Sildiarhiiv: maksud

Kuidas tavainimene saaks Ukrainat aidata

Vähendades Vene gaasi, naftasaaduste, elektri jm kauba tarbimist:

1) Kütteks asendada gaas puukütte, soojuspumba või päikesepaneelidega või vähemalt keerata temperatuuri madalamaks.

2) Eelistada mitte-Vene elektrit, pidades silmas, et ka Soome kaudu tuleb osaliselt Vene oma. Kui elektri edasimüüja otseselt ei võimalda tootjariike eristada, siis saab tarbija riike ise kaudselt eristada, valides rohelise elektri. See tuleb põhiliselt Rootsi ja Norra tuuleparkidest ja hüdrojaamadest.

3) Toetada tuule- ja päikeseparke “oma tagahoovis” ja Euroopas laiemalt.

4) Asendada autosõit jalgratta või ühistranspordiga või vähemalt jagada sõidukit (carpooling). Kui nõudlus Vene kütuste järele väheneb, siis nende hind maailmaturul langeb ja Venemaa teenib vähem raha, millega oma vallutusi rahastada. Välditavad sõidud jätta üldse ära. Näiteks käia vähem kordi autoga poes, ostes korraga rohkem. Võimalusel teha kaugtööd.

5) Lendamist vältida kuna see kulutab palju bensiini. Puhata kodule lähemal. Konverentsid ja koosolekud pidada video teel.

6) Mitte osta Venemaa tooteid. Toodetel peab Euroopa Liidus päritolumaa peale märgitud olema (väike kiri, lühend või sümbol kohustuslikul tooteinfo sildil).

7) Toetada neid poliitikuid, kes tegudes, mitte ainult sõnades vähendavad sõltuvust Vene kütustest ja kaubast. Neid, kes tõstavad fossiilkütuste makse, lõpetavad aktsiisilangetused diislile, lõpetavad elektritarbimist subsideerivad toetused, keelavad Eesti rannikuvetes naftakeemia tasuta ümberpumpamise Venemaaga kauplevate tankerite vahel ja laiemalt Vene ja Valgevene transiidi. Kui kallim elekter või muu kütus kedagi vaeseks teeb, siis neid inimesi tuleks aidata otsese rahaülekandega, mitte tingimusliku toetusega, mis on seda suurem, mida rohkem inimene elektrit või kütust tarbib (näiteks praegune elektriarve kompensatsioon). Pigem peaks toetus suurenema siis kui inimene vähem tarbib, sest tarbimine kahjustab kaasinimesi: tõstab neile hinda, jätab riiki väiksema kriisivaru, saastab õhku. Rikkad tarbivad rohkem kui vaesed ja oleks loogiline toetada vaeseid rohkem.

Poliitikud võiksid:

1) Leppida Euroopas (või vähemalt naaberriikidega) kokku ühtne aktsiisitõus nendele fossiilkütustele, mille põhimüüjaks on Venemaa. Ühtne sellepärast, et vältida naaberriigis kütuserallil käimist.

2) Kehtestada Euroopa Liidus tollid Venemaa toodangule.

3) Kehtestada piiril süsinikumaks fossiilkütustega toodetud kaubale vastavalt selleks ostetud kütuse väärtusele, et vähendada nõudlust Vene energiaallikate järele.

4) Teha lobitööd, et Saksamaa oma tuumajaamade sulgemist edasi lükkaks. See annaks võimaluse ka Nord Stream 1 kaudu gaasi ostmist vähendada.

5) Lihtsustada kohaliku hajutatud energiatootmise planeeringuid ja kiirendada lubade andmist. Üks elektrijaam kogu riigi peale on julgeolekurisk, nagu ka piiriäärses piirkonnas lähestikku asuvad jaamad.

Sõidueksami ajad kiirkorras suurema riigilõivu eest

Lisa kommentaar

Transpordiamet võiks pakkuda sõidueksami aega ka kiirkorras suurema riigilõivu eest nagu PPA pakub passi kättesaamist (https://www.politsei.ee/et/juhend/eesti-passi-taotlemine-taeiskasvanule/taotlemine-iseteeninduses: passi riigilõiv on iseteeninduses taotlemisel 35 €. …kiirkorras on riigilõiv 58 €.). Praegu ostavad-müüvad eksamitegijad omavahel varasemaid aegu, näiteks https://www.facebook.com/groups/arkeksamiteajaduleeesti ja maksavad isegi vabade eksamiaegade teavituste eest 10-25 € (https://eksamiajad.ee/).

