Sildiarhiiv: pildikesi poliitökonoomiast

Krüptoraha loob negatiivset väärtust

Spekulatsioon on nullsummamäng. Tehingud kulutavad elektrit – Bitcoini kaevandamine on eriti energiamahukas, aga ka säästlikumad krüptovaluutad nõuavad natuke voolu. Kuritegelikke tehinguid lihtsustab krüptoraha oluliselt rohkem kui seaduslikke. Põhiliselt kasutatakse krüptorahasid lunavaranõueteks, pettusteks, tumeveebis narkootikumide ja lapsporno kaubitsemiseks. Rahapesu lihtsustavad krüptovaluutad rohkem kui ausaid piiriüleseid tehinguid. Kuritegevus on halb muuhulgas sellepärast, et kurjategijate saadav kasu on kokku väiksem kui ohvrite saadav kahju kokku – kuritegevus loob negatiivset lisandväärtust. Summaarselt on krüptovaluutadel majandusele negatiivne mõju. Mõni piirkond maailmas võib krüptorahast võita nagu Kaimanisaared ja Bermuuda rahapesust või London Vene oligarhidest.

Krüptoraha reklaamijad ajavad meelega või rumalusest segamini plokiahela tehnoloogia ja seda kasutava valuuta. Tehnoloogia iseenesest on neutraalne; ühiskondlik mõju sõltub selle kasutusest. Kui ei kasutata, puudub ka mõju. Kui tehnoloogia aitab arendada tulevasi tehnoloogiaid, millest on oodata suuremat kasu kui kahju, siis on tehnoloogial kaudne positiivne mõju. Seega plokiahel võib olla positiivne hoolimata krüptoraha negatiivsest mõjust.

Krüptoraha pooldajad on oluliselt häälekamad kui vastased, sest olukord on majandusteaduses tuntud lobitööprobleem – kasusaajate ring on väike ja neist igaühe kasu suur, ühiskondlik kahju aga jaotub paljudele inimestele, igaühele pisut. Seega kasusaajad on väga motiveeritud oma seisukohta levitama, avalikku arvamust ja poliitikuid mõjutama, kahjusaajad aga mitte. Kahjusaaja isiklik kulu pisut levinumast rahapesust, lunavaranõuetest ja mõnuainetest on väiksem kui lobitöö kulu, nii et kahjusaajad ei viitsi vastulobi teha. Krüptoraha pooldajad on organiseerunud huvigruppidesse, neil on MTÜd, foorumid jne, vastased on aga organiseerimata.

Põlvkondadevaheline kauplemine

Lisa kommentaar

Kliimamuutuse ära hoidmine on tulevastele põlvkondadele palju väärtuslikum kui praeguse põlvkonna kulu selle ära hoidmiseks, sest ekstreemsed ilmastikunähtused lammutavad taristut suures ulatuses ja tekitavad paljudele tervisekahju. Kahjuks ei saa tulevaste põlvkondadega otseselt kaubelda – nemad ei saa praegustele inimestele maksta kahju ärahoidmise eest. Mõlemale osapoolele kasulik tehing jääb tegemata.

Teatud määral saab põlvkondade vahel raha edasi-tagasi liigutada organisatsioonide laenudega. Praegused liikmed võtavad laenu, kulutavad (loodetavasti nii, et tulevaste liikmete kasu on suurem kui laenusumma), tulevased liikmed maksavad tagasi. Organisatsiooniks võib olla riik. Ka suguvõsa sobib kui laen on päritav ja pärija ei saa miinuses pärandist loobuda.

Natuke kavalam olles saaksid tulevased põlvkonnad praegust põlvkonda selle tekitatud kahju eest karistada või kahju neilt sisse nõuda – kehtestada tulevikus vanuritele (praegustele otsustajatele) kõrged maksud. Eelistatav oleks maksustada vastavalt tulevastele põlvkondadele tekitatud kahjule. Kahju mõõduks on näiteks praegune tarbimine. Tarbimise kohta jäävad jäljed maksuandmebaasidesse, sotsiaalmeediasse, kinnistusraamatusse, sõidukiregistrisse jne. Kindlam oleks muidugi kahju otseselt üles tähendada, näiteks luues vabatahtliku organisatsiooni, mis peab arvet selle üle, kes kui palju keskkonnakahju eest vastutab. Kui teave sellisest arvepidamisest ja tulevasest maksuplaanist laiemalt levib, siis ennetab karistuse kartus teatud määral praegust kahjustamist.

