Sildiarhiiv: ajakirjandus

Kuluka ja abstraktse õigustamine kaudse kasuga

Kulukaid sõjanduse või abstraktse teaduse valdkondi ja asutusi õigustatakse väitega, et nendest on välja kasvanud kasulikke leiutisi, näiteks DARPAst internet, kosmoseprogrammist GPS. Postimehe arvamusartiklites väidetakse, et fundamentaalteaduse õppimine on kasulik, kuna selle lõpetajad leiavad pärast töö teistes valdkondades, näiteks filosoof konsultatsioonifirmas, füüsik insenerinduses, keeleteadlane programmeerimises. Sel juhul oleks ju parem kohe konsultatsiooni, insenerindust või programmeerimist õppida. Samuti oleks efektiivsem sõjanduse ja puhta teaduse asemel otse kasulikke leiutisi arendada.

Argument, et kaudselt aitas mingi kulukas tegevus kaasa millegi kasuliku tekkele, kehtib ju ka Teise maailmasõja kohta (reaktiivlennuk, rakettmootor, tuumaenergeetika, krüptograafia, defitsiitsete materjalide asenduskaubad). Ega maailmasõda selle pärast hea ei olnud.

Iga eesmärgi puhul tuleks leida parim viis selle saavutamiseks, mitte jääda suvaliste tegevuste juurde, mis võibolla natuke eesmärgile kaasa aitavad. Peaks vältima poliitiku süllogismi: „Me peame midagi tegema. See on midagi. Seega me peame seda tegema.” Üldiselt tuleks otsustamiseks võrrelda tulusid ja kulusid, sealhulgas alternatiivkulu. Näiteks mida ühiskond nende sõjaliste ja abstraktse teaduse kulude muudesse valdkondadesse suunamisel saavutada suudaks.

Sõda muidugi motiveerib inimesi, ilmselt tugevamini kui miski muu. Kui tehnoloogilised läbimurded sõltuvad motivatsioonist ja pingutusest rohkem kui ressurssidest ja haritud inimeste arvust, siis võib sõda isegi inimkonda edasi aidata, hoolimata sellest, et hävitab arvukalt inimesi ja palju ressursse. Tundub vähetõenäoline. Pigem jäid kõigi mittesõjaliste valdkondade läbimurded sõdade ajal tegemata või lükkusid edasi, kuna sisendid suunati üksikutele sõjalistele projektidele. Mittesõjalisi valdkondi on oluliselt rohkem kui sõjalisi, nii et kokkuvõttes tehnoloogia areng aeglustus.

Ebavajalikke organisatsioone ja töökohti õigustatakse samuti nende kaudse kasuga, näiteks 2021 vaieldi riigieelarve kärpimisele vastu väidetega, et sõjaväeorkester tõstvat motivatsiooni ja isamaalisust, kaplanid pakkuvat vaimse tervise tuge. Kas poleks siiski parem neid teenuseid otse pakkuda (muusika kõlaritest orkestri asemel, psühholoog kaplani asemel)? Samade miljonite eest saaks nii ehk rohkem motivatsiooni ja vaimset tervist.

„Tõsine puudus” ja „suur vajadus” arvamusartiklites

Aastakümneid on räägitud, et doktorikraadiga inimesi, arste, õdesid, õpetajaid, päästjaid, insenere, kutseõppureid jne on riigis väga vaja ja neist on tõsine puudus. Aastakümneid on riik üsna hästi hakkama saanud ja seda paljude mõõdikute järgi nagu inimareng, turvalisus, haridus, ettevõtluskeskkond, sõnavabadus. Kui see on tõsise puuduse tulemus, siis sellist tõsist puudust sooviksin ka edaspidi. Minu ennustus on, et ka tulevastel aastakümnetel räägitakse samamoodi paljudes valdkondades valitsevast puudusest ja saadakse samamoodi hästi hakkama, seega pole põhjust puudusejutule tähelepanu pöörata. See on lihtsalt mõjutustegevus, millega iga valdkonna esindajad soovivad endale riigilt suuremat subsiidiumi – kas otsest palka või tellimusi või kaudsemalt palju töötajakandidaate, kellele võib nende rohkuse tõttu vähe maksta. Ajakirjandus on lobitöötajate võistlusareen, kus kõik püüavad maksumaksja raha enda poole sikutada ja kus tõde ei puutu asjasse.

