Sildiarhiiv: automatiseerimine

Mõtteid Bolt Drivei kohta

Hea oleks kui rendifirma paneks autosse väljaprinditud juhised auto kasutamise kohta juhuks kui telefoni kasutada ei saa (pole levi, akut, andmesidelimiiti). Juhised lihtsalt A4-le välja printida ja koristuse käigus autosse paigutada on üsna odav. Üks küsimus, mis telefonilevita matkaraja parklas tekkis, oli, kuidas rendi keskel peatust tehes autot lukustada – kas võtmega või äpiga?

Kui klaasipesuvedelik on otsas, kas seda peaks ise kütusekaardiga tanklast juurde ostma ja lisama? Või oma raha eest ja Bolt maksab ostutšeki alusel tagasi? Porise esiklaasiga sõitmine on ebamugav ja ise käsitsi puhtaks nühkimine ka, eriti kui porise ilmaga järgmine vastutulev veok klaasi jälle täis pritsib.

Kuidas kellakeeramise järgselt auto keskkonsooli kella õigeks muuta? Kasutusjuhendist ei leidnud.

Bolt reklaamis, et kõigis autodes on käte desinfitseerimisvahend, aga minu renditud autos polnud.

Rendifirmale oleks ilmselt hoolduste ja sõidukite asukohtade planeerimiseks kasulik teada, kui kauaks kasutaja autot rentida plaanib ja kuhu pärast jätta kavatseb. Enamik kasutajaid on ilmselt nõus seda firmale ütlema kui äpp seda küsib, muidugi kiirelt ja lihtsalt vastataval viisil, näiteks salvestades häälvastuse või pakkudes paar nuppu ajakategooriatega (<1h, 1-2h, 3-5h, >5h).

Perearstide kvaliteedi võrdlemine suremuse põhjal

Kuulsin lugu Eesti perearstist, kes ei võtnud ise vajalikke ravimeid ega kirjutanud teistele, sest ei uskunud ravimitesse. See ravi puudumine põhjustas tal vaimseid probleeme, nii et tal võeti lõpuks nimistu ära. Kahtlustan, et enne jõudis ta oma nimistusse kuuluvaid patsiente ravist ilma jättes teatud kahju teha. Soodapuhujast perearst ilmselt tekitas sarnast kahju. Tõenäoliselt oleks sekkumine kiirem ja kahju väiksem olnud kui nimistu suremust ja haiglasse sattumist oleks teiste arstidega võrreldud ja järeldused tehtud. Ilmselt on selliseid arste vähe, aga kuna kontrolliga ära hoitav kahju on potentsiaalselt suur, siis oleks hea ravitulemusi kontrollida.

Meditsiini ja hariduse kvaliteedi mõõtmine on keeruline nii isikuandmete kaitse kui alternatiivstsenaariumi puudumise tõttu (milline oleks haiguskulg või teadmistepagas olnud teise raviarsti või õpetaja korral). Suure valimi põhjal saab siiski statistikat teha. Perearsti nimistu on umbes kaks tuhat inimest (Otsing – Terviseameti registrid (sm.ee)), suure dispersiooniga. Kui keskmine eluiga on 80, siis keskmiselt sureb kahetuhandelises nimistus aastas 25 inimest, nii et paariaastase libiseva keskmise põhjal saaks juba statistiliselt olulisi mõõtetulemusi.

Kui ühel perearstil sureb kahtlaselt suur protsent nimistusse kuulujaid võrreldes teiste sarnaste nimistutega, siis peaks selle arsti kutsesobivust kontrollima, näiteks litsentsi säilitamiseks korduseksamile suunama. Võrdlusbaasi puhul on oluline, et nimistud oleksid vanuse, krooniliste haiguste ja muude suremust mõjutavate tegurite osas sarnased, sest peamiselt vanuritest koosnevas nimistus sureb loomulikult suurem protsent kui noores nimistus.

Võrrelda saab ka sama nimistut ajas. Kui surijate protsent mingil aastal järsku suureneb, võrreldes riigi taustsuremusega, siis peaks samuti kontrollima, miks. Inimese töövõime võib äkitselt halveneda ja talle endale märkamatult, sealhulgas arstidel. Vahel on aga suurem suremus juhus.

Isikuandmeid ei pea ükski inimene suremuste võrdluseks töötlema. Piisab arvutiprogrammist, mis teeb päringu surmade registrist ja perearstide nimistutest ja kuvab iga nimistu kohta, kui suur protsent sellest antud aastal suri. Näiteks Terviseameti perearstide registris võiks iga nimistu kõrval olla sellest viimase aastase perioodi jooksul surnute protsent, mis jooksvalt uueneb surmade registri kannete põhjal. Pikema aja statistikat iga nimistu kohta ja vanuselist struktuuri võiks samuti avalikult vaadata saada.