Ühiskonna vananedes on vanurid demokraatiates järjest mõjukam hääletajate rühm. Ka praegu on vanade hulgas hääletajate protsent suurem kui noorte seas. Seetõttu demokraatlikud valitsused vanureid tulevikus eriti ei maksusta, pigem subsideerivad neid, maksustades selleks nooremaid vähem poliitiliselt aktiivseid inimesi. Subsiidiumiks on tasuta teenused, igasugused toetused, pensionite maksuvabastus, riiklik vanaduspension ise säästetud kogumispensioni asemel. Kui kogu maailm oleks üks riik või riikide kartell, kus põhiline otsustusõigus oleks vanuritel, siis poleks noortel pääsu kahju kannatamisest eelnevate põlvkondade tarbimisharjumuse tõttu ega ka eelnevate põlvkondade vanurite ülalpidamisest.

Praeguses maailmas ei tegutse riigid aga koordineeritult noorte koorimiseks. Riikide võimetust näitab ka suutmatus maksuparadiisides oma tulusid varjavaid rikkureid maksustada. Sellises maailmas saavad noored hääletada jalgadega, lahkudes riigist, kus neid vanurite ülalpidamiseks kõrgelt maksustatakse. Siis peavad vanurid valima, kas lasevad hoopis ennast maksustada, loobuvad osadest ravi- ja hooldusteenustest või toovad võõrtööjõudu maailma vaesematest piirkondadest. Viimased kaks varianti vähendavad riigi keskmist vanust. Vaestest riikidest nooremad võõrtöötajad võivad ka teada, kelle varasem tarbimine nende kodumaa keskkonnaprobleemid põhjustas ja keda selle eest maksustama peaks.

Fermi Energia võimalikud kavatsused

Lisa kommentaar

Oletan, et Fermi Energia asutajate plaan võib olla investorite raha endale uuringu- ja konsultatsioonitasuna maksta ja siis pankrot kuulutada. Asutajad on targad inimesed, mõned ettevõtluses ja juhtimises väga kogenud, nii et loogiliselt ei saa nad uskuda, et Eestisse oleks võimalik tuumajaam püstitada kui isegi meditsiiniliste isotoopide tootmist või tselluloositehast ei saanud. Tuuleparkide ja päiksepaneeliväljakute vastu on kohalikud samuti häälekalt nii ajakirjanduses kui kohtutes. „Mitte minu tagahoovis”-käitumise tõttu on tõenäosus, et Eestisse õnnestub mõni suurprojekt ehitada, väike isegi ohutu projekti puhul. Lisaks on pakutav tuumajaama tehnoloogia veel välja arendamata, Eestis puuduvad oskustöölised, seadused ja kütus tuumajaama käitamiseks.

Kuna Fermi Energia enda väidetud plaan on teostamatu, peab asutajate tegelik plaan olema midagi muud. Üks variant, mida kuulnud olen, on Eestis enda kompetentsi välja arendamine ja siis mõnda teise riiki jaama ehitamine. Kõlab imelikult, sest sel juhul ei tundu mõistlik teha Eestis lobitööd nii rahva meelsuse kui seaduste tuumajaamale vastuvõtlikuks muutmiseks, vaid seda peaks tegema jaama sihtriigis.

Juhul kui mingi ime läbi jaam Eestisse püstitatakse, siis on plaan ilmselt jätta väikese tõenäosusega toimuva suure õnnetuse kulud maksumaksja kanda ja võtta õnnetuse mittetoimumisel kasum endale (privatise the benefits and socialise the costs). Loodetavasti on seadusandjad piisavalt targad, et nõuda ehitusloa eeltingimusena, et Fermi ostaks kõikekatva õnnetusjuhtumikindlustuse rahvusvaheliselt kindlustusfirmalt, mis suudab kümnetes või sadades miljardites eurodes kahjusid katta (suurus Fukushima põhjal otsustades). Fermi Energia investorite ja asutajate kogu isiklik vara suurõnnetuse kahju küll ei kata. Lisaks plaanitakse jaama käitada piiratud vastutusega äriühinguna, nii et isiklikust varast ohvrite nõudeid üldse ei kaeta.