Tõsisele puudusega” sarnased sisutühjad fraasid on riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide „sügav mure” sõdade, repressioonide, nälja ja muude probleemide üle, mis „pole aktsepteeritavad”. Avaliku elu tegelased „kutsuvad üles” rahule, „tõstatavad teema” või „algatavad diskussiooni” kui mure lahendamiseks pingutada ei kavatse. Sisepoliitikas saadetakse ebameeldiv küsimus komiteedesse, algatatakse mõjuhindamine või uuring, et teema päevakorrast maha saada.

Subtiitrite abil lugemisoskuse parandamine

Eesti laste lugemisoskuse parandamiseks on lihtne viis: lisada eestikeelsetele telesaadetele eestikeelsed subtiitrid. Samakeelsete subtiitrite (same-language/within-language/intralingual/unilingual subtitles) mõju on pikalt uuritud, põhiliselt ingliskeelsete subtiitrite puhul Indias ja leitud positiivne olevat. Inglismaal on lausa mittetulundusühing, mis samakeelseid subtiitreid propageerib. Ka võõrkeeleoskus paraneb kui selles võõrkeeles filmid on omakeelsete subtiitritega, mitte peale loetud omakeelse kõnega.

Turundajad saavad subtiitreid ja kõnet korraga kasutades ka telereklaami mõjusamaks muuta, mis võib olla hea või halb, olenevalt vaatepunktist ja reklaami eesmärgist.

Eesti Rahvusringhääling peaks oma esimesest eesmärgist lähtuvalt kohe võimalikult paljudele telesaadetele eestikeelsed subtiitrid lisama, eriti just eestikeelsetele saadetele. Postimees, mille lipukiri on „Seisame eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade” peaks sama tegema oma telekanali Kanal 2 saadetega.

Subtiitreid saab tänapäeval automaatselt arvutiga luua nagu Youtube ja USA telekanalid näitavad. Teatud kirjavead ikka tekivad, eriti pärisnimede ja võõrkeelsete sõnadega. Eesti keel on foneetilisem kui inglise, mis lihtsustab eestikeelset kõnetuvastust ja kõnest tekstiks tõlkimist. Inglise keeles on muidugi suuremad andmebaasid automaattõlke tehisintellekti treenimiseks ja suurem turg, mis motiveerib ettevõtteid tõlget arendama.

Subtiitrikirjutamise võib ka rahvale laiali jagada (crowdsourcing) – iga vabatahtlik trükib enda vaadatavale telesaatele subtiitrid. Töö dubleerimise vältimiseks peab telekanal subtiitritega saadete üle arvet pidama ja vabatahtlikud erinevate saadete kallale suunama. Piisab avalikust arvutustabelist, kus juba subtitreeritud saated kirjas ja vabatahtlikud saavad enda nime subtiitrit vajava saate kõrvale lisada. Lapsevanematel peaks olema kõige suurem motivatsioon subtiitreid luua, et enda ja teiste laste lugemisoskust arendada.

Teksti ja kõne automaatse teisendamise treeningandmed

Masinõppeks on vaja suurt andmehulka. Vähese kõnelejate arvuga keele puhul on kallis palgata inimesi arvutile tekste ette lugema, et arvuti õpiks teksti kõneks teisendama. Samuti on kallis kõne kirjapanijaid palgata, et arvuti õpiks kõnet tekstiks tõlkima. Peaks leidma juba nii kõnes kui kirjas olemas olevaid tekste, mida masinõppele sööta. Üks näide on raadiointervjuud, mis ka ajalehes avaldatakse (Kuku Raadio saade Restart Postimehe majanduslehekülgedel, Toomas Sildami intervjuud). Probleemiks on suulise intervjuu toimetamine enne kirjalikku avaldamist, mis tähendab, et kõne ja tekst ei ole üksüheses vastavuses. Natuke kasu sellest siiski arvutile on, sest osad laused korduvad kõnes ja kirjas. Kõnenäidiseid ilma kirjaliku vasteta saab audiovisuaalsest ajakirjandusest hulganisti, samuti kirjalikku teksti helilise vasteta trükiajakirjandusest.

