Sildiarhiiv: manipulatsioon

Kuluka ja abstraktse õigustamine kaudse kasuga

Kulukaid sõjanduse või abstraktse teaduse valdkondi ja asutusi õigustatakse väitega, et nendest on välja kasvanud kasulikke leiutisi, näiteks DARPAst internet, kosmoseprogrammist GPS. Postimehe arvamusartiklites väidetakse, et fundamentaalteaduse õppimine on kasulik, kuna selle lõpetajad leiavad pärast töö teistes valdkondades, näiteks filosoof konsultatsioonifirmas, füüsik insenerinduses, keeleteadlane programmeerimises. Sel juhul oleks ju parem kohe konsultatsiooni, insenerindust või programmeerimist õppida. Samuti oleks efektiivsem sõjanduse ja puhta teaduse asemel otse kasulikke leiutisi arendada.

Argument, et kaudselt aitas mingi kulukas tegevus kaasa millegi kasuliku tekkele, kehtib ju ka Teise maailmasõja kohta (reaktiivlennuk, rakettmootor, tuumaenergeetika, krüptograafia, defitsiitsete materjalide asenduskaubad). Ega maailmasõda selle pärast hea ei olnud.

Iga eesmärgi puhul tuleks leida parim viis selle saavutamiseks, mitte jääda suvaliste tegevuste juurde, mis võibolla natuke eesmärgile kaasa aitavad. Peaks vältima poliitiku süllogismi: „Me peame midagi tegema. See on midagi. Seega me peame seda tegema.” Üldiselt tuleks otsustamiseks võrrelda tulusid ja kulusid, sealhulgas alternatiivkulu. Näiteks mida ühiskond nende sõjaliste ja abstraktse teaduse kulude muudesse valdkondadesse suunamisel saavutada suudaks.

Sõda muidugi motiveerib inimesi, ilmselt tugevamini kui miski muu. Kui tehnoloogilised läbimurded sõltuvad motivatsioonist ja pingutusest rohkem kui ressurssidest ja haritud inimeste arvust, siis võib sõda isegi inimkonda edasi aidata, hoolimata sellest, et hävitab arvukalt inimesi ja palju ressursse. Tundub vähetõenäoline. Pigem jäid kõigi mittesõjaliste valdkondade läbimurded sõdade ajal tegemata või lükkusid edasi, kuna sisendid suunati üksikutele sõjalistele projektidele. Mittesõjalisi valdkondi on oluliselt rohkem kui sõjalisi, nii et kokkuvõttes tehnoloogia areng aeglustus.

Ebavajalikke organisatsioone ja töökohti õigustatakse samuti nende kaudse kasuga, näiteks 2021 vaieldi riigieelarve kärpimisele vastu väidetega, et sõjaväeorkester tõstvat motivatsiooni ja isamaalisust, kaplanid pakkuvat vaimse tervise tuge. Kas poleks siiski parem neid teenuseid otse pakkuda (muusika kõlaritest orkestri asemel, psühholoog kaplani asemel)? Samade miljonite eest saaks nii ehk rohkem motivatsiooni ja vaimset tervist.

„Tõsine puudus” ja „suur vajadus” arvamusartiklites

Aastakümneid on räägitud, et doktorikraadiga inimesi, arste, õdesid, õpetajaid, päästjaid, insenere, kutseõppureid jne on riigis väga vaja ja neist on tõsine puudus. Aastakümneid on riik üsna hästi hakkama saanud ja seda paljude mõõdikute järgi nagu inimareng, turvalisus, haridus, ettevõtluskeskkond, sõnavabadus. Kui see on tõsise puuduse tulemus, siis sellist tõsist puudust sooviksin ka edaspidi. Minu ennustus on, et ka tulevastel aastakümnetel räägitakse samamoodi paljudes valdkondades valitsevast puudusest ja saadakse samamoodi hästi hakkama, seega pole põhjust puudusejutule tähelepanu pöörata. See on lihtsalt mõjutustegevus, millega iga valdkonna esindajad soovivad endale riigilt suuremat subsiidiumi – kas otsest palka või tellimusi või kaudsemalt palju töötajakandidaate, kellele võib nende rohkuse tõttu vähe maksta. Ajakirjandus on lobitöötajate võistlusareen, kus kõik püüavad maksumaksja raha enda poole sikutada ja kus tõde ei puutu asjasse.