Aegade eraviisiline kauplemine tekitab motiivi hangeldamiseks: panna aeg kinni, et seda kellelegi edasi müüa. Kui ei õnnestu müüa, siis lükata aeg edasi hilisemaks enne kui tühistamise eest uuesti lõivu peab maksma. Hangeldamise tagajärjel jääb see aeg suurema tõenäosusega kasutamata, sest teised, kes seda aega vajaksid, aga osta ei taha või ostuvõimalusest õigel ajal ei tea, ei registreeru sellele edasilükkamisel vabanenud ajale. Transpordiametil jääb see aeg tühjaks, järjekorrad pikenevad, hilised edasilükkamised raskendavad graafiku planeerimist nii Transpordiametile kui eksamitegijatele.

Kui Transpordiamet ise ei saa kõrgema lõivu eest kiirkorras aega pakkuda, võiks selleks ministeeriumist luba küsida. Vajadusel küsida, et ministeerium vastavaid määrusi muudaks.

Kiirkorras aegade pakkumisega Transpordiamet sisuliselt konkureeriks hangeldajatega. Kui hangeldamine tekitab piisavalt suure järjekordade pikenemise, siis teeks Transpordiameti konkurents aegade jaotuse efektiivsemaks.

Transpordiamet saaks oma andmete põhjal teatud täpsusega kontrollida, kes aegadega hangeldab. Kui keegi lükkab sõidueksami aega korduvalt edasi just enne kui tal tekiks uue riigilõivu maksmise kohustus, siis tõenäoliselt üritas ta aega müüa, aga ei leidnud ostjat. Kui inimene lükkab lihtsalt aega mitu korda edasi ja sama aja paneb iga kord kiiresti peale selle vabanemist kinni keegi teine, siis tõenäoliselt müüs inimene aja iga kord kellelegi teisele.

Transpordiameti vastus

Teie ettepanek on huvitav, paraku juba läbi arutatud ja kõlbmatuks tunnistatud. Põhjusi on mitu:

Eetiline. Selline süsteem looks eelise neile, kes on nõus rohkem maksma. Transpordiamet on teinud mitmeid arendusi ja protseduurireeglite muutusi, et esimesele katsele tulev juhikandidaat oleks eelistatud järeleksamite ees. Lisaks asjaolu, et kiirpassi taotlustest rahuldatakse valdav enamus, riiklike sõidueksamite sooritus on kuskil 50% peal. See tekitaks küsitavusi protsessi läbipaistvuse osas. Üheks korruptsiooni tajumise parameetriks on just nimelt see, et protsessid on läbipaistvad ja võimalikult ühetaolised kõigile klientidele.
Majanduspoliitiline. Transpordiamet on täidesaatva võimu asutus, mitte tulu teeniv organisatsioon. Riigilõivu mõte on katta tehtud kulutusi, mitte teenida kasumit. Suurem riigilõiv eeldaks Transpordiametilt ka täiendavaid kulutusi, näiteks kallimat eksamisõidukit. Nn kiirpassi puhul võib pealiskaudsel mõtisklemisel leida teatavaid täiendavaid kulutusi – trükikoja koormuse kasv, menetleva ametniku koormuise kasv, täiendavad kulleriteenused trükikoja ja PPA teenindusbüroo vahel.
Lõpetuseks sooviks Teid ikkagi tänada huvitava mõttearenduse eest.
Parimate soovidega
[nimi eemaldatud]

Minu vastuväited 26.01.2021

Transpordiameti kumbki põhjendus ei ole veenev.

1) Eks igaühel on erinev maitse eetika osas. Praegune süsteem, kus eksamiaegadega kaubeldakse, loob veel suurema eelise neile, kes on nõus rohkem maksma, kui kiirema pääsu eest kõrgema riigilõivu küsimine. Lühemad järjekorrad vähendaksid rohkem maksjate eelist. Üks viis järjekordi lühendada on kui Transpordiamet konkureerib aegadega kauplejatega.

Sama läbipaistev kui kiirpassi süsteem oleks, et kes maksab suurema riigilõivu, saab kiiremini eksamile, aga kindlasti mitte lihtsama eksami, nagu ka passile õigust mitteomav isik ei saa suurema lõivu eest passi. Seega eksami läbimise protsent ei puutu asjasse. Mingeid küsitavusi läbipaistvuse osas ma ei näe.

2) Kui Transpordiamet ei soovi suurema riigilõivuga tulu teenida, võib ta selle annetada riigituludesse või heategevuseks. Võib ka selle arvelt alandada tavajärjekorras eksamilepääsejate riigilõivu, mis oleks praegune süsteem (kiirem pääseja maksab aeglasemale aja eest) Transpordiameti kaudu, aga ametlikult ja efektiivsemalt.

Transpordiametil pole põhjust suuremaid kulutusi teha.

