Sildiarhiiv: ajakirjandus

Tähelepanu hajutamine terroristidelt

Enamiku terrorirünnakute eest võtab mingi terrorirühmitus vastutuse, kuigi reaalne kahju ei sõltu ju korraldaja nime teadmisest. Järelikult tahavad terroristid avalikkuse tähelepanu hoolimata politsei ja sõjaväe tähelepanust, mis sellega kaasneb. Kasu omaksvõtmisest peab üsna suur olema, et suurenenud surmaohtu kompenseerida. Esimene kasu on ilmselt järgijate, toetajate ja rahastajate motiveerimine (paljud organisatsioonid ühiskonnas kiitlevad oma saavutustega, et efektiivsust näidata). Teine kasu on rünnatud riigi valitsuse survestamine oma nõudmistele järele andma (kui pole teada, kes korraldas, ei saa ju kellelegi järeleandmisi teha).
Kui terroristid tahavad tähelepanu, peaks ignoreerimine neid kahjustama. Kahjuks reageerib enamik inimesi terrorisurmadele palju tugevamini kui näiteks samale arvule liiklus- või kopsuvähisurmadele. Tundub ebaratsionaalne, surm on ju surm. Igatahes ei suuda avalikkus terrorismile ratsionaalselt vastata. Asutused, mille töö on terrorismiga võitlemine, saavad ehk siinkohal aidata. Ma ei mõtle tsensuuri, mis kahjustab ühiskonna vabadust ja millest enamasti midagi läbi lekib. Võib hoopis välja mõelda palju erinevaid võltsterroriorganisatsioone, teha neile veebilehed ja sotsiaalmeediakontod. Iga kord, kui toimub terrorirünnak, nõuavad need virtuaalsed rühmitused rünnaku “au” endale, võttes tegelikult korraldajalt tähelepanu ära. Tegelik korraldaja on muidugi ka omaksvõtjate hulgas, aga ainult üks paljudest.
Samuti võib ajakirjandusse sokutada tegelikult olemas olevate rühmituste nimel omaksvõtmisi, mida nad pole avaldanud. Näiteks Al Qaeda rünnaku tundub kuulutavat enda tehtuks ka ISIS ja vastupidi. Realismi huvides tuleks häkkida tegeliku rühmituse veebileht ja sotsiaalmeediakontod ja avaldada valeinfo nendel. Nii võib tekitada tülisid terroriorganisatsioonide vahel, kes kõik hakkavad süüdistama teisi oma “töötulemuste” varguses.
Tegelik rühmitus, kelle nimel võltsomaksvõtt ajakirjandusse lekitati, võib ju hiljem eitada, aga selle eituse mõju saab neutraliseerida, avaldades võltseitusi tegeliku korraldaja nimel. Siis on kõigi olemasolevate ja väljamõeldud terroriorganisatsioonide nimel meedias nii omaksvõtt kui selle eitus.
Oluline on valeteabe levik terrorirühmituse toetajate hulgas, mitte ainult rikaste riikide ajakirjanduses. Terroritõrjeasutused üritavad tavaliselt rühmitustesse agente sokutada, aga see on keeruline ja agendile ohtlik. Terroriste toetava piirkonna tavaliste inimeste hulgas kuulujutte levitada peaks olema lihtsam, kuigi vähem kasulik kui organisatsiooni sisseimbumine.
Sõjas ja luures on valeinfo levitamisel pikk ajalugu, nii et ei tohiks raske olla seda äraproovitud vahendit ka terrorismi vastu rakendada. Muidugi võtavad terroristid vastumeetmed tarvitusele, aga need pole sada protsenti efektiivsed ja nõuavad ressursse, mida muidu kasutataks rünnakuteks.
Tegelik rünnaku korraldaja saab vastutuse võtta esimesena ja sellega oma ehtsust tõestada, aga see peab toimuma hiljemalt rünnaku ajal, sest niipea kui ründeinfo jõuab matkijateni, avaldavad need võltsomaksvõtu. Kui rünnaku aega on raske täpselt määrata (millal jõuab tulistaja õige kohani ja hakkab tapma?), siis võib varane omaksvõtt juhtuda enne terroriakti ennast. See annab lühikese eelhoiatuse, mis võib rünnaku nurjata.
Pikka aega enne terroriakti selle väljakuulutamine (homme korraldame linnas X plahvatuse) raskendab läbiviimist. Ometi ei garanteeri see “au” langemist tegelikule korraldajale, sest võltsrühmituste jaoks võib kirjutada arvutiprogrammi, mis vastab igale terrorikuulutusele millisekundite jooksul omapoolse kuulutusega samas linnas samal ajal. Avalikkuse jaoks jääb rünnaku autor paljude omaksvõtjate hulgas ikka segaseks.
Sarnane signaalisegamine võib aidata politseil organiseeritud kuritegevusse imbunud agente kaitsta – tuleb iga jõuguliikme kohta lasta liikvele kuulujutt, et ta on politsei informaator. Sealhulgas ka oma agendi kohta, sest muidu ainus inimene, kelle kohta jutud ei liigu, oleks kahtlane.

