Mitmed inimesed on kirjeldanud, kuidas nad pärast ebatavalist (enamikul negatiivset) elukogemust usu leidsid. Nad tõlgendavad seda kui Jumala või usuorganisatsiooni abi neile raskes olukorras. On ka teisi tõlgendusi. Kui inimese vaimne tasakaal on emotsionaalse trauma tõttu häiritud, siis ta ei mõtle loogiliselt ja on seega manipulatsioonile vastuvõtlikum. Nagu kehahaav laseb mädanikupisikutel pääseda ihusse, nii hingehaav võimaldab valeuskumustel siseneda vaimu. Lihtsam on kõveraks kasvada murtud jäsemel kui painduda tervel. Sarnasel põhjusel on lapsest saadik mingi ideoloogia vaimus kasvatatud inimene tõenäolisemalt selle ideoloogia järgija kui alles täiskasvanuna selle propagandaga kokkupuutunu – lapsed on vastuvõtlikumad. Füüsiline analoogia: hiina jalasidumist, Ndebele, Kareni ja Padaungi hõimude kaelapikendamist alustati samuti lapseeas.

Usukuulutajad kasutavad, teadlikult või mitte, vaimse kaitse nõrgenemist emotsionaalse šoki korral, et abistamise sildi all kannataja mõistus „üle võtta”. Füüsiline analoogia: vigastatud naha kaudu on lihtsam sisestada mürki. Ka diilerid ja kõrtsmikud pakuvad „lohutust” haige hingega inimesele, alguses ehk tasutagi, lootuses siduda ta niiviisi enda pikaajaliseks kliendiks. Kirik talitab sarnaselt – alul pakub „tasuta” abi, siis nõuab eluaeg kümnist.

Hingelise trauma, mille abil vaim tasakaalust välja lüüa, võib ka teadlikult tekitada – sellel põhineb ülekuulamismeetod „hea võmm, halb võmm”. Üks ähvardab ja hirmutab, teine pakub lootust ja lohutust, kui vaid teda aidata. Metsloomade taltsutamise üks meetod on samuti neid näljutada ja siis oma käega toitu pakkuda, esinedes nii heategijana.

Vahel kaotavad inimesed usu samuti ehmatava kogemuse tagajärjel. Kõvera jäseme murdumine pakub võimalust see uuesti sirgeks seada. Enamasti tekib vaimse tasakaalu raputamisel aga muid muutusi. Näiteks posttraumaatiline stress ajab inimesi jooma, mõnuaineid tarvitama ja enesetapule. Paljude võimalike muutuste hulgas on positiivseid vähe, nii et nende tõenäosus šoki korral on madal.