Sildiarhiiv: automatiseerimine

Kasutute otsingutulemuste eemaldamisest

Internetipoed näitavad peale toote vaatamist ja eriti sellel klõpsamist otsingutulemustes sama asja uuesti. Varem vaadatud kauba esile tõstmisega loodetakse otsijat ostma meelitada. Tihti raskendab see sobiva toote leidmist, sest kui inimene midagi vaatab ja seda ostukorvi lisamata edasi liigub, siis järelikult see kaup talle ei sobinud. Selle asemel, et seda reklaamina uuesti näidata, peaks selle otsingutulemustest eemaldama, et lihtsustada keskendumist asjadele, millel on positiivne tõenäosus ostjale meeldida.

Poodlemisveebilehtedel oleks lihtne ja kasumlik lisada iga otsingutulemuse kõrvale nupp „ära seda mulle rohkem näita”. Võimalus tooteid otsingust eemaldada laseks ostjatel veebilehele enda kohta rohkem teavet anda. See info on raha, sest aitab pakkumisi täpsemini suunata. Ostjad võidaksid samuti, sest hoiaksid aega kokku. Kui internetipood ise seda võimalust ei paku, siis programmeerida oskav inimene saaks selle ise tekitada: arvuti laadib otsingutulemused alla ja blokeerib neist mõned kasutaja käskude põhjal, näidates ainult ülejäänuid.

Lisaks ostlemisveebilehtedele kiirendaks varem kasutuks osutunud tulemuste kõrvaldamine igasugust internetiotsingut. Lihtne näide on Rooma armastusjumalanna kohta teavet tahtva inimese otsingutulemustest pornograafia eemaldamine.

Mikrolaineahju pisut mugavamaks muutmine

Pöörlev alus mikrolaineahjus peaks peatuma samas asendis kui kuumutamise alguses, et tassi kõrv oleks kasutajale mugavas suunas (samas kui sisse asetades), mitte näiteks tassi taga. Väga lühikese tööaja (alla ühe maksimumkiirusel alusepöörde) korral võiks alus lihtsalt seista, pikemate kuumutusaegade puhul pöörelda kiirusega, mis jagab tööaja täispööreteks. Paljudel mikrolaineahjudel saab juba valida, kas alus peaks pöörlema või seisma, nii et alusemootori kiirus on reguleeritav – vaja ainult lüliti programmeerida. Kui mootorikiirust muuta ei saa, siis võiks selle tehases sättida nii, et levinuimate kuumutusaegade (1-minutiliste intervallide) jooksul teeb alus täisarvu pöördeid.

Äpp, mis ennustab kohaletulijate arvu

On palju veebilehti ja äppe, mis aitavad kohtumisi kokku leppida ja üritustele minekut koordineerida, näiteks meetup.com. Minu kogemuse põhjal umbes pooled internetis tulla lubajatest ei ilmu kohale, lisaks mõned tühistavad viimasel hetkel või hilinevad. See tekitab vahel ürituse korraldajale probleeme, näiteks kui ta on lubanud teatud arvu osalejaid organiseerida ja sellest sõltub kohaletulnute piletihind (grupisoodustus) või on minimaalne arv inimesi vajalik spordivõistkonna kokkusaamiseks. Lisaks sunnivad hilinejad ja teadmata kaduvad tulla lubajad teisi ootama, mis on tüütu.

Selleks, et motiveerida inimesi ausalt oma tulekuplaane teatama, lubadusi pidama ja õigeaegselt kohale tulema on vaja käitumisele vastavaid tasusid ja karistusi. Üks lahendus on, et osalejaks registreerujad peavad osalustasu ette maksma ja mitteilmumise korral seda tagasi ei saa. Tasuta või odavate ürituste puhul sellest ei piisa.

Hilinemise vältimise motiiv tekiks ka siis, kui on üldteada, et hilinejaid ei oodata, vaid transport väljasõidule läheb minuti pealt õigel ajal. Enamik inimesi ei taha aga hilinejaid maha jätta ja nii venib ooteaeg tihti pool tundi või rohkemgi, kusjuures paljude ootajate heaolukaotus kokku on tõenäoliselt suurem kui hilinejate võit mittemahajäämisest. Paljude ürituste kuulutusel kirjutatakse, et väljasõiduaeg on punktipealt täpne, aga seda lubadust murtakse peaaegu alati – ma pole veel kogenud üritust, kus keegi maha jäeti, et õigel ajal lahkuda.

