Erinevad valimissüsteemid viivad eri tulemusteni, näiteks Eesti häälte ümberjagamisega proportsionaalsed valimised viivad mitme erakonna püsimise ja koalitsioonivalitsuseni, aga Suurbritannia majoritaarsed valimised kaheparteisüsteemi ja ühe erakonna valitsuseni. Huvitav oleks teada, milleni viiks proportsionaalne süsteem häälte ümberjagamiseta, ehk kui hääletab 651 372 inimest ja poliitik X saab 4372 häält, siis tema poolthääle kaaluks parlamendis on 4372, ja lihthäälteenamuseks on tarvis poolthäälte kaalude summat 325 687.

Probleem on kohtade arvu piiratus parlamendis – kui igaüks hääletab iseenda poolt, siis tekib 651 372 rahvaesindajat, aga oletame, et parlamendis on kohti 101. Selle mure saab lahendada, andes ainult häälte arvult esimesele 101 kandidaadile parlamendiliikme õigused ja palga.

Vältimaks tagasiminekut ümberjagamisega proportsionaalsesse süsteemi, peaksid kõik hääli saanud inimesed saama seaduste üle hääletada. Arvutiajastul pole see keeruline – inimene logib oma arvutist mingi isikutuvastusmeetodi vahendusel sisse, näiteks ID kaardiga, ja hääletab krüpteeritud internetiühenduse kaudu. Kui ta sai 7 häält, on tema hääle kaal hääletusel 7, ehk oluliselt väiksem ülalmainitud poliitiku hääle kaalust, samas mitte null, nagu ümberjagamisega proportsionaalses süsteemis.

Ilmselt hääletavad parlamendist välja jäänud, aga siiski hääli saanud inimesed üsna harva ja ainult siis, kui küsimus nende jaoks oluline on. Siiski võiks selline süsteem piirata teatud ebaeetilist tegevust parlamendiliikmete poolt, näiteks endale liiga suure palga ja hüvitiste andmist.

Vaevalt, et seda proportsionaalset süsteemi kusagil rakendama hakatakse. Valimissüsteemi muuta on raske poliitökonoomilisel põhjusel, mida kirjeldavad Jay ja Lynni raamatud „Jah, härra minister“ ja „Jah, härra peaminister“. Praegune valitsus sai võimule praeguse valimissüsteemi tõttu, seega pole nende huvides praegust süsteemi muuta, kuna nad loodavad ka tulevikus selle abil võimule saada. Opositsioon samas tahab muutust, kuna käesolev süsteem jättis nad võimust ilma. Aga opositsioonil pole piisavalt hääli süsteemi muutmiseks, samas kui võimuloleval valitsusel on neid piisavalt süsteemi samaks jätmiseks.