohale paigutada (kassade juurde näiteks), et kiusatust tekitada ja müüki suurendada. Sõltuvus tähendab tagasisideahelat: kui tarbija seda kraami tihti ostab, siis tema harjumus süveneb. Tagasiside toimub ka inimeste vahel, sest sõprade tarbimine suurendab enda tarbimist. Uued inimesed saavad tarbijateks eelnevate ostjate eeskujul.

Teisest küljest, kui inimesed poleks harjunud ebatervislikku toitu ostma ja neid alguses reklaami ja tasuta pakkumisega ei meelitataks, siis enamik neist ei ostaks. Sel juhul poleks mõtet näkse ja sigarette poes nähtavale kohale paigutada – kui nagunii ei osteta, siis on kasulikum nähtav koht mõne paremini müüva kaubaga täita. Kui tervistkahjustav kraam pole nähtaval, siis ostetakse ja harjutakse sellega vähem või üldse mitte. Seega tarbijad ja müüjad saaksid koordineerida ühiskonna jaoks parema tasakaalu mängimisele, leppides kokku, et kiusatust tekitav ebatervislik kaup asendatakse väljapanekutes millegi muuga. Kes tahab seda osta, peab eraldi küsima. Selleks, et müüjatel ei tekiks kiusatust kahjulikku kaupa alguses reklaamida ja poes pilkupüüdvalt välja panna, peavad tarbijad hakkama vältima poode, kus tervistkahjustav kaup nähtaval on (ehk motiveerima müüjaid korratava mängu karistusega).

Pakkujad saavad samuti korratava mängu karistusega takistada ostjaid teatud kaupa küsimast, näiteks kui nõudlus piisavalt suureks läheb, siis alustavad selle laialdase reklaamiga. Kui ostjad oma tulevikust hoolivad ja sõltuvusse langeda ei soovi, siis piiravad nad oma nõudlust, et mitte reklaamikampaaniat ja kiusatusetekitamist valla päästa.

Investeerimisest

Miks soovitab Warren Buffett eraisikule osta-ja-hoia strateegiat ja laiapõhjalisi madala haldustasuga indeksfonde? Madal haldustasu on loogiline, sest haldustasu vähendab investeeringu tulumäära. Indeksfondid ei tee midagi keerulist ja kallist, mis nõuaks kõrget haldustasu. Need järgivad turu keskmist tootlust. Mida laiapõhjalisem (mida suuremat osa maailma aktsiaturgudest hõlmab), seda väiksem on tootluse dispersioon sama keskmise tootluse juures. Ehk sama tulususe juures on risk väiksem. Osta-ja-hoia strateegia tähendab fondiosakute ostmist säästude tekkimisel ja osakute hoidmist kuni raha vaja läheb, näiteks pensionieani. See strateegia väldib spekulatiivset kauplemist (ostu-müüki lootuses, et aktsia hind tõuseb või langeb). Spekulatiivne kauplemine vähendab tulusust kahel põhjusel: tehingutasud ja väheminformeeritud kaupleja turukeskmisest madalam varakasv. Tehingutasude seos kauplemisega on ilmne. Eraisik on suurtest kauplemisfirmadest vähem informeeritud, sest finantsinfo kogumisel, majandusprognooside tegemisel, arvutusvõimsuse ostmisel, jne on mastaabisääst. Ettevõtte kasumi ja majanduse kasvu prognoosimise kulu on sama, ükskõik kas kaubelda ühe või miljardi aktsiaga, aga tulu (või kahjum) miljardi aktsia kauplemisest on miljard korda suurem ühest aktsiast. Nii on ratsionaalne investeerida aktsia tulususe ennustamisse rohkem siis kui kaubeldakse suuremat kogust. Suured kauplemisfirmad ostavad ratsionaalselt endale rohkem infot kui palju väiksemat summat investeeriv eraisik. Infot ostetakse nii seaduslikul kui ebaseaduslikul viisil. Seaduslikud on statistika kogumine, aastaaruannete lugemine, prognooside tegemine. Ebaseaduslikud on siseinfo ost, tööstusluure, turumanipulatsioon. Poolseaduslik on lobitöö enda omatavate firmade kasuks. Kõigis neis on eelis suurtel kauplemisfirmadel.
Osaliselt võib suurfirmade eelise neutraliseerida see, kui teised turuosalised nende kauplemistegevuse kohta signaale saavad, näiteks börsil suurt ostukogust näevad. Siis saavad teised turuosalised suurfirmat jäljendada, mis tõstab hinda ja vähendab suurfirma kasumit ostmisest. Antud näites sõidavad teised turuosalised jänest suurfirma kogutud infol. Eriti suur probleem on see suurfirma jaoks siis, kui teised turuosalised (kõrgsageduslikud kauplejad) oma ostuorderi suurfirmast kiiremini börsile saata saavad. Siis saavad ettejõudjad ära võtta kogu suurfirma kasumi (kui ostavad piisavalt suure koguse), ehk suurfirma kaotab kogu kasu info hankimisest.
Samas, kui teised turuosalised suurfirmat jäljendavad, loob see suurfirmale võimaluse turumanipulatsiooniks. Selle manipulatsiooni kuulus näide on Rothschildi kauplemine Waterloo lahingu järel. Teised teadsid, et Rothschildil on kiiremad kullerid ja ta saab lahingu tulemuse enne teisi teada. Rothschild teadis, et teised seda teadsid, nii et ta teeskles lahingu järel Londoni börsil müümist, mis pani ka jäljendajad müüma. Aga varjatud käsilaste kaudu Rothschild hoopis ostis, ja ostis salaja rohkem kui nähtavalt müüs. Nii sai Rothschild oma avaliku müügi jäljendajate aktsiad odavalt kätte ja jäljendajad said suure kahjumi.