Tõsisele puudusega” sarnased sisutühjad fraasid on riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide „sügav mure” sõdade, repressioonide, nälja ja muude probleemide üle, mis „pole aktsepteeritavad”. Avaliku elu tegelased „kutsuvad üles” rahule, „tõstatavad teema” või „algatavad diskussiooni” kui mure lahendamiseks pingutada ei kavatse. Sisepoliitikas saadetakse ebameeldiv küsimus komiteedesse, algatatakse mõjuhindamine või uuring, et teema päevakorrast maha saada.

Fermi Energia võimalikud kavatsused

Oletan, et Fermi Energia asutajate plaan võib olla investorite raha endale uuringu- ja konsultatsioonitasuna maksta ja siis pankrot kuulutada. Asutajad on targad inimesed, mõned ettevõtluses ja juhtimises väga kogenud, nii et loogiliselt ei saa nad uskuda, et Eestisse oleks võimalik tuumajaam püstitada kui isegi meditsiiniliste isotoopide tootmist või tselluloositehast ei saanud. Tuuleparkide ja päiksepaneeliväljakute vastu on kohalikud samuti häälekalt nii ajakirjanduses kui kohtutes. „Mitte minu tagahoovis”-käitumise tõttu on tõenäosus, et Eestisse õnnestub mõni suurprojekt ehitada, väike isegi ohutu projekti puhul. Lisaks on pakutav tuumajaama tehnoloogia veel välja arendamata, Eestis puuduvad oskustöölised, seadused ja kütus tuumajaama käitamiseks.

Kuna Fermi Energia enda väidetud plaan on teostamatu, peab asutajate tegelik plaan olema midagi muud. Üks variant, mida kuulnud olen, on Eestis enda kompetentsi välja arendamine ja siis mõnda teise riiki jaama ehitamine. Kõlab imelikult, sest sel juhul ei tundu mõistlik teha Eestis lobitööd nii rahva meelsuse kui seaduste tuumajaamale vastuvõtlikuks muutmiseks, vaid seda peaks tegema jaama sihtriigis.

Juhul kui mingi ime läbi jaam Eestisse püstitatakse, siis on plaan ilmselt jätta väikese tõenäosusega toimuva suure õnnetuse kulud maksumaksja kanda ja võtta õnnetuse mittetoimumisel kasum endale (privatise the benefits and socialise the costs). Loodetavasti on seadusandjad piisavalt targad, et nõuda ehitusloa eeltingimusena, et Fermi ostaks kõikekatva õnnetusjuhtumikindlustuse rahvusvaheliselt kindlustusfirmalt, mis suudab kümnetes või sadades miljardites eurodes kahjusid katta (suurus Fukushima põhjal otsustades). Fermi Energia investorite ja asutajate kogu isiklik vara suurõnnetuse kahju küll ei kata. Lisaks plaanitakse jaama käitada piiratud vastutusega äriühinguna, nii et isiklikust varast ohvrite nõudeid üldse ei kaeta.

Tõestamiskohustus peaks olema väite esitajal

Toodete kohta esitatakse igasuguseid väiteid (noorendab nahka, väljutab toksiine, kasulik keskkonnale, toetab arengumaade väiketalunikke), mis enamasti pole tõendatud. Väite algne väljamõtleja saab tavaliselt selle uskujate pealt rahalist kasu.

Tõestamiskohustus peaks olema väite esitajal, mitte ümberlükkajal. Väite sihtrühma nullhüpotees peaks olema, et tootel pole seda omadust, mida väidetakse, olgu positiivset või negatiivset. Väiteid välja mõelda on suurusjärkude võrra lihtsam kui neid teaduslikult kontrollida, seega tõendada või ümber lükata.

