Sildiarhiiv: pildikesi poliitökonoomiast

Kui tugev peaks olema sõjavägi

Sõjavägi ei pea suutma võita – piisab, kui see suudab sõja ära hoida vastast heidutades. Demokraatlike riikide vahel piisab heidutuseks sellest, et sõjavägi suudab vastasele tekitada suuremat kahju kui vallutusest saadav kasu. Diktatuuris kannab sõja kahju rahvas, aga kasu saab valitsev klass, sest enamik vallutatud alalt röövitud saagist läheb juhtkonnale ja nendega seotud eliidile. Seetõttu ei piisa diktatuuri heidutamiseks sellest, et sõja kulu on suurem kui tulu.
Isegi diktatuur ei ründa alati, sest kui rünnak on rahvale piisavalt kulukas, eelistab rahvas ründekäsu saamisel valitsusele vastu hakata, selle asemel et vallutusretkele minna. Suremistõenäosus teist riiki rünnates pole sõja alguses selge, eriti kui propaganda on rahvale kiiret võitu lubanud, nii et revolutsioon sõja tagajärjel võib aega võtta. Siiski, diktatuuri rünnaku alla sattunud riik ei pea ainult lootma, et rünnaku peatab kodusõda diktatuuris, sest diktatuuri juhtkond teab, et kui nende sõdurite suremistõenäosus vallutuses on suurem kui mässus juhtkonna vastu, siis eelistab rahvas mingil hetkel vastuhakku valitsusele. See kodusõja hirm hoiab diktaatorit liiga kaotusterohket välissõda jätkamast. Seega diktatuuri rünnakut saab vältida, tehes oma sõjaväe tugevamaks kui diktatuuri sisemise repressioonijõu. Lihtsustatult öeldes, diktatuuri naabri sõjavägi peab olema võimeline tapma ründajaid kiiremini kui diktatuuri salapolitsei suudab maha lasta siseriiklikke vastuhakkajaid.

Miks riigid rahastavad sporti

Enamik riike rahastab oma tippsportlasi. Põhjendusi pakutakse kolme liiki: riigi reklaamimine välismaal, patriotismi kasvatamine kodumaal ja rahvatervise arendamine. Kõik need põhjendused on kahtlased. Ma ei usu, et potentsiaalsed investorid ja turistid lähevad riiki sellepärast, et on näinud selle riigi sportlasi võistlusi võitmas. Kui sportlasel on rahvusvaheline fännklubi, siis võibolla selle liikmed lähevad sportlast tema kodumaale vaatama. Aga selliseid sportlasi on vähe ja fännide sissetoodud raha vist ei kata riigi poolt keskmise sportlase sponsoreerimise kulu.
Kas spordivõidud kasvatavad patriotismi? Seda peaks saama andmete põhjal üsna hästi mõõta, sest võidud on avalikud ja suuresti juhuslikud. Ma ei usu, et keegi toetaks oma riiki oluliselt rohkem, sest kodumaised sportlased võidavad. Kui toetavad, siis kas see toetus koos ülalmainitud reklaamiga välisriikides õigustab spordi sponsoreerimise kulu?
Rahvatervis on kõige levinum tippspordi toetamise argument. Olümpia korraldamine igatahes rahva sporditegemist ei kasvata. Arvan, et mõju tavainimeste sporditegemisele puudub või on pisike ka muul tippspordil. Rahva tervisesporti peaks toetama otse, mitte tippsporti sponsoreerides kaudselt.
Kui tippsport suunab rahvast spordiga tegelema, siis tõenäoliselt sama spordialaga, milles antud riigi sportlane hiljuti võitis. Rahvatervise osas tekib küsimus, kas see spordiala parandab kokkuvõttes tervist, ehk kas positiivne mõju tervisele kaalub üles vigastused (vt ka „Spordiala valiku kriteeriumid”). Tervet rahvast poksi või ameerika jalgpalliga tegelema suunata ma küll ei tahaks, sest nendest saadud ajukahjustused on märgatavad ja meditsiiniliselt tõestatud. Keskmiselt tervist kahjustavaid spordialasid riik toetada ei tohiks.
Tõenäoliselt on spordi toetamise põhjus sama, mis gladiaatorivõitluste toetamisel Vana-Roomas: rahvale tsirkuse pakkumine. Valitsus rahastab sporti, et enda populaarsust suurendada. Sama põhjus seletab ka kunsti rahastamist. Rahastuse vähendamisel hakkaksid rahva hulgas populaarsed sportlased ja kunstnikud valitsuse vastu protestima.

