Sildiarhiiv: riik

Robotkõned eesti.ee e-kirjade ettelugemiseks

Koroonavaktsineerimiskutsete saatmisel tuli välja, et eakate hulgas polnud 78% suunanud oma eesti.ee e-posti aadressi edasi kuhugi, kust nad e-kirja kätte saaksid. Lisaks jooksis eesti.ee e-post suure koormuse tõttu kokku kui palju inimesi oma e-posti suunama asus. Internetiühenduseta inimestele teadete saatmiseks on USAs juba aastakümneid töötav lahendus: robotkõned (robocall). Masin helistab telefoninumbrile (nii mobiili kui lauatelefoni) ja mängib ette helifaili, näiteks reklaamsõnumi.

Robotkõnesid saaks kasutada e-posti aadressile saadetud e-kirjade telefoni teel ette lugemiseks, et internetiühenduseta inimesed ametlikud teated kätte saaksid. Näiteks saaks vaktsineerimiskutsed saata ilma, et arstid peaksid helistamisele aega kulutama. Telefoninumbrite andmebaas on arstidel ja tõenäoliselt ka riigiasutustel olemas. Kui pole, saab mõne telefoniraamatu arvutisse skaneerida, teksti tuvastada ja sealt nimed ja telefoninumbrid kokku viia.

Robotkõnede tegemise riist- ja tarkvara on vabalt ostetav ja robotkõnede tegemist saab ka teenusena osta, nii et riigiasutused, eriti Terviseamet, kes vaktsineerimiskutsetega tegelema peaks, saaksid eesti.ee tõrkest mööda minna kõige rohkem paari nädalaga. Programmeerijad saaksid robotkõnede tarkvara ka ise kiirelt kirjutada, ühendades mõne olemasoleva tekst-kõneks programmi (kõnesüntesaator, text-to-speech, TTS) eesti.ee e-kirjade andmebaasi, telefoninumbrite andmebaasi ja Skypei või muu internetitelefoniga, mis suudab lauatelefonidele helistada.

Tänavavalgustuse asendamine isiklike lampidega

Isiklikud laternad (pealambid või vöö-, kinganina- jm valgustid) laternapostide asemel hoiaksid oluliselt raha ja energiat kokku (arvutused allpool) ning vähendaksid valgusreostust. Mootorsõidukitel on niikuinii laternad küljes, millest peab piisama valgustamata maanteedel sõitmiseks, seega linnavalgustuse puudumine ei tohiks neil liiklemist takistada. Jalgratastel on samuti pimedas esituli kohustuslik, kuigi selle nõude täitmist ei kontrollita. Kümneeurone jalgrattatuli on minu kogemuse põhjal piisavalt ere, et öösel valgustamata metsavaheteel sõita.

Tänapäevane leed-peavalgusti mitu tundi kestva akuga kaalub paarsada grammi, nii et ka lapsed suudavad seda kanda. Isiklik latern maksab internetist ühekaupa ostes alla 10 euro (hulgi on veel odavam) ja kestab kauem kui posti otsas olev lamp. Akut saab pistikust laadida ja see peab vastu vähemalt mitusada laadimistsüklit. Isikliku valgustiga paraneb ohutus, sest jalakäija on laternat kandes ka muu valgustuseta paremini nähtav kui helkuriga tänavavalgustuse all.

Kui tänavalambid inimesele silma paistavad, siis mujale vaadates tundub ka hämarus pime, sest silm kohandub eredusega. Samuti paistab valgustamata tänav peale valgustatud kohta pime, mis võib isikliku lambi esmakordse kasutaja viia valearvamusele, et postilaternad on paremad. Kui inimene näeks vaid enda laterna tagasipeegelduvat valgust, mitte tänavalambi otsekiirgust, siis ei tunduks ereduse erinevus valgustamata ja valgustatud tänava vahel nii suur.

Tegelik nähtavus võib olla parem nõrgema, kuid ühtlasema valgusetasemega. Olen kogenud seda öösel ilma kunstvalgusallikata metsarajal kõndides – täiskuu ajal on juurikad peaaegu sama hästi näha kui päeval. Komistamisoht on vaid seal, kus puuoksad üle raja varje heidavad (kontrast petab silma ja varjutriip tundub juurena või vastupidi). Noorkuu ajal ainult tähevalgusega on metsarada minu silma jaoks siiski liiga pime, kuid kruusatee siiski muretult kõnnitav.