Õige motivatsiooni tekitamiseks peaks hilineja või mitteilmuja maksma teistele piisavat kompensatsiooni, aga sotsiaalse sündmuse kontekstis on sellist nõuet keeruline jõustada. Mitteilmujalt on raske midagi sisse nõuda ja ka hilineja võib väita, et tal hetkel raha kaasas pole. Kui tahta trahvi teha vastavalt hilinetud minutite ja ootama sunnitud osalejate arvule, siis läheb ka arvutus enamiku inimeste jaoks keeruliseks. Lahenduseks on äpp, mis tuvastab telefoni asukoha põhjal, kes on kokkusaamiskohas õigel ajal ja kes mitte. Kohaletuleku registreerimiseks võib kasutada ka telefonide omavahelist lähisuhtlust (bluetooth, NFC). Äpp saab automaatselt välja arvutada hilinejate ja mitteilmujate kompensatsiooni ootajatele, selle äpiga seotud pangakontolt või krediitkaardilt maha võtta ja ootajatele kanda. Kes ei nõustu selliste tingimustega, võib kasutada muid ürituste koordineerimise vahendeid. Mittenõustumine signaliseerib ka teatud määral, et inimene ei plaani lubadusi pidada.

Sõltumata sellest, kas äpi kaudu nõuda mitteilmujate kompensatsiooni kohaletulijatele või mitte, on äpil veel see hea külg, et andmed inimeste varasemate registreerumiste ja asukoha kohta lasevad ennustada, kes lubajatest ilmub ja millise hilinemisega. Seega äpp saab automaatselt arvutada kohaletulijate arvu tõenäosusjaotuse, mis on korraldajale abiks planeerimisel. Samuti saab kroonilised mitteilmujad tulevastelt üritustelt välja jätta, näiteks neile mitte teavitusi saata – ka selle saab äpp automatiseerida.

Väga piiratud ulatuses on sarnane funktsionaalsus praegustel kokkusaamisveebilehtedel olemas, näiteks meetup.comi grupiadministraatorid saavad registreerida mitteilmujad ja programmeerida reegli, et kolm mitteilmumist eemaldab inimese grupist. Vajadus mitteilmujad käsitsi registreerida on praeguste äppide üks piirang. Ka ei erista praegused veebilehed tulekulubaduse tühistamise aega (viimasel minutil registreerumise tühistamine on sarnane mitteilmumisele) ega hilinemise kestust. Hea oleks ka arvestada lisaks inimese mitteilmumiste arvule tema õigeaegsete kohaletulekute arvu, mis aitaks paremini ennustada ta tulevast osalemistõenäosust.

Filmi kiirendamine kui igavaks läheb

Raamatu eelis filmi ees on, et seda saab nautida omas tempos – kes loeb kiiremini, kes aeglasemalt. Olenevalt raamatust võib ka sama inimene lugeda kas kähku üle rea või pikaldaselt üht kohta mitu korda. Midagi sarnast saab teha filmiga: kerida kas tagasi stseeni uuesti vaatamiseks või edasi mõnest kohast üle. Samuti saab vaadata kiirendusega, aga siis läheb heli kaotsi. Probleem stseenidest üle hüppamisel on kas ebatäpsus või ebamugavus: minuti kaupa kerides võib mõni huvitav koht vahele jääda, aga paari sekundi kaupa hüpates peab pidevalt klõpsama ja heli ja dialoog muutuvad raskesti jälgitavaks.

Äriidee on teha programm, mis filmi kiiremini esitab kui vaatajal igavaks läheb. See kiirem esitus peaks olema „loomulik”, ideaalis märkamatuks jääv, mitte teatud vahemiku kaupa hüppamine või video kiirendusega näitamine. Märkamatuks kiirendamiseks tuleks tuvastada filmi stseenide piirid ja pikemate stseenide lõpud ära lõigata, eriti staatiliste stseenide (armunud vaatavad üksteisele silma, vaenlased põrnitsevad või ähvardavad). Filmi sisu jääb ju arusaadavaks kui silma vaadatakse kaks sekundit kolmekümne asemel. Samuti tulistamine või kaklus võib kesta mitte minuti vaid paar hetke – filmi mõistmist see ei takista.