Alternatiivravimi efektiivsusuuringu rahastamisest

Osa traditsioonilise ja alternatiivmeditsiini ravimeid on kindlasti soolapuhumine, aga osa puhul säilib kahtlus, et ravim võib siiski töötada. Soolapuhujad pole huvitatud oma toodete efektiivsuse uurimisest, sest siis nende pettus paljastatakse. Aus müüja, kes oma tootesse usub, võiks püüda selle toimes selgusele jõuda. Müüja poolt rahastatud ravimiuuringu puhul tekib muidugi kahtlus, et tulemused on kallutatud. Seega peaks alternatiivravimi efektiivsusuuringut rahastama ja läbi viima tootja ja müüjaga mitteseotud huvigrupid.

Suurtel ravimifirmadel pole motivatsiooni traditsioonilisi ravimeid uurida, sest kuna need on ammu tuntud, ei saa neid patenteerida. Kui ravim osutub efektiivseks, võidavad sellest infost kõik ravimi müüjad, mitte ainult teadustööd teinud firma. Kuna uuringu läbiviija ei saa monopoolset tulu uue efektiivsusinfo tagajärjel tõusnud nõudlusest ravimi järele, siis tõenäoliselt ei tasu uuringu tegemine ennast ära.

Akadeemikud uurivad aeg-ajalt alternatiivmeditsiini ravimeid, aga võrreldes keemiliste ainete arvuga on uurijaid vähe. Seetõttu tõenäosus, et kindel ravim hakkab mõnda teadustöötajat huvitama on liiga väike, et sellele loota.

Ravimi tegeliku toime teadasaamisest peaksid kõige rohkem huvitatud olema selle ravimi tarvitajad. Kui alternatiivmeditsiini kasutajad oleksid ratsionaalsed, peaksid nad püüdma oma kasutatavate ainete kohta objektiivset infot saada, mitte otsustama tootja reklaami, naabrilt kuuldu või netifoorumist loetu põhjal. Täpsemalt, ravimi tarvitajad peaksid olema valmis maksma selle ravimi efektiivsusuuringu eest.

Mõne aine puhul pole kasutajaid piisavalt või nende maksevalmidus pole piisavalt suur, et uuringu kulusid katta. Aga alternatiivmeditsiin on suur äri, nii et vähemalt osade rohtude kasutajaskond on küllaldane ravimiuuringu finantseerimiseks. Läbiviijaks võib palgata mõne akadeemiku, kel pole isiklikku huvi ravimi toimimise või mittetoimimise suhtes. Probleemiks on paljude inimeste koostöö korraldamine ja nende väikeste rahasummade kokku kogumine, et uuringuraha kätte saada. Lisaks on igaühel motivatsioon „jänest sõita“ ja kasutada teiste rahastatud uuringu tulemusi ise nende eest maksmata. Mõlemat probleemi saab teatud määral leevendada, aga mitte täielikult kaotada.

Uuringu tulemused võib teha kättesaadavaks ainult selle eest maksnud isikutele, et motiveerida annetamist, aga piraatlus vähendab antud meetodi efektiivsust rahakogumisel. Asjast huvitatud inimesed võivad üksteist leida samade netifoorumite kaudu, milles nad alternatiivmeditsiini või antud ravimi üle arutlevad. Rahakogumise koordineerimine nõuab mõne hakkaja inimese juhtimist. Suure kasutajate hulga korral ehk selline isik leidub, aga siis tekib usaldusprobleem – on vaja garanteerida, et eestvedaja rahaga jalga ei lase.

