Motivatsioon teha mingi valik X sõltub mitte ainult X-i praegusest kasust võrreldes alternatiividega, vaid ka oodatavast tulevasest kasust. Tulevast kasu vähendab see kui praegune valik X eemaldab tulevikus mingeid võimalusi. Kui X on otsus, mida saab teha ainult ühe korra, siis selle tegemine praegu eemaldab võimaluse teha seda tulevikus. Ühekordse otsuse näide on esimese vaktsiinidoosi saamine, sest teist korda pole esimest doosi võimalik saada. Laiemalt, ükskõik millega esimest korda alustamine on ühekordne otsus.
Kui ühekordne otsus muutub tulevikus kasulikumaks, aga praegune kasu sellest jääb samaks, siis väheneb motivatsioon seda praegu teha. Kaotatav tulevane kasu on praegu tegutsemise miinuspool ehk edasilükkamise pluss. Mida suurem tulevane kasu, seda suurem motiiv edasi lükata. Kui näiteks vaktsineerimise eest hakatakse tulevikus (rohkem) tasu maksma, siis tekitab see motiivi oodata vaktsineerimisega kuni tasu maksmine algab.
Praegune tasu motiveerib muude tegurite samaks jäädes praegu vaktsineerima. Probleem on aga, et praegune tasu võib tekitada ootuse, et tasu tulevikus suureneb. Sel juhul loob vaktsineerimise tasustamine soovitule vastupidise motivatsiooni. Loterii vaktsineeritute vahel ja otsene raha maksmine võib aeglustada vaktsineerimist, kuna oodatakse veel suuremat raha tulevikus.
Dünaamiliselt vaktsineerima motiveerimine kasutab ülaltoodud põhimõtet vastassuunas, lisaks sellele, et vaktsiini suhteline eelis mittevaktsineerimise ees peab ajas suurenema, arvestades, et iga doos eraldi on ühekordne otsus. Suhtelise eelise suurendamiseks peaksid piirangud mittevaktsineeritutele aja jooksul karmistuma ja vaktsineeritutele leevenema.
Praeguse vaktsineerimise isikliku kasu tõstmine tulevasega võrreldes nõuab, et need, kes end praegu vaktsineerida lasevad, oleksid eelisseisus nende ees, kes venitavad. Hetkel muutuvad vaktsineerimiskohad ja -ajad järjest mugavamaks, mis loob motiivi vaktsineerimist edasi lükata. Selle asemel peaks vaktsineerimise mugavus aja jooksul ennustatavalt vähenema, et praegu vaktsineerimine oleks kasulikum kui tulevikus. Samal eesmärgil peaks inimene testimise eest ise järjest rohkem maksma ja testimisnõue peaks tulevikus laienema. Ühiskonna seisukohast mida varem, seda parem. Motiveerides inimesi vaktsineerimisotsust varasemaks tooma, muutub isiklik motiiv sarnasemaks üldise heaolu motiiviga.
Dünaamiline mehhanismidisain peab tegema vaktsineerimise isiklikult kasulikumaks kui kaks alternatiivi: 1) mitte kunagi vaktsineerimine ja 2) vaktsineerimise edasi lükkamine. Vaktsineerimise teeb mitte kunagi vaktsineerimisest atraktiivsemaks piirangute vahe suurenemine mittevaktsineeritute ja vaktsineeritute vahel. Edasilükkamisest atraktiivsemaks teeb tasu vähenemine ja kulude suurenemine ajas, näiteks vähem vaktsineerimiskohti ja -aegu, vaktsineerimise kõrgem hind.
Kaudne positiivne tagasisideahel vaktsineerimises on, et mida rohkem inimesi on vaktsineeritud, seda suurem on selle ühiskondlik toetus. Selline karjainstinkt on käitumisökonoomika vallast, mitte ratsionaalne, aga seda on näha muudes ühiskondlikult kasulikes tegevustes ajateenistusse astumisest ja liiklusseaduse järgimisest kuni enda järelt koristamiseni. Mida rohkem teisi teeb, seda suurem on motiiv endal teha.