Kiirpassil tunduvad olevat täiendavad kulutused ainult pealiskaudsel mõtisklemisel. Lõpuks antakse välja ikka sama arv passe ja nende tootmise ja menetlemise kulu on sama. Võibolla kullerteenus lisab pisut hinda, aga kindlasti mitte riigilõivude vahe jagu. Korraga saadetakse ju PPA büroosse palju passe, nii et saatmiskulu jaguneb nende vahel. Suurema riigilõivu maksjad pannakse lihtsalt järjekorra etteotsa.

Transpordiamet võib isegi lühemate järjekordadega kulutusi kokku hoida. Kui ooteaeg on lühem, siis on eksamieelset unustamist vähem, läbikukkumisi sama eksamiraskusega vähem. Keskmine eksamitegija teeb siis väiksema arvu eksameid, mis vähendab Transpordiameti kulu.

Lõpuks soovin tänada Transpordiametit kiire vastuse eest.

Kütmisest mürgiseid heitgaase tekitavate kütustega elamurajoonides

Lisa kommentaar

Prahi, kivisöe ja muude õhku saastavate ainete põletamist teiste inimeste läheduses peaks takistama, sest ühe inimese saadav soojus on vähem väärt kui paljudele tekitatav kerge tervisekahjustus. Selline kütmine vähendab sotsiaalset heaolu ja on tavaliselt ebaseaduslik (rikub keskkonnakaitse- ja heakorraeeskirju).

Aias prahi põletamine on naabritele näha ja paks suits paistab ka kaugemale, nii et selle peale saab (munitsipaal)politsei kutsuda. Kui politsei enne lõkke kustumist kohale jõuab ja põletaja üles otsida viitsib, siis võib hoiatus või trahv järgmise tossutamiskorra ära hoida. Keerulisem on tõestada, et keegi põletab ahjus või kaminas seadusevastaselt kivisütt, immutatud puitu või tõrvapappi. Tuvastada on eriti raske pimedal ajal kui korstnast tõusvat tumedat suitsu näha pole, tunda on ainult ümbruskonnas levivat kirbet vingulõhna. Pime talveaeg on Eestis ka külm ja suurem osa kütmisest toimubki sel ajal.

Üks võimalus mürgiste ainete põletamist tõkestada on keelata kivisöe ja muude saastavate kütuste müük ostjatele, kel pole paigaldatud heitgaaside puhastusseadmeid, sealhulgas eratarbijatele. Üksikuid kütuste maaletoojaid või edasimüüjaid on riigil lihtsam kontrollida kui paljusid eratarbijaid – sama põhjus on mootorikütuste maksude kogumisel maaletoojatelt, mitte iga autojuhi käest eraldi.

Teine võimalus on panna korstnapühkijatele kohustus pühkimisel tuhaproov võtta, mille põhjal saaks valdkonda reguleeriv ametiasutus tuvastada, kas põletatud on ebaseaduslikke kütuseid. Korstnapühkija kinnitus lõõride puhastamise ja korrasoleku kohta on iga 5 aasta tagant nagunii kohustuslik, seega ei lisa kütusejääkide kontroll erilist lisakulu ega -tööd. Nii pika intervalliga kontroll ei pruugi eriti mõjus olla, sest pikka aega tagasi põletatud kivisöe tahma võib olla keeruline korstnast tuvastada ja karistused õhu reostamise eest on ilmselt leebed.

Lobitöö asemel ise tegemine

Lisa kommentaar

Kui maksumaksja tahab midagi, mida tavaliselt pakub riik või omavalitsus (kool, tee, sotsiaal- või tervishoiuteenus), siis tavaline viis püüda seda saavutada on sõnadega (lobitöö, survegrupi algatamine, kohtuasi) või poliitikutele raha annetades. Lootus on, et osa maksudena riigile makstud rahast kasutab riik siis maksumaksja hüvanguks. Mõnikord võib aga parem olla asendada osa palgatööst ise oma soovi saavutamiseks tegutsemisega.

Töötades osaajaga täisaja asemel vabaneb iga päev tunde, mille jooksul saab ise rajada tee, koolitada enda või teiste lapsi, hoolitseda vabatahtlikuna abivajajate või enda tervise eest. Raha on sel juhul tööriistadeks ja materjalideks ikka vaja, nii et natuke peab tööturul teenima, aga optimaalne osalus võib olla keskmise kodaniku omast väiksem.