Kui koolides on tehtud etteütlusi arvutisse trükituna ja nende suuline salvestis on ka saadaval, siis saab neid arvuti treenimiseks kasutada.

Näidendite ja filmide tekstid ja helisalvestised on samuti vastavuses kõne ja kiri. Samuti laulusõnad ja laulud, aga laulu hääldus ja rütm on tavakõnest erinev, nii et see ei pruugi arvutit aidata muus kui laulude tõlkimisel heli ja kirja vahel.

Audioraamatud, mille puhul ettelugemine vastab kirjapandule, on head pikad sama häälega loetud tekstid arvuti treenimiseks.

Maailma suuremate keelte edukamad masintõlkefirmad on ilmselt leidnud palju teisi treeningandmete hulki, mida oma programmide arendamiseks kasutada.

Ajakirjanduse motiveerimine teavet pakkuma

Kui tarbija ei maksa ajakirjanduse eest, siis on ta ise toode – tema oodatav rahakulutamine reklaami mõjul toob tulu reklaamijatele, kes sellest tulust maksavad ajakirjandusele reklaamipinna eest. Sel juhul pole ajakirjandusel erilist põhjust tarbijat olulistest teemadest teavitada ega tagada talle räägitava jutu tõesust.

Mitte igasugune ajakirjanduse eest maksmine ei motiveeri ajakirjanikke esitama tõde, kogu tõde ja ainult tõde. Kui maksta tuleb iga artikli lugemise eest, siis püüab ajakirjandus tekitada lugemiskiusatust nagu toidutootja ülesöömistungi. Selleks tehakse pealkirjad lugema kutsuvaks klikisöödaks nagu toidupakend õgimiskiusatust põhjustavaks. Sisu tõesus või tervislikkus pole eriti oluline, sest tarbimise tagajärgede saabudes on raha ammu makstud. Sarnane on USA probleem tervishoiusüsteemi ülekulu ja kesiste ravitulemustega, sest protseduuripõhine maksmine motiveerib tegema ebavajalikke protseduure ja muudab ennetustöö kahjumlikuks. Kõige kasumlikum protseduur on selline, mis tekitab kõige kallima järgnevate protseduuride vajaduse. Protseduuride läbimüügi suurendamiseks võidakse hirmutada potentsiaalseid patsiente terviseohtudega, mida tasuline abi väidetakse ära hoidvat. Samal viisil reklaamitakse ka Eestis suuresti ebavajalikke vereanalüüsiteenuseid ja toidulisandeid.

Täiuslikku motivatsiooniskeemi ajakirjandusele, toidutootjatele või tervishoiuasutustele on matemaatiliselt võimatu koostada mitmel põhjusel: Myerson-Satterthwaite teoreem, dünaamiline negatiivne valim, moraalirisk ja riskikartlikkus koos, kusjuures iga paar neist probleemidest on piisav, et Pareto-efektiivsust poleks võimalik saavutada. Siiski on mõned motivatsiooniskeemid paremad kui teised, sest loovad müüjale rohkem ühishuvi ostjaga, et tema teadmisi või tervist tagada. Näiteks pikaajaline koostöö võimaldab korratava mängu karistusi kohaldada. Karistus lepingupartneri praeguse ärakasutamise eest lühiajalise kasu nimel on tulevase tulu kaotamine, sest püsikliendid peletatakse. Kui maksta tervishoiutöötajatele või toidutootjatele inimese tervena elatud aastate eest, siis on neil huvi ennetuseks, vajalike protseduuride tegemiseks ja ebavajalike ära jätmiseks nagu ka tervisliku toidu sobivas koguses pakkumiseks. Pole muidugi garantiid, et klient pakkujat ei vaheta või mujal ebatervislikku toitu ei söö ja siis algsele koostööpartnerile vähem ei maksa. See ostjapoolne moraalirisk välistab Pareto-efektiivsuse, aga kui see risk on piisavalt väike, võib tulemus efektiivsele lähedal olla.