Praegu on lambi kaasaskandmine erandlik, nii et inimesed unustaksid tihti laternat kaasa võtta, aga kui valgustikandmine oleks sama tavaline kui välisjalanõude jalgapanek, siis unustamisprobleem väheneks. Lambid saab ka jalatsitesse või mütsi sisse ehitada ja programmeerida liikumise ja pimeduse korral tööle lülituma.

Maksuraha kokkuhoid on piisavalt suur, et kui tänavavalgustuse ühe aasta hoolduse asemel see summa elanikele kätte jätta, siis saaksid nad kõik endale isikliku leed lambi osta. Tallinna 2020 eelarve kohaselt kulub tänavavalgustuse hooldusele üle seitsme miljoni euro aastas, pluss poolteist miljonit investeeringuteks. Jagades elanike arvuga saame vähemalt neliteist eurot inimese kohta aastas. Seega kaks isiklikku laternat igale elanikule tasuksid end ühe aastaga ainuüksi tänavavalgustuse hoolduskulude kokkuhoiust. Sarnane tasuvus on ka väiksemates kohtades, näiteks Rae valla 16000 elaniku kohta on 2020. aasta valgustuse hoolduse eelarve 191800. Maapiirkondades on avalikud hüvised elaniku kohta veel kallimad, sest inimesi on vähem.

Teine arvutus on lampide arvu põhjal elanike kohta. Tartus oli 2014. aastal 11547 tänavalaternat, seega umbes üks kümne elaniku kohta. Üks tänavavalgusti maksab kindlasti rohkem kui kümme kaasaskantavat leed pealampi. Lisaks nõuab välisvalgustus muud taristut: Tartus ühendas 2014. aastal laternaid 227 km õhuelektrikaableid ja 126 km maa-aluseid elektrikaableid; lampe juhiti 151 juhtkilbist.

Koolivaheaegadest

Aeg-ajalt arutletakse Eestis koolivaheaegade pikkuse ja ajastuse üle. Kurdetakse ühelt poolt, et suvevaheaeg on nii pikk, et lapsed unustavad palju ja kaotavad õppimisharjumuse. Teisest küljest kaeveldakse lapsukeste suure õppekoormuse üle ja keeldutakse vaheaega lühendamast. Suveunustamist on uuritud ja isegi eraldi termin välja mõeldud – summer learning loss (http://www.summerlearning.org/?page=know_the_facts). Eesti suvevaheaeg on maailmas pikapoolne (https://en.wikipedia.org/wiki/Summer_vacation).
Võtmata seisukohta vaheaja ideaalse pikkuse üle võib siiski oluliselt vähendada kaalumist väärivate variantide arvu. Iga töökoormuse jaoks eksisteerib mingi optimaalne vaheaegade ja puhkepauside pikkus ja ajastus. Seda pole veel lõplikult välja selgitatud, aga teatud uurimistöö on tehtud. Kõne alla peaks tulema ainult vaheajamustrid, mis on mingi õppekoormuse jaoks parimad.
Arutlus peaks toimuma laste jaoks ideaalse koormuse üle. Kui koormus paigas, on vaheaegade graafik ka määratud, kui just mingi koormuse puhul pole mitut optimaalset puhkusemustrit. Mitme samaväärse variandi puhul võib nende vahel juhuslikult valida, see ei muuda midagi (eelduse kohaselt on variandid sama head).
Kahtlustan, et ühegi koormuse puhul pole parim graafik Eestis kasutusel olev pikk suvevaheaeg ja lühikesed ebaühtlaselt paigutatud muud õppepausid. Inimesed tunduvad töötavat paremini ühtlaselt jaotatud lühemate puhkuste puhul.
Riigil on raske koolivaheaegu muuta, sest tekib tugev vastuseis vanemate poolt, kes arvavad, et teavad ise kõige paremini, mis nende võsukesele hea on. Peaks proovima vabatahtlikku ja eraviisilist lähenemist – edumeelsemad vanemad teevad erakooli, kus on optimaalne vaheajastruktuur. Kui riik keelab näiteks ametlikul vaheajal koolitöö, siis võib korraldada suvelaagri, kus õpetatakse tavalisi kooliaineid. Või muul viisil õppimine ümber nimetada, et reeglist mööda minna.
Sama lähenemine peaks töötama ka muude õppeuuenduste puhul, mida riik ei saa protestide tõttu sisse viia. Kahjuks saavad nii ka ideoloogiad ja usulahud ajupesukoole luua. Natuke aitab ajuloputuse vastu riiklik õppekava, mis nõuab teatud teadmiste selgekssaamist. Tuleks vahet teha tulemuse ja meetodi vahel (mida õpetada vs kuidas õpetada) – riik peaks nõudma tulemust, meetodi osas võib jätta vabamad käed.