Staatilist stseeni peaks saama arvuti abil tuvastada, sest pildi pikslitest paljud ei muutu pikema ajavahemiku jooksul. Stseeni väljajäetavat osa saab samuti automaatselt valida, näiteks kõige vähem muutuva pildiga ajavahemik, mis moodustab etteantud protsendi stseeni pikkusest. Kiiresti muutuvaid (märuli)stseene tuleb ilmselt algul inimtööga üksteisest eristada ja nende piirid filmifaili märkida. Edasi saab juba arvuti otsustada soovitava kiirendusprotsendi põhjal kui suur osa igast stseenist ära jätta.

Lisaks stseeni lühemaks lõikamisele saab märulit ja muid dünaamilisemaid juppe ka pisikese kiirendusega (edasikerimise mõistes) näidata, eriti kui neis dialoogi pole. Kui heli on oluline ja moonduks kiirendades (dialoog näiteks läheks kiledahäälseks), siis tuleb see videost eraldada ja algse kiirusega esitada, teatud juppe eemaldades, et see ajaliselt uue pildiesitusega sobiks. Lõigatavate ajavahemike valik võib jällegi nõuda inimese otsust.

Programmi edasijõudnum variant tuvastaks igavuse vaataja näoilme põhjal ise, aga algelisem võimaldaks lihtsalt kasutajal nupuvajutusega vaatamist kiirendada või aeglustada.

Automaattõlge aitab väikestel keeltel püsida

Viimasel ajal on Eesti ajakirjanduses paljud kaevelnud eesti keele väidetava väljasuremise üle, vastustanud ingliskeelset õpet ülikoolides jne. Praeguse trendi jätkudes muutub eesti keel tõepoolest kiiresti inglise laensõnadest küllastunuks ja sureb paari sajandi perspektiivis välja. Oluline eeldus on siinjuures praeguse trendi jätkumine, mis on lähiaastatel küll peaaegu kindel, aga paari aastakümne perspektiivis vähetõenäoline. Paralleel on siin eesti rahva väljarändega, millest viimase kahekümne aasta jooksul ennustati rahvale kadu ja lauldi meedias nutulaulu. Viimasel paaril aastal on aga migratsioonitrend pöördunud: eestlasi on Eestisse liikunud rohkem kui Eestist välja. On ka muid näiteid trendide muutusest: Briti Impeerium ei vallutanud 19. sajandi lõpuks maailma, ega ka Saksa Riik 1941. aasta lõpuks Euraasiat, kuigi trendi põhjal seda ennustati.

Lihtsalt väita, et trend muutub, sest ajaloos on mõnikord nii juhtunud, on muidugi tühi jutt. Tõsiseltvõetavuseks peaksid olema teoreetilised või andmepõhised argumendid, miks trendi muutus tõenäoline on. Minu argument on tõlkeprogrammide jätkuv paranemine ja vabatahtliku inimtõlke levik. Palju tekste, näiteks vaba tarkvara juhendid ja Vikipeedia, on inimesed tasuta ära tõlkinud. Google Translate suudab Euroopa keelte vahel minu kogemuse järgi juba enamvähem arusaadavalt tõlkida. Mida rohkem on tasuta tõlget saadaval, seda väiksem on motivatsioon oma keele võõrkeelega asendamiseks (ja ka keeleõppeks üldiselt).

Kui kirjalik ja suuline suhtlus suudetakse nii kiirelt ja täpselt tõlkida, et inimene ei saa aru, kas räägib omakeelse või teisekeelsega, siis lähevad inimesed kergema vastupanu teed ja suhtlevad oma keeles. Siis lõpeb trend väikeste keelte väljasuremise suunas. Pigem tekib trend keelte lahknemiseks ja killustumiseks, sest iga inimene saab rääkida nii nagu talle mugavam on, tarvitsemata järgida ühtegi õigekirja. Arvuti selgitab nagunii ühe inimese mõtte teisele, nii et iga inimene saab probleemideta enda individuaalset keelt kasutada.

