Aisopose sipelga ja rohutirtsu valmi tänapäevane poliitkorrektne variant seletab, miks kohustuslik säästmine nagu kogumispension on kasulik säästlikule sipelgale, kes ka ilma sunnita säästa sooviks, aga lisaks ka raiskavale rohutirtsule, kes omal algatusel ainult kulutaks.
Valm algab nagu vanastigi: suvel kogus sipelgas varusid, aga rohutirts pidutses. (Elu)sügisel jäi rohutirts nälga, aga sipelgas elas oma säästudest. Valmi algses variandis suri rohutirts talve hakul kuna sipelgas ei annetanud talle oma varusid. Tänapäevasesse demokraatlikku ühiskonda sobivas valmis aga hääletab rohutirts sügisel vasakpoolse valitsuse poolt, kes asub sipelga sääste rohutirtsu kasuks ümber jaotama. Nälga võib jääda hoopis sipelgas kui rahvamees rohutirts sõlmib rahvaesindajatega soodsad suhted ning annetab erakondadele osa sipelgalt võetud saagist. Pinnase ettevalmistamiseks võib rohutirts juba suvel poliitikud oma pidudele kutsuda.
Ettenägelik sipelgas saab aru, kuhu riik suvise laenuraha toel tüürib: sipelga elusügisel võtab valitsus rohutirtsu hääle ostmiseks sipelgalt säästud ära ja annab rohutirtsule. Rohutirtsud on valijaskonnas nimelt sipelgatest arvukamad ja rahvastiku vananemine suurendab mittetöötavate ümberjaotamisest kasusaajate suhtarvu võrreldes töötavate maksumaksjatega. Seetõttu pole ka sipelgal mõtet varusid koguda – nagunii jääb neist ilma. Rohutirts muidugi ei kogu, sest lisaks raiskamiskalduvusele pidurdab teda ka sipelga mittesäästmisest tekkiv oht, et rohutirtsu hüpoteetilised varud annaks tulevane valitsus varatule sipelgale. Kokkuvõttes ei säästa kumbki ja nälga jäävad mõlemad.
Seevastu, sundides rohutirtsu varusid koguma, annaks suvise aja valitsus sipelgale vaikimisi teatud kindlustunde tema tulevaste säästude säilimise suhtes sügisel ja talvel. See kindlus tuleb poliitilisest kalkulatsioonist, et kui rohutirtsul on ka säästud, ei torma ta tulevikus ümberjaotamise poolt hääletama. Siis pole tulevasel valitsusel nii suurt kiusatust sipelgat maksustada, et rohutirtsu häält osta.
Võrdsuse mõttes võib kogumispensioni kohustuslikuks teha nii sipelgale kui rohutirtsule, aga sipelga puhul see suurt midagi ei muuda. Rohutirtsu kogumiskohustus seevastu toidab tulevikus nii teda ennast kui ka kaudselt sipelgat.
Kui rohutirts oleks ratsionaalne ja tõepoolest oleks valmis sügisel kiirelt nälga surema kui selle eest saaks suvel pidutseda, siis säästmiskohustus vähendaks tema heaolu. See siiski ei tundu enamiku inimeste eelistus olevat. Ratsionaalsele otsustajale ei saa valikupiirangud kasulikud olla, kiusatusse sattuvale ja pärast kahetsevale rohutirtsule aga küll. Loomulikult mitte igasugused piirangud, vaid ainult sellised, mis kiusatust piiravad või sellele järele andmist takistavad.
Kui poliitikud ja rohutirts oleksid tuntud sõnapidajad, siis võiksid nad sipelgat veenda säästma lubadusega talt varusid tulevikus mitte ära võtta. Selline usaldusväärsus ei tundu omane Eesti poliitilisele klassile ega nende valijatele. Sipelgas võib siiski otsustada säästa kui leiab viisi oma varusid rohutirtsu ja tulevaste poliitikute eest varjata, näiteks parkides säästud läbipaistmatusse maksuparadiisi või koos oma varaga emigreerudes.