Kui tõestamiskohustus on väite ümberlükkajal, jõuame loogilise vastuoluni, mille tuletuskäik on järgnev. Iga toote kohta käiva iga väite puhul esitame sama toote kohta vastupidise väite (vanandab nahka, sisestab organismi toksiine, kahjulik keskkonnale, kahjustab arengumaade väiketalunikke). Kuna neid esitamise hetkel ümber lükatud pole (enamikku ei viitsi keegi kunagi kontrollida), siis tuleb neid tõena võtta. Vastupidised väited sama toote kohta ei saa loogiliselt mõlemad tõesed olla. Vähemalt üks neist on väär, mis on vastuolus eeldusega, et ümber lükkamata väited on tõesed.

Väite algne esitaja enamasti üritab oma toodet konkureerivatest paremana näidata. Igasuguse paremusjärjestuse võib aga lihtsasti loogikaga vastuollu panna kui tõestamiskohustus on ümberlükkajal. Vastuolu tekitamiseks esitame kõik väited kõigi teiste toodete kohta. Kuni neid väiteid pole ümber lükatud, on kõigil toodetel kõik omadused. Sel juhul pole ühegi tootepaari vahel vahet – ei mingit paremusjärjestust. Loogiliselt pole siis mingit põhjust tarbida väidetega reklaamitavat toodet konkurendi asemel. Kui tarbijad mõtleksid loogiliselt, siis poleks väite algsel esitajal väitest kasu, sest selle neutraliseeriks vastandväide või kõigi teiste toodete kohta sama väide. Tarbija võib need väited oma peas endale esitada.

Kui tõestuskohustus oleks ümberlükkajal, peaks reklaamija vastandväite ja teiste toodete kohta sama väite ümber lükkama, et enda toodet eristada või paremana näidata. Kõigi väidete kontroll kõigi toodete kohta on lõpmatult kulukam kui ühe toote ühe väite kontroll. Loogiliselt mõtlevate tarbijate korral oleks ka reklaamijale kasulikum kui tõestuskohustus oleks väite esitajal. Reklaam tõestamata väidetega töötab tarbijate ebaratsionaalsuse tõttu.

Teaduslikult tõestatud” on samuti väide, mida esitaja tõestama peaks. Teaduslik tõestus peab kasutama teaduslikku meetodit: kõigepealt panna paika, mis järeldus millistest andmetest teha (kui andmed tulevad x siis otsustame y), siis koguda andmed ja siis järgida alguses paika pandud järeldamisreeglit. Esimene samm on mitte petta ennast. Uuringu läbiviijad ei pea olema teadlased ega teadusasutused. Hea signaal oleks kui läbiviijad oleksid sõltumatud väite esitajast. Seda on keeruline tagada, sest uurimisasutused konkureerivad omavahel ja esitaja valib kontrolli läbiviijaks sellise asutuse, kust varem on esitaja väidet või sarnaseid väiteid kinnitavaid tulemusi tulnud. Uuringuraha saamiseks tekib asutusel motiiv esitaja väiteid kinnitada.

Kuidas tõestada, et kasutati teaduslikku meetodit? Üks viis järeldusreegli tõestamiseks on see avalikult registreerida, avaldades uuringuplaani vastavas veebiportaalis või lisades selle krüpteeritud plokiahelasse. Viimane võimaldab ka plaani kuni läbiviimise lõpuni salajas hoida ja siis dekrüpteerides tõestatult avaldada, et konkurendid seda ei kopeeriks ega ennetaks.

Andmete kogumise tõestamiseks võib kogu katse mitme nurga alt kogu pikkuses videosse võtta. Salvestusruum on tänapäeval odav. Video ei pea olema täiesti võltsimiskindel. Piisab, kui seda on nii kulukas võltsida, et odavam on aus katse teha ja negatiivse tulemuse korral väidet mitte esitada. Video saab samuti reaalajas krüpteerida ja plokiahelasse lisada, et seda hiljem avaldada ja selle salvestusaja ülempiiri tõestada.

Kui järeldusreegel ja andmed on avaldatud, siis saavad ka teised järeldusreeglit andmetele rakendada ja meetodi viimast sammu kontrollida. Andmete vorming ja järeldusreegli kirjeldus võivad selle sammu väga lihtsaks või keeruliseks muuta. Mida lihtsam, seda ausam. Lihtsust saab alguses testida, rakendades järeldusreeglit simuleeritud andmetele ja kogudes andmeid selliselt katsetatud vormingus.