Valijatega kohtumise asemel osta neile telefon

Lisa kommentaar

Peaministri esinduskulud on 24000 eurot aastas. Kas internetiajastul ikka peab maksumaksja raha eest ringi reisima ja kallites hotellides elama, väidetavalt valijatega kohtumiseks? Äkki valijad eelistaksid näost näkku suhtlemise asemel saada tasuta telefoni ja rääkida peaministriga selle vahendusel? Odav kasutatud telefon maksab paarkümmend eurot, seega saaks esinduskulude eest selle osta tuhandele valijale aastas. Kas peaminister kohtub aastas tuhande sellise inimesega, kellel ei ole telefoni ega internetiühendusega arvutit ega ligipääsu sellele raamatukogus või tööl?

Odav kasutatud (tahvel)arvuti ja mobiilivõrgupõhine ühendus, millega saaks videokõnet teha, maksab alla 240 euro, seega saaks esinduskulude eest osta selle sajale valijale aastas, kes saaksid siis peaministriga konverents-videokõne teha.

Kui on vaja audiovisuaalsele suhtlemisele lisaks puudutuse, lõhna- või maitsemeele kaudu ühendumist, siis on ehk odavam valijad bussiga valitsuse juurde tuua kui peaministri lõbureisile tuhandeid kulutada. Valijad eelistaksid võibolla ka tasuta reisi pealinna.

Grantide taotlemise mõistlikkusest

Lisa kommentaar

Granditaotluse täitmiseks kulub teadlasel teatud aeg, näiteks t tundi. Grandi saamise tõenäosus on p ja suurus g. See teadlane teeniks tööturul t tunniga mingi rahahulga, ütleme w*t (ehk tunnipalk on w). Kui teadlane panustaks selle raha kas hasartmängu või aktsiaturule võidutõenäosusega p ja sellele tõenäosusele vastava võidusummaga umbes w*t/p, siis kas võidusumma oleks suurem või väiksem kui g? Kui suurem, siis pole ratsionaalne granti taotleda, vaid tuleks raha teenida ja hasartmängida, et sama tõenäosusega suurem võit saada.

Tegelikkuses tuleks arvestada ka grantide maksustamist ülikooli poolt (korrutades g ühest väiksema numbriga) ja hasartmänguvõidu või investeerimistulu maksustamist riigi poolt (korrutades w*t/p peale makse kätte jääva tuluprotsendiga). Grandiraha kasutamisel on piirangud, näiteks sõltuvalt rahastajast ei tohi seda kasutada konverentsireisiks või arvutiostuks, aga investeerimistulul selliseid piiranguid pole, mis on veel üks argument töötamise ja investeerimise poolt.

Teadlaste edutamisel ja palkamisel annavad saadud grandid eelise, kuigi grandid on sisend, mitte väljund, nii et isegi kui töötamine oleks rahaliselt mõistlikum, võib karjäärimotiiv panna teadlase granti taotlema.

Turumanipulatsioon Funderbeamis iseendale müües

Lisa kommentaar

Idufirmade kapitalikaasamise ja nende osakutega kauplemise platvormil Funderbeam pole internetiotsingu kohaselt kümne aasta jooksul ükski idufirma edukalt väljunud (börsile läinud, kellegi poolt ära ostetud), kuigi Funderbeami hinnagraafikute kohaselt on mõnede idufirmade osakute hinnad kümneid kordi tõusnud. Tekib küsimus, kas Funderbeamis näidatavad graafikud ikka peegeldavad tegelikku turgu.