Ajakirjandust motiveeriks piisavas koguses tõest teavet pakkuma samuti pikaajaline koostöö kui lugejad kontrolliksid tagantjärgi esitatud väidete tõesust ja olulise info olemasolu ning otsustaksid tulemuse põhjal tellimuse jätkamise üle. Ainult tõesuse tuvastamine motiveerib esitama võimalikult vähe väiteid, et kusagilt ei saaks kinni hakata, analoogselt poliitikute ebamääraste lubadustega. Ainult olulise info olemasolu kontroll tähendaks kõigi vastandlike väidete valimatut eetrisse paiskamist, et mõni neist ikka täppi läheks. Nende vastandlike motiivide tasakaalustamiseks peakski kontrollima nii seda, kas esitatakse ainult tõde kui ka seda, kas kogu tõde. Pikaajaline leping eemaldaks ka vajaduse sisutühja juttu genereerida, et leheruumi või eetriaega täita, piisaks pikaajalise keskmise teabehulga kokkulepitud tasemel hoidmisest.

Väärtust loob nii sisu kui vorm, näiteks ajakirjanduse puhul nii tõene täielik teave kui ka lihtsasti arusaadav esitus. Toidu puhul vastavalt tervislik täisväärtuslik toit mugavas pakendis. Tervishoiuteenuse puhul vajalikud protseduurid ja ravimid mugaval ajal, kohas ja viisil.

Sisu ja vormi vahel võib olla konflikt. Mugav kiiresti söödav toit on tihti põhjalikult töödeldud (peenestatud, kuumutatud) ja selle kiire seedimine tõstab järsult veresuhkrut. Pingutuseta mõistetav jutt ajakirjanduses võib ülelihtsustamise kaudu teavet moonutada või keerulised seletused ära jätta. Ajakirjanike ajakulu teksti vormi lihvimiseks ja ilusaks kujunduseks tuleb sisu otsimise ja kontrollimise arvelt. Tervishoiuteenuse mugavamaks tegemine nõuab ressursse, mille peab kusagilt võtma, näiteks tervishoiutöötajatele meeldiva suhtlemise õpetamine võtab aega, mida võiks kulutada sisulise ravioskuse täiendamiseks. Mugavas asukohas on tervishoiuasutusel kõrgem üür, selle võrra vähem raha varustuse ja palkamise jaoks. Samuti saaks ilusa sisustuse asemel osta ravimeid ja masinaid.

Ka pikaajalises koostöös maksab ostja selle põhjal, kas ta arvab, et talle on varem head toodet või teenust pakutud, mitte tegeliku kvaliteedi eest. Üks lahendus oleks kihlvedu müüjaga tema kauba mingi objektiivselt mõõdetava omaduse või teenuse tuvastatava tulemuse peale. Selline kihlvedu on tuntud ka kui garantii. Näiteks pakuvad silma laserlõikajad tasuta korduslõikust kui algse operatsiooniga saadud nägemisteravus osutub mõõtes piisavalt viletsaks. Väidetavalt tervisliku toidu garantii oleks kihlvedu tulevase kehamassiindeksi, kolesterooli- ja veresuhkrunäitajate peale, aga tarbija moraalirisk ja negatiivne valim teeb sellise kihlveo (sisuliselt tervisekindlustuse) tootjale ohtlikuks.

Ajakirjandusega saaks kihla vedada nende väidete tõesuse ja täielikkuse üle kui neid väiteid hiljem kuidagi objektiivselt kontrollida saab. Kihlveoturud (betting market) pakuvad mitmesuguste sündmuste üle kihla vedamise võimalust, sealhulgas ka mõnede arvamusliidrite ennustuste (valimistulemused, majanduskasv, katastroofid) täppimineku üle. Aktsiaturul kauplemine on samuti selline kihlvedu üldiste majandusnäitajate ja konkreetsete ettevõtete tulemuste üle. Kui ajakirjanik või arvamusliider ise usub oma juttu, siis peaks ta ka sellele vastavalt kauplema.

Arvulise väljenduse poolt

Polariseerumise, manipulatsiooni ja isiklike tülide vähendamiseks, teaduse laialdasemaks kasutamiseks ja täpsemaks teavitamiseks tuleks kasutada arvulisi väljendeid. Selle asemel, et öelda „tihti juhtub x”, mainida kui mitu korda päevas (kuus, aastas) x juhtub. Selmet hirmutada „väga halbade tagajärgedega”, tuleks selgitada kui mitu inimest ennustatavalt sureb või haigestub või kui suur on varaline kahju eurodes. „Ülikiire internetilubaduse asemel peaks ütlema, kui mitu megabitti sekundis kui suure protsendi ajast ja milline on trahv lubajale kui ta lubatud kiirust lubatud osa ajast ei paku.

