Sildiarhiiv: demokraatia

Põlvkondadevaheline kauplemine

Kliimamuutuse ära hoidmine on tulevastele põlvkondadele palju väärtuslikum kui praeguse põlvkonna kulu selle ära hoidmiseks, sest ekstreemsed ilmastikunähtused lammutavad taristut suures ulatuses ja tekitavad paljudele tervisekahju. Kahjuks ei saa tulevaste põlvkondadega otseselt kaubelda – nemad ei saa praegustele inimestele maksta kahju ärahoidmise eest. Mõlemale osapoolele kasulik tehing jääb tegemata.

Teatud määral saab põlvkondade vahel raha edasi-tagasi liigutada organisatsioonide laenudega. Praegused liikmed võtavad laenu, kulutavad (loodetavasti nii, et tulevaste liikmete kasu on suurem kui laenusumma), tulevased liikmed maksavad tagasi. Organisatsiooniks võib olla riik. Ka suguvõsa sobib kui laen on päritav ja pärija ei saa miinuses pärandist loobuda.

Natuke kavalam olles saaksid tulevased põlvkonnad praegust põlvkonda selle tekitatud kahju eest karistada või kahju neilt sisse nõuda – kehtestada tulevikus vanuritele (praegustele otsustajatele) kõrged maksud. Eelistatav oleks maksustada vastavalt tulevastele põlvkondadele tekitatud kahjule. Kahju mõõduks on näiteks praegune tarbimine. Tarbimise kohta jäävad jäljed maksuandmebaasidesse, sotsiaalmeediasse, kinnistusraamatusse, sõidukiregistrisse jne. Kindlam oleks muidugi kahju otseselt üles tähendada, näiteks luues vabatahtliku organisatsiooni, mis peab arvet selle üle, kes kui palju keskkonnakahju eest vastutab. Kui teave sellisest arvepidamisest ja tulevasest maksuplaanist laiemalt levib, siis ennetab karistuse kartus teatud määral praegust kahjustamist.

Ühiskonna vananedes on vanurid demokraatiates järjest mõjukam hääletajate rühm. Ka praegu on vanade hulgas hääletajate protsent suurem kui noorte seas. Seetõttu demokraatlikud valitsused vanureid tulevikus eriti ei maksusta, pigem subsideerivad neid, maksustades selleks nooremaid vähem poliitiliselt aktiivseid inimesi. Subsiidiumiks on tasuta teenused, igasugused toetused, pensionite maksuvabastus, riiklik vanaduspension ise säästetud kogumispensioni asemel. Kui kogu maailm oleks üks riik või riikide kartell, kus põhiline otsustusõigus oleks vanuritel, siis poleks noortel pääsu kahju kannatamisest eelnevate põlvkondade tarbimisharjumuse tõttu ega ka eelnevate põlvkondade vanurite ülalpidamisest.

Praeguses maailmas ei tegutse riigid aga koordineeritult noorte koorimiseks. Riikide võimetust näitab ka suutmatus maksuparadiisides oma tulusid varjavaid rikkureid maksustada. Sellises maailmas saavad noored hääletada jalgadega, lahkudes riigist, kus neid vanurite ülalpidamiseks kõrgelt maksustatakse. Siis peavad vanurid valima, kas lasevad hoopis ennast maksustada, loobuvad osadest ravi- ja hooldusteenustest või toovad võõrtööjõudu maailma vaesematest piirkondadest. Viimased kaks varianti vähendavad riigi keskmist vanust. Vaestest riikidest nooremad võõrtöötajad võivad ka teada, kelle varasem tarbimine nende kodumaa keskkonnaprobleemid põhjustas ja keda selle eest maksustama peaks.

Valijatega kohtumise asemel osta neile telefon

Lisa kommentaar

Peaministri esinduskulud on 24000 eurot aastas. Kas internetiajastul ikka peab maksumaksja raha eest ringi reisima ja kallites hotellides elama, väidetavalt valijatega kohtumiseks? Äkki valijad eelistaksid näost näkku suhtlemise asemel saada tasuta telefoni ja rääkida peaministriga selle vahendusel? Odav kasutatud telefon maksab paarkümmend eurot, seega saaks esinduskulude eest selle osta tuhandele valijale aastas. Kas peaminister kohtub aastas tuhande sellise inimesega, kellel ei ole telefoni ega internetiühendusega arvutit ega ligipääsu sellele raamatukogus või tööl?