Funderbeamis investeerimine on call optsiooni kinkimine

Funderbeamis kapitali kaasavate ettevõtete võimalik trikk on väljuda siis kui nende osaku hind madal on, et investoritele vähe maksta. Endale sobival ajal sobiva hinnaga väljuda saab näiteks müües ettevõtte oma sõbrale või enda varifirmale. Enne võib investoritele negatiivseid uudiseid edastada, et hinda alla ajada – ettevõtetel on ikka nii häid kui halbu uudiseid, tuleb vaid sobivad valida. Väljumise ajastamist saab kombineerida turumanipulatsiooniga, mis eelnevalt hinda alandab: väikeste koguste osakute iseenda firmade vahel müümine endale sobiva hinnaga.

Investor sisuliselt kingib kapitalikaasajale call optsiooni, mis on õigus (aga mitte kohustus) osta väärtpaber turuhinnaga ära endale sobival ajal. Loomulikult teeb sellise õiguse saaja jaoks veel väärtuslikumaks saaja võimalus turuhinda mõjutada. Börsifirmadele on turumanipulatsioon palju keerulisem, sest turg on anonüümne, suurem, läbipaistvam, investoreid kaitsvamate reeglitega, mida ka jõustatakse ja mille rikkumise eest on karmimad karistused kui ühisrahastusportaalidel. Börsifirmade ülevõtmispakkumised on ka reguleeritud, nii et niisama väljuda ja investoritelt vastu nende tahtmist osakuid tagasi osta ei saa.

Ma ei väida, et ettevõtted Funderbeamis või teiste ühisrahastusportaalides ülaltoodud trikki ja turumanipulatsiooni kasutavad. Funderbeamist pole minu teada ükski firma edukalt väljunud (ebaedu tõttu lõpetanuid on küll), mis oleks triki eelduseks.

Turumanipulatsioon Funderbeamis iseendale müües

Idufirmade kapitalikaasamise ja nende osakutega kauplemise platvormil Funderbeam pole internetiotsingu kohaselt kümne aasta jooksul ükski idufirma edukalt väljunud (börsile läinud, kellegi poolt ära ostetud), kuigi Funderbeami hinnagraafikute kohaselt on mõnede idufirmade osakute hinnad kümneid kordi tõusnud. Tekib küsimus, kas Funderbeamis näidatavad graafikud ikka peegeldavad tegelikku turgu.

Üks võimalus, kuidas näiteks idufirma X omanik võib selle osaku hinda Funderbeami (ja muude ühisrahastusplatvormide) järelturul üles pumbata, on müüa iseenda muude firmade Y ja Z vahel idufirma X osakut kõrge hinnaga (Y ja Z on Funderbeami investorid, aga X Funderbeamis kaubeldav ettevõte). Selline turumanipulatsioon iseendalt ostmise abil on võimalik, sest erinevalt börsist, kus tehing sõlmitakse anonüümselt parima hinna pakkujaga, saab Funderbeami järelturul valida, kellega tehingut teha. Seega saab vastaspooleks valida endaga seotud kaupleja. Siis pole karta raha kaotamist, ostes osakuid kõrge hinnaga, sest ostetakse iseendalt.

Sõnades Funderbeam muidugi keelab turumanipulatsiooni, aga sõnades on neil ka palju teisi reegleid, mida nad ei jõusta, näiteks idufirmade kohustus iga kvartali aruanne esitada. Funderbeami esindaja isegi tunnistas, et nad ei tee muud kui meeldetuletuste saatmine kui kaubeldavad idufirmad aruandekohustust ei täida.

Kui idufirma osaku hinnagraafik joonistatakse lihtsalt viimaste tehingute keskmise hinna põhjal, siis on hinnapumpamine eriti lihtne, sest piisab ühe osaku edasi-tagasi kauplemisest piisav arv kordi enda valitud hinnaga enda firmade Y ja Z vahel. Isegi kui Funderbeam joonistab hinnagraafiku tehingute väärtustega kaalutud keskmise põhjal, saab hinna üles ajada – peab vaid ajaühikus suurt mahtu enda firmade vahel liigutama. Selleks ei pea ise palju osakuid omama, lihtsalt peab palju edasi-tagasi tehinguid tegema. Kauplemistasu ju ei ole, tehingud on tasuta, nii et turumanipulatsioon ka.