Miks teadus kaotab propagandale

Aeg-ajalt kaeveldakse ajakirjanduses, et inimesed usuvad umbluud ja eitavad teadust (kliimamuutuse, alternatiivmeditsiini, evolutsiooni jm osas). Lahendusena soovitatakse teadlastel rohkem meediaga suhelda ja oma avastusi paremini populariseerida. See on sümptomite, mitte põhjuste ravimine, ja pealegi ebaefektiivne ravi.

Kui teadlased võistlevad avaliku arvamuse mõjutamisel propagandaekspertidega (poliitikud, PR inimesed, turundajad), siis nagu amatöörid professionaalide vastu ikka, teadlased kaotavad. Harjutades ajupesu rohkem, võivad teadlased kaotuse suurust vähendada, aga kaotama nad jäävad, kui nad just ei keskendu propagandale põhitegevusena (ei muutu professionaalideks). Aga siis lakkavad nad olemast teadlased ja muutuvad propagandistideks. Inimese ressursid on piiratud, nii et mitmes valdkonnas tipus olemine on pea võimatu. Kui põhitegevus on sõnumi levitamine, ei jää aega teaduseks. Kui teha teadust ja populaarteadust võrdselt, pole kumbki neist tipptasemel, nii et jäädakse maha nii avaliku arvamuse mõjutamisel kui teaduse avaldamisel.

Lisaks peab teadus olema aus, muidu pole see teadus. Ausus nõrgendab propagandavõimekust. Kui üks propagandist kasutab kõiki võtteid ja teine ainult ausaid, siis võidab esimene. Kui ideoloogia ainus eesmärk on mõjutada, aga teadusel on ka muid olulisi eesmärke (ausus näiteks), siis on ajupesus edukam ideoloogia. Nii et isegi kui teadlased täiskohaga mõjutajateks hakkaksid, vähendaks nende sõnumi olemus võiduvõimalusi propagandasõjas. Võib muidugi kasutusele võtta ka demagoogia, sarnaselt vastastele, aga siis ei levitata enam teadust, vaid ideoloogiat teaduse nahas. Teadus kas kaotab propagandale või lakkab olemast teadus.

Miks siis enamikul inimestel on mõningad teadusteadmised (Maa on ümmargune, vesi on H2O, haigused tulevad mikroobidest) ja ebateaduse ajupesu jääb ebatäielikuks? Ideoloogia ja teadus pole alati vastuolus. Kui poliitikutel ega turundajatel pole motiivi teadust eitada, siis saab teadus loobumisvõidu. Sõnum levib, sest keegi ei viitsi vastu vaielda.

Ebateaduse uskumine on osa laiemast probleemist: propaganda ja turunduse mõju all olemisest. Lahendus ei ole parem teaduskommunikatsioon ehk ajupesu vastu võitlemine selle enda vahenditega. Ajupesul on koduväljaku eelis. Teadlased võivad ju kirjutada artikleid, mis hetkel levinud lollusi kummutavad, aga siis leiutatakse kohe uus umbluu või avaldatakse meedias laviin vastuväiteid (vääraid, aga see ei loe). Ebateadust ja ideoloogiat saab välja mõelda palju kiiremini kui ümber lükata. Sümptomite ravi ei aita.

Ei aita ka ajupesu stiilis “Uskuge teadlasi, mitte propagandiste,” sest kuidas tuvastada tõelisi teadlasi? Tihti väidab ebateadus end olevat teadus ja leiab ka mõned teadlased, kes seda kinnitavad. Aga teadlaste kompetentsis on suured erinevused (http://sanderheinsalu.com/ajaveeb/?p=471) ja isegi tipptasemel tarkus ja haridus koos ei taga tervet mõistust (http://sanderheinsalu.com/ajaveeb/?p=536).