Uudiste automaatkirjutus

Uudiste tekstid on aja ja sündmuste lõikes omavahel üsna sarnased. Need langevad teatud kategooriatesse, näiteks “sõjategevuses X ja Y vahel hukkus niipalju ühelt poolt, naapalju teiselt poolt” või “avaliku elu tegelane T mõistis hukka vägivalla X ja Y vahel” või “katastroofis (lennuõnnetus, laevahukk, üleujutus, maavärin) kohas K hukkus n inimest” või “selle kuu statistika näitab, et tööpuudus on x protsenti, inflatsioon y protsenti” või “valimised kohas K võitis partei P” või “A ja B alustasid/jätkasid/lõpetasid läbirääkimisi teemal T.”
Selliseid uudiseid võib kirjutada arvuti. Vaja vaid mingit andmebaasi, kuhu sisestatakse koht, aeg, tähtsad isikud, sündmuse liik, surnute ja vigastatute arv jne. Sisestamine nõuab pisut inimtööd, aga säästab kirjutamise ja tõlkimise aega, sest igasse väljaandesse ja keelde saab artikli automaatselt. Tuleb vaid asendada teatud sõnad ja numbrid vana uudise tekstis uutega.

Seltskonnaajakirjanduse äriidee

Seltskonnaajakirjandus kajastab kuulsuste eraelu, ja mida suurem skandaal või olulisem elusündmus (sünd, surm, abielu, lahutus) toimub, seda kasumlikum meediale. Seega on seltskonnaajakirjanikul motivatsioon pakkuda kuulsustele raha elusündmuste korraldamise ja neist ajakirjanikule esimesena teatamise eest (eksklusiivintervjuu). Sündi ja surma on raske teeselda, aga raha eest rasket haigust või tüli matkida või “räpaseid saladusi” leiutada ja avaldada pole keeruline. Adopteerida, abielluda või lahutada saab ebasiirastel põhjustel samuti.
Tavaline inimene kõhkleks raha eest fiktiivabiellu astumise või võltslahutuse puhul, aga kuulsused on tihti näitlejad ja kui juba korduvalt raha eest riided seljast heitnud, siis ehk ei häbene muudki. Kui neile seda skandaali või elusündmuse kunstliku tekitamise plaani õigesti müüa, näiteks tõsieluseebiooperi nime all, ja piisavalt raha pakkuda, siis peaksid nad nõustuma.
Teave kajastatava skandaali ebatõesuse kohta saab meediatarbijatele lekkida ainult ajakirjanikult või kuulsuselt endalt. Kui neil on plaan palju selliseid sündmusi korraldada ja neid meedias kajastada, siis püüavad nad võltsimist vaka all hoida, et tulevast tulu mitte kaotada. Ainult ühe skandaali puhul tekib motivatsioon lekitada, et tekitada veel teine skandaal (sündmuse võltsimise üle) ja sellelt omakorda teenida.

Ajakirjanduse tundeline liialdamine

Eriti USA ajakirjanduses, aga ka muudes riikides puhutakse uudiste tähtsus naeruväärselt suureks. Iga tormi nimetatakse orkaaniks ja lumesadu lumetormiks, mille tõttu ennustatakse katastroofi. Spekuleeritakse pikalt-laialt, mis kõik võib juhtuda. Igasuguste läbirääkimiste puhul viidatakse tohututele tagajärgedele, kuigi tegu on tihti kitsa bürokraatiaküsimusega, mis kedagi eriti ei puuduta. Ka väidetakse sama asja puhul korduvalt viimasele võimalusele, lõpptähtajale jne. Kui eelmisel nädalal väidetud viimase võimaluse tähtajaks läbirääkimised ei lõppenud, räägitakse sel nädalal piinlikkust tundmata jälle viimasest võimalusest. Ja nii mitu korda järjest. Eks ajakirjanduse sihtrühmal on lühike mälu, või nii toimetajad arvavad.
Liialdamise põhjus on lihtne – tänapäeva ajakirjandus ei püüa avalikkust teavitada, vaid end meelelahutuse kaudu müüa. Müüvad tunded, suured ja tähtsad sündmused, ohud ja negatiivsed uudised. Liialdamine kahjustab ühiskonda, kui inimesed seda usuvad ja seega oma otsustes ebatäpsele teabele tuginevad. Näiteks PhD koomiksis mõnitatud teadusuudiste tsükkel (http://www.phdcomics.com/comics/archive.php?comicid=1174) vähendab usaldust teaduse vastu. Toitumissoovitused meedias hüppavad seinast seina, olenevalt viimati kajastatud uuringu tulemustest. Neutraalne enamvähem kogu valdkonna teadust arvesse võttev toitumissoovitus on vana tuntud toidupüramiid (mitte suvaline, vaid mõne kvalifitseeritud rahvatervise organisatsiooni koostatud). Vana ja tuntud asja kajastus aga ei müü, nii et on vaja kirjutada uutest imedieetidest, isegi kui inimesed selle tagajärjel enda tervist kahjustama hakkavad.
Uudne ja huvitav on meedia jaoks igasugune eelnevale teadusele vastukäiv uurimus, ükskõik kui halvasti tehtud. Eelnevat kinnitav uurimus ei ületa uudistekünnist, isegi kui oma suuruse ja kvaliteedi tõttu annab palju täpsema pildi kui kogu varasem antud valdkonna kirjandus. Kui eelnevale vastukäiv uurimus ruttu ümber lükatakse, siis seda parem – saab ümberlükkavast uurimusest omakorda uudise kui eelmisele vastuvaidlevast. Ja seinast seina põrkamine jätkub.