Haiglasse sattumiste andmed on tõenäoliselt digiloos olemas, nii et need saaks samuti nimistutega automaatselt kokku viia ja teha jooksvat statistikat, kui suur protsent igast nimistust viimase aasta jooksul haiglaravi vajas.

Surma- ja haiglasse sattumise põhjuse andmed annaksid veelgi täpsema mõõtmise. Esimene samm oleks õnnetusjuhtumite eristamine haigustest, kuna õnnetus pole tõenäoliselt arsti tegevuse või tegevusetuse tagajärg. Reisilt saadud nakkus pole samuti arsti süü, aga protseduuri tagajärjel tekkinu võib olla. Kroonilise haiguse ägenemine võib olla täpsem signaal arsti oskuste kohta kui nakkus.

Pole isegi vaja ette paika panna, millised surmapõhjused kirjutada arsti arvele ja millised juhuse, sest andmed näitavad, kui palju iga surmapõhjus arstide lõikes erineb. Õnnetusi juhtub ilmselt igas nimistus enamvähem sama tõenäosusega, arvestades nimistu vanuselist, soolist jne koosseisu. Seevastu need tegurid, mida arst rohkem mõjutada saab, erinevad nimistute vahel ka rohkem.

Kui riigiasutused ei taha seda statistikat teha, saab rahvas asja ka oma kätesse võtta – teha arvutustabel, mida internetis täita saab ja lähedase surma korral kirjutada tabelisse, millise perearsti nimistus inimene oli, umbkaudne surma aeg ja põhjus.

Kaudne viis osaliselt sama teavet saada on võrrelda suremust väikestes eraldatud asulates, kus on ainult üks perearst. Tõenäoliselt on enamik asula inimesi selle arsti nimistus. Kui mõni küla on statistiliselt olulisel määral ebatervislikum kui teised, siis oleks elanikel ehk huvitav seda teada. Statistikaamet kahjuks pakub surmastatistikat ainult maakonna täpsusega (RV56: Surnud surmapõhjuse, soo ja vanuserühma järgi (stat.ee)).

Kui suremusprotsenti korrigeerida vastavalt krooniliste haiguste esinemissagedusele, siis tekib arstidel manipuleerimismotiiv: kui määrata paljudele krooniline haigus, siis näib antud suremus parema tööna, sest kroonilisi haigeid on raskem elus hoida. Kes hakkama saab, on hea tegija. Pole vaja otseselt valetada, et tervel inimesel on mingi haigus, sest piiripealseid juhtumeid on piisavalt palju. Vahel on vererõhk, veresuhkur, TSH või muu mõõtetulemus normist väljas, vahel mitte. Arsti otsus on, kas lugeda sellised tulemused krooniliseks haiguseks või mitte. Terviseökonoomikas on haiglate ja arstide tegutsemist rahalisele motiivile vastavalt palju mõõdetud ja tõestatud.

Robotorkester

Eestis on ilmselt praegugi piisavalt inseneri- ja programmeerimisvõimekust, et valmistada inimesekujulised robotid, kes marsivad ilusa ruudustikuna etteantud paraadmarsruuti mööda, teevad pillimänguliigutusi ja kelle juurest kostab valju puhkpillimuusikat. Seega pole vaja kulutada ressursse inimeste robotisarnaseks treenimiseks, et nad ühte jalga astudes mehaanilisi muusikainstrumente täpsete liigutustega mängiksid.

Traditsiooniga, sealhulgas sõjaväelisega, on ajaloos õigustatud igasugustesse aegunud tehnoloogiatesse ja kommetesse klammerdumist. Kas kaitsevägi oleks pidanud kinni hoidma ratsaväest, vibulaskmisest, rapiiriduellidest, haavaravis tulise raua või tõrvaga kinnikõrvetamisest, aadrilaskmisest? Miks siis hoida alles füüsilist pillimängu?

Väidetakse ka, et orkester tõstab kaitsetahet, ühtekuuluvustunnet, kultuuri ja muid ähmase sisuga, aga kõlavaid sõnu. Tahaksin tõendeid. Isegi kui see tõus tõsi on, tekib küsimus, kas antud rahahulga eest on orkester parim vahend nende ebamääraste eesmärkide saavutamiseks. Võibolla tõstaks kaitsetahet veel rohkem kaasaegne relvastus, ühtekuuluvustunnet rohkem võistkonnasport, kultuuri rohkem audioraamatute kuulamine ja sõnamängude mängimine. Kui tegu on kultuuri toetamisega, peaks seda rahastama kultuuriministeerium, mitte kaitsevägi ega politsei.