Kui mõni eraisik suudab mõne väärtpaberi hinda pikka aega turust paremini ennustada, siis saaks see eraisik teenida suurema kasumi kui ainult enda varaga kaubeldes. Nimelt võiks see eraisik luua oma investeerimisfirma ja võtta haldustasu teiste raha investeerimise eest turukeskmisest kõrgema tulususega.

Paljude sarnaste indeksfondide olemasolul võiks mugavuse ja likviidsuse huvides valida börsil kaubeldava indeksfondi, mille osakuid saab osta ja müüa nagu aktsiaid, ehk ei pea eraldi fondi astumise või väljaastumise lepinguid sõlmima.

Ülaltoodud argumendid on teoreetilised, aga investeerimisstrateegia kohta on ka palju empiirilist teadustööd, näiteks Grinblatt ja Keloharju (2000) Soome andmetel, ja Barber ja Odean (2001). Empiirilised faktid võtab hästi kokku ühe artikli pealkiri: „Trading is hazardous for your wealth”, ehk kauplemine kahjustab teie vara. Selle artikli põhitulemus on, et need eraisikud, kes spekulatiivselt kauplevad (tihti ostavad ja müüvad), saavad aktsiaturult madalamat keskmist tulu kui need, kes ostavad ja hoiavad.
Eelnevaga seotud teoreetilised tulemused on mittekauplemise teoreemid (no speculative trade theorems), mis ütlevad, et riskikartlikud või riskineutraalsed otsustajad, kes on ratsionaalsed ja kelle ratsionaalsus on neile kõigile üldteada, ei kauple spekulatiivselt. Tõestuse idee on järgmine. Ratsionaalne ostja, kes teab, et teine ratsionaalne kaupleja on valmis müüma, teeb teise müügivalmidusest järelduse, et aktsia väärtus on väiksem kui müügihind, seega väiksem kui ostuhind, seega on aktsia ostmine kahjumlik. Sümmeetriliselt, ratsionaalne müüja järeldab ostja ostuvalmidusest, et aktsia on väärt rohkem kui müügihind, seega ei tasu seda müüa.
Ratsionaalsed kauplejad, kes arvavad, et teised on riskiarmastajad või ebaratsionaalselt kauplemishimulised, võivad kaubelda. Spekulatiivne kauplemine võib toimuda ka siis, kui ratsionaalsed turuosalised arvavad, et teised arvavad, et teised on riskiarmastajad või ebaratsionaalselt kauplemishimulised, või et teised arvavad, et teised arvavad, et teised on riskiarmastajad või ebaratsionaalselt kauplemishimulised, või…
Mitte igasugune kauplemine pole spekulatiivne. Kui ühel inimesel on hetkel sääste, mida ta ei kasuta, aga teine inimene vajab hetkel sularaha, siis kui esimene ostab teise aktsiad, siis mõlemad võidavad. Hiljem võib jälle esimene raha vajada ja teisel raha üle olla, nii et teine ostab esimese aktsiad. Sarnane mõlemapoolne kasu võib tekkida muude varade kauplemisest, näiteks üks inimene vajab autot nädalavahetustel, aga teine tööpäevadel, nii et iga reede õhtul ostab esimene teiselt auto ja igal esmaspäeva hommikul müüb auto teisele tagasi. See on üks viis autojagamist organiseerida, aga levinum viis on, et üks inimene on omanik ja rendib autot teatud aegadel teisele.