Odav kasutatud (tahvel)arvuti ja mobiilivõrgupõhine ühendus, millega saaks videokõnet teha, maksab alla 240 euro, seega saaks esinduskulude eest osta selle sajale valijale aastas, kes saaksid siis peaministriga konverents-videokõne teha.

Kui on vaja audiovisuaalsele suhtlemisele lisaks puudutuse, lõhna- või maitsemeele kaudu ühendumist, siis on ehk odavam valijad bussiga valitsuse juurde tuua kui peaministri lõbureisile tuhandeid kulutada. Valijad eelistaksid võibolla ka tasuta reisi pealinna.

Mereröövlite põhiseaduslikust demokraatiast

Lisa kommentaar

Leeson (2007) kirjeldab ajalooliste dokumentide põhjal mereröövlilaevade elukorraldust ja võrdleb seda kauba- ja sõjalaevadega. Erinevalt kauba- ja sõjalaevadest panid mereröövlid enne retke alustamist ühehäälselt paika laeva seadused ja karistused nende rikkumise eest. Mereröövlid valisid endale kapteni ja laevaohvitserid, ning võisid neid retke käigus vahetada, kui nende tööga rahul polnud. Hierarhiat oli mereröövlilaevadel vähe, kaptenid ja ohvitserid magasid ja sõid samades tingimustes madrustega. Ka kehtisid neile samad karistused, mis laevkonna lihtliikmetele.

Leeson toob välja poliitökonoomilised põhjused, miks erinevatele laevaliikidele sobisid erinevad elukorraldused. Kaubalaevadel oli vaja piirata kauba varastamist madruste poolt, mida omanikku esindava kapteni absoluutne võim tagas paremini, kui demokraatia, kus madrused oleksid hääletanud kõige lahkema kapteni poolt. Kapten oli tihti mõne kaupmehest laevaomaniku sugulane, nii et tal oli vähem kalduvust kaupmeeste laevas olevat vara omastada. Kapteni absoluutse võimu varjuküljeks oli madruste liigne rõhumine ja nende tagant varastamine julmade ja ahnete kaptenite poolt.

Mereröövlitel polnud vaja institutsiooni, mis kaitseks laevaomaniku vara madruste eest, sest laevameeskond oligi laeva omanikering. Põhiliseks mureks oli kaptenipoolse rõhumise ja omavaheliste tülide ära hoidmine, milleks sobis seadustel põhinev demokraatia, mitte autoritaarne korraldus.

Kohandumine ühiskonnaga vs ühiskonna kohandamine

Lisa kommentaar

Tavalistes hääletusmudelites, mis käivad demokraatiate kohta, kohandab poliitik oma lubadusi mediaanvalija maitsele vastavamaks, et võimule pääseda. Gregory, Schröder ja Sonin toovad välja huvitava duaalse olukorra diktatuurides – seal võib diktaator muuta elanikkonda nii, et mediaaneelistus oleks diktaatori poliitikale lähedasem (kui elanikkonna koosseis on selline, et suurem protsent toetab diktaatorit, on mässuoht väiksem). Ehk mitte poliitik ei kohandu ühiskonnaga vaid kohandab ühiskonda endaga.

Gregory, Schröderi ja Sonini mudelis saab diktaator osaliselt informatiivse signaali iga inimese võimuvastasuse kohta ja võib tappa osa elanikkonnast. Mudelis valib diktaator optimaalse alamate arvu, keda tappa, et minimeerida mässuohu ja tapmise kulu summat. Kuna võimuvastaseid inimesi ei saa täpselt tuvastada, represseeritakse alati ka võimule ohutuid kodanikke. Mida ebatäpsem tuvastus ja nõrgema positsiooniga diktaator, seda rohkem neutraalseid ühiskonnaliikmeid tapetakse ühe võimuvastase kohta – ohutuid ohvreid võib olla palju rohkem, kui tegelikke diktaatori vaenlasi.

