Paranduses oma kunagisele postitusele Hinnosaarte ajaveebis viitasin sellele, et akadeemilist pettust esineb igal pool. Kui hinded on olulised, siis on (üli)õpilastel alati motivatsioon spikerdada. Teatud määral saab mahakirjutamist vähendada, üritades jutlustada aususe voorusi, aga kui spikerdamise eest eriti ei karistata, siis on see kasulik ja seda väldivad vaid vähesed lollakalt ausad inimesed, nagu mina.
Majandusteaduslikust vaatepunktist on küsimus motivatsioonis. Avastatud spikerdamine on kahjulik, avastamata kasulik. Akadeemilise ebaaususega alustatakse, kui kasu kaalub üles kahju, ehk hinded sellega paranevad, aga karistus on piisavalt väike või vähetõenäoline. Õppurite ausana hoidmiseks tuleks neid eksamite ajal piisavalt hästi valvata ja kodutööde sarnasusi hästi tähele panna, aga siin tekib küsimus õppejõu motivatsioonist.
Kui akadeemilise pettuse avastamise korral peab tegelema paberimajandusega, kokku kutsuma komiteesid ja võtma vastu ebamugavaid otsuseid, samas kui mitteavastamise korral pingutama ei pea, siis võib õppejõud strateegiliselt otsustada väiksemate pettuste suhtes silma kinni pigistada. Karistamise ebamugavus võib kaaluda üles hea tunde õige asja tegemisest. Lisaks võib karistamine olla õppejõule psühholoogiliselt ebameeldiv. Kui organisatsioonis on juba kultuur, et vähemolulist spikerdamist ei karistata, siis muutub see igapäevaseks ja õppurid liiguvad edasi põhjalikuma plagiaadi poole.
Küsimus on kokku võetav lausega Quis custodiet ipsos custodes? Mänguteoorias võib korratavas mängus kõigile kasuliku tasakaalu hoidmiseks olla vajalik sellest kõrvalekaldujate (või lihtsalt sellise kahtluse alla sattujate) karistamine. Karistamine võib olla karistajatele kahjulik, mispuhul tekib neil soov karistust nõudvast strateegiast kõrvale kalduda. Tasakaalu hoidmiseks tuleb karistajaid mittekaristamise eest karistada, karistamisest kõrvale hoidjate mittekaristajaid karistada ja nii edasi kuni lõpmatuseni. Iga vahimehe puhul peab olema keegi, kes teda valvab.
Õppeasutustes tähendab see, et akadeemilise ebaaususe suhtes silma kinni pigistavat õppejõudu peaks tabama midagi ebameeldivat. Kui tema ülemus teda ei karista, peaks ülemus seeläbi kannatama ja nii edasi. Ei saa tekitada lõpmatut jada valvureid, aga saab moodustada neist ringi, kus igaüks valvab eelnevat ja on valvatud endale järgneva poolt. Ringiks võib piisata ainult kahest kategooriast inimestest.
Üks võimalik mehhanism on, et kui õppur tõestab, et ta antud õppejõu aines pettis, aga õppejõud seda ei avastanud või ignoreeris, siis antakse õppurile väike preemia, pettuse eest teda ei karistata, aga karistatakse õppejõudu. Kui õppejõud avastab pettuse, siis karistatakse õppurit, aga õppejõud saab väikese preemia, mis kompenseerib pettuse karistamiseks vajaliku bürokraatiaga tegelemise. Peab vaatama, et preemia poleks suurem, kui karistus pettuse eest, sest siis tekib valvuritel ja valvatavatel motivatsioon kokku leppida, et üks petab, teine avastab ja preemia jagatakse omavahel.
Sarnast mehhanismi saaks rakendada korruptsiooni puhul. Kui altkäemaksu andja tõestab, et teine pool seda võttis, siis andjat ei karistata ja ta saab selle, mida ta altkäemaksu eest saada tahtis. Karistatakse võtjat, kusjuures karistus peab olema suurem, kui altkäemaksu andja kasu, muidu tekib kokkuleppeoht. Kui altkäemaksu võtja tõestab, et teine andis, siis saab ta summa endale jätta, pluss väike preemia, ja andjat karistatakse sellest suuremas ulatuses.
Demokraatlikus riigis ei saa inimesi eriti rängalt karistada, nii et suuremahuliste korruptiivsete tehingute puhul ülaltoodud mehhanismi kasutada ei saa. Tehingu avalikustajale jäetav kasu on liiga suur, ta võib sellest osa karistatavale anda, talle karistuse kompenseerida ja ise täiesti seaduslikult saavutada selle, mida ta tehinguga saada tahtis. Miljarditehingute tasakaalustamiseks läheks vaja keskaegses stiilis karistusi, mida inimesed tänapäeval oma riiki ei soovi.
Toomas Hinnosaar mainis, et valvurite valvamise mudel on majandusteaduses juba tehtud, autor on Rahman ja avaldatud 2012 American Economic Reviews.