Kui keegi teine teeb madala hinnaga tehingu ja seega osaku hinnagraafiku alla tõmbab, võib manipuleerija arvutiprogramm selle kiirelt tuvastada ja teha palju kõrge hinnaga tehinguid Y ja Z vahel. See lööb hinna jälle üles.

Funderbeamil on motiiv sellist hinnapumpamist lubada (ma kindlasti ei väida, et nad seda tegelikult lubavad või et keegi seda teeb), sest nii tundub uutele investoritele, et Funderbeamis kaubeldavate idufirmade osakute väärtused tõusevad, mis meelitab investoreid platvormile. Funderbeam ei võta investoritelt tasu, küll aga idufirmadelt, kelle osakuid noteerib. Idufirmadele meeldib platvorm, kus on palju investoreid, kes nende osakuid esmaemissioonil ostavad. Konkurents investorite vahel laseb idufirmal osaku eest kõrgemat hinda küsida, ehk kaasata rohkem kapitali või müüa sama raha eest väiksema osa ettevõttest. Kaotajaks jäävad investorid, kes hinnagraafikul olevast numbrist isegi tunduvalt odavamalt oma osakuid müüa ei suuda. Millegipärast ostetakse vahel järelturul kõrge hinnaga pakutavaid osakuid enne madalamaid.

Üks seletus on, et kuna pakutava müügiorderi peab ostma täies mahus, siis ostja valib endale sobiva koguse isegi kui peab selle eest kõrgemat ühikuhinda maksma. Suure hinnavahe korral ei tundu see tõenäoline. Samuti saab foorumisse kirjutada soovi teatud kogust osta koos palvega, et osaku müüjad oma suure orderi väiksemateks tükkideks jagaksid.

Hinnapumpamist takistaks börsisarnane „parima hinnaga tehingu” reegel, et tehing sõlmitakse turu vastaspoolel parimat hinda pakkuva kauplejaga. Kui keegi tahaks kõrge hinnaga iseendale müüa, peaks ta nii ostu- kui müügiorderi börsile edastama. Kõrge hinnaga müügiorderit ei võtaks teised kauplejad vastu, aga ostuorder täidetaks teiste kauplejate müügipakkumisega, mille hinnad on madalamad. Nii peaks manipuleerija ostma kõik pakutavad müügiorderid kuni tema soovitud hinnatasemeni, et hinda sellele tasemele pumbata. Need ostud läheksid väga kulukaks ja koormaksid manipuleerijat suure koguse madala väärtusega osakutega, mille eest ta kõrget hinda maksis.

Teisest mullipumpamise taktikast ühisrahastuses olen kirjutanud postituses Overbidding incentives in crowdfunding, mis räägib esmaemissiooni, mitte järelturu manipulatsioonist.

Arvulise väljenduse poolt

Polariseerumise, manipulatsiooni ja isiklike tülide vähendamiseks, teaduse laialdasemaks kasutamiseks ja täpsemaks teavitamiseks tuleks kasutada arvulisi väljendeid. Selle asemel, et öelda „tihti juhtub x”, mainida kui mitu korda päevas (kuus, aastas) x juhtub. Selmet hirmutada „väga halbade tagajärgedega”, tuleks selgitada kui mitu inimest ennustatavalt sureb või haigestub või kui suur on varaline kahju eurodes. „Ülikiire internetilubaduse asemel peaks ütlema, kui mitu megabitti sekundis kui suure protsendi ajast ja milline on trahv lubajale kui ta lubatud kiirust lubatud osa ajast ei paku.

Ebamääraseid väljendeid kasutavad poliitikud ja muud manipulaatorid selleks, et hiljem oleks neil võimalik lubadustest välja vingerdada neid teisiti tõlgendades. Samuti ajavad ümmargust juttu ekspertideks tituleeritud arvajad ajakirjanduses, et nende ennustustäpsust tagantjärgi kontrollida ei saaks. Mida teavad nad enda ennustusoskuse ja lubadusepidamise kohta, et kardavad selle mõõtmist? Arvulised väljendid oleksid selged, täpsed, lühidad ja hiljem tegelikkusega võrreldavad.