Pillimängu teesklemine arvuti abil

Mõned lauljad kasutasid juba aastakümneid tagasi hääledublanti või makilt lastud heli. Ka isemängija klaver on vana leiutis. Puhk- ja keelpillide mängu usutavast teesklemisest pole ma siiani veel kuulnud (õhukitarr pole üldiselt päriskitarri mänguga segi aetav). Heli saab riiete alla või muusikainstrumendi sisse peidetud õhukestest kõlaritest lasta justkui kostaks see instrumendist. Vaja on veel pillimängimisliigutusi osavalt näidelda.

Isegi kui märkamatu kõrvaklapp kõrvas ütleb liigutused ette, siis oskamatu inimene neid kuigi täpselt ei jäljenda, seega tavalisest kuulamiskaugusest vaatavad asjatundjad saavad aru, et ta tegelikult ei mängi pilli. Haptilised kindad, mis liigutavad sõrmi näiteks kaablite abil, peaksid suutma õigeid liigutusi tekitada kui neile muusikapala sisse programmeerida. Toas või sooja ilmaga tuleb kindad käteks maskeerida – näiliselt lihtsalt paksud sõrmed ja käeseljad nagu vahel mustkunstnikel. Näitleja peaks ka paar korda pala läbi harjutama, et ta kinnastele kogemata vastu töötama ei hakkaks.

Pillimängu jäljendamine nii et kuulajad aru ei saa hoiab kokku inimeste aega, kes ei pea pikalt harjutama, et orkestrandiks saada. Kulusid saab kokku hoida ja need inimesed saavad ühiskonnale kasulikumat tööd teha kui tahavad.

Ühistranspordi täituvuse mõõtmine

Liinivõrgustiku planeerimiseks on hea teada kui täis bussid igas peatusevahes on. Tallinna bussides peab kaarti validaatori vastu piiksutama ainult sõidu alguses, mis jätab mõõtmata sõidu pikkuse. Austraalias peab kaardi registreerima nii sõidu alguses kui lõpus, et maksta sõidu pikkusele vastav summa, muidu võetakse maksimaalne tasu (lõpp-peatuseni). Alguse ja lõpu fikseerimine annab täpse täituvusinfo.

Isikuandmete kaitse tõttu on keeruline bussis olevate kaameratega täituvust hinnata. Õnneks on ka kaudsemaid viise iga peatusevahet läbivat reisijate hulka mõõta. Näiteks andurid, mis mõõdavad kui sügavale bussi vedrustus vajub, mille järgi saab hinnata bussi massi. Teades tühimassi, saab arvutada reisijate kogukaalu.

Teine variant on gaasipedaaliandur pluss kaamera, mis jälgib bussi armatuurlauda. Mootoripööretest või kiirusest ja kütuse hetkekulust saab tuletada kiirenduse ja mootori võimsuse, mis Newtoni teise seaduse kaudu annab massi. Mass omakorda täituvuse. Kiirendust saab ka GPS-seadme või aktseleromeetriga mõõta – need on nutitelefonis olemas. Kaamera samuti. Seega piisab kui igasse bussi paigaldada üks odav kasutatud nutitelefon vastava tarkvaraga, mis filmib armatuurlauda, mõõdab kiirendust ja võib ka andmed reaalajas mobiilivõrgu kaudu serverisse saata.

Piisavalt täpne aktseleromeeter bussi küljes suudab ka inimeste peale- ja mahaastumist mõõta, sest see kõigutab pisut bussi ja vajutab vedrustuse allapoole või laseb sel üles tõusta. Auto puhul tunneb ja näeb ka inimene selle vajumist sisseistuja raskuse tõttu, aga bussi vedrustus on jäigem, nii et silmaga või tagumikutundega on seda mõju raskem tajuda.