Artikkel võrdleb mudeli ennustusi detailsete andmetega Stalini 1930ndate repressioonide kohta ja leiab, et tulemused on andmetega kooskõlas. Mida täpsemalt on (diktaatori arvates) vaenulik rühm tuvastatav, seda suurem osa sellest rühmast tapetakse ja seda vähem rühma mittekuulujaid jagab nende saatust. Näiteks Stalini-aegses Nõukogude Liidus olid volgasakslased, tšetšeenid ja poolakad palju lihtsamini teistest eristatavad (rahvus oli passis kirjas) kui ähmase definitsiooniga „kulakud ja sotsiaalselt ohtlik element.“ Seetõttu olid repressioonid teatud rahvuste vastu palju täpsemini sihitud kui ühiskondlike klasside vastu.

Lisaks osa rahvastiku hävitamisele võib diktaator elanikkonna mediaanset poliitikaeelistust muuta ka propaganda abil või tekitades lojaalseid kodanikke juurde. Teatud rühma kodanike lisamise näiteks on Hitleri rahvastikupoliitika, mis soosis teatud välimusega inimeste sigimist ja takistas teistsuguste paljunemist. Kui probleemiks on võimuvastasus ainult riigi mõnes osas, on paljud riigid selle vähendamiseks kasutanud kolonisatsiooni. Riigi teistest osadest tuuakse sisse kohalikest keskmiselt võimutruumaid inimesi, näiteks enamusrahvuse liikmeid, ja „lahjendatakse“ nii probleemse piirkonna mässuohtu.

Ka demokraatlikes riikides üritavad poliitikud mitmesuguste nippidega valijaskonna koosseisu muuta (küll mitte otsese erineva maailmavaatega inimeste tapmisega). Teatud piirkonnas saab valijaskonda muuta, muutes valimisringkondade piire (inglise keeles on selle jaoks termin gerrymandering). Kogu riigis immigrantidelt rohkem hääli saavad erakonnad soosivad immigratsiooni. Noortepärased erakonnad tahavad langetada valimisiga, lastega peredelt toetuse otsijad soovivad anda inimestele lisahääli laste arvu põhjal jne.

Valimissüsteem arvutiajastul

Lisa kommentaar

Erinevad valimissüsteemid viivad eri tulemusteni, näiteks Eesti häälte ümberjagamisega proportsionaalsed valimised viivad mitme erakonna püsimise ja koalitsioonivalitsuseni, aga Suurbritannia majoritaarsed valimised kaheparteisüsteemi ja ühe erakonna valitsuseni. Huvitav oleks teada, milleni viiks proportsionaalne süsteem häälte ümberjagamiseta, ehk kui hääletab 651 372 inimest ja poliitik X saab 4372 häält, siis tema poolthääle kaaluks parlamendis on 4372, ja lihthäälteenamuseks on tarvis poolthäälte kaalude summat 325 687.

Probleem on kohtade arvu piiratus parlamendis – kui igaüks hääletab iseenda poolt, siis tekib 651 372 rahvaesindajat, aga oletame, et parlamendis on kohti 101. Selle mure saab lahendada, andes ainult häälte arvult esimesele 101 kandidaadile parlamendiliikme õigused ja palga.

Vältimaks tagasiminekut ümberjagamisega proportsionaalsesse süsteemi, peaksid kõik hääli saanud inimesed saama seaduste üle hääletada. Arvutiajastul pole see keeruline – inimene logib oma arvutist mingi isikutuvastusmeetodi vahendusel sisse, näiteks ID kaardiga, ja hääletab krüpteeritud internetiühenduse kaudu. Kui ta sai 7 häält, on tema hääle kaal hääletusel 7, ehk oluliselt väiksem ülalmainitud poliitiku hääle kaalust, samas mitte null, nagu ümberjagamisega proportsionaalses süsteemis.