Selle asemel, et kulutada aega, et püüda suunata maksuraha enda hüvanguks, võib efektiivsem olla otsene tegutsemine eesmärgi heaks. Näiteks kui mõlemad lapsevanemad, kes töötavad täisajaga ja tahavad lasteaiakohta, saavad lülituda poole kohaga tööle, siis katavad nad kahe peale päeva ära – saavad ise endale lastehoiuteenust pakkuda. Sel juhul ei sõltu nad survegrupi edust linnavalitsuse mõjutamisel linnatelevisiooni asendamiseks lasteaedadega. Palgas kaotavad lapsevanemad umbes poole (sest maksumäär madalam, aga osaajaga töö tunnipalk väiksem) ja riik kaotab poole neilt saadud maksurahast. Lisaks säästavad lapsevanemad aega ja närve linnavalitsejatega suhtlemisel. Maksutulu vähenemine võib ka riigile suuremat survet avaldada kui lobitöö ja kohtuskäimine ning see võib motiveerida avalikku sektorit korralikku teenust pakkuma.

Ise endale teenuse pakkumine on ühiskonna seisukohast enamasti ebaefektiivne, sest puuduvad mastaabisääst ja spetsialiseerumine, aga individuaalsest vaatepunktist on isetegemine paindlikum, ennustatavam ja vahel kvaliteetsem. Kui avaliku teenuse saamise tõenäosus on piisavalt väike või kvaliteet piisavalt halb, siis on parem seda ise pakkuda.

Numbriline näide: valik A on 8 tundi tööd päevas, 20 eurone brutotunnipalk, keskmiselt 12 minutit päevas linnavalitsuselt lasteaiakoha nõudmisele. Maksud on siis 4*8 =32 päevas, kätte netopalk 16*8 =128 päevas. Tõenäosus lasteaiakoha saamiseks t_A. Valik B on 4 tundi palgatööd päevas, 4 tundi lapsehoidu, 15 eurone brutotunnipalk, 0 tundi nädalas lasteaiakoha kauplemisele. Maksud 3*4 =12 päevas, netopalk 12*4=48 päevas, tõenäosus koha saamiseks t_B<t_A, ehk tõenäosus koha saamiseks suureneb kui kohanõudmiste arv ja linnavalitsuse maksutulu kasvavad. Oletame lihtsustuseks, et vanemad on nõus lapsehoiu-, lobi- ja palgatööd tegema sama tunnipalga p<15 eest (ebameeldivus on sama). Kui lasteaiakoha saamise tõenäosuste vahe t_A-t_B variantide A ja B vahel korrutatuna netopalga suurenemisega 128 -48 =80 võrra päevas on väiksem kui 12 minuti väärtus tunnipalgaks arvestatuna, ehk 80*(t_A-t_B) <1/5*p, siis on mõttekam ise lapsi hoida kui lasteaiakohta nõuda.

Tänavavalgustuse asendamine isiklike lampidega

Lisa kommentaar

Isiklikud laternad (pealambid või vöö-, kinganina- jm valgustid) laternapostide asemel hoiaksid oluliselt raha ja energiat kokku (arvutused allpool) ning vähendaksid valgusreostust. Mootorsõidukitel on niikuinii laternad küljes, millest peab piisama valgustamata maanteedel sõitmiseks, seega linnavalgustuse puudumine ei tohiks neil liiklemist takistada. Jalgratastel on samuti pimedas esituli kohustuslik, kuigi selle nõude täitmist ei kontrollita. Kümneeurone jalgrattatuli on minu kogemuse põhjal piisavalt ere, et öösel valgustamata metsavaheteel sõita.

Tänapäevane leed-peavalgusti mitu tundi kestva akuga kaalub paarsada grammi, nii et ka lapsed suudavad seda kanda. Isiklik latern maksab internetist ühekaupa ostes alla 10 euro (hulgi on veel odavam) ja kestab kauem kui posti otsas olev lamp. Akut saab pistikust laadida ja see peab vastu vähemalt mitusada laadimistsüklit. Isikliku valgustiga paraneb ohutus, sest jalakäija on laternat kandes ka muu valgustuseta paremini nähtav kui helkuriga tänavavalgustuse all.

Kui tänavalambid inimesele silma paistavad, siis mujale vaadates tundub ka hämarus pime, sest silm kohandub eredusega. Samuti paistab valgustamata tänav peale valgustatud kohta pime, mis võib isikliku lambi esmakordse kasutaja viia valearvamusele, et postilaternad on paremad. Kui inimene näeks vaid enda laterna tagasipeegelduvat valgust, mitte tänavalambi otsekiirgust, siis ei tunduks ereduse erinevus valgustamata ja valgustatud tänava vahel nii suur.

Tegelik nähtavus võib olla parem nõrgema, kuid ühtlasema valgusetasemega. Olen kogenud seda öösel ilma kunstvalgusallikata metsarajal kõndides – täiskuu ajal on juurikad peaaegu sama hästi näha kui päeval. Komistamisoht on vaid seal, kus puuoksad üle raja varje heidavad (kontrast petab silma ja varjutriip tundub juurena või vastupidi). Noorkuu ajal ainult tähevalgusega on metsarada minu silma jaoks siiski liiga pime, kuid kruusatee siiski muretult kõnnitav.