Üks võimalus, kuidas näiteks idufirma X omanik võib selle osaku hinda Funderbeami (ja muude ühisrahastusplatvormide) järelturul üles pumbata, on müüa iseenda muude firmade Y ja Z vahel idufirma X osakut kõrge hinnaga (Y ja Z on Funderbeami investorid, aga X Funderbeamis kaubeldav ettevõte). Selline turumanipulatsioon iseendalt ostmise abil on võimalik, sest erinevalt börsist, kus tehing sõlmitakse anonüümselt parima hinna pakkujaga, saab Funderbeami järelturul valida, kellega tehingut teha. Seega saab vastaspooleks valida endaga seotud kaupleja. Siis pole karta raha kaotamist, ostes osakuid kõrge hinnaga, sest ostetakse iseendalt.

Sõnades Funderbeam muidugi keelab turumanipulatsiooni, aga sõnades on neil ka palju teisi reegleid, mida nad ei jõusta, näiteks idufirmade kohustus iga kvartali aruanne esitada. Funderbeami esindaja isegi tunnistas, et nad ei tee muud kui meeldetuletuste saatmine kui kaubeldavad idufirmad aruandekohustust ei täida.

Kui idufirma osaku hinnagraafik joonistatakse lihtsalt viimaste tehingute keskmise hinna põhjal, siis on hinnapumpamine eriti lihtne, sest piisab ühe osaku edasi-tagasi kauplemisest piisav arv kordi enda valitud hinnaga enda firmade Y ja Z vahel. Isegi kui Funderbeam joonistab hinnagraafiku tehingute väärtustega kaalutud keskmise põhjal, saab hinna üles ajada – peab vaid ajaühikus suurt mahtu enda firmade vahel liigutama. Selleks ei pea ise palju osakuid omama, lihtsalt peab palju edasi-tagasi tehinguid tegema. Kauplemistasu ju ei ole, tehingud on tasuta, nii et turumanipulatsioon ka.

Kui keegi teine teeb madala hinnaga tehingu ja seega osaku hinnagraafiku alla tõmbab, võib manipuleerija arvutiprogramm selle kiirelt tuvastada ja teha palju kõrge hinnaga tehinguid Y ja Z vahel. See lööb hinna jälle üles.

Funderbeamil on motiiv sellist hinnapumpamist lubada (ma kindlasti ei väida, et nad seda tegelikult lubavad või et keegi seda teeb), sest nii tundub uutele investoritele, et Funderbeamis kaubeldavate idufirmade osakute väärtused tõusevad, mis meelitab investoreid platvormile. Funderbeam ei võta investoritelt tasu, küll aga idufirmadelt, kelle osakuid noteerib. Idufirmadele meeldib platvorm, kus on palju investoreid, kes nende osakuid esmaemissioonil ostavad. Konkurents investorite vahel laseb idufirmal osaku eest kõrgemat hinda küsida, ehk kaasata rohkem kapitali või müüa sama raha eest väiksema osa ettevõttest. Kaotajaks jäävad investorid, kes hinnagraafikul olevast numbrist isegi tunduvalt odavamalt oma osakuid müüa ei suuda. Millegipärast ostetakse vahel järelturul kõrge hinnaga pakutavaid osakuid enne madalamaid.

Üks seletus on, et kuna pakutava müügiorderi peab ostma täies mahus, siis ostja valib endale sobiva koguse isegi kui peab selle eest kõrgemat ühikuhinda maksma. Suure hinnavahe korral ei tundu see tõenäoline. Samuti saab foorumisse kirjutada soovi teatud kogust osta koos palvega, et osaku müüjad oma suure orderi väiksemateks tükkideks jagaksid.

Hinnapumpamist takistaks börsisarnane „parima hinnaga tehingu” reegel, et tehing sõlmitakse turu vastaspoolel parimat hinda pakkuva kauplejaga. Kui keegi tahaks kõrge hinnaga iseendale müüa, peaks ta nii ostu- kui müügiorderi börsile edastama. Kõrge hinnaga müügiorderit ei võtaks teised kauplejad vastu, aga ostuorder täidetaks teiste kauplejate müügipakkumisega, mille hinnad on madalamad. Nii peaks manipuleerija ostma kõik pakutavad müügiorderid kuni tema soovitud hinnatasemeni, et hinda sellele tasemele pumbata. Need ostud läheksid väga kulukaks ja koormaksid manipuleerijat suure koguse madala väärtusega osakutega, mille eest ta kõrget hinda maksis.