Ebamääraseid väljendeid kasutavad poliitikud ja muud manipulaatorid selleks, et hiljem oleks neil võimalik lubadustest välja vingerdada neid teisiti tõlgendades. Samuti ajavad ümmargust juttu ekspertideks tituleeritud arvajad ajakirjanduses, et nende ennustustäpsust tagantjärgi kontrollida ei saaks. Mida teavad nad enda ennustusoskuse ja lubadusepidamise kohta, et kardavad selle mõõtmist? Arvulised väljendid oleksid selged, täpsed, lühidad ja hiljem tegelikkusega võrreldavad.

Suhteterapeudid soovitavad samuti rääkida konkreetsest käitumisest, mitte süüdistada käituja üldisi omadusi. Keskendu probleemile, mitte inimesele. Arvuline väljendusviis aitab üldsõnalist lahmimist vältida ja tundepuhanguid vähendada. Öeldes mitte „sa teed kogu aeg nii” või „sa alati” või „sa pole kunagi”, vaid kui mitu korda päevas kui mitme päeva jooksul ebameeldiv käitumine toimus, täpsustab probleemi ulatust ja on tõsiseltvõetavam. Kui inimene on juba mitme päeva jooksul arvet pidanud, siis järelikult mõjutab käitumine teda oluliselt ja tal on olnud aega selle üle rahulikult järele mõelda.

Vastandumise tekitajad esitavad radikaalseid väiteid nagu „kindlasti hävitab kultuuri” ja „alati tekitab kuritegevust”. Nad kas ise ei usu neid sõnu või peavad tõepoolest rumalad olema. Selle paljastamiseks sobib arvuliste andmete ja tõenäosushinnangute nõudmine. Kui suure summa peale ja kui ebavõrdset kihlvedu oled nõus sõlmima, et kuritegude arv järgmisel aastal on suurem kui n? Millised kultuuri mõõdikud ja kui palju sinu arvates vähenevad ja kui palju peale kihla veame? Rumal vastanduja veab kihla ja kaotab raha. Kui kihlvedu on avalik, võib tulemuse üldsusele teadaandmine ka vähendada radikaalsete väidete uskumist. Kaval valetaja keeldub kihlveost, leides mingi vabanduse. Ka keeldumise avalikustamine aitab kõigutada usku lõhestajate väidetesse.

Manipulatsioonis ja lobitöös on kindla kõneviisiga ebamäärased ja tundelised väited tavalised: „ilma riigi abita ei suuda ellu jääda”, „väga perspektiivikas majandusharu, vaja vaid riigi tuge”, „ei suuda toetuseta toitu lauale panna”, „tahavad kägistada tervet tegevusala”. Nõudes andmeid, kui mitu inimest on aastas surnud selle toetuse, subsiidiumi, laenu mittesaamise otsesel tagajärjel, paljastame väitja valelikkuse. Pakkudes kihlvedu, et ulatuslikum reguleerimine, toetuse kaotamine või muu antud majandusharule ebasoodne otsus ei vii kõigi selle valdkonna ettevõtete sulgumiseni, teenime kas raha või avalikustame, et lobistaja ise ei usu oma äärmuslikku juttu.

Üldsõnalist hämamist tuleks eirata – see pole informatiivne. Nõudke arvulisi väiteid!

Parasiitsõnade eemaldamine kõnetuvastustehnoloogiaga

Eesti raadiojaamadest on mulle ebameeldivalt kõrva jäänud diktorite parasiitsõnad (ää, ee, mm, nigu) ja vead teksti mahalugemisel. Ka ingliskeelsetes riikides olen kuulnud mõnda kõnepidajat, kellel rääkimisoskus vilets. Arvuti teksti kõneks muundamise programm (text to speech, TTS) loeks ette vigadeta ja ilmekamalt.