Ajakirjandus kajastab peamiselt väiteid, mitte tegusid

Kui avada suvaline uudisteportaal, on palju uudiseid stiilis “tuntud tegelane X tegi avalduse Y,” näiteks paavst kutsus sõdivaid pooli üles rahule, parempoolne poliitik avaldas toetust ettevõtluse arendamisele, vasakpoolne poliitik kiitis miinimumpalga tõstmist, välisminister rõhutas heanaaberlike suhete olulisust. Peaaegu kõik sellised uudised on oodatava sisuga – kellelegi ei tule üllatusena, et paavst kutsub rahule või välisminister headele suhetele. Kuna sisu on üldteada, võiks kõik sellised uudised ära jätta ja avalikkus oleks sama informeeritud kui praegu. Edastada võiks ainult üllatavaid avaldusi, näiteks kui parempoolne poliitik toetab kõrgemaid makse või vasakpoolne madalamaid.
Tegude kajastamine avalduste asemel on ajakirjandusele kulukas – tuleb saata korrespondent vastavasse piirkonda, mis võib olla kauge ja ohtlik. Tuleb kõigepealt välja uurida, kus olulised teod toimuvad (avalduste tegemise koha teatab kuulsuse pressiteenistus pikalt ette ja teeb ajakirjanike jaoks mugavaks). Lihtne on edastada avalikkusele pressiteateid, keerulisem kajastada sündmusi ja (võibolla varjatud) tegusid.
Kuna tegusid teatud määral ajakirjanduses edastatakse, peab nende kajastamisest olema rohkem kasu kui avaldustest. Ilmselt tahavad meediatarbijad tegudest rohkem teada kui väidetest. Avalduste kajastamine on täiteaine, millega huvitavamate uudiste puudumistel nõutav lehekülgede või uudisteminutite arv kokku saadakse.
Oleks ühiskondlikult kasulik kui programmeeritaks uudistefilter, mis (mitteüllatavate) avalduste kajastused uudisteveebilehtedelt eemaldaks. See hoiaks kokku aega, mis kulub täiteaine seast tegelike uudiste leidmiseks. Arvutitel on veel raskusi teksti sisu mõistmisega, nii et päris automaatne see uudistefilter olla ei saa. Võib kasutajatel lasta hääletada uudise olulisuse kohta (see on osaliselt juba kasutuses, kuna uudise all näidatakse kommentaaride ja sotsiaalmeedia edastuste arvu). Automaatselt võib võrrelda uudise sisu pressiteadetega kuulsuste veebilehtedel, kasutades näiteks plagiaadituvastustarkvara. Kui kattuvus suur, eemaldada uudis.

Eesti ajakirjanduse naljakas kopeerimine

Eesti ajalehtede võrguversioonid tõlgivad tihti uudiseid ingliskeelsetest allikatest, nagu näha tekstide konarlikust ingliskeelelaadsest stiilist. Arusaadavalt pole Eesti meedial raha igale poole oma reportereid saata ja tuleb teiste riikide ajakirjandusega koostööd teha. Uudiste tõlkimine on vältimatu, kvaliteet on nagu ta on. Naljakas on aga Eestisse mittepuutuvate ja eestimaalastele ilmselt vähe huvi pakkuvate uudiste edastamine (võibolla pole ajalehetoimetuses keegi edastavate tekstide sisu uurinud). Sellesse kategooriasse kuuluvad näiteks USA ilmateated ja sisepoliitika. USA elanikule pakub ehk tormihoiatus USA idarannikul huvi, aga pole vist palju eestlasi, kes just sel päeval USAsse reisivad. Ja kui reisivad, siis ilmselt vaatavad enne sihtkohaspetsiifilistelt veebilehtedelt ilma ja muud olulist. Igal juhul ei vajata USA ilmateadet Eesti meedias. Teiste riikide sisepoliitika võib mõjutada nende välispoliitikat ja nii kaudselt Eestit, aga on olulisemaid ja otsesemaid mõjusid, mida kajastada. Eestile lähemate riikide sisepoliitikat ei tutvusta Eesti ajakirjandus üldse nii palju kui USA oma. Muidugi on USA suurem ja maailmas olulisem, aga mitte nii palju kui sellega seonduvate uudiste osakaalust arvata. USA uudiste suure hulga põhjuseks on nende lihtne kättesaadavus ja inglise-eesti tõlke odavus võrreldes teiste keeltega.