Teisest mullipumpamise taktikast ühisrahastuses olen kirjutanud postituses Overbidding incentives in crowdfunding, mis räägib esmaemissiooni, mitte järelturu manipulatsioonist.

Arvulise väljenduse poolt

Lisa kommentaar

Polariseerumise, manipulatsiooni ja isiklike tülide vähendamiseks, teaduse laialdasemaks kasutamiseks ja täpsemaks teavitamiseks tuleks kasutada arvulisi väljendeid. Selle asemel, et öelda „tihti juhtub x”, mainida kui mitu korda päevas (kuus, aastas) x juhtub. Selmet hirmutada „väga halbade tagajärgedega”, tuleks selgitada kui mitu inimest ennustatavalt sureb või haigestub või kui suur on varaline kahju eurodes. „Ülikiire interneti” lubaduse asemel peaks ütlema, kui mitu megabitti sekundis kui suure protsendi ajast ja milline on trahv lubajale kui ta lubatud kiirust lubatud osa ajast ei paku.

Ebamääraseid väljendeid kasutavad poliitikud ja muud manipulaatorid selleks, et hiljem oleks neil võimalik lubadustest välja vingerdada neid teisiti tõlgendades. Samuti ajavad ümmargust juttu ekspertideks tituleeritud arvajad ajakirjanduses, et nende ennustustäpsust tagantjärgi kontrollida ei saaks. Mida teavad nad enda ennustusoskuse ja lubadusepidamise kohta, et kardavad selle mõõtmist? Arvulised väljendid oleksid selged, täpsed, lühidad ja hiljem tegelikkusega võrreldavad.

Suhteterapeudid soovitavad samuti rääkida konkreetsest käitumisest, mitte süüdistada käituja üldisi omadusi. Keskendu probleemile, mitte inimesele. Arvuline väljendusviis aitab üldsõnalist lahmimist vältida ja tundepuhanguid vähendada. Öeldes mitte „sa teed kogu aeg nii” või „sa alati” või „sa pole kunagi”, vaid kui mitu korda päevas kui mitme päeva jooksul ebameeldiv käitumine toimus, täpsustab probleemi ulatust ja on tõsiseltvõetavam. Kui inimene on juba mitme päeva jooksul arvet pidanud, siis järelikult mõjutab käitumine teda oluliselt ja tal on olnud aega selle üle rahulikult järele mõelda.

Vastandumise tekitajad esitavad radikaalseid väiteid nagu „kindlasti hävitab kultuuri” ja „alati tekitab kuritegevust”. Nad kas ise ei usu neid sõnu või peavad tõepoolest rumalad olema. Selle paljastamiseks sobib arvuliste andmete ja tõenäosushinnangute nõudmine. Kui suure summa peale ja kui ebavõrdset kihlvedu oled nõus sõlmima, et kuritegude arv järgmisel aastal on suurem kui n? Millised kultuuri mõõdikud ja kui palju sinu arvates vähenevad ja kui palju peale kihla veame? Rumal vastanduja veab kihla ja kaotab raha. Kui kihlvedu on avalik, võib tulemuse üldsusele teadaandmine ka vähendada radikaalsete väidete uskumist. Kaval valetaja keeldub kihlveost, leides mingi vabanduse. Ka keeldumise avalikustamine aitab kõigutada usku lõhestajate väidetesse.

Manipulatsioonis ja lobitöös on kindla kõneviisiga ebamäärased ja tundelised väited tavalised: „ilma riigi abita ei suuda ellu jääda”, „väga perspektiivikas majandusharu, vaja vaid riigi tuge”, „ei suuda toetuseta toitu lauale panna”, „tahavad kägistada tervet tegevusala”. Nõudes andmeid, kui mitu inimest on aastas surnud selle toetuse, subsiidiumi, laenu mittesaamise otsesel tagajärjel, paljastame väitja valelikkuse. Pakkudes kihlvedu, et ulatuslikum reguleerimine, toetuse kaotamine või muu antud majandusharule ebasoodne otsus ei vii kõigi selle valdkonna ettevõtete sulgumiseni, teenime kas raha või avalikustame, et lobistaja ise ei usu oma äärmuslikku juttu.