Probleemi põhjus on teadusliku meetodi kasutamata jätmine, kas selle mittetundmise või kasutusharjumise puudumise tõttu. Kui nõuda kõigile väidetele teaduslikku tõestust, läheb propagandistidel elu raskeks. Tuleb mõista tõestuse olemust, muidu veetakse ninapidi reklaamsõnumiga “Teaduslikult tõestatud.” Teaduslikku meetodit ja statistiliselt õiget otsustamist peaks õpetama hiljemalt algkoolis (http://www.sanderheinsalu.com/ajaveeb/?p=286). Nende oskuste praktiline kasutamine peaks olema automaatne refleks, mida pideva harjutamisega alal hoitakse. Elulisi rakendusvõimalusi leiab lasteaiast peale: kuidas eristada ausaid mängukaaslasi ebaausatest? Mõtle välja võltssaladused ja räägi igaühele erinev saladus koos palvega seda mitte edasi rääkida. Hiljem teistelt kuuldud “saladused” tuvastavad ebausaldusväärsed. Milline käitumine, riietus ja jutt teeb kaaslaste hulgas populaarseks? Võiks ju kasutada teaduslikku meetodit selle kontrollimiseks. Milline trenn või kosmeetika annab hea välimuse? Tuleks teha korralik katse endaga (http://sanderheinsalu.com/ajaveeb/?p=350).

Kokkuvõtvalt: kui inimesed ei mõista või ei usu teadust, miks pakutakse lahendusena teaduse lihtsustamist ja meelelahutuslikumaks muutmist? Miks mitte mõistmisvõime tõstmist?

Riik peaks mõõtma (üli)koolide kvaliteeti

Eestis kannab riik peaaegu kogu koolide ja ülikoolide kulu, lootes ilmselt haridusest üldist kasu tõusvat. On raske mõõta abstraktse ja mitmetahulise tegevuse nagu haridus ühiskondlikku mõju, aga muude asjaolude samaks jäädes on kodanike suurem teadmistehulk hea. Samas ei mõõda riik peaaegu üldse nende teadmiste saavutamist. Tehakse põhikooli ja keskkooli lõpueksamid üksikutes ainetes. Ometi peaks maksumaksjat huvitama, kas tema raha eest ka mõistlikku tulemust saadakse, sealhulgas ülikoolis.
Igas riigi raha eest õpetatavas valdkonnas tuleks mõõta õpilaste või tudengite arengut paraja tihedusega. Internetiajastul peaks saama iga tunnikontrolli ja kontrolltöö teha arvuti vahendusel ja tulemused automaatselt andmebaasi koguda. Tulemuste põhjal saab siis ka automaatselt preemiat maksta. Praegu hindavad õpilasi peaaegu eranditult õpetajad ise. See võimaldab kallutatud hindamist (õpetaja lemmik ja klassi must lammas) ja tähendab, et õpetaja tööd hindab ainult õpetaja ise.
Peaks lahutama õpetamise hindamisest – juba Adam Smith kirjutas tööjaotuse kasulikkusest. Lahutatud hindamine suurendab objektiivsust ja lähendab õpetaja ja õpilase motivatsioone. Praeguse süsteemiga on õppuritel soov aeglustada õppetööd, et aine kataks väiksema hulga materjali. See vähendab materjali, mille õpetaja võib kontrolltöösse panna. Kui eksamid oleksid ettemääratud tasemega, mida õpetaja ei mõjuta, siis oleks õppuritel pigem soov, et kõik võimalikud küsimused oleksid aines läbitud.
Praegu hinnatakse ülikoolis õpetamise kvaliteeti tudengite küsitlemise teel. Sellest võib aru saada annetustega raha kokku kühveldavate USA ülikoolide puhul, kellele on oluline esiteks, et tudengile ülikool meeldiks (et ta tahaks annetada) ja alles teiseks, et tudeng oleks elus rahaliselt edukas (et ta saaks palju annetada). Eesti riiki ei peaks huvitama see, kui palju õppejõud või aine tudengitele meeldis. Kool ei ole klubi, mille eesmärgiks on tore tudengielu. Riiki peaks huvitama omandatud teadmised. Selleks, et motiveerida (üli)koole teadmisi andma, tuleb neid mõõta. Objektiivselt ja tihti. Akadeemikud võivad määrata, mis teadmised on olulised ja mis taseme peaks diplomi jaoks neis saavutama, aga selle taseme mõõtmine peaks olema sõltumatu organisatsiooni käes. See tase peaks olema määratud enne, kui tudengid õppima asuvad, nii et vähema materjali läbimine aines ei mõjuta eksami sisu.