Ilmselt hääletavad parlamendist välja jäänud, aga siiski hääli saanud inimesed üsna harva ja ainult siis, kui küsimus nende jaoks oluline on. Siiski võiks selline süsteem piirata teatud ebaeetilist tegevust parlamendiliikmete poolt, näiteks endale liiga suure palga ja hüvitiste andmist.

Vaevalt, et seda proportsionaalset süsteemi kusagil rakendama hakatakse. Valimissüsteemi muuta on raske poliitökonoomilisel põhjusel, mida kirjeldavad Jay ja Lynni raamatud „Jah, härra minister“ ja „Jah, härra peaminister“. Praegune valitsus sai võimule praeguse valimissüsteemi tõttu, seega pole nende huvides praegust süsteemi muuta, kuna nad loodavad ka tulevikus selle abil võimule saada. Opositsioon samas tahab muutust, kuna käesolev süsteem jättis nad võimust ilma. Aga opositsioonil pole piisavalt hääli süsteemi muutmiseks, samas kui võimuloleval valitsusel on neid piisavalt süsteemi samaks jätmiseks.

Valijate mälu pikendamisest

Lisa kommentaar

Olgu diktatuuridega kuidas on, demokraatlikes riikides väärib rahvas oma juhte. Poliitikud on populistlikud ja mõtlevad lühiajalises perspektiivis (järgmiste valimisteni), sest selline käitumine toob edu valimistel. Üks põhjus, miks populism töötab, on valijate lühike mälu – otsustatakse just enne valimisi toimunud skandaalide, jagatud lubaduste või raha põhjal. Peaaegu keegi ei tee enne valima minekut põhjalikku analüüsi kõigi kandidaatide kogu poliitikukarjääri jooksul tehtud otsustest, et parimad riigijuhid välja selgitada. Mina ka ei tee, ja sügavat järelemõtlemist pole ka tulevikus loota, aga natuke paremini otsustada saaks ikka, näiteks mälu pikendades.

Inimkond on ammu leiutanud viisid, kuidas inimeste lühikest mälu kompenseerida. Näiteks võib sündmused kirja panna. Nii saab mälu pikendada ka valimiste puhul – tuleb vaid poliitikute tegevus kirja panna ja siis enne valima minekut tähtsamad kohad üle vaadata. Aga arvutiajastul saab ka lihtsamalt.

Võiks teha internetipõhise hindamissüsteemi poliitikutele, kus keskses andmebaasis on viimasel kümnel aastal valimistel kandideerinud inimeste eluloolised andmed, valituks osutunute kohalkäimine ja hääletamismuster esinduskogus, nende kohta käivad uudised ajakirjandusest, ja muud valijatele huvi pakkuvat. Andmebaasi hallata võiksid kodanikuühendused või suurimad ajakirjandusväljaanded.

Valijad võivad teha andmebaasist päringuid neile oluliste kriteeriumite alusel (näita kohtulikult karistamata poliitikuid vanuses 30-40 erakonnast X, kel on kõrgharidus ja kes hääletasid seaduse Y poolt), salvestada tulemused oma arvutisse, ja soovitada sõpradele enda arvates tähtsaid näitajaid (korruptsioonisüüdistuste arv, juhtimisstaaž, õpitud eriala). Väike programm arvutis võib aidata poliitikuid mingi näitaja alusel järjestada (eelneva päringuga saadud poliitikute hulk nende taotletud kuluhüvitise suuruse järgi).

Selline otsustusabisüsteem võimaldab teha valiku objektiivsete näitajate, mitte valimispropaganda alusel. Valida saab tükk aega enne valimisi, pannes paika kriteeriumid, mille põhjal poliitikuid järjestada, ja salvestades päringu. Valimispäeval jääb üle ainult korraks arvutisse kiigata ja endale oluliste näitajate poolest parim kandidaat on selge.

Kui valima hakatakse ainult poliitiku kogu tegevusajaloo ja objektiivsete elulooliste andmete põhjal, siis muutub valimispropaganda mõttetuks ja kaob. Kui ka ainult osa valijaist rakendab ülaltoodud süsteemi, vähendab see viimase minuti loosungite ja populismi efektiivsust, tuues kaasa nende kasutamise languse.