Praegu on lambi kaasaskandmine erandlik, nii et inimesed unustaksid tihti laternat kaasa võtta, aga kui valgustikandmine oleks sama tavaline kui välisjalanõude jalgapanek, siis unustamisprobleem väheneks. Lambid saab ka jalatsitesse või mütsi sisse ehitada ja programmeerida liikumise ja pimeduse korral tööle lülituma.

Maksuraha kokkuhoid on piisavalt suur, et kui tänavavalgustuse ühe aasta hoolduse asemel see summa elanikele kätte jätta, siis saaksid nad kõik endale isikliku leed lambi osta. Tallinna 2020 eelarve kohaselt kulub tänavavalgustuse hooldusele üle seitsme miljoni euro aastas, pluss poolteist miljonit investeeringuteks. Jagades elanike arvuga saame vähemalt neliteist eurot inimese kohta aastas. Seega kaks isiklikku laternat igale elanikule tasuksid end ühe aastaga ainuüksi tänavavalgustuse hoolduskulude kokkuhoiust. Sarnane tasuvus on ka väiksemates kohtades, näiteks Rae valla 16000 elaniku kohta on 2020. aasta valgustuse hoolduse eelarve 191800. Maapiirkondades on avalikud hüvised elaniku kohta veel kallimad, sest inimesi on vähem.

Teine arvutus on lampide arvu põhjal elanike kohta. Tartus oli 2014. aastal 11547 tänavalaternat, seega umbes üks kümne elaniku kohta. Üks tänavavalgusti maksab kindlasti rohkem kui kümme kaasaskantavat leed pealampi. Lisaks nõuab välisvalgustus muud taristut: Tartus ühendas 2014. aastal laternaid 227 km õhuelektrikaableid ja 126 km maa-aluseid elektrikaableid; lampe juhiti 151 juhtkilbist.

Tootmine on negatiivne tarbimine

Lisa kommentaar

Tavaliselt mõeldakse tootmisest ja tarbimisest kui kvalitatiivselt erinevatest nähtustest, aga majandusmudelis pole teiste agentide jaoks vahet, kas üks agent tarbib mingit kaupa ühe ühiku vähem või toodab seda kaupa ühe ühiku rohkem. Nende jaoks on tulemus ainult, et kaupa on ringluses üks ühik rohkem. Tootmine on negatiivne tarbimine ja vastupidi.
Matemaatiliselt, olgu isikul R ühikut raha ja K kaupa ning ülejäänud ühiskonnal R2 raha ja K2 kaupa. Kui isik nii tarbib kui toodab N ühikut kaupa, siis on tulemus sama, mis tarbides ja tootes null, või mingi teine arv N2 ühikuid kaupa. Kui isik ostab M rahaühiku eest N ühikut kaupa ja tarbib ainult need kaubad, siis on tal R-M raha ja K kaupa ning ühiskonnal R2+M raha ja K2-N kaupa. Kui isik nüüd toodab N ühikut ja müüb need M eest, siis on olukord alguses tagasi.
Näiteks uusima tehnikavidina ostmata jätmine on ülejäänud ühiskonna jaoks sama, mis selle vidina ise tootmine ja turuhinnaga müüki panek. Tulemus on ikka, et ostmata jätjal on raha rohkem ja ülejäänutel vähem, aga see-eest on ostmata jätjal kaupa vähem ja turul seda rohkem. Eriti lihtne on seda näha teenuste puhul – muru niita või kodu koristada saab ise, aga saab ka seda teenust osta. Laenu mittevõtmine on nagu laenuintressiga säästmine (üldiselt on säästuintress madalam kui laenu oma).
Tehnoloogiliselt pole tootmine ja tarbimine sümmeetrilised – kaubast A kaupa B teha võib olla lihtsam kui vastupidi. Iga inimene suudab saiast sõnnikut toota, aga vastupidi on raskem. Mõnda sisendit saab ainult tarbida, mitte juurde toota – aega näiteks. Majanduslikult on tegevuse tootmiseks või tarbimiseks lugemine kokkuleppeline – sõltub koguse nullpunkti valikust inimeste peades. Kui “vaikimisi olek” on x ühiku kauba tootmine (see loetakse nullpunktiks), siis x-1 ühiku tootmine nullist ühikust alustades on nagu ühe ühiku tarbimine x-ist alustades.
Tootmist negatiivse tarbimisena nähes ei tule üllatusena vanasõna, et rikkaks ei tee mitte sissetulekute suurus vaid väljaminekute vähesus. Läbimõeldud tarbimisotsused on aidanud inimesi alla 10 aasta töö järel rantjeeks saada ja ülejäänud elu säästudest elada (http://www.mrmoneymustache.com/2012/10/24/frugal-vs-cheap/). Ekstreemsemad suudavad ka 5 aastaga (http://earlyretirementextreme.com/).
Maksud on negatiivsed toetused ja toetused on negatiivsed maksud. Vahel jääb see valijatel kahe silma vahele ja kui poliitikud lubavad nii makse kui toetusi korraga tõsta või langetada, ei tee valijad vajalikku lahutustehet.