Parasiitsõnad saab kõnetuvastustehnoloogiaga eemaldada kui inimene ise ei viitsi ettelugemist või kõnepidamist harjutada. Tuleb suuline tekst arvutiga kirjalikuks muundada (speech to text), osa sõnu eemaldada, siis lasta arvutil saadud tekst taas kõneks muundada ja ette lugeda. Igasugust elektrooniliselt edastatud suulist teksti on tehnoloogiliselt võimalik niimoodi parandada kui salvestamise ja edastamise vaheline viitaeg on pikem kõige pikemast eemaldatavast parasiitsõnast. Enamasti saab isegi jätta mulje reaalajas edastamisest, sest paarisekundilist viitaega kuulajad tõenäoliselt tähele ei pane, eriti kui kõnekiirust reaalajas kohandada, et vaikusehetki täita.

Madalama tehnoloogiatasemega lahendus on keelekorrektor, kes salvestisest parasiitsõnad enne edastamist kustutab. Ka seda saab tänapäeval teha arvutis, kus korrektor kuulab reaalajas kõnet ja märgib parasiitsõna kuuldes viimase sekundi (või muu vahemiku vastavalt sõna kestusele) kustutamiseks. Abiks on heli visualiseerija, näiteks seismogrammi sarnane sakiline joon, mis aitab just kuuldud tekstis sõna piire märkida.

Ilmselt on arvuti abil kõne parandamine odavam kui korrektori palkamine. Kõige odavam on muidugi vilets tekst otse-eetrisse lasta nagu praegu – ju siis enamikku raadiokuulajaid parasiitsõnad piisavalt ei häiri, et jaama vahetada.

Idufirmade osas mida mõõdad, seda toodad

Kui tasustatakse idufirmade arvu nagu Utah Ülikoolis mõne aasta eest, siis luuakse selle valesti suunatud motivatsiooni tõttu palju tegeliku majandustegevuseta idufirmasid, nagu Nature Biotechnology kirjutab (Godfrey, Allen, Benson 2020 USA andmetel). Loodetavasti Eestis sellist Potjomkini küla probleemi pole ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Startup Estonia jm sarnased organisatsioonid mõõdavad ikka idufirmade majanduslikku edu, mitte arvu. Numbrilised mõõdud ajakirjanduses näivad igatahes mõistlikult valitud ja näitavad head tulemust: Eesti iduettevõtete käive ja maksumaksmine suurenesid 2019 rohkem kui majandus üldiselt. Palkamine kasvas samuti, sealhulgas välismaalt.