Suhteterapeudid soovitavad samuti rääkida konkreetsest käitumisest, mitte süüdistada käituja üldisi omadusi. Keskendu probleemile, mitte inimesele. Arvuline väljendusviis aitab üldsõnalist lahmimist vältida ja tundepuhanguid vähendada. Öeldes mitte „sa teed kogu aeg nii” või „sa alati” või „sa pole kunagi”, vaid kui mitu korda päevas kui mitme päeva jooksul ebameeldiv käitumine toimus, täpsustab probleemi ulatust ja on tõsiseltvõetavam. Kui inimene on juba mitme päeva jooksul arvet pidanud, siis järelikult mõjutab käitumine teda oluliselt ja tal on olnud aega selle üle rahulikult järele mõelda.

Vastandumise tekitajad esitavad radikaalseid väiteid nagu „kindlasti hävitab kultuuri” ja „alati tekitab kuritegevust”. Nad kas ise ei usu neid sõnu või peavad tõepoolest rumalad olema. Selle paljastamiseks sobib arvuliste andmete ja tõenäosushinnangute nõudmine. Kui suure summa peale ja kui ebavõrdset kihlvedu oled nõus sõlmima, et kuritegude arv järgmisel aastal on suurem kui n? Millised kultuuri mõõdikud ja kui palju sinu arvates vähenevad ja kui palju peale kihla veame? Rumal vastanduja veab kihla ja kaotab raha. Kui kihlvedu on avalik, võib tulemuse üldsusele teadaandmine ka vähendada radikaalsete väidete uskumist. Kaval valetaja keeldub kihlveost, leides mingi vabanduse. Ka keeldumise avalikustamine aitab kõigutada usku lõhestajate väidetesse.

Manipulatsioonis ja lobitöös on kindla kõneviisiga ebamäärased ja tundelised väited tavalised: „ilma riigi abita ei suuda ellu jääda”, „väga perspektiivikas majandusharu, vaja vaid riigi tuge”, „ei suuda toetuseta toitu lauale panna”, „tahavad kägistada tervet tegevusala”. Nõudes andmeid, kui mitu inimest on aastas surnud selle toetuse, subsiidiumi, laenu mittesaamise otsesel tagajärjel, paljastame väitja valelikkuse. Pakkudes kihlvedu, et ulatuslikum reguleerimine, toetuse kaotamine või muu antud majandusharule ebasoodne otsus ei vii kõigi selle valdkonna ettevõtete sulgumiseni, teenime kas raha või avalikustame, et lobistaja ise ei usu oma äärmuslikku juttu.

Üldsõnalist hämamist tuleks eirata – see pole informatiivne. Nõudke arvulisi väiteid!

Kooseluseaduse kohta liialdav demagoogia

Samasooliste abielu vastaste (konservatiivide) liialdav demagoogia on, et siis peaks lubama ka kooselu registreerimist inimese ja looma või asja vahel. Vastassuunaline (liberaalide) üks võimalik liialdav demagoogia oleks, et kui abielu on püha liit mehe ja naise vahel, siis peaks ju teovõimetus olekus (narkojoobes, koomas) või nõusolekuta (relva ähvardusel) sõlmitud erisooliste abielu ka kehtima ja sama püha olema. Demagoogilisest liialdamisest võib midagi õppida ka seda tõsiselt võtmata. Näiteks mida peaks abielu hea definitsioon välistama: täiskasvanu ja lapse vahelist, ajutiselt või alaliselt teovõimetu osapoolega, sunniviisilist, inimese ja looma vahelist jne.

Liialdused võivad ka juhtida tähelepanu sarnastele väidetele, mida definitsiooni laiendamise vastased varasemate laienduste halvustamiseks esitasid. Eri rassidest, rahvustest, seisustest või sotsiaalmajanduslikest kihtidest inimeste abielu vastased ilmselt ennustasid samuti, et tsivilisatsioon variseb kokku kui sellist kooselu lubada ja et kõik elajad hakkavad kõigiga suhteid sõlmima.