Maksudest kõrvalehoidmine usalduse abil

Lisa kommentaar

Kui isikud A ja B teevad ostu-müügitehinguid, tuleb neil selle pealt käibemaksu maksta. Kui tehingu asemel A kingib B-le ühe asja ja pärast B kingib A-le teise enamvähem samaväärse asja, siis nad makse ei maksa. Aga siin tekib usalduse küsimus – kas B ikka kingib A-le midagi esialgse kingituse vastu? Kui usaldust vähe, siis võivad A ja B sõlmida bartertehingu ja panna lepingu kirja. Sel juhul riik sunnib kohtusüsteemi kaudu lepingutäitmisele, aga nõuab makse. Nii et maksud on üsna otseselt tasu riigile lepingu jõustamise eest. Kui on nii palju usaldust, et riigi tuge pole vaja, siis piisab vastastikustest kingitustest ja saab maksudest pääseda.
Ei pea piirduma kahepoolse tehinguga. Võib teha kingitusi mööda suurt ringi: A annab B-le, B C-le, C D-le jne kuni keegi jälle annab A-le. Tekib raskusi meeles pidamisega, kes kellele mida andis ja kes kellele võlgu on. Meenutamise hõlbustamiseks võib teha mingid raskestivõltsitavad märgid, näiteks allkirjastatud paberid selle kohta, kes kellele mida andis. Asja andmisel võib üks isik teisele anda märgi, mille alusel kolmandalt mingit asja nõuda. Need märgid on sisuliselt raha või bartertehingu lepingud. Jällegi, kui tahetakse riigi abi märkide kaudu antud lubaduste jõustamisel, siis peab riigile makse maksma.
Lubaduste pidamist võib soodustada korratava mänguga. Kui keegi lubadust murrab, siis teised enam temaga maksuvabasid vahetustehinguid (vastastikuseid kinke) ei tee. Kui see karistus on piisavalt ränk, siis pole vaja riigi tagatist lubaduste pidamisele. Aga raske on kontrollida, kas väidetav lubaduse murdja seda ka tegelikult murdis. See, kes väidab, et teine lubadust murdis, võib valetada ja üritada teiselt tema maine kahjustamise ähvardusel midagi välja pressida. Lubaduse tegelik murdja võib valelikult väita, et tema süüdistaja valetab väljapressimise eesmärgil jne. Nii et sunnimehhanism pole täiuslik, riiki võib usalduse puudumisel ikka vaja minna.

Rasedate mittediskrimineerimisest

Lisa kommentaar

Kui tuleb jutuks naistele tööturul võrdsete võimaluste tagamine, jõutakse tihti välja tööandjapoolse naiste diskrimineerimiseni. Eriti väljendub see soovimatuses palgata rasedaid või väikelaste emasid. Tööandja vaatepunktist on küsimus kasumis – raseduspuhkust võttev või väikelast kasvatav naine teeb vähem tööd (vähemalt enamiku tööandjate arvates), aga palka peab talle maksma samamoodi nagu mõnele tööhoolikule. Kasumit mõjutab raseda töölevõtmine seetõttu, et ühiskond nõuab töötajate võrdset kohtlemist ega kompenseeri võrdse kohtlemise nõudest tekkivat kulu tööandjale.

Töötaja võib olla vähem tootlik või tööst vabastatud ka muul põhjusel kui rasedus või väikelapse kasvatamine. Sellised põhjused on näiteks haigus, reservväelaste kogunemine, palgaline puhkus. Kõigil neil juhtudel peab tööandja säilitama palga ja töökoha, mis on sisuliselt lisanduv maksukoormus.

Siit tekib kaks küsimust: miks peab ühiskond toetama vähem tootlikke töötajaid ja miks on seda toetust tagav maksukoormus jaotatud tööandjate vahel ebavõrdselt?

Vähem tootlikke töötajaid toetatakse, sest ühiskondlik norm ja sellele rajatud seadus ütleb nii. Normi aluseks võib olla kasulikkus ühiskonnale pikemas perspektiivis (lapsed kui tulevased maksumaksjad, inimestele haiguspuhkuse võimaldamine laseb neil kiiremini paraneda ja tööturule naasta, puhkus tõstab tootlikkust), aga selline norm võib olla tekkinud ka muul põhjusel. Ainult osa tööpanust vähendavatest teguritest kompenseeritakse ja paistab, et tegureid eristatakse vähemalt osaliselt mingi ühiskondliku kasu mõiste põhjal, sest näiteks laiskuse, joomise või hobidega tegelemise tõttu vähenenud tootlikkus ei anna alust lühema tööaja, palga säilitamise ja riikliku toetuse nõudmiseks.

