Kliimamuutuse ära hoidmine on tulevastele põlvkondadele palju väärtuslikum kui praeguse põlvkonna kulu selle ära hoidmiseks, sest ekstreemsed ilmastikunähtused lammutavad taristut suures ulatuses ja tekitavad paljudele tervisekahju. Kahjuks ei saa tulevaste põlvkondadega otseselt kaubelda – nemad ei saa praegustele inimestele maksta kahju ärahoidmise eest. Mõlemale osapoolele kasulik tehing jääb tegemata.
Teatud määral saab põlvkondade vahel raha edasi-tagasi liigutada organisatsioonide laenudega. Praegused liikmed võtavad laenu, kulutavad (loodetavasti nii, et tulevaste liikmete kasu on suurem kui laenusumma), tulevased liikmed maksavad tagasi. Organisatsiooniks võib olla riik. Ka suguvõsa sobib kui laen on päritav ja pärija ei saa miinuses pärandist loobuda.
Natuke kavalam olles saaksid tulevased põlvkonnad praegust põlvkonda selle tekitatud kahju eest karistada või kahju neilt sisse nõuda – kehtestada tulevikus vanuritele (praegustele otsustajatele) kõrged maksud. Eelistatav oleks maksustada vastavalt tulevastele põlvkondadele tekitatud kahjule. Kahju mõõduks on näiteks praegune tarbimine. Tarbimise kohta jäävad jäljed maksuandmebaasidesse, sotsiaalmeediasse, kinnistusraamatusse, sõidukiregistrisse jne. Kindlam oleks muidugi kahju otseselt üles tähendada, näiteks luues vabatahtliku organisatsiooni, mis peab arvet selle üle, kes kui palju keskkonnakahju eest vastutab. Kui teave sellisest arvepidamisest ja tulevasest maksuplaanist laiemalt levib, siis ennetab karistuse kartus teatud määral praegust kahjustamist.
Ühiskonna vananedes on vanurid demokraatiates järjest mõjukam hääletajate rühm. Ka praegu on vanade hulgas hääletajate protsent suurem kui noorte seas. Seetõttu demokraatlikud valitsused vanureid tulevikus eriti ei maksusta, pigem subsideerivad neid, maksustades selleks nooremaid vähem poliitiliselt aktiivseid inimesi. Subsiidiumiks on tasuta teenused, igasugused toetused, pensionite maksuvabastus, riiklik vanaduspension ise säästetud kogumispensioni asemel. Kui kogu maailm oleks üks riik või riikide kartell, kus põhiline otsustusõigus oleks vanuritel, siis poleks noortel pääsu kahju kannatamisest eelnevate põlvkondade tarbimisharjumuse tõttu ega ka eelnevate põlvkondade vanurite ülalpidamisest.
Praeguses maailmas ei tegutse riigid aga koordineeritult noorte koorimiseks. Riikide võimetust näitab ka suutmatus maksuparadiisides oma tulusid varjavaid rikkureid maksustada. Sellises maailmas saavad noored hääletada jalgadega, lahkudes riigist, kus neid vanurite ülalpidamiseks kõrgelt maksustatakse. Siis peavad vanurid valima, kas lasevad hoopis ennast maksustada, loobuvad osadest ravi- ja hooldusteenustest või toovad võõrtööjõudu maailma vaesematest piirkondadest. Viimased kaks varianti vähendavad riigi keskmist vanust. Vaestest riikidest nooremad võõrtöötajad võivad ka teada, kelle varasem tarbimine nende kodumaa keskkonnaprobleemid põhjustas ja keda selle eest maksustama peaks.