Üldsõnalist hämamist tuleks eirata – see pole informatiivne. Nõudke arvulisi väiteid!

Kui tugev peaks olema sõjavägi

Lisa kommentaar

Sõjavägi ei pea suutma võita – piisab, kui see suudab sõja ära hoida vastast heidutades. Demokraatlike riikide vahel piisab heidutuseks sellest, et sõjavägi suudab vastasele tekitada suuremat kahju kui vallutusest saadav kasu. Diktatuuris kannab sõja kahju rahvas, aga kasu saab valitsev klass, sest enamik vallutatud alalt röövitud saagist läheb juhtkonnale ja nendega seotud eliidile. Seetõttu ei piisa diktatuuri heidutamiseks sellest, et sõja kulu on suurem kui tulu.
Isegi diktatuur ei ründa alati, sest kui rünnak on rahvale piisavalt kulukas, eelistab rahvas ründekäsu saamisel valitsusele vastu hakata, selle asemel et vallutusretkele minna. Suremistõenäosus teist riiki rünnates pole sõja alguses selge, eriti kui propaganda on rahvale kiiret võitu lubanud, nii et revolutsioon sõja tagajärjel võib aega võtta. Siiski, diktatuuri rünnaku alla sattunud riik ei pea ainult lootma, et rünnaku peatab kodusõda diktatuuris, sest diktatuuri juhtkond teab, et kui nende sõdurite suremistõenäosus vallutuses on suurem kui mässus juhtkonna vastu, siis eelistab rahvas mingil hetkel vastuhakku valitsusele. See kodusõja hirm hoiab diktaatorit liiga kaotusterohket välissõda jätkamast. Seega diktatuuri rünnakut saab vältida, tehes oma sõjaväe tugevamaks kui diktatuuri sisemise repressioonijõu. Lihtsustatult öeldes, diktatuuri naabri sõjavägi peab olema võimeline tapma ründajaid kiiremini kui diktatuuri salapolitsei suudab maha lasta siseriiklikke vastuhakkajaid.

Miks riigid rahastavad sporti

Lisa kommentaar

Enamik riike rahastab oma tippsportlasi. Põhjendusi pakutakse kolme liiki: riigi reklaamimine välismaal, patriotismi kasvatamine kodumaal ja rahvatervise arendamine. Kõik need põhjendused on kahtlased. Ma ei usu, et potentsiaalsed investorid ja turistid lähevad riiki sellepärast, et on näinud selle riigi sportlasi võistlusi võitmas. Kui sportlasel on rahvusvaheline fännklubi, siis võibolla selle liikmed lähevad sportlast tema kodumaale vaatama. Aga selliseid sportlasi on vähe ja fännide sissetoodud raha vist ei kata riigi poolt keskmise sportlase sponsoreerimise kulu.
Kas spordivõidud kasvatavad patriotismi? Seda peaks saama andmete põhjal üsna hästi mõõta, sest võidud on avalikud ja suuresti juhuslikud. Ma ei usu, et keegi toetaks oma riiki oluliselt rohkem, sest kodumaised sportlased võidavad. Kui toetavad, siis kas see toetus koos ülalmainitud reklaamiga välisriikides õigustab spordi sponsoreerimise kulu?
Rahvatervis on kõige levinum tippspordi toetamise argument. Olümpia korraldamine igatahes rahva sporditegemist ei kasvata. Arvan, et mõju tavainimeste sporditegemisele puudub või on pisike ka muul tippspordil. Rahva tervisesporti peaks toetama otse, mitte tippsporti sponsoreerides kaudselt.
Kui tippsport suunab rahvast spordiga tegelema, siis tõenäoliselt sama spordialaga, milles antud riigi sportlane hiljuti võitis. Rahvatervise osas tekib küsimus, kas see spordiala parandab kokkuvõttes tervist, ehk kas positiivne mõju tervisele kaalub üles vigastused (vt ka „Spordiala valiku kriteeriumid”). Tervet rahvast poksi või ameerika jalgpalliga tegelema suunata ma küll ei tahaks, sest nendest saadud ajukahjustused on märgatavad ja meditsiiniliselt tõestatud. Keskmiselt tervist kahjustavaid spordialasid riik toetada ei tohiks.
Tõenäoliselt on spordi toetamise põhjus sama, mis gladiaatorivõitluste toetamisel Vana-Roomas: rahvale tsirkuse pakkumine. Valitsus rahastab sporti, et enda populaarsust suurendada. Sama põhjus seletab ka kunsti rahastamist. Rahastuse vähendamisel hakkaksid rahva hulgas populaarsed sportlased ja kunstnikud valitsuse vastu protestima.