Sellise märkamatu tõlkeni on veel aega, sest praegune arvutipõhine automaattõlge on nähtavalt konarlik. Praegu tõlgivad arvutid sõnakaupa ja neil on raskusi konteksti arvesse võtmisega. Arvutusvõimsuse ja andmebaaside mahu kasvades saab tõlkida lausekaupa, siis juba lõigukaupa jne. Iga tekstiühiku puhul on kontekstil teatud mõju tähendusele, aga mida pikem ühik, seda väiksem. Tõlge muutub pikematel tekstilõikudel põhineva tõlkega järjest täpsemaks, kuigi täiuslikkus on siin maailmas muidugi saavutamatu. Samas pole täiuslikkust kasutatavuseks tarvis, piisab enam-vähem arusaadavusest.

Kui tahta eesti keelt praegusele või ajaloolisele lähedasel kujul säilitada, on parim meetod arendada automaatset tõlget ja õigekirjakontrolli. Paljudes avalikes tekstides olen näinud sagedasi kirjavigu ja viletsa otsetõlke konarusi, mis keele edasikandumise huvides parandada tuleks. Keelt aitab säilitada ka rahva seas populaarsete tekstide (arvutimängud, filmid, uudised) kvaliteetne ja kiire inimtõlkimine eesti keelde. Kui meelelahutus ja tarbetekstid on omakeelsed, siis suunab laiskus rahvast enda keelt kasutama. Inimtõlge on aga oma mahult liiga piiratud võrreldes maailmas toodetud tekstihulgaga, seetõttu pole inimtõlkest ka keele säilitamisel palju abi. Enda keele eeliskasutamise motivatsiooni loob mitte oma keeles kätte saadava teksti maht (mis on praegu suurem kui iial varem), vaid omakeelse teksti protsent kogu saadaolevast tekstist. See suhtarv on kaasajal väiksem kui kunagi enne, aga automaattõlke arenguga muutub suuremaks kui ajalooliselt ja läheneb lõpuks sajale protsendile.

Valitsus saaks aidata keelt säilitada tasuta tõlkeprogramme arendades ja levitades. Ei maksaks minna nii kaugele, et teha veebilehtede automaatne eesti keelde ümberpanek vaikimisi variandiks või lausa kohustuslikuks, sest sundus tekitab vastuseisu, ka oma keele kasutamisel. Praegu Google juba pakub varianti „tõlgi see leht”, mis on tore kui seda esimest korda näha. Kahjuks selle pakkumise eemaldamine veebilehe ülaservast on pisut keeruline, mis tekitab minus teatud trotsi, eriti kuna pakutav tõlge pole veel sama hea kasutatavusega kui ingliskeelne originaal. Keelte puhul, mida ma ei oska, on aga veebilehe tõlkimine Googlei poolt väga tervitatav.

Lumesaha automaatne liigutamine sensorite abil

Lumesahad teepuhastusautodel on minu vaatluste põhjal tihti kas liiga madalal, kraapides teepinda, või kõrgel, jättes osa lund teele. Kui tee on ebatasane, siis on saha juhil muidugi raske sahka kogu aeg reguleerida nii, et kõrgus optimaalne oleks. Samuti on lumikatte all keeruline teed ja selle serval olevat muru eristadada, nii et sahk kraabib vahel muru ära. Selle probleemi lahendaksid sahaautole monteeritud tajurid (radar, ultraheli vms), mis lumest läbi näevad ja saha kõrgust automaatselt tõstavad või langetavad. Arvuti on võimeline tajuritelt saadava teabe põhjal sahka palju kiiremini reguleerima kui inimene, nii et saha keskmist kõrgust teepinnast saaks oluliselt vähendada, mis tagaks puhtama teepinna. Tajurid hoiataksid ka sahajuhti kui sahk teelt kõrvale kaldub ja roheala kraapima hakkab.

Kui ainult autol olevate tajurite abil on keeruline teed ja teepeenart eristada, siis võib tulevikus teid parandades teekattesse sisse ehitada odavad signaalisaatjad, mis tajuritele tee asukohta ja kõrgust teatavad. Näiteks RFID kiibid on odavad ning võtavad vastu ja saadavad raadiosignaale. Nende asukoha saaks triangulatsiooni põhjal välja arvutada ja autos monitoril näidata. Monitori asemel võib ka projektoriga esiklaasile tee piirjooned kuvada. Teine võimalus tajuritele tugevamat signaali pakkuda on lisada rauapulbrit teeserva märgistusse ja kasutada tajuritena metallidetektoreid (magneteid).

