Sildiarhiiv: psühholoogia

Tänavavalgustuse asendamine isiklike lampidega

Isiklikud laternad (pealambid või vöö-, kinganina- jm valgustid) laternapostide asemel hoiaksid oluliselt raha ja energiat kokku (arvutused allpool) ning vähendaksid valgusreostust. Mootorsõidukitel on niikuinii laternad küljes, millest peab piisama valgustamata maanteedel sõitmiseks, seega linnavalgustuse puudumine ei tohiks neil liiklemist takistada. Jalgratastel on samuti pimedas esituli kohustuslik, kuigi selle nõude täitmist ei kontrollita. Kümneeurone jalgrattatuli on minu kogemuse põhjal piisavalt ere, et öösel valgustamata metsavaheteel sõita.

Tänapäevane leed-peavalgusti mitu tundi kestva akuga kaalub paarsada grammi, nii et ka lapsed suudavad seda kanda. Isiklik latern maksab internetist ühekaupa ostes alla 10 euro (hulgi on veel odavam) ja kestab kauem kui posti otsas olev lamp. Akut saab pistikust laadida ja see peab vastu vähemalt mitusada laadimistsüklit. Isikliku valgustiga paraneb ohutus, sest jalakäija on laternat kandes ka muu valgustuseta paremini nähtav kui helkuriga tänavavalgustuse all.

Kui tänavalambid inimesele silma paistavad, siis mujale vaadates tundub ka hämarus pime, sest silm kohandub eredusega. Samuti paistab valgustamata tänav peale valgustatud kohta pime, mis võib isikliku lambi esmakordse kasutaja viia valearvamusele, et postilaternad on paremad. Kui inimene näeks vaid enda laterna tagasipeegelduvat valgust, mitte tänavalambi otsekiirgust, siis ei tunduks ereduse erinevus valgustamata ja valgustatud tänava vahel nii suur.

Tegelik nähtavus võib olla parem nõrgema, kuid ühtlasema valgusetasemega. Olen kogenud seda öösel ilma kunstvalgusallikata metsarajal kõndides – täiskuu ajal on juurikad peaaegu sama hästi näha kui päeval. Komistamisoht on vaid seal, kus puuoksad üle raja varje heidavad (kontrast petab silma ja varjutriip tundub juurena või vastupidi). Noorkuu ajal ainult tähevalgusega on metsarada minu silma jaoks siiski liiga pime, kuid kruusatee siiski muretult kõnnitav.

Praegu on lambi kaasaskandmine erandlik, nii et inimesed unustaksid tihti laternat kaasa võtta, aga kui valgustikandmine oleks sama tavaline kui välisjalanõude jalgapanek, siis unustamisprobleem väheneks. Lambid saab ka jalatsitesse või mütsi sisse ehitada ja programmeerida liikumise ja pimeduse korral tööle lülituma.

Maksuraha kokkuhoid on piisavalt suur, et kui tänavavalgustuse ühe aasta hoolduse asemel see summa elanikele kätte jätta, siis saaksid nad kõik endale isikliku leed lambi osta. Tallinna 2020 eelarve kohaselt kulub tänavavalgustuse hooldusele üle seitsme miljoni euro aastas, pluss poolteist miljonit investeeringuteks. Jagades elanike arvuga saame vähemalt neliteist eurot inimese kohta aastas. Seega kaks isiklikku laternat igale elanikule tasuksid end ühe aastaga ainuüksi tänavavalgustuse hoolduskulude kokkuhoiust. Sarnane tasuvus on ka väiksemates kohtades, näiteks Rae valla 16000 elaniku kohta on 2020. aasta valgustuse hoolduse eelarve 191800. Maapiirkondades on avalikud hüvised elaniku kohta veel kallimad, sest inimesi on vähem.

Teine arvutus on lampide arvu põhjal elanike kohta. Tartus oli 2014. aastal 11547 tänavalaternat, seega umbes üks kümne elaniku kohta. Üks tänavavalgusti maksab kindlasti rohkem kui kümme kaasaskantavat leed pealampi. Lisaks nõuab välisvalgustus muud taristut: Tartus ühendas 2014. aastal laternaid 227 km õhuelektrikaableid ja 126 km maa-aluseid elektrikaableid; lampe juhiti 151 juhtkilbist.

Rahusti võib pea selgeks teha

Teoreetiliselt võib stressis inimesel rahusti aju paremini tööle panna kui erguti, näiteks kofeiin. Toimemehhanism oleks järgnev. Pinge ja ärevus tekitavad põgene-või-võitle refleksi, mis viib vere lihastesse, seega ajust ära. Täpsemalt, veri lahkub stressi tõttu kõrgema mõtlemisega tegelevatest ajupiirkondadest, aga võitlemise ja põgenemisega tegeleva ajutüve (niinimetatud sisalikuaju) varustatus paraneb. Kui rahusti stressi piisavalt vähendab, aga doos pole nii suur, et erilist unisust või tuimust tekitada, siis võib aju otsmikusagarate verevarustus paraneda ja vaimne erksus suureneda. Erguti puhul vastupidi: ärevuse suurenemine võib kognitiivsete piirkondade verevarustust halvendada rohkem kui äratav mõju neid tööle sunnib.