Enesesignaliseerimine

Signaliseerimine toimub olukorras, kus informeeritud osapool püüab veenda vähem teadjat oma pädevuses (tarkuses, usinuses, aususes vm). Informeeritud osapool võib olla pädev või mitte. Kui on mingi tegevus või saavutus, mis on pädevale piisavalt väikese ja mittepädevale piisavalt suure kuluga, siis saab pädev sellega end mittepädevast eristada. Näiteks hariduse omandamisega saab töötajakandidaat signaliseerida oma õppimisvõimet tööandjatele.
Enesesignaliseerimise puhul on signaali saajaks saatja ise, täpsemalt tema tulevane mina. Kui inimesele on kasulik mõelda endast kui pädevast (meeldiv tunne, enesekindlus aitab edu saavutada), siis proovib praegune mina veenda tulevast mina oma pädevuses. Eelduseks, et tulevane mina unustab praeguse mina teadmise tegeliku pädevuse kohta ja peab selle kohta infot hankima praeguse mina valitud tegevusest või saavutusest. Praegune mina teab oma taset, aga valib kõrgemale tasemele vastava tegevuse, mis on kulukas (suurem läbikukkumistõenäosus või pingutus). Tulevane mina kasutab Bayesi reeglit ja tema keskmine hinnang praeguse mina tasemele (mis on ka tulevase mina tase, sest tegu on sama isikuga) on õige. Aga see õige hinnang saavutatakse ainult praeguse mina kõrgemale tasemele sobiva tegevusega. Valides praeguse mina tegelikule tasemele vastava tegevuse, oleks tulemuseks alahindamine tulevase mina poolt.
Benabou ja Tirole on kirjutanud palju kõrgetasemelistes ajakirjades avaldatud artikleid enesesignaliseerimise mitmesuguste vormide kohta. Üks neist on “Over my dead body: bargaining and the price of dignity”, kus signaaliks on suurema nõude esitamine läbirääkimistel. Kõrgema pädevusega praeguse mina puhul oleks suur nõue õigustatud, aga suuremapoolse nõude esitavad ka madalama pädevusega isikud, et veenda oma tulevast mina oma kõrges kompetentsis. Suurte nõuete esitamine viib läbirääkimiste katkemisele ja kulukale tülile. See on signaali kulu.

Inimesi on raske kaitsta nende enda eest

Inimeste kaitsmise nende enda eest teeb raskeks asjaolu, et inimesed kohandavad oma käitumist vastavalt pakutavale kaitsele ja vähendavad sellega kaitse efektiivsust. Auto turvaseadmed vähendavad ohtu juhile õnnetuse korral, mis vähendab juhi pingutust õnnetuse vältimiseks ja suurendab õnnetuste arvu. Seadmed, mis õnnetust ennast ära hoiavad, nagu paremad pidurid ja tuled, vähendavad õnnetusi muude tegurite samaks jäädes, aga käitumise muutus võib selle mõju neutraliseerida. Kui käitumine muutub ohtlikumaks piisavalt suurel määral, võib turvaseadme lisamine olla negatiivse kogumõjuga (suurendab õnnetuste koguarvu ja raskust). Olen kuulnud naljaga pooleks väidetavat, et parim vahend liiklusõnnetuste vähendamiseks on juhi rinnakorvile suunatud ora rooli peal – kõik juhid sõidaksid sellisel juhul hästi ettevaatlikult.

Käitumise muutumiseks on oluline uskumus, et miski vähendab vea tagajärgede tõsidust, mitte tagajärgede tegelik vähenemine. Turvaseadmed, millest inimene teadlik pole, ei saa muuta tema käitumist ohtlikumaks. Samas ohutusvahendid, mis usutakse olemas olevat või töötavat, aga mis tegelikult ei eksisteeri, tekitavad rohkem riskantseid otsuseid.

Valikukasulikkus ja kogetud kasulikkus

Psühholoogias ja käitumisökonoomikas eristatakse valikukasulikkust ja kogetud kasulikkust. Traditsiooniline majandusteooria neid ei erista. Valikukasulikkus on see, mida agent valiku tegemise hetkel erinevatele variantidele omistab, ehk mida ta arvab iga valiku tagajärjel kogevat. Kogetud kasulikkus on see, mida pärast valiku tagajärgede saabumist tegelikult tuntakse.

Psühholoogias on dokumenteeritud palju olukordi, kus valiku- ja kogetud kasulikkus oluliselt ja süstemaatiliselt erinevad. Näiteks arvavad inimesed, et pärast loteriil suure summa võitu on nad edaspidises elus oluliselt õnnelikumad. Tegelikult on õnnetunde kasv lühiajaline ja mõni aeg pärast võitu on inimese keskmine meeleolu sama, nagu enne. Sümmeetriliselt omistatakse invaliidistumisele oluline õnnetunde langus edaspidi, kuigi tegelikult kohanetakse puudega kiiresti ja taastub tavaline keskmine meeleolu. Mänguteoorias tekib valiku- ja kogetud kasulikkuse erinevus a href= http://www.sanderheinsalu.net/files/ajaveeb/?p=187 mängudes oma tulevase mina vastu. a

Robson ja Samuelson (2011) kirjutasid teoreetilise mudeli, kuidas evolutsioon võib viia valiku- ja kogetud kasulikkuste erinevuseni. See on tavalise mehhanismidisaini probleemi muudetud versioon. Mehhanismidisainis soovib tööandja, et töövõtja teeks midagi või avaldaks oma info, aga töövõtja tegevus pole täpselt vaadeldav. Tegevuse tulemus on mürarikas signaal tegevuse enda kohta, ja tööandja saab eri signaalide eest maksta erinevat tasu. Küsimus on, millisele signaalile mis tasu vastama peaks.