Autodesse lisatud tajurid, kas kombinatsioonis teekattes olevate signaaliedastajatega või ilma, aitaksid ka autodel teel püsida, eriti just halva nähtavusega. Kasu oleks sellest nii isejuhtivate kui inimjuhiga autode jaoks. Kui sensorid ja tehisintellekt piisavalt head on, saab lumesahad isejuhtivaks muuta.

Teel püsida aitaksid ka kaamerad, mis tee kõrval olevate objektide (teebarjäär, puud, telefonipostid) asetuse tuvastavad, mille põhjal arvuti objektide kaugused arvutaks. Täpsete kauguste võrdlus arvutisse salvestatud detailse kaardiga määrab sõiduki asukoha. Kauguste muutus tuvastab liikumiskiiruse ja -suuna. Täpseima asukohainfo saaks tõenäoliselt erinevaid teabeallikaid (kaamerad, radar, ultraheli, GPS) koos kasutades.

Kaugjuhtimisega toruparandaja

Selle asemel, et toruparandaja kliendi juurde kohale tuleb, võiks tänapäeval klienti lihtsamate parandustööde jaoks virtuaalreaalsusprillide kaudu juhendada. Kirurgias on juba aastaid kaugjuhtimise kaudu operatsioone tehtud (kirurg juhib oma liigutuste abil robotit, mis teises kohas lõikust teeb). Sarnaseid juhiseid saaks oskustöötaja mitteoskajale haptilise tagasiside kinnaste ja virtuaalreaalsuse kaudu anda: prillid näitavad vaateväljas käeliigutusi ja kindad annavad juhendajale tagasisidet juhendatava avaldatava surve ja pisiliigutuste kohta. Vaja vaid tarkvara, mis reaalajas liigutused ette kuvab ja puudutuste ja surve osas tagasisidet annab.
Mitut liiki oskustöölise (lukksepp, tisler, mehaanik) kohaletuleku saaks asendada kliendi (või muude madalama kvalifikatsiooniga juhendatavate) kaugjuhendamisega. Kui kirurgias on kaugjuhtimine võimalik, siis peaks see tehtav olema ka lihtsamates valdkondades. Juhendataval peaksid muidugi paranduseks vajalikud tööriistad olema, aga need on enamasti odavad (mutrivõtmed, kruvikeerajad, haamer, tangid jne), nii et neid saab igaüks kodus pidada. Kui kodus pole, siis vähemalt suurlinnades saaks pakkuda kohaletoomisega tööriistalaenutust. Kohaletooja võib olla isesõitev auto või lihttööline (autojuht).

Kunsti loomine arvutiga

Kunsti loomiseks arvutiga on kolm taset – testimine, poolautomaatne genereerimine ja täisautomaatne genereerimine.

Testimiseks loob inimene mingi ühiku potentsiaalset kunsti, programm võrdleb seda olemasoleva kunsti andmebaasiga ja annab infot selle kohta, kui palju ja kus esitatud ühik andmebaasi keskmisest mingite parameetrite poolest erineb (raamatul nt sõnade pikkuse, esinemissageduse, lausete pikkuse ja liigi).

Poolautomaatne genereerimine on see, kui programm loob elemente kunstivormist, inimene valib nende hulgast mõned ja paneb kokku. Arvuti võib näiteks luua luuleridu etteantud silpide arvu ja riimiskeemiga. Inimene valib mõned ja paneb luuletuseks kokku. Arvuti võib enne võrrelda genereeritud elemente andmebaasis olevate teostega, et vältida plagiaati.

Täisautomaatne genereerimine on see, kui arvuti loob valmis kunstiühiku. Näiteks võtab arvuti maalide andmebaasi, kasutab kujutise äratundmise algoritme, et maalide elemendid eraldada. Siis paneb arvuti teatud viisil valitud maalide elemendid kokku üheks pildiks ja loob sellele pildile ühtse stiili, nt imiteerides pintslitõmbeid või moonutades kujutisi teatud viisil.

