Holcombe (2005) kirjutab valitsuse kasvu teooriatest, mis püüavad seletada valitsuskulude osakaalu kasvu sisemajanduse kogutoodangus kahekümnendal sajandil. Alguses oli valitsuse osa väga väike, see kasvas mõlema maailmasõja ajal ja langes pärast sõda, aga mitte endisele tasemele.

Ratsionaalse valiku teooria ütleb, et ühiskonna eelistused valitsussektori pakutavate avalike hüviste suhtes suurenesid, seega suurendas ühiskond valitsuse kaudu tehtavaid kulutusi.

Eelarve maksimeerimise teooria kohaselt püüavad bürokraadid oma asutuse eelarvet ja töötajate hulka suurendada ehk „ehitavad impeeriumi“, kuna see annab neile kõrgema palga ja rohkem soodustusi (ametiautod, mugavad kabinetid, ärilõunad). Mida suuremaks muutus valitsus, seda rohkem oli ühiskonnas valitsuse suurenemisest huvitatud inimesi.

Rajasõltuvuse teooria täiendab kahte eelnevat, öeldes, et kui ühiskond valitsuse kulutusi lühiajaliselt suurendab (näiteks sõja korral), siis inimesed harjuvad kõrgemate maksude ja laialdasemate valitsussektori teenustega. Pärast lühiajalise kõrgendatud kulutusvajaduse möödumist ei pöörduta enam eelneva olukorra juurde tagasi. Kulutused jäävad kõrgemaks.

Holcombe põhiväide on, et valitsuse kasvu piiras selle võime maksuraha koguda. Info liikumise kiirus ja info hulk, mida valitsus elanike kohta valdab, suurenes kahekümnendal sajandil pidevalt ja kiiresti. See võimaldas paremat ülevaadet inimeste vara ja sissetuleku kohta, mis lubas makse suuremas ulatuses ja efektiivsemalt koguda. Muutus lihtsamaks jälgida, kes kui palju makse maksab ja sundida inimesi maksma.