Tähelepanu hajutamine terroristidelt

Enamiku terrorirünnakute eest võtab mingi terrorirühmitus vastutuse, kuigi reaalne kahju ei sõltu ju korraldaja nime teadmisest. Järelikult tahavad terroristid avalikkuse tähelepanu hoolimata politsei ja sõjaväe tähelepanust, mis sellega kaasneb. Kasu omaksvõtmisest peab üsna suur olema, et suurenenud surmaohtu kompenseerida. Esimene kasu on ilmselt järgijate, toetajate ja rahastajate motiveerimine (paljud organisatsioonid ühiskonnas kiitlevad oma saavutustega, et efektiivsust näidata). Teine kasu on rünnatud riigi valitsuse survestamine oma nõudmistele järele andma (kui pole teada, kes korraldas, ei saa ju kellelegi järeleandmisi teha).
Kui terroristid tahavad tähelepanu, peaks ignoreerimine neid kahjustama. Kahjuks reageerib enamik inimesi terrorisurmadele palju tugevamini kui näiteks samale arvule liiklus- või kopsuvähisurmadele. Tundub ebaratsionaalne, surm on ju surm. Igatahes ei suuda avalikkus terrorismile ratsionaalselt vastata. Asutused, mille töö on terrorismiga võitlemine, saavad ehk siinkohal aidata. Ma ei mõtle tsensuuri, mis kahjustab ühiskonna vabadust ja millest enamasti midagi läbi lekib. Võib hoopis välja mõelda palju erinevaid võltsterroriorganisatsioone, teha neile veebilehed ja sotsiaalmeediakontod. Iga kord, kui toimub terrorirünnak, nõuavad need virtuaalsed rühmitused rünnaku “au” endale, võttes tegelikult korraldajalt tähelepanu ära. Tegelik korraldaja on muidugi ka omaksvõtjate hulgas, aga ainult üks paljudest.
Samuti võib ajakirjandusse sokutada tegelikult olemas olevate rühmituste nimel omaksvõtmisi, mida nad pole avaldanud. Näiteks Al Qaeda rünnaku tundub kuulutavat enda tehtuks ka ISIS ja vastupidi. Realismi huvides tuleks häkkida tegeliku rühmituse veebileht ja sotsiaalmeediakontod ja avaldada valeinfo nendel. Nii võib tekitada tülisid terroriorganisatsioonide vahel, kes kõik hakkavad süüdistama teisi oma “töötulemuste” varguses.
Tegelik rühmitus, kelle nimel võltsomaksvõtt ajakirjandusse lekitati, võib ju hiljem eitada, aga selle eituse mõju saab neutraliseerida, avaldades võltseitusi tegeliku korraldaja nimel. Siis on kõigi olemasolevate ja väljamõeldud terroriorganisatsioonide nimel meedias nii omaksvõtt kui selle eitus.
Oluline on valeteabe levik terrorirühmituse toetajate hulgas, mitte ainult rikaste riikide ajakirjanduses. Terroritõrjeasutused üritavad tavaliselt rühmitustesse agente sokutada, aga see on keeruline ja agendile ohtlik. Terroriste toetava piirkonna tavaliste inimeste hulgas kuulujutte levitada peaks olema lihtsam, kuigi vähem kasulik kui organisatsiooni sisseimbumine.
Sõjas ja luures on valeinfo levitamisel pikk ajalugu, nii et ei tohiks raske olla seda äraproovitud vahendit ka terrorismi vastu rakendada. Muidugi võtavad terroristid vastumeetmed tarvitusele, aga need pole sada protsenti efektiivsed ja nõuavad ressursse, mida muidu kasutataks rünnakuteks.
Tegelik rünnaku korraldaja saab vastutuse võtta esimesena ja sellega oma ehtsust tõestada, aga see peab toimuma hiljemalt rünnaku ajal, sest niipea kui ründeinfo jõuab matkijateni, avaldavad need võltsomaksvõtu. Kui rünnaku aega on raske täpselt määrata (millal jõuab tulistaja õige kohani ja hakkab tapma?), siis võib varane omaksvõtt juhtuda enne terroriakti ennast. See annab lühikese eelhoiatuse, mis võib rünnaku nurjata.
Pikka aega enne terroriakti selle väljakuulutamine (homme korraldame linnas X plahvatuse) raskendab läbiviimist. Ometi ei garanteeri see “au” langemist tegelikule korraldajale, sest võltsrühmituste jaoks võib kirjutada arvutiprogrammi, mis vastab igale terrorikuulutusele millisekundite jooksul omapoolse kuulutusega samas linnas samal ajal. Avalikkuse jaoks jääb rünnaku autor paljude omaksvõtjate hulgas ikka segaseks.
Sarnane signaalisegamine võib aidata politseil organiseeritud kuritegevusse imbunud agente kaitsta – tuleb iga jõuguliikme kohta lasta liikvele kuulujutt, et ta on politsei informaator. Sealhulgas ka oma agendi kohta, sest muidu ainus inimene, kelle kohta jutud ei liigu, oleks kahtlane.

Uudiste automaatkirjutus

Uudiste tekstid on aja ja sündmuste lõikes omavahel üsna sarnased. Need langevad teatud kategooriatesse, näiteks “sõjategevuses X ja Y vahel hukkus niipalju ühelt poolt, naapalju teiselt poolt” või “avaliku elu tegelane T mõistis hukka vägivalla X ja Y vahel” või “katastroofis (lennuõnnetus, laevahukk, üleujutus, maavärin) kohas K hukkus n inimest” või “selle kuu statistika näitab, et tööpuudus on x protsenti, inflatsioon y protsenti” või “valimised kohas K võitis partei P” või “A ja B alustasid/jätkasid/lõpetasid läbirääkimisi teemal T.”
Selliseid uudiseid võib kirjutada arvuti. Vaja vaid mingit andmebaasi, kuhu sisestatakse koht, aeg, tähtsad isikud, sündmuse liik, surnute ja vigastatute arv jne. Sisestamine nõuab pisut inimtööd, aga säästab kirjutamise ja tõlkimise aega, sest igasse väljaandesse ja keelde saab artikli automaatselt. Tuleb vaid asendada teatud sõnad ja numbrid vana uudise tekstis uutega.