Seaduse muudatustega saboteerimine

Vastaserakonna pakutud seaduseelnõule võidakse pakkuda selliseid muudatusi, mis seaduse ebaefektiivseks teevad. Näiteks erandid ja sunnimehhanismi puudumine, mis lasevad inimestel seadusest lihtsasti mööda hiilida. Eesmärgiks on pärast seaduse vastuvõtmist näidata, et seadus ei tööta, ja sellest mugavasti järeldada, et seaduse peaks tagasi võtma, selle välja pakkunud erakond on rumal ja sellesarnaseid seadusi peaks edaspidi vältima. Nii lastakse põhja mitte ainult praegune seadus, vaid ka tulevased samasuunalised seadused.
On ka teisi põhjusi muudatusettepanekuid teha. Seaduse vastuvõtu aeglustamine muudatuste laviiniga on ka Eesti poliitikas tuntud tehnika. Võidakse proovida ka lihtsalt seadust nõrgestada aukude tekitamise ja kontrolli ja karistuste vähendamisega, mõtlemata eelmises lõigus kirjeldatud strateegilisele tagajärjele. Lõpuks esineb ka heatahtlikke muudatusi, millega soovitakse seadust paremaks teha.

Immigratsioonivastaste võimalik strateegia

Targad ja haritud välismaalased uurivad enne riiki tulekut, milline on suhtumine välismaalastesse ja kas keskkond on sõbralik. Põgenikud vaestest riikidest ja muidu rumalamad ja vähemharitud olusid nii täpselt ei uuri. Immigratsioonivastaste vihakampaania piirab seetõttu tarkade sisserändu rohkem kui rumalate. Immigrantide kogukond muutub keskmiselt vaesemaks ja harimatumaks, mis annab immigratsioonivastastele parema võimaluse oma tavaliseks väiteks, et “nemad ongi kõik sellised (harimatud, vaesed, kuritegelikud).” Toetus sisserännule väheneb veelgi, nii et tekib tagasisideahel, mis tugevdab võõraviha.
Sarnane tagasisidemehhanism toimib, kui diskrimineerimine takistab selle sihtmärkrühmal haridust või tööd saada. Rühm muutub harimatumaks ja tööpuudus selles suureneb, mis võimaldab vihakülvajatel väita, et selle rühma liikmed ongi rumalad, harimatud, laisad ja sotsiaalhoolekannet ära kasutavad. See suurendab diskrimineerimist ja halvendab veelgi sihtmärkrühmavõimalusi.

Ajakirjanduse tundeline liialdamine

Eriti USA ajakirjanduses, aga ka muudes riikides puhutakse uudiste tähtsus naeruväärselt suureks. Iga tormi nimetatakse orkaaniks ja lumesadu lumetormiks, mille tõttu ennustatakse katastroofi. Spekuleeritakse pikalt-laialt, mis kõik võib juhtuda. Igasuguste läbirääkimiste puhul viidatakse tohututele tagajärgedele, kuigi tegu on tihti kitsa bürokraatiaküsimusega, mis kedagi eriti ei puuduta. Ka väidetakse sama asja puhul korduvalt viimasele võimalusele, lõpptähtajale jne. Kui eelmisel nädalal väidetud viimase võimaluse tähtajaks läbirääkimised ei lõppenud, räägitakse sel nädalal piinlikkust tundmata jälle viimasest võimalusest. Ja nii mitu korda järjest. Eks ajakirjanduse sihtrühmal on lühike mälu, või nii toimetajad arvavad.
Liialdamise põhjus on lihtne – tänapäeva ajakirjandus ei püüa avalikkust teavitada, vaid end meelelahutuse kaudu müüa. Müüvad tunded, suured ja tähtsad sündmused, ohud ja negatiivsed uudised. Liialdamine kahjustab ühiskonda, kui inimesed seda usuvad ja seega oma otsustes ebatäpsele teabele tuginevad. Näiteks PhD koomiksis mõnitatud teadusuudiste tsükkel (http://www.phdcomics.com/comics/archive.php?comicid=1174) vähendab usaldust teaduse vastu. Toitumissoovitused meedias hüppavad seinast seina, olenevalt viimati kajastatud uuringu tulemustest. Neutraalne enamvähem kogu valdkonna teadust arvesse võttev toitumissoovitus on vana tuntud toidupüramiid (mitte suvaline, vaid mõne kvalifitseeritud rahvatervise organisatsiooni koostatud). Vana ja tuntud asja kajastus aga ei müü, nii et on vaja kirjutada uutest imedieetidest, isegi kui inimesed selle tagajärjel enda tervist kahjustama hakkavad.
Uudne ja huvitav on meedia jaoks igasugune eelnevale teadusele vastukäiv uurimus, ükskõik kui halvasti tehtud. Eelnevat kinnitav uurimus ei ületa uudistekünnist, isegi kui oma suuruse ja kvaliteedi tõttu annab palju täpsema pildi kui kogu varasem antud valdkonna kirjandus. Kui eelnevale vastukäiv uurimus ruttu ümber lükatakse, siis seda parem – saab ümberlükkavast uurimusest omakorda uudise kui eelmisele vastuvaidlevast. Ja seinast seina põrkamine jätkub.