Ajalooliselt on vähemalt laste kasvatamise kulude ühiskondliku kompenseerimise osas olnud väga erinevaid lahendusi. Enne 19. sajandi lõppu polnud vist kusagil mingit lastetoetust ega raseduspuhkust – lapsed olid vanemate mure ja kui nad takistasid vanematel töötegemist, siis pidid vanemad väiksema sissetulekuga leppima ja kogu pere võis nälgida. Natsi-Saksamaal olid (vähemalt teatud välimusega) lapsed riiklik vara kui tulevased sõdurid ja töölised. Riik toetas heldelt laste saamist ja kasvatamist (tasuta lastekodu, kui vanemad ise last kasvatada ei soovinud, tasuta lastehoid, paljulapseliste emade medalid ja soodustused).

Laste kasvatamise osas paistab olevat nii, et kes maksab, tellib ka muusika. Ühiskondades, kus vanemad kandsid kõik lastega seotud kulud, oli neil ka pea täielik võim laste üle. Nad võisid anda ihunuhtlust, puudega vastsündinu surmata ja lapsi raskele tööle sundida. Totalitaarriikides, kus lapsi peamiselt ühiskondlikuks ressursiks peeti, oli riigil ka suur sõnaõigus kasvatamise osas – lapsed pidid lasteaiast alates propagandat tuupima, osalema partei noorteorganisatsioonis ja vanemate riigivastasuse kohta koputama.

Tänapäeva arenenud riigid on kahe äärmuse vahel. Osaliselt kannavad lastega seotud kulusid vanemad, osaliselt ühiskond. Riigi toetus on nii otsene (raha ülekandmine vanemate pangaarvele) kui kaudne (tasuta haridus, lasteaiakohad ja ka nõuded tööandjatele, mis vähendavad kasumit, aga suurendavad lastega töötajate heaolu).

Toetamise ja selleks raha hankimise viise on erinevaid ning mitte kõik pole võrdselt head. Maksukoormuse jaotamine tööandjate vahel vastavalt tööle võetud rasedate või krooniliselt haigete inimeste arvule ei tundu mõistlik. Ettevõtted, kus peaaegu kõik töötajad on meessoost (ehitus, kaevandamine, kaugveod), kannavad palju vähem kulusid lastega perede toetamiseks kui organisatsioonid, kus lastega naisi on arvukalt. Loogilisem oleks kõigi ettevõtete maksukoormust pisut tõsta, saadud rahast kompenseerida vähenenud tootlikkusega inimestele nende saamata jäänud palk ja uue töö otsimise kulu ning lubada tööandjatel nende parima äranägemise järgi tasustada ja palgata. Sellise võimaluse tekkides loomulikult vähendatakse rasedate, haigete ja puudega inimeste palka või vallandatakse nad. Riigi toetus peaks neile inimestele tekkiva kahju kompenseerima. Seda kahju on raske täpselt mõõta – võibolla sellepärast on praegune süsteem selline nagu ta on.

Teine variant (lisaks töötajatele kahju hüvitamisele) on toetus ettevõtetele, et nad võtaksid tööle ühiskonna soositud madalama tootlikkusega rühmade esindajaid. Kui toetus on piisavalt suur, hakkavad ettevõtted omavahel võistlema subsideeritud rühmade palkamises. Seda toetust võib jällegi finantseerida üldistest maksudest, et jaotada kulu ettevõtete vahel võrdselt.

Ettevõtete konkurents toetatud gruppide palkamisel laseb üsna täpselt paika panna toetuse taseme – see on tase, kus toetatavad inimesed leiavad kõik koha ja kõik kohad toetatavatele täidetakse. Ehk turg tasakaalustub.

Valitsuse suuruse kasvu põhjused

Lisa kommentaar

Holcombe (2005) kirjutab valitsuse kasvu teooriatest, mis püüavad seletada valitsuskulude osakaalu kasvu sisemajanduse kogutoodangus kahekümnendal sajandil. Alguses oli valitsuse osa väga väike, see kasvas mõlema maailmasõja ajal ja langes pärast sõda, aga mitte endisele tasemele.

Ratsionaalse valiku teooria ütleb, et ühiskonna eelistused valitsussektori pakutavate avalike hüviste suhtes suurenesid, seega suurendas ühiskond valitsuse kaudu tehtavaid kulutusi.