Muidugi üritatakse ka hea hindamissüsteemi korral ennast paremana näidata, võltsida andmeid andmebaasis või suunata inimesi pidama oluliseks neid kriteeriume, mille alusel ollakse parimad. Aga teatud otsustuskvaliteedi tõus valimistel peaks ometi toimuma, ja poliitikute keskmine kompetentsitase kasvama.

Tänase ja homse vaheline valik riigirahanduses

Lisa kommentaar

Osa küsimusi riigirahanduses on selge ja ühese vastusega – korruptsiooni, ebasihipärasust ja asutuste üksteisele vastutöötamist peaks olema vähem. Peale nende on ka otsuseid, mis sõltuvad igaühe isiklikust eelistusest. Üks selliseid on oleviku ja tuleviku vaheline valik: kas laenata, kulutades täna rohkem ja edaspidi vähem, või säästa, tarbides hetkel vähem ja tulevikus rohkem.

Äärmustesse ei taha ilmselt keegi minna: kui mõelda ainult tulevikule, nii et oleviku kaal otsustes on null, tuleks panna riik paariks aastaks kinni, saata kõik asutused peale maksuameti laiali ja säästa kogu laekuv maksuraha. Kui mõelda ainult tänasele päevale, tuleks võtta võimalikult palju laenu ja siis reservide ja laenuraha eest korraldada üks kõva pidu, mis kestaks kuni kõik kulutatud.

Erakondade positsioonid maksude ja eelarvedistsipliini osas peegeldavad nende arvamust oleviku ja tuleviku õige vahekorra kohta otsustes. Vasakpoolsed annavad suurema kaalu olevikule, soovides rohkem laene ja riigi suuremaid kulutusi praegu. Parempoolsed pooldavad kõrgemaid makse ja eelarvedistsipliini, suuremat säästmist tuleviku tarbeks.

Need vaatepunktid tulenevad ilmselt erakondade valijaskonna rahalisest seisust. Vasakpoolsed on traditsiooniliselt vaesemate huvisid esindavad, parempoolsed rikkamate erakonnad. Vaesemad inimesed elavad rohkem peost suhu, neile on tänane päev olulisem, eriti äärmise vaesuse puhul, kus ei pruugi homset nähagi, kui täna toitu osta ei saa. Rikkamatel on rohkem sääste, mille arvelt nad võivad elada, kuni helgemat tulevikku ootavad. Seega panevad rikkamad rohkem rõhku homsele.

Üks tegur, mis erakondi rohkem oleviku poole kallutab, on soov saada tagasi valitud. Rahvale meeldivad rohkem poliitikud, kes neile hetkel lahkelt raha jagavad. Jagatav noos saab tulla ainult praeguste maksude (vähempopulaarne) või tuleviku arvelt (populaarsem, sest pole hetkel tunda). Seega on olemas motivatsioon hetkel rohkem ja tulevikus vähem kulutada. Kui võimulolijad hetkel säästavad, võib tulevikus nende säästude arvelt populaarsust osta mõni teine erakond, kes vahepeal neid asendab. Samas tulevastele valitsustele tühja kassat jättes nõrgestatakse potentsiaalselt võimule tulevaid konkurente.

Economisti foorumis oli kunagi kommentaar, et riik on enamasti laenuvõtjate poolel, kuna enamik valitsusi on ise laenuvõtjad. Teatud otsused kahjustavad laenuandjaid ja rikastavad laenuvõtjaid, või siis vastupidi. Näiteks inflatsiooni tõstvad tegurid muudavad nominaalsummas kokku lepitud laenu tagasimaksmise reaalses rahas odavamaks, mis tähendab, et laenuvõtjad peavad käest andma vähem ressursse. Kui riik on laenuvõtja ja saab oma käitumisega laenuvõtjaid soosida, tekib kiusatus seda ka teha.