On ruumi uueks Molotov-Ribbentropi paktiks

Venemaa ja Hiina tahavad mõlemad naabritelt maad krabada ja neil on ühine takistaja. Selle vastu on motivatsioon leppida salaja kokku ühisoperatsioon (sarnaselt Molotov-Ribbentropi paktile). Mitte suur sõda, mis oleks kõigile väga kulukas, vaid hiiliv vallutus väikeste tükkide kaupa (salaamitaktika), nagu Venemaa on teinud Gruusias ja Ukrainas ning Hiina Vaikse ookeani lääneosa saartel. Kui koordineeritakse näiteks Taivani ja jupi Ida-Euroopa vallutus, siis näksatakse NATOt mõlemast näkist ja ta ei tea, kummale poole pöörduda.
USA ja teised lääneriigid peavad korraga toimuvate väikeste vallutuste puhul endalt küsima, kas nad tõesti tahavad riskida sõjaga korraga Venemaa ja Hiina vastu mingite pisikeste ja kaugete alade nimel.
Eesti peaks mõtlema, kas tasub Hiina kaubanduse nimel hoiduda Taivani tunnustamisest, Dalai-laama võõrustamisest ja muust Hiina poliitikale vastukäivast tegevusest. Hiinat tugevdades raskendatakse enda abistamist Venemaa vastu.

Kas uppuvaid illegaalseid immigrante peaks päästma?

Mõned riigid on hädas üle mere tulevate illegaalsete immigrantidega. Mõnedel neist riikidest on poliitika, et merel hätta sattunud illegaalseid immigrante ei tohi rannavalve päästa. Eesmärgiks muidugi vähendada illegaalsete immigrantide sissevoolu. Kas mittepäästmispoliitika suurendab surmade arvu merel? Mitte tingimata. Kui merereis on ohtlikum (ei päästeta), siis võtab selle merereisi ette väiksem arv inimesi. Seetõttu satub väiksem arv merel hätta ja vajab päästmist. Uppuvate hädaliste protsent kõigi hädaliste hulgas on mittepäästmispoliitika korral suurem, aga see protsent võetakse väiksemast arvust.

Numbriline näide: päästmispoliitika korral üritab merd ületada keskmiselt 8 inimest päevas, mittepäästmispoliitika korral 2. Pooled ületajatest satuvad hätta, niisiis päästmispoliitika korral 4 päevas ja mittepäästmispoliitika korral 1. Päästmine pole täiuslik, nii et päästmispoliitika korral upuvad pooled hättasattunutest. Mittepäästmispoliitika puhul upuvad kõik. Seega päästmispoliitika korral upub 2 inimest päevas ja mittepäästmispoliitika korral 1.

Kui numbrid teistsugused, võib humaansemaks osutuda päästmispoliitika. Näiteks kui mittepäästmispoliitika puhul proovib merd ületada 6 inimest päevas.

Sarnane küsimus on, kas autode turvavarustus vähendab liiklussurmasid. Turvavarustusega kihutab 8 inimest päevas, ilma turvavarustuseta 2 päevas. Pooled kihutajatest satuvad õnnetusse. Ilma turvavarustuseta surevad kõik õnnetusse sattunud, turvavarustusega pooled.