Eelarve maksimeerimise teooria kohaselt püüavad bürokraadid oma asutuse eelarvet ja töötajate hulka suurendada ehk „ehitavad impeeriumi“, kuna see annab neile kõrgema palga ja rohkem soodustusi (ametiautod, mugavad kabinetid, ärilõunad). Mida suuremaks muutus valitsus, seda rohkem oli ühiskonnas valitsuse suurenemisest huvitatud inimesi.

Rajasõltuvuse teooria täiendab kahte eelnevat, öeldes, et kui ühiskond valitsuse kulutusi lühiajaliselt suurendab (näiteks sõja korral), siis inimesed harjuvad kõrgemate maksude ja laialdasemate valitsussektori teenustega. Pärast lühiajalise kõrgendatud kulutusvajaduse möödumist ei pöörduta enam eelneva olukorra juurde tagasi. Kulutused jäävad kõrgemaks.

Holcombe põhiväide on, et valitsuse kasvu piiras selle võime maksuraha koguda. Info liikumise kiirus ja info hulk, mida valitsus elanike kohta valdab, suurenes kahekümnendal sajandil pidevalt ja kiiresti. See võimaldas paremat ülevaadet inimeste vara ja sissetuleku kohta, mis lubas makse suuremas ulatuses ja efektiivsemalt koguda. Muutus lihtsamaks jälgida, kes kui palju makse maksab ja sundida inimesi maksma.

Tänase ja homse vaheline valik riigirahanduses

Lisa kommentaar

Osa küsimusi riigirahanduses on selge ja ühese vastusega – korruptsiooni, ebasihipärasust ja asutuste üksteisele vastutöötamist peaks olema vähem. Peale nende on ka otsuseid, mis sõltuvad igaühe isiklikust eelistusest. Üks selliseid on oleviku ja tuleviku vaheline valik: kas laenata, kulutades täna rohkem ja edaspidi vähem, või säästa, tarbides hetkel vähem ja tulevikus rohkem.

Äärmustesse ei taha ilmselt keegi minna: kui mõelda ainult tulevikule, nii et oleviku kaal otsustes on null, tuleks panna riik paariks aastaks kinni, saata kõik asutused peale maksuameti laiali ja säästa kogu laekuv maksuraha. Kui mõelda ainult tänasele päevale, tuleks võtta võimalikult palju laenu ja siis reservide ja laenuraha eest korraldada üks kõva pidu, mis kestaks kuni kõik kulutatud.

Erakondade positsioonid maksude ja eelarvedistsipliini osas peegeldavad nende arvamust oleviku ja tuleviku õige vahekorra kohta otsustes. Vasakpoolsed annavad suurema kaalu olevikule, soovides rohkem laene ja riigi suuremaid kulutusi praegu. Parempoolsed pooldavad kõrgemaid makse ja eelarvedistsipliini, suuremat säästmist tuleviku tarbeks.

Need vaatepunktid tulenevad ilmselt erakondade valijaskonna rahalisest seisust. Vasakpoolsed on traditsiooniliselt vaesemate huvisid esindavad, parempoolsed rikkamate erakonnad. Vaesemad inimesed elavad rohkem peost suhu, neile on tänane päev olulisem, eriti äärmise vaesuse puhul, kus ei pruugi homset nähagi, kui täna toitu osta ei saa. Rikkamatel on rohkem sääste, mille arvelt nad võivad elada, kuni helgemat tulevikku ootavad. Seega panevad rikkamad rohkem rõhku homsele.

Üks tegur, mis erakondi rohkem oleviku poole kallutab, on soov saada tagasi valitud. Rahvale meeldivad rohkem poliitikud, kes neile hetkel lahkelt raha jagavad. Jagatav noos saab tulla ainult praeguste maksude (vähempopulaarne) või tuleviku arvelt (populaarsem, sest pole hetkel tunda). Seega on olemas motivatsioon hetkel rohkem ja tulevikus vähem kulutada. Kui võimulolijad hetkel säästavad, võib tulevikus nende säästude arvelt populaarsust osta mõni teine erakond, kes vahepeal neid asendab. Samas tulevastele valitsustele tühja kassat jättes nõrgestatakse potentsiaalselt võimule tulevaid konkurente.

Economisti foorumis oli kunagi kommentaar, et riik on enamasti laenuvõtjate poolel, kuna enamik valitsusi on ise laenuvõtjad. Teatud otsused kahjustavad laenuandjaid ja rikastavad laenuvõtjaid, või siis vastupidi. Näiteks inflatsiooni tõstvad tegurid muudavad nominaalsummas kokku lepitud laenu tagasimaksmise reaalses rahas odavamaks, mis tähendab, et laenuvõtjad peavad käest andma vähem ressursse. Kui riik on laenuvõtja ja saab oma käitumisega laenuvõtjaid soosida, tekib kiusatus seda ka teha.