Tänapäeval suudaksid arvutid õige programmi abil täisautomaatselt genereerida luuletusi, sõnamänge, maale, skulptuure (3D printimise abil), muusikapalu. Poolautomaatselt saaks lisaks genereerida sisuplaane näidendite, raamatute, filmide jaoks. Nende sisuplaanide põhjal võib siis inimene vastava kunstiühiku luua, lisades sisu kokkuvõttele kirjeldused ja detailid.

Testida saaks piisava arvutusvõimsuse olemasolul peaaegu kõiki kunstiliike. Esinemiskunsti puhul peaks selle mitme nurga alt filmima, et arvuti seda 3D-s võrrelda saaks. Kõige selle jaoks on vaja eelneva kunsti andmebaase.

Kas masinad asendavad inimeste töö?

Juba Teise maailmasõja eelsest ajast on kuulutatud masinate võidukäiku ja ennustatud inimtööjõu vajaduse lõppu. Daron Acemoglu artikkel (http://economics.mit.edu/files/11264) modelleerib tootmise automatiseerimist ja sellele suunatud uurimistööd, et vastata küsimusele, kas inimtööjõud tõrjutakse majanduse ja tehnoloogia arenguga ajapikku kõrvale.

Tuleb välja, et enamasti mitte. Põhjus on üsna sissejuhatava majanduskursuse maiguline – kui osa inimesi jääb automatiseerimise tagajärjel tööta, siis palgad langevad. Tööjõu odavnemine vähendab motivatsiooni automatiseerimiseks ja sellele suunatud uurimistööks ning suurendab sellise innovatsiooni tulusust, mis loob rohkem inimesi kasutavaid tehnoloogiaid. Sümmeetriliselt, kui uued meetodid nõuavad tootmises suuremat rahvahulka, siis tööjõukulu tõuseb ja nii muutub kapitalipõhine tootmine ja arendustegevus atraktiivsemaks. Majandus tasakaalustab end ise nii, et keskmiselt jääb kapitali ja tööjõu suhe tootmises samaks. Ajutiselt võidakse trendist kõrvale kalduda kui juhuslikult tuleb korraga palju uuendusi ühes suunas, näiteks inimeste vajadust vähendavaid.

Maksekaardipettuse takistamisest

Maksekaardipettused on suur tuluallikas kuritegevusele ja selle vastu on kaardifirmad juba välja mõelnud mõned vargusi ennetavad meetmed. Näiteks kui kaarti kasutatakse võõras riigis või suurte maksete jaoks, helistab klienditeenindus ametlikule kaardikasutajale ja kontrollib, kas tehingu tegi ikka tema. Selliseid meetmeid võiks edasi arendada ja panna rohkem kasutaja kontrolli alla. Kui inimene teab, et ta mingil kellaajal, teatud kohas või teatud kaupu kunagi ei osta, peaks ta saama need tehingud kaardiga keelata. Karsklane teab, et ta alkoholi ei osta, nii et alkoholi eest kaardiga maksmise saab võimatuks teha. Regulaarse uneajaga inimene ei tee oste magamise ajal, nii et võib blokeerida igal ööl ostud teatud ajavahemikus. Vanemad võiksid saada lapse maksekaardil tubaka- ja alkoholiostu blokeerida.

Lisaks võiks keelatud ostu ajast ja kohast automaatselt politseid teavitada. Maksekaardi vargus või kopeerimine oleks siis palju riskantsem, sest kurjategija üldjuhul ei tea, milleks ja mis ajal kaarti kasutada tohib. Kui proovib vale ostu teha, jääb vahele. Turvameetmena saavad seaduslikud kasutajad näiteks kahte eri välimusega maksekaarti kaasas kanda, millest ühega tohib osta ainult enne keskpäeva, teisega pärast.

Unustajale muidugi sellised turvameetmed ei sobi – kes kasutab kaarti hajameelselt valesti, peab pärast politseile tõestama, et on kaardi omanik. Aga elustiiliga loomulikult välistatud ostud ei tohiks selliseid probleeme tekitada.

Nõrga enesekontrolliga inimesed võivad tahta takistada ennast liiga palju kulutamast, pannes kaardile madala kulupiirangu ja keelates teatud liiki ostud. See ilmselt kaardifirmadele ei meeldiks, kuna nad saavad suurema kasumi kui kaardiga rohkem ostetakse.