Hanede põllult peletamine

29.04.2021 Maa Elus kirjutas põllupidaja, kuidas ta maasturiga oma põllul ringi sõidab, et sealt hanesid peletada. Võibolla jääb mul midagi kahe silma vahele, aga see ei tundu mõistlik. Selle asemel võiks põllule lasta koera, kes suure rõõmuga hanesid taga ajaks. Koera kasutab näiteks Michiganis Traverse City Cherry Capitali lennujaam lindude peletamiseks. Tänapäeval saab kaelarihma külge panna raadiosaatja, mille abil koera üles leida kui ta ära kaduma peaks ja mille abil koerale käsklusi jagada. Selleks sobib odav kasutatud telefon positsioneerimisäpiga. Koeraomanikud käivad niikuinii koertega looduses jalutamas – võib paluda neil põllule tulla ja selle eest isegi natuke maksta. Igatahes odavam kui maasturiga põllul sõitmine.

Maasturi asemel võib kasutada puldist juhitavat mänguautot kui puldi raadiosignaal piisava ulatusega on. Või puldi kontrollsüsteemi abil juhitavat suuremat maapinnal liikuvat drooni, mis on kergem ja võtab vähem kütust kui maastur. Tekitab ka vähem pinnakahjustusi (roopaid, lömastatud taimi). Sellise võib programmeerida ka põllul juhusliku mustrina ringi sõitma nagu algelise robottolmuimeja või niiduki.

Lendavad droonid võib ka programmeerida põllu kohal tiirutama. Hanede hirmutamiseks peab ehk drooni kotkaks maskeerima.

Mudellennuk võtab sama lennukauguse jaoks vähem kütust kui helikopteri põhimõttel droon. Mudellennukiklubilt võib samuti põllule abi paluda ja neile selle eest maksta. Tänapäeval peaks ka mudellennuki juhtpulti saama programmeerida nii, et lennuk ühe ala kohal tiirleks. Kotkaks maskeerimine on lennuki puhul lihtsam kui drooni, kuna kuju on linnusarnasem.

Droonivastase õhutõrjesüsteemi sarnaselt on juba ehitatud linnupeletajaid, mis kaameraga põllult parve tuvastavad ja selle peale laseriga näitavad. Eestis arendab Marduk droonitõrjesüsteemi ja on ehk nõus seda lindude peal testima.

Isejuhtiva auto inimesele otsasõidu vältimine telefoni abil

Lisaks kaameratele ja lidarile võiksid isesõitvad autod jm robotid inimesi tuvastada ka mobiilisignaali kaudu näiteks GSM signaalileidjaga. Telefon on tõenäoliselt inimese küljes, olgu ta jalakäija või sõidukis, nii et telefonile otsasõitu peaks vältima. Mobiilisignaal on lihtsasti loetav – selle selgus on telefonitootjate üks põhieesmärk. Minu piiratud intenetiotsing andis tulemuseks, et telefon saadab pidevalt signaali ja sekundite jooksul selle tugevus tavaliselt eriti ei muutu (kui ei toimu kõne alustamist või lõpetamist, mobiilimasti vahetamist vm sündmust). Signaali tugevuse põhjal saab selle kaugust arvutada, tugevuse muutuse põhjal kauguse muutust. Seega saab inimesele lähenemist paar sekundit enne võimalikku kokkupõrget ennustada, mis võimaldab pidurdada.

Pikivahe eessõitva autoni on samuti korreleeritud selles olijate telefonide signaalide tugevusega.

Robotkõned eesti.ee e-kirjade ettelugemiseks

Koroonavaktsineerimiskutsete saatmisel tuli välja, et eakate hulgas polnud 78% suunanud oma eesti.ee e-posti aadressi edasi kuhugi, kust nad e-kirja kätte saaksid. Lisaks jooksis eesti.ee e-post suure koormuse tõttu kokku kui palju inimesi oma e-posti suunama asus. Internetiühenduseta inimestele teadete saatmiseks on USAs juba aastakümneid töötav lahendus: robotkõned (robocall). Masin helistab telefoninumbrile (nii mobiili kui lauatelefoni) ja mängib ette helifaili, näiteks reklaamsõnumi.

Robotkõnesid saaks kasutada e-posti aadressile saadetud e-kirjade telefoni teel ette lugemiseks, et internetiühenduseta inimesed ametlikud teated kätte saaksid. Näiteks saaks vaktsineerimiskutsed saata ilma, et arstid peaksid helistamisele aega kulutama. Telefoninumbrite andmebaas on arstidel ja tõenäoliselt ka riigiasutustel olemas. Kui pole, saab mõne telefoniraamatu arvutisse skaneerida, teksti tuvastada ja sealt nimed ja telefoninumbrid kokku viia.

