Mõned lauljad kasutasid juba aastakümneid tagasi hääledublanti või makilt lastud heli. Ka isemängija klaver on vana leiutis. Puhk- ja keelpillide mängu usutavast teesklemisest pole ma siiani veel kuulnud (õhukitarr pole üldiselt päriskitarri mänguga segi aetav). Heli saab riiete alla või muusikainstrumendi sisse peidetud õhukestest kõlaritest lasta justkui kostaks see instrumendist. Vaja on veel pillimängimisliigutusi osavalt näidelda.

Isegi kui märkamatu kõrvaklapp kõrvas ütleb liigutused ette, siis oskamatu inimene neid kuigi täpselt ei jäljenda, seega tavalisest kuulamiskaugusest vaatavad asjatundjad saavad aru, et ta tegelikult ei mängi pilli. Haptilised kindad, mis liigutavad sõrmi näiteks kaablite abil, peaksid suutma õigeid liigutusi tekitada kui neile muusikapala sisse programmeerida. Toas või sooja ilmaga tuleb kindad käteks maskeerida – näiliselt lihtsalt paksud sõrmed ja käeseljad nagu vahel mustkunstnikel. Näitleja peaks ka paar korda pala läbi harjutama, et ta kinnastele kogemata vastu töötama ei hakkaks.

Pillimängu jäljendamine nii et kuulajad aru ei saa hoiab kokku inimeste aega, kes ei pea pikalt harjutama, et orkestrandiks saada. Kulusid saab kokku hoida ja need inimesed saavad ühiskonnale kasulikumat tööd teha kui tahavad.