Alternatiivravimi efektiivsusuuringu rahastamisest

Lisa kommentaar

Osa traditsioonilise ja alternatiivmeditsiini ravimeid on kindlasti soolapuhumine, aga osa puhul säilib kahtlus, et ravim võib siiski töötada. Soolapuhujad pole huvitatud oma toodete efektiivsuse uurimisest, sest siis nende pettus paljastatakse. Aus müüja, kes oma tootesse usub, võiks püüda selle toimes selgusele jõuda. Müüja poolt rahastatud ravimiuuringu puhul tekib muidugi kahtlus, et tulemused on kallutatud. Seega peaks alternatiivravimi efektiivsusuuringut rahastama ja läbi viima tootja ja müüjaga mitteseotud huvigrupid.

Suurtel ravimifirmadel pole motivatsiooni traditsioonilisi ravimeid uurida, sest kuna need on ammu tuntud, ei saa neid patenteerida. Kui ravim osutub efektiivseks, võidavad sellest infost kõik ravimi müüjad, mitte ainult teadustööd teinud firma. Kuna uuringu läbiviija ei saa monopoolset tulu uue efektiivsusinfo tagajärjel tõusnud nõudlusest ravimi järele, siis tõenäoliselt ei tasu uuringu tegemine ennast ära.

Akadeemikud uurivad aeg-ajalt alternatiivmeditsiini ravimeid, aga võrreldes keemiliste ainete arvuga on uurijaid vähe. Seetõttu tõenäosus, et kindel ravim hakkab mõnda teadustöötajat huvitama on liiga väike, et sellele loota.

Ravimi tegeliku toime teadasaamisest peaksid kõige rohkem huvitatud olema selle ravimi tarvitajad. Kui alternatiivmeditsiini kasutajad oleksid ratsionaalsed, peaksid nad püüdma oma kasutatavate ainete kohta objektiivset infot saada, mitte otsustama tootja reklaami, naabrilt kuuldu või netifoorumist loetu põhjal. Täpsemalt, ravimi tarvitajad peaksid olema valmis maksma selle ravimi efektiivsusuuringu eest.

Mõne aine puhul pole kasutajaid piisavalt või nende maksevalmidus pole piisavalt suur, et uuringu kulusid katta. Aga alternatiivmeditsiin on suur äri, nii et vähemalt osade rohtude kasutajaskond on küllaldane ravimiuuringu finantseerimiseks. Läbiviijaks võib palgata mõne akadeemiku, kel pole isiklikku huvi ravimi toimimise või mittetoimimise suhtes. Probleemiks on paljude inimeste koostöö korraldamine ja nende väikeste rahasummade kokku kogumine, et uuringuraha kätte saada. Lisaks on igaühel motivatsioon „jänest sõita“ ja kasutada teiste rahastatud uuringu tulemusi ise nende eest maksmata. Mõlemat probleemi saab teatud määral leevendada, aga mitte täielikult kaotada.

Uuringu tulemused võib teha kättesaadavaks ainult selle eest maksnud isikutele, et motiveerida annetamist, aga piraatlus vähendab antud meetodi efektiivsust rahakogumisel. Asjast huvitatud inimesed võivad üksteist leida samade netifoorumite kaudu, milles nad alternatiivmeditsiini või antud ravimi üle arutlevad. Rahakogumise koordineerimine nõuab mõne hakkaja inimese juhtimist. Suure kasutajate hulga korral ehk selline isik leidub, aga siis tekib usaldusprobleem – on vaja garanteerida, et eestvedaja rahaga jalga ei lase.