Abielu on juriidiline ja sotsiaalne suhe, mis eksisteerib vaid paberil ja inimeste peades, nii et selle definitsioon ise pole tõenäoliselt kummagi vaidluspoole lõppeesmärk. Ausad inimesed kummalgi poolel ütleksid selgelt, milline on nende ideaalne ühiskond ja kuidas nende abieludefinitsioon seda nende arvates saavutada aitab. Lisaks seda, mis on nende põhimõtted ja kuidas pakutud abieludefinitsioon nendega sobitub.

Minu põhimõtted, mis antud vaidlusesse puutuvad, on vaba tahe ja ratsionaalsed otsused. Need rakenduvad abielule järgnevalt: kui puudub nõusolek või vähemalt üks osapool pole otsustusvõimeline, siis peab selline (juriidiline või sotsiaalne) suhe olema keelatud. Ei mingit sundi, pettust ega teovõimetute ärakasutamist. Kui on tegu täiskasvanud täie mõistuse juures olevate inimeste vaba tahtega, siis peaks suhe ja abielu olema lubatud. Hall ala on hilisteismelised ja osalise või piiratud teovõimega isikud, kelle puhul peaks lubatavuse otsustama pädev neutraalne ametiasutus, näiteks kohus. Need põhimõtted välistavad demagoogide välja pakutud liialdused, sest asjal, loomal ega lapsel pole praeguse teaduse ja õiguse kohaselt otsustus- ega teovõimet. Looma või lapse puhul on võimalik nõusolek, aga mitte informeeritud nõusolek. Sunni all pole vaba tahet. Teisest küljest, täiskasvanud täie mõistuse juures olevad vabal tahtel otsustavad inimesed on teovõimelised. Hall ala sobitub täpselt vahele, sest osalise teovõime ulatuse otsustab kohus.

Tulevikus kui arvutid otsustusvõime osas keskmisest täiskasvanud inimesest ette jõuavad, võib lubada ka vastastikusel vabal tahtel põhinevat abielu täie mõistuse juures oleva inimese ja vähemalt inimese tasemel teovõimelise arvuti vahel. Sarnane argument kehtib ka inimesest targema maavälise elu puhul kui selle esindajatega peaks kontakt tekkima.

Usu leidmisest vapustuse tagajärjel

Mitmed inimesed on kirjeldanud, kuidas nad pärast ebatavalist (enamikul negatiivset) elukogemust usu leidsid. Nad tõlgendavad seda kui Jumala või usuorganisatsiooni abi neile raskes olukorras. On ka teisi tõlgendusi. Kui inimese vaimne tasakaal on emotsionaalse trauma tõttu häiritud, siis ta ei mõtle loogiliselt ja on seega manipulatsioonile vastuvõtlikum. Nagu kehahaav laseb mädanikupisikutel pääseda ihusse, nii hingehaav võimaldab valeuskumustel siseneda vaimu. Lihtsam on kõveraks kasvada murtud jäsemel kui painduda tervel. Sarnasel põhjusel on lapsest saadik mingi ideoloogia vaimus kasvatatud inimene tõenäolisemalt selle ideoloogia järgija kui alles täiskasvanuna selle propagandaga kokkupuutunu – lapsed on vastuvõtlikumad. Füüsiline analoogia: hiina jalasidumist, Ndebele, Kareni ja Padaungi hõimude kaelapikendamist alustati samuti lapseeas.

Usukuulutajad kasutavad, teadlikult või mitte, vaimse kaitse nõrgenemist emotsionaalse šoki korral, et abistamise sildi all kannataja mõistus „üle võtta”. Füüsiline analoogia: vigastatud naha kaudu on lihtsam sisestada mürki. Ka diilerid ja kõrtsmikud pakuvad „lohutust” haige hingega inimesele, alguses ehk tasutagi, lootuses siduda ta niiviisi enda pikaajaliseks kliendiks. Kirik talitab sarnaselt – alul pakub „tasuta” abi, siis nõuab eluaeg kümnist.