Seda teooriat on keeruline kontrollida, sest stressitase peab olema kõrge ja rahusti doos üsna täpne, lisaks peab rahusti mõjuma rohkem lihaste ja verevarustusega tegelevatele närvisüsteemi piirkondadele kui aju unepiirkonnale. Loomade peal on vaimu erksust keeruline mõõta.

Alkoholi maitset varjavate maitse- ja toiduainete katse

Üks uurimistöö idee, mille vastus mind huvitab: mis maitse- ja toiduained varjavad alkoholi maitset kõige paremini? See info ilmselt huvitab ka alkoholitootjaid. Katseloomad üldiselt väldivad alkoholi joomist enne kui neid sellest sõltuvusse harjutatud pole. Üks variant on pakkuda katseloomadele erinevate ainetega segatud etanooli (veega erinevatesse kontsentratsioonidesse lahjendatult) ja nende joodava koguse ja kontsentratsiooni põhjal mõõta, mis aine alkoholi kõige maitsvamaks muudab. Tõenäoliselt suhkur ja muud sellised toiduained, mida loomad niigi süüa tahavad. See kahjuks ei mõõda alkoholi tuvastatavust, vaid lihtsalt segu maitsvust.

Alkoholi kontsentratsiooni äratundmise lihtsuse mõõtmiseks peaks kas treenima loomad tajutava kontsentratsiooni kohta teadet andma (näiteks skaalal osutit liigutades, preemiaga õige äraarvamise eest) või otse ajust alkoholi tajumise signaali mõõtma. Võib ka inimkatse teha – ilmselt on palju tudengeid valmis alkoholi maitsmise eksperimendis lausa tasuta osalema :). Täpseimale kontsentratsiooni äraarvajale võib auhinna lubada või lihtsalt talle avalikult austust avaldada, et ta kaaslaste ees kiidelda saaks.

Katseks peaks segama alkoholi veega erinevates kontsentratsioonides, jagama juhuslikus järjestuses nummerdatud joogianumatesse, mida on iga kontsentratsiooni kohta ühepalju. Kogused ka anumate vahel võrdsed. Siis peaks lisama maitset varjavaid aineid eri kombinatsioonides iga kontsentratsiooniga anumatesse ühepalju, sõltumatult numbritest. Kõik see tuleks üles kirjutada. Inimene, kes ei tea, millisesse anumasse mida pandi, peaks siis need jooginõud katsealustele serveerima. Katsealused peaksid omavahel suhtlemata kirjutama oma hinnangud kontsentratsioonile iga neile antud anuma numbri kohta. Pärast saab hinnangud, tegelikud kontsentratsioonid ja seguained numbri alusel kokku viia.

Epideemia ravimite standardid peaksid olema rangemad

Kui ravim antakse korraga suuremale hulgale inimestele, siis on selle võimalik kahju (kui kõrvalmõjud ületavad kasulikku toimet) suurem, seega on enne ravimi turule lubamist optimaalne rohkem teavet koguda. Analoogselt tehakse enne olulisemat investeeringut põhjalikum analüüs kui peenraha kulutades. Ravimi puhul nõuab täpsem teave suurema valimi ja parema metoodikaga kliinilist uuringut, ehk heakskiidustandard peab olema rangem. Kui suurem uuring võtaks oluliselt kauem ja ravimiga on kiire, siis otsustab kulu-tulu analüüs, millal eelistada väheminformeeritud kiiremat heakskiitu. Üldiselt kasutavad kliinilised uuringud osalejaid paralleelselt, nii et suurem valim ei pikenda uuringut oluliselt.

Lisaks püsikulu ja muutuvkulu loogikale on rangemate nõuete kehtestamise poolt ka mänguteoreetilised argumendid. Ettevõtted, mis luuakse majanduslanguse ajal, on hiljem edukamad. Teoreetiline põhjus on, et languse ajal riskivad alustada pigem tõsisemad tegijad, aga buumi ajal on lihtsat raha lootvate loodrite ja petiste protsent iduettevõtjate hulgas suurem.

Sarnasel põhjusel oletan, et epideemia ajal leiutatud selle epideemia ravimid ja vaktsiinid on keskmiselt vähem efektiivsed kui muul ajal või muu haiguse vastu loodud. Leiutajad ei pea otseselt petised või rumalad olema, lihtsalt soovmõtlemine on inimlik, nii et epideemia motiveerib uskuma selle lahendustesse üldiselt ja enda loodud ravimisse eriti. Ravimituru reguleerijad ja ravimitootjad on siis psühholoogiliselt kallutatud standardite alandamise suunas.