Robotkõnede tegemise riist- ja tarkvara on vabalt ostetav ja robotkõnede tegemist saab ka teenusena osta, nii et riigiasutused, eriti Terviseamet, kes vaktsineerimiskutsetega tegelema peaks, saaksid eesti.ee tõrkest mööda minna kõige rohkem paari nädalaga. Programmeerijad saaksid robotkõnede tarkvara ka ise kiirelt kirjutada, ühendades mõne olemasoleva tekst-kõneks programmi (kõnesüntesaator, text-to-speech, TTS) eesti.ee e-kirjade andmebaasi, telefoninumbrite andmebaasi ja Skypei või muu internetitelefoniga, mis suudab lauatelefonidele helistada.

Talisupluseks vett ringi ajavad propellerid

Talisupluse jaoks jääaugu lahti hoidmiseks kui õhutemperatuur on alla nulli on vaja tihti pinnalt jääd riisuda, sest õhuke tekkiv jää on terava servaga ja võib ujujaid lõigata. Nõmme Spordikeskuse basseinis näiteks riisuti 08.03.2021 hommikul. Riisumisest lihtsam oleks populaarsetesse taliujumiskohtadesse vee alla aeglane propeller paigaldada, mis veeringlusega jää tekkimist takistab. Siis ei ole muret, et raskestinähtavat läbipaistvat õhukest jääd õigel ajal ei eemaldata. Piisab ühest pöördest minutis, mis ei vigasta juhuslikku vastupuutujat. Basseini on eriti lihtne propellerit panna, aga saab ka avavette.

Sellised propellerid olid kunagi Võrtsjärves kalade ummuksisse jäämise (lämbumise) vältimiseks – jäävabad laigud propellerite kohal võimaldasid kaladel seal hapnikurikkamat vett hingamas käia. Vist korraldas seda veesegamisprojekti Võrtsjärve Limnoloogiakeskus, aga praegu ma internetist selle kohta materjale ei leidnud.

Kui veealune propellerimehhanism ummistuma kipub või muidu liiga kulukas on, siis teine viis jäätumist takistada on akvaariumipumba laadne voolik, mille kaudu vee alla aeglaselt õhumulle puhutakse. Tõusvad mullid segavad vett, tõstes põhjast soojemat pinna lähedale. Kui veekogu kaldal on soojustatud hoone, võib vooliku teise otsa sisse õhku pumpav mootor olla hoones, ise külmumise eest kaitstud.

Energia kokku hoidmiseks võib propelleri ja õhupumba kiirust automaatselt õhutemperatuurile vastavaks kohandada. Plusskraadidega pole vaja vett segada. Mida külmem õhk, seda kiiremini propeller või pump peab töötama. Kontrolleriks sobib näiteks temperatuurianduri ja releega Arduino.

Teksti ja kõne automaatse teisendamise treeningandmed

Masinõppeks on vaja suurt andmehulka. Vähese kõnelejate arvuga keele puhul on kallis palgata inimesi arvutile tekste ette lugema, et arvuti õpiks teksti kõneks teisendama. Samuti on kallis kõne kirjapanijaid palgata, et arvuti õpiks kõnet tekstiks tõlkima. Peaks leidma juba nii kõnes kui kirjas olemas olevaid tekste, mida masinõppele sööta. Üks näide on raadiointervjuud, mis ka ajalehes avaldatakse (Kuku Raadio saade Restart Postimehe majanduslehekülgedel, Toomas Sildami intervjuud). Probleemiks on suulise intervjuu toimetamine enne kirjalikku avaldamist, mis tähendab, et kõne ja tekst ei ole üksüheses vastavuses. Natuke kasu sellest siiski arvutile on, sest osad laused korduvad kõnes ja kirjas. Kõnenäidiseid ilma kirjaliku vasteta saab audiovisuaalsest ajakirjandusest hulganisti, samuti kirjalikku teksti helilise vasteta trükiajakirjandusest.

Kui koolides on tehtud etteütlusi arvutisse trükituna ja nende suuline salvestis on ka saadaval, siis saab neid arvuti treenimiseks kasutada.

Näidendite ja filmide tekstid ja helisalvestised on samuti vastavuses kõne ja kiri. Samuti laulusõnad ja laulud, aga laulu hääldus ja rütm on tavakõnest erinev, nii et see ei pruugi arvutit aidata muus kui laulude tõlkimisel heli ja kirja vahel.

Audioraamatud, mille puhul ettelugemine vastab kirjapandule, on head pikad sama häälega loetud tekstid arvuti treenimiseks.

Maailma suuremate keelte edukamad masintõlkefirmad on ilmselt leidnud palju teisi treeningandmete hulki, mida oma programmide arendamiseks kasutada.