Kasulikkuste mudelis on tööandjaks evolutsioon ja töövõtjaks organism. Evolutsioon püüab panna organismi ellujäämiseks parimat valikut tegema ja annab talle iga valiku eest teatud heaolutaseme. Keskkonna kiire muutumise tõttu ei saa evolutsioon kõiki valikuvõimalusi eristada ja igaühe eest erinevat kasulikkustaset anda. Lisaks on heaolutasemete valik piiratud kahel põhjusel. Kuna heaolu on mingi kemikaali tase ajus, ei saa selle tase olla teatud piirist kõrgem ega madalam. Väikese kasulikkuserinevusega valikuid ei suuda organism eristada. Nii et on lõplik arv kasulikkustasemeid, mida saab panna vastama valikugruppidele.

Kui valikud tehakse kahel perioodil, siis kohandatakse teise perioodi kasulikkustasemeid vastavalt esimese perioodi valikule, et teha kõige tõenäolisemalt ette tulevad valikud üksteisest võimalikult erinevaks. Mida erinevama kasulikkusega on valikud, seda tõenäolisemalt teeb organism kõrgeima heaoluga valiku.

Organism on naiivne ega ennusta, et teise perioodi kasulikkustasemed esimese perioodi valiku tagajärjel muutuvad. Kui ennustaks, siis ei pingutaks ta esimesel perioodil õige valiku tegemiseks nii palju, kuna heaolu kasv õigest valikust neutraliseeritakse teise perioodi kõrgemate nõudmistega sama kasulikkustaseme saavutamiseks. Ehk mida paremat tööd sa teed, seda rohkem tööd sult nõutakse. See loob motivatsiooni esialgu halvemini töötamiseks.

Naiivse organismi puhul meenutab olukord pilti, kus eesli seljas istuv inimene hoiab ridva abil eesli nina ees porgandit. Eesel liigub porgandi poole, aga seda kätte ei saa, kuna porgand liigub vastavalt eesli liikumisele kaugemale.

Üks motivatsioon valiku- ja kogetud kasulikkuse uurimiseks on inimestele paremate valikute tegemise õpetamine, mille all tavaliselt mõeldakse omavahel kooskõlalisi valikuid. Kui aga vastuoluliste valikute tegemise põhjuseks on evolutsiooniline taju erinevus tegelikkusest, ei pruugi kooskõlalisemad valikud paremaks osutuda.

Näiline enese ülehindamine

Käitumisökonoomikas on palju artikleid kus kirjeldakse teoreetiliselt või mõõdetakse empiiriliselt enda ülehindamist väga paljudes olukordades. Enda võimete suhtes ollakse liigoptimistlikud nii autot juhtides, aktsiaturul investeerides kui nuputamisülesandeid lahendades.

Majandusteaduse kõige mõjukamas ajakirjas Econometrica aastal 2011 ilmunud Benoit ja Dubra artikkel juhib tähelepanu olulisele puudujäägile peaaegu kõigis enese ülehindamist mõõtvates empiirilistes artiklites. Neis töödes on tähelepanuta jäetud, et inimesed võivad saada signaale enda võimekuse kohta ja kohandada oma hinnangut oma võimetele vastavalt signaalidele üles- või allapoole. Kui halbade võimete kohta saadakse haruldasi halbu signaale, siis sellise signaali mittesaamine on teatud määral tõend heade võimete kohta. Kuna halvad signaalid on haruldased, siis enamik inimesi neid ei saa ning kohandab oma arvamust oma võimetest ülespoole. Võttes elanikkonnast juhusliku valimi, on seal palju inimesi, kes hindavad ennast (statistiliselt põhjendatult, mitte ebaratsionaalsetel psühholoogilistel põhjustel) paremaks keskmisest, kuna nad pole saanud vastupidist signaali. Valimis on vähe neid, kes on halva signaali saanud ja hindavad end keskmisest halvemaks. Kokkuvõttes näib, nagu oleks valimis tegu ennast süstemaatiliselt üle hindavate inimestega, kuigi tegelikult on kõik ratsionaalsed.

Benoit ja Dubra ei tõesta enese ülehindamise esinemist või mitteesinemist. Nad vaid juhivad tähelepanu, et siiamaani on seda valesti mõõdetud.