Kuidas mind doktorantide esinduskogusse valiti

Lisa kommentaar

Ülikooli juures tegutseb doktorantide parlament Graduate Student Assembly (GSA). Selle eesmärgiks on seista kraadiõppurite huvide eest ja edastada nende arvamusi ülikooli juhtkonnale. Igal sügisel valitakse sinna uusi liikmeid, igast teaduskonnast iga neljakümne doktorandi kohta üks. Enamikus teaduskondades ei saada piisavalt esindajaid kokku, nii et kes iganes tahab esinduskogus osaleda, see saab.

Sel sügisel esitas keegi mind GSA valimistel kandidaadiks. Nõustusin kandideerima ja tervelt kaksteist inimest hääletas minu poolt (ise unustasin enda poolt hääletada, oli muud tegemist). Pärast üks valimiskomisjoni liige ütles, et ma sain rohkem hääli, kui keegi teine sotsiaalteadustes. Nii et taas kord kirjeldab PhD koomiks kraadiõppurite elu väga täpselt.

Erakondade rahastamisvalem Kaarel Tarandilt

Lisa kommentaar

Kaarel Tarand pakkus mingis arvamusartiklis (ei suuda hetkel linki leida) välja, et erakondi võiks rahastada vastavalt nende kogutud liikmemaksude hulgale, ehk igale liikmemaksudest kogutud kolmele eurole paneks riigikassa seitse eurot juurde. See peaks tõstma erakonna lihtliikmete mõjuvõimu ja parandama erakondade sisedemokraatiat.

Kahjuks tekib sellise rahastamisskeemi korral lihtne pettusevõimalus – liige maksab erakonnale kolm eurot ja pärast seda, kui erakond on riigilt lisaks seitse eurot kätte saanud, makstakse liikmele neli eurot tagasi. Erakond saab riigilt peaaegu midagi tegemata kuus eurot ja erakonna liige saab oma kolmelt eurolt palju kõrgemat intressi kui pankade pakutud null koma mittemidagi protsenti. Ehk erakonna ja liikme koostöös saab riiki muretult koorida.

Pettuse avalikustamisest pole huvitatud ei erakond ega liige, ja erakondlaste isiklikke tulusid on riigil raske kontrollida. On pea võimatu tõestada, et erakonna liige on erakonnalt raha saanud. Erakondade eetilisusele pole pettuse tõkestamisel mõtet loota, nagu võib näha erakondade rahastamise ümber toimunud skandaalide põhjal – madalapalgalised inimesed annetasid mõned aastad tagasi näiteks Keskerakonnale sadu tuhandeid kroone, mis selgelt polnud nende endi raha, aga raha teist päritolu ei suutnud keegi tõestada.

Diktatuur ja demokraatia, tõelisus ja näilisus

Lisa kommentaar

Mitu kaastudengit, enamasti need, kes pärit diktatuuririikidest, on väitnud, et diktatuur on parem süsteem, kui demokraatia, sest seal on lihtsam otsuseid teha ja seal on vähem igasuguseid probleeme. Need väited illustreerivad hästi inimeste keskendumist sümmeetrilise küsimuse ühele poolele ning tõelisuse ja näilisuse erinevust.

Otsustamine on diktatuurides tõepoolest lihtsam, aga see on kahe otsaga asi – kergem on teha nii häid kui halbu otsuseid. Inimesed keskenduvad ainult headele otsustele, kui loevad otsuste lihtsuse diktatuuri plussiks. Kui rahval puudub kontroll valitsuse üle, kipub valitsus muutuma isekaks, laisaks ja rumalaks, nii et halbu otsuseid hakkab tulema rohkem. Seega pole ainult heade otsuste arvestamine kuidagi õigustatud.

Inimesed tajuvad diktatuurides vähem probleeme, kuna vaba ajakirjanduse puudumine aitab valitsusel oma vigu paremini varjata. See taju tugineb puhtalt näilisusel, mida tekitab riigi propagandamasin. Tegelikult on mittevabades riikides tõenäoliselt rohkem probleeme, sest esimene samm probleemi lahendamisel on selle teadvustamine. Kui halbu tulemusi varjatakse, siis aeglustub nende teadvustamine.