Sildiarhiiv: keeleõpe

Subtiitrite abil lugemisoskuse parandamine

Lisa kommentaar

Eesti laste lugemisoskuse parandamiseks on lihtne viis: lisada eestikeelsetele telesaadetele eestikeelsed subtiitrid. Samakeelsete subtiitrite (same-language/within-language/intralingual/unilingual subtitles) mõju on pikalt uuritud, põhiliselt ingliskeelsete subtiitrite puhul Indias ja leitud positiivne olevat. Inglismaal on lausa mittetulundusühing, mis samakeelseid subtiitreid propageerib. Ka võõrkeeleoskus paraneb kui selles võõrkeeles filmid on omakeelsete subtiitritega, mitte peale loetud omakeelse kõnega.

Turundajad saavad subtiitreid ja kõnet korraga kasutades ka telereklaami mõjusamaks muuta, mis võib olla hea või halb, olenevalt vaatepunktist ja reklaami eesmärgist.

Eesti Rahvusringhääling peaks oma esimesest eesmärgist lähtuvalt kohe võimalikult paljudele telesaadetele eestikeelsed subtiitrid lisama, eriti just eestikeelsetele saadetele. Postimees, mille lipukiri on „Seisame eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade” peaks sama tegema oma telekanali Kanal 2 saadetega.

Subtiitreid saab tänapäeval automaatselt arvutiga luua nagu Youtube ja USA telekanalid näitavad. Teatud kirjavead ikka tekivad, eriti pärisnimede ja võõrkeelsete sõnadega. Eesti keel on foneetilisem kui inglise, mis lihtsustab eestikeelset kõnetuvastust ja kõnest tekstiks tõlkimist. Inglise keeles on muidugi suuremad andmebaasid automaattõlke tehisintellekti treenimiseks ja suurem turg, mis motiveerib ettevõtteid tõlget arendama.

Subtiitrikirjutamise võib ka rahvale laiali jagada (crowdsourcing) – iga vabatahtlik trükib enda vaadatavale telesaatele subtiitrid. Töö dubleerimise vältimiseks peab telekanal subtiitritega saadete üle arvet pidama ja vabatahtlikud erinevate saadete kallale suunama. Piisab avalikust arvutustabelist, kus juba subtitreeritud saated kirjas ja vabatahtlikud saavad enda nime subtiitrit vajava saate kõrvale lisada. Lapsevanematel peaks olema kõige suurem motivatsioon subtiitreid luua, et enda ja teiste laste lugemisoskust arendada.

Keeleõppe intensiivsusest ja efektiivsusest

Lisa kommentaar

Huvitav on võrrelda nädalas keeleõppele kulutatavat aega koolis, Tartu Ülikoolis ja Yale’is. Koolis kulutati inglise keelele neli-viis akadeemilist tundi nädalas, vene ja prantsuse keelele kaks-kolm. Natuke kodutööd oli ka. Tartu Ülikoolis oli saksa keel kaks korda nädalas, vist poolteist tundi korraga, pluss veidi kodutööd otsa. Yale tavalised bakalaureusetudengite keeleõppekursused on viis korda nädalas, õppekava ütleb, et tudengitelt oodatakse kolm tundi kodutööde tegemist päevas. On veel intensiivsed keeleõppekursused, enamasti suvel, kus sama materjal läbitakse kaks korda lühema ajaga. Nendes on kolm tundi klassiõpet ja kuus kuni üheksa tundi kodutöid päevas.

Keeleõppe puhul on minu arvates intensiivsem õppimine efektiivsem. See on sarnasem keelekeskkonnas elamisele. Mitte ainult ei saa kiiremini keelt selgeks, vaid teatud tasemele jõudmiseks kulub vähem töötunde, kui keeletundide vahel pikemat vahet pidades. Unustamise mõju on väiksem, kui keelt kasutatakse iga päev.

Oleks hea, kui Eesti koolides õpetataks üht võõrkeelt korraga, ehk ühel aastal oleksid kõik keeleõppetunnid, mis praegu eri keeltele kulutatakse, sama keele õppimiseks. Siis minnakse üle teise keele õppimisele ja jällegi kulutatakse sellele kõik keeletunnid. Kokku kuluv aeg oleks iga keele puhul sama, lihtsalt kontsentreeritud lühemasse ajavahemikku.

Lisaks jäi minu kooli keeleõppe puhul puudu õpetajate keeleoskusest inglise keele puhul ja õpetamisoskusest prantsuse ja vene keele puhul. Osalt saaks heade õpetajate puudust leevendada, lastes keele- ja õpetamisoskusega inimestel täita ainult neid ülesandeid, milleks neid oskusi tõesti vaja on. Ülejäänud tööga saavad ka madalama kvalifikatsiooniga inimesed hakkama. Seda tööjaotust selgitan ühes teises postituses.