Huvitav on võrrelda nädalas keeleõppele kulutatavat aega koolis, Tartu Ülikoolis ja Yale’is. Koolis kulutati inglise keelele neli-viis akadeemilist tundi nädalas, vene ja prantsuse keelele kaks-kolm. Natuke kodutööd oli ka. Tartu Ülikoolis oli saksa keel kaks korda nädalas, vist poolteist tundi korraga, pluss veidi kodutööd otsa. Yale tavalised bakalaureusetudengite keeleõppekursused on viis korda nädalas, õppekava ütleb, et tudengitelt oodatakse kolm tundi kodutööde tegemist päevas. On veel intensiivsed keeleõppekursused, enamasti suvel, kus sama materjal läbitakse kaks korda lühema ajaga. Nendes on kolm tundi klassiõpet ja kuus kuni üheksa tundi kodutöid päevas.

Keeleõppe puhul on minu arvates intensiivsem õppimine efektiivsem. See on sarnasem keelekeskkonnas elamisele. Mitte ainult ei saa kiiremini keelt selgeks, vaid teatud tasemele jõudmiseks kulub vähem töötunde, kui keeletundide vahel pikemat vahet pidades. Unustamise mõju on väiksem, kui keelt kasutatakse iga päev.

Oleks hea, kui Eesti koolides õpetataks üht võõrkeelt korraga, ehk ühel aastal oleksid kõik keeleõppetunnid, mis praegu eri keeltele kulutatakse, sama keele õppimiseks. Siis minnakse üle teise keele õppimisele ja jällegi kulutatakse sellele kõik keeletunnid. Kokku kuluv aeg oleks iga keele puhul sama, lihtsalt kontsentreeritud lühemasse ajavahemikku.

Lisaks jäi minu kooli keeleõppe puhul puudu õpetajate keeleoskusest inglise keele puhul ja õpetamisoskusest prantsuse ja vene keele puhul. Osalt saaks heade õpetajate puudust leevendada, lastes keele- ja õpetamisoskusega inimestel täita ainult neid ülesandeid, milleks neid oskusi tõesti vaja on. Ülejäänud tööga saavad ka madalama kvalifikatsiooniga inimesed hakkama. Seda tööjaotust selgitan ühes teises postituses.