Hingelise trauma, mille abil vaim tasakaalust välja lüüa, võib ka teadlikult tekitada – sellel põhineb ülekuulamismeetod „hea võmm, halb võmm”. Üks ähvardab ja hirmutab, teine pakub lootust ja lohutust, kui vaid teda aidata. Metsloomade taltsutamise üks meetod on samuti neid näljutada ja siis oma käega toitu pakkuda, esinedes nii heategijana.

Vahel kaotavad inimesed usu samuti ehmatava kogemuse tagajärjel. Kõvera jäseme murdumine pakub võimalust see uuesti sirgeks seada. Enamasti tekib vaimse tasakaalu raputamisel aga muid muutusi. Näiteks posttraumaatiline stress ajab inimesi jooma, mõnuaineid tarvitama ja enesetapule. Paljude võimalike muutuste hulgas on positiivseid vähe, nii et nende tõenäosus šoki korral on madal.

Armastust saab teatud määral osta

Otseselt armastuse ostmine stiilis: „Siin on raha, nüüd armu minusse,” enamasti ei tööta. Vähemalt mina pole sellest kuulnud. Kaudselt ostetakse armastust aga mitmel viisil, otseseim millest on enda ilusse investeerimine. Raha eest saab spordisaalipileteid ja treeneri aega ligitõmbava sportliku keha treenimiseks, rühitreeningut, näitlemiskursusi meeldiva näoilme hoidmiseks, ilusaid riideid ja moenõuandeid, kosmeetikat, iluprotseduure ja plastilist kirurgiat, meeste puhul steroide suuremateks lihasteks ja kasvuhormooni pikemaks kasvamiseks. Pisike boonus on enda vabaks ostmine rahamurest ja tüütust stressitekitavast asjaajamisest, seeläbi murekortsude teket vähendades 🙂

Osta saab ka teavet armastatu kohta (tema sõprade-sugulaste äraostmise, andmebaaside ligipääsutasude, eradetektiivide kaudu). Teave omakorda aitab kohanduda tema maitsega mitmel viisil: valida meeldivaid kingitusi ja kohtamispaiku, alustada samade hobidega, väita endal olevat temaga sarnane maailmavaade, kandes talle meeldivaid riideid ja soengut, halvustada samu inimesi kui tema.

Vaba aeg on üldiselt kurameerimiseks vajalik ja aega saab osta, näiteks kasutades kiiremat transpordimeetodit (takso, helikopter, eralennuk) ja muid ajasäästuteenuseid (koristaja, kokk, autojuht, pesupesija). Rikkuril pole vaja tööl käia, nii et ta saab armastatule palju aega kulutada, nii otseselt kohtamisteks kui ka enda ilusse investeerimiseks ja andmete kogumiseks. Aega inimesele külje alla pugemiseks on ka teistel peale rikaste – vangid on kirjavahetuse kaudu suhteid loonud; üks raha väljapetmise viis on kohtinguveebilehtede ja elektroonilise suhtluse kaudu inimese võrgutamine ja siis „erakorralisteks hädaolukordadeks” abi küsimine.

Raha eest saab ka konkurente kõrvaldada. Pole vaja radikaalseid meetodeid nagu palgamõrv – enamasti saab inimese ära osta või talle „litsilõksu” korraldada (palgata ilusa inimese rivaaliga flirtima ja siis sellest kompromiteeriva video armastatule saata). On ka võimalik transporti saboteerides takistada konkurendil armastatuga kohtuda, palgates näiteks kellegi rivaali auto lukkudesse nätsu panema või kumme tühjaks laskma või andes ühistranspordijuhile altkäemaksu, et ta hilineks. Konkurenti saab ka armastatule füüsiliselt ebameeldivaks teha, palgates kellegi tema riietele haisu piserdama või neid määrima, toolile peerupatja panema jne. Armastusfilmides ja suhtedraamaraamatutes on palju ideid rivaalide tõrjumiseks.

Eeltoodud meetodeid saab kasutada ka kaudsemalt – armastatu sõprade-sugulastega heade suhete ostmiseks, kes siis talle toredat inimest (ostjat) reklaamivad. Võrkturundus on ju edukas äri. Samuti saab takistada armastatuga kohtumast inimesi, kes ostjale vastupropagandat teevad.