Vähemalt kolme Yale doktorandi puhul kohtasin uskumusi, mis targa ja haritud inimese puhul on väga kummalised. Kõik nad lõpetasid edukalt ja said doktorikraadi. Esimene oli biofüüsika või mingi selletaolise valdkonna doktorant, kes oli kreatsionist, ehk selline kristlane, kes uskus Piibli iga sõna, sealhulgas et Maa olevat umbes 6000 aastat vana. Usklikke Yaleis jätkus ja pole ime, et mõni neist ka fanaatiline ja sõnasõnaline oli, aga biofüüsika peaks ju õpetama radiosüsiniku põhist asjade vanuse määramist, erosiooni põhjal planeedi pinnavormide vanuse mõõtmist, geneetiliste mutatsioonide põhjal liikide lahknemise ajastamist jne. Kõik sellised meetodid peaksid üsna lihtsasti Maa vanuse üle 6000 aasta olemist tõestama. Aga inimene jätkas uskumist ka pärast seda, kui temaga sel teemal räägiti ja uskumise üle nalja visati. Eks usklikud tunnevad uhkust “tugeva usu” üle, mis tähendab tõendite ja loogika eiramist.

Teine oli farmakoloogia doktorant, kes polnud usklik, küll aga enda sõnul “spirituaalne.” Ta uskus, et suudab tulevikku ette näha, mille tõestuseks tõi ta näite, et mõtles sõbrale ja kohtaski kohe tänaval seda sõpra. Ma katsusin ääriveeri uurida, kui palju on selliseid juhuseid olnud, kus ta sõbrale mõtles, aga sõpra ei kohanud, või ei mõelnud sõbrale, aga kohtas teda. Juhtisin tähelepanu, et tuleviku ennustamise võimet tuleks hinnata kõigi nende kombinatsioonide esinemistiheduse põhjal, võttes arvesse valikulist mälu. Nimelt on juhus, kui mõtled sõbrale ja kohe kohtadki teda, meeldejäävam kui alternatiivid. See argument talle ei meeldinud. Kui inimene tahab midagi uskuda, siis ta seda ka usub. Loogika ja statistika on siis võimetud.

Kolmas oli mehaanikainsenerinduse doktorant, kes oli kristlane, aga tema imelik uskumus polnud sellega seotud. Ta käis “hiina meditsiini” ravil, mida pakkus keegi valge mees, kes oli seda õppinud enda väitel Lõuna-Ameerikas. Kummaline kombinatsioon, aga meditsiin ise oli veel imelikum. Nimelt olid ravitsejal klaaspudelites erinevad ained, näiteks suhkur, sool, vesi, toiduõli jne. Ta käskis ravitaval ükshaaval iga aine pudelikese võtta ja seda sirge käega kehast eemal hoida. Kui ravitsejal õnnestus kerge survega patsiendi käsi alla suruda, siis järelikult oli pudelikeses olev aine patsiendile kahjulik ja selle tarbimist pidi vähendama. Kui ravitseja ei suutnud nõrga jõuga kätt alla suruda, siis võis ainet edasi kasutada. Selle meetodiga jõudis ravitseja järeldusele, et suhkur on doktorandile kahjulik, teised ained mitte. Mina ja üks arvutiteaduse doktorant avaldasime kahtlust, kas ravitseja mitte eri ainete puhul eri tugevusega ei surunud. Nii et käe allavajumisel poleks pudelis oleva ainega muud seost kui ravitseja suva. Soovitasime topeltpimendusega katset, kus ravitseja ega ravitav ei teaks, mis aine pudelikeses on. Lisaks võiks valim suurem olla kui üks inimene, sama ainega võiks mitu allasurumisproovi teha, käe külge võiks objektiivse kaalupommi riputada, mitte subjektiivselt suruda jne. Insenerinduse doktorant nõustus vähemalt, et asi oleks usutavam, kui katseid meie soovitatud moel teha, aga jätkas siiski selle hiina meditsiini järgimist. Ju siis süütuse presumptsioon dikteeris, et kuni pole tõestatud ravitseja petturlus, seni on ta aus inimene. Või püüdis insenerinduse doktorant meid lollikesi võltsi nõustumisega maha rahustada.