Sildiarhiiv: usk

Evolutsioonilised protsessid

Evolutsiooniline protsess tähendab siin kooslust mutatsioonist, paljunemisest ja valikust. Organismide evolutsioon on üks näide, kus mutatsioon geenides on juhuslike keemiliste reaktsioonide tagajärg, organismid paljunevad ja looduslik valik jätab neist ainult mõned ellu. Aga evolutsiooniline protsess toimib ka meemide (kultuuriliste „geenide”) arengus. Sõjakunst arenes, kuna inimesed leiutasid uusi võitlustehnikaid (mutatsioon), õppisid teiste inimeste tehnikaid (tehnikad „paljunesid”) ja valisid efektiivsed tehnikad, unustades ebaefektiivsed (tehnikaid tabas „looduslik valik”). Sarnaselt arenes kaasaegne relvavaba võitluskunst MMA, kus väheste reeglitega võistlustel selgusid efektiivsed tehnikad, mis siis levisid ja mida inimesed modifitseerisid.
Samamoodi toimub evolutsiooniline protsess manipulatsioonitehnikates: neid leiutatakse, õpitakse ja valitakse. Manipulatsioonitehnikate kooslus (näiteks usund, poliitiline ideoloogia) omakorda on nagu genoom – kooslus areneb koos, ja selle kahjulikud osad võivad kasulikel osadel „jänest sõita”. Susan Blackmore’i raamat „Meemimasin” kirjeldab meemide evolutsioonilist protsessi pikalt. See protsess on teatud määral juhuslik (mutatsioon, paljunemine ja valik on kõik pisut juhuslikud), aga siiski osaliselt ennustatav, sest teatud omadustega meemid levivad suurema tõenäosusega. Näiteks usk, mis lubab enda järgijatele paradiisi ja mittejärgijatele põrgut, levib kiiremini kui usk, mis lubab vastupidist. Usk, mis keelab endast taganeda ja teise usku pöörduda, jääb suurema tõenäosusega valikus alles.
Poliitikud jäljendavad teisi võimule toonud vahendeid ja juttu (paljunemine), unustavad ebaefektiivsed meetodid (valik) ja leiutavad uut poliittehnoloogiat (mutatsioon). Poliitiline ideoloogia, mille tegelik eesmärk on valituks osutuda, tuleb võimule tõenäolisemalt kui ideoloogia, mis tahab rahvale head teha. Poliitilist programmi, mis väidab, et tahab rahvale head, valitakse rohkem kui sellist, mis heategemist ei väida. Ideoloogia, mis on täiesti aus, jääb alla ideoloogiale, mis kasutab eesmärkide saavutamiseks nii valet kui tõde, vastavalt sellele kumb on hetkel kasulikum.

Tarkus ja haridus ei taga tervet mõistust

Vähemalt kolme Yale doktorandi puhul kohtasin uskumusi, mis targa ja haritud inimese puhul on väga kummalised. Kõik nad lõpetasid edukalt ja said doktorikraadi. Esimene oli biofüüsika või mingi selletaolise valdkonna doktorant, kes oli kreatsionist, ehk selline kristlane, kes uskus Piibli iga sõna, sealhulgas et Maa olevat umbes 6000 aastat vana. Usklikke Yaleis jätkus ja pole ime, et mõni neist ka fanaatiline ja sõnasõnaline oli, aga biofüüsika peaks ju õpetama radiosüsiniku põhist asjade vanuse määramist, erosiooni põhjal planeedi pinnavormide vanuse mõõtmist, geneetiliste mutatsioonide põhjal liikide lahknemise ajastamist jne. Kõik sellised meetodid peaksid üsna lihtsasti Maa vanuse üle 6000 aasta olemist tõestama. Aga inimene jätkas uskumist ka pärast seda, kui temaga sel teemal räägiti ja uskumise üle nalja visati. Eks usklikud tunnevad uhkust “tugeva usu” üle, mis tähendab tõendite ja loogika eiramist.

Teine oli farmakoloogia doktorant, kes polnud usklik, küll aga enda sõnul “spirituaalne.” Ta uskus, et suudab tulevikku ette näha, mille tõestuseks tõi ta näite, et mõtles sõbrale ja kohtaski kohe tänaval seda sõpra. Ma katsusin ääriveeri uurida, kui palju on selliseid juhuseid olnud, kus ta sõbrale mõtles, aga sõpra ei kohanud, või ei mõelnud sõbrale, aga kohtas teda. Juhtisin tähelepanu, et tuleviku ennustamise võimet tuleks hinnata kõigi nende kombinatsioonide esinemistiheduse põhjal, võttes arvesse valikulist mälu. Nimelt on juhus, kui mõtled sõbrale ja kohe kohtadki teda, meeldejäävam kui alternatiivid. See argument talle ei meeldinud. Kui inimene tahab midagi uskuda, siis ta seda ka usub. Loogika ja statistika on siis võimetud.

Kolmas oli mehaanikainsenerinduse doktorant, kes oli kristlane, aga tema imelik uskumus polnud sellega seotud. Ta käis “hiina meditsiini” ravil, mida pakkus keegi valge mees, kes oli seda õppinud enda väitel Lõuna-Ameerikas. Kummaline kombinatsioon, aga meditsiin ise oli veel imelikum. Nimelt olid ravitsejal klaaspudelites erinevad ained, näiteks suhkur, sool, vesi, toiduõli jne. Ta käskis ravitaval ükshaaval iga aine pudelikese võtta ja seda sirge käega kehast eemal hoida. Kui ravitsejal õnnestus kerge survega patsiendi käsi alla suruda, siis järelikult oli pudelikeses olev aine patsiendile kahjulik ja selle tarbimist pidi vähendama. Kui ravitseja ei suutnud nõrga jõuga kätt alla suruda, siis võis ainet edasi kasutada. Selle meetodiga jõudis ravitseja järeldusele, et suhkur on doktorandile kahjulik, teised ained mitte. Mina ja üks arvutiteaduse doktorant avaldasime kahtlust, kas ravitseja mitte eri ainete puhul eri tugevusega ei surunud. Nii et käe allavajumisel poleks pudelis oleva ainega muud seost kui ravitseja suva. Soovitasime topeltpimendusega katset, kus ravitseja ega ravitav ei teaks, mis aine pudelikeses on. Lisaks võiks valim suurem olla kui üks inimene, sama ainega võiks mitu allasurumisproovi teha, käe külge võiks objektiivse kaalupommi riputada, mitte subjektiivselt suruda jne. Insenerinduse doktorant nõustus vähemalt, et asi oleks usutavam, kui katseid meie soovitatud moel teha, aga jätkas siiski selle hiina meditsiini järgimist. Ju siis süütuse presumptsioon dikteeris, et kuni pole tõestatud ravitseja petturlus, seni on ta aus inimene. Või püüdis insenerinduse doktorant meid lollikesi võltsi nõustumisega maha rahustada.