Tõenäoliselt on ka kasuahnete petiste protsent ravipakkujate hulgas epideemia ajal kõrgem, eriti kui riik ja heategevusorganisatsioonid parasjagu lahenduste suunas raha loobivad. Aus uurija ja petis saavad sama suure kasu kui nende pakutud ravim või vaktsiin töötab, aga petis saab lisaks kasu, sest tal võib õnnestuda valetada ebaefektiivne lahendus töötavaks või lihtsalt rahaga jalga lasta. Petis ka pingutab vähem tõelise lahenduse otsimiseks, seega on tal suurem motivatsioon grandiraha taotleda ja lahendusi pakkuda kui ausal teadlasel.

Science kirjutab, et epideemia ajal loodud vaktsiinidele ja ravimitele ei tohiks seada madalamaid standardeid. Läheksin sellest soovitusest veel edasi: ülalmainitud negatiivse valimi tõttu peaks epideemia ajal pakutud lahendustele rakendama rangemaid nõudeid, et saavutada sarnane oodatav efektiivsus muul ajal leiutatud ravimite ja vaktsiinidega.

Lahenduse leidmisega on epideemia ajal kiire, aga pole sugugi selge, kas nõuete leevendamine ja ravimi heakskiiduga kiirustamine tegeliku lahenduse leidmist lähemale toob. Kasutu või lausa kahjuliku vaktsiini tootmisesse suunamine vähendab motivatsiooni konkureerivaid lahendusi pakkuda ja võtab neilt osa tootmisressursse. See aeglustab teiste vaktsiinide ja ravimite leiutamist ja tootmist ka siis kui kõik tegutsevad heas usus. Lisaks on petistel võimalik pakkuda näilisi lahendusi kiiremini kui ausatel uurijatel tegelikke, nii et kiire heakskiit tekitab negatiivse valimi.

Petistel on ka motivatsioon ootusi üles kruvida, sest nad ei võta arvesse kahju, mida pettumus esimestes lahendustes ühiskonnale teeb – järgnevaid (ja suurema tõenäosusega töötavaid) vaktsiine ja ravimeid ei usaldata. Avaliku arvamuse pendel kõigub liigsest lootusest ülemäärasesse umbusku.

Miks värske õhk pea selgeks teeb

Olen kuulnud arvamusi, et värske õhk teeb pea selgeks ja et pärast värskes õhus viibimist tuppa tulek teeb uniseks. Vahel tundub ka enda kogemuse põhjal nii, vahel mitte. Topeltpimendusega uuringu puudumisel spekuleerin teoreetiliselt, miks õues viibimine äratada võib.

Põhjus pole tõenäoliselt õhu gaasilises koostises. Hapnikusisaldus normaalse ventilatsiooniga hoones on sarnane välisõhule. Süsihappegaas samuti. Õhu koostise muutus mõne promilli võrra muudab vere gaasisisaldust vähem kui üks sügav hingetõmme. Isegi kui asi oleks õhu koostises, siis akna avamine peaks koostise kiirelt ühtlustama, eriti kui ilm pole täiesti tuuletu.

Toas on valgust tavaliselt palju vähem kui õues (silmad kohanduvad, nii et inimene suurt vahet ei taju). Valgus äratab ja parandab meeleolu, hämarus seevastu suurendab melatoniini tootmist ajus ja teeb uniseks. Hüpoteesi, et õuevalgus teeb pea selgeks, saab kontrollida, võrreldes pimedal ajal õues käimise mõju toas ereda prozhektori sisselülitamisega.

Inimene liigub õues rohkem, mis parandab vereringet, sealhulgas ajus. Aju paremat verevarustust tajub inimene pea selgemaks minekuna. Tuppa tulles inimene tavaliselt istub või vähendab füüsilist koormust muul viisil. Õues liikumine on tavalisest istuvast eluviisist kehaliselt väsitavam, mis seletab ka järelmina unisuse teket. Hüpoteesi, et suurem füüsiline koormus õues teeb pea selgeks, saab kontrollida, võrreldes siseruumitrenni õues istumise või lamamisega.

Õueõhk on parasvöötmes enamasti toast jahedam, mis ahendab perifeerseid veresooni, mis omakorda võib tõsta vererõhku ja parandada aju verevarustust. Seda hüpoteesi saab kontrollida liigsoojades riietes õues käimise mõju võrdlemisel toas liiga õhukeste riiete kandmisega.

Usu leidmisest vapustuse tagajärjel

Mitmed inimesed on kirjeldanud, kuidas nad pärast ebatavalist (enamikul negatiivset) elukogemust usu leidsid. Nad tõlgendavad seda kui Jumala või usuorganisatsiooni abi neile raskes olukorras. On ka teisi tõlgendusi. Kui inimese vaimne tasakaal on emotsionaalse trauma tõttu häiritud, siis ta ei mõtle loogiliselt ja on seega manipulatsioonile vastuvõtlikum. Nagu kehahaav laseb mädanikupisikutel pääseda ihusse, nii hingehaav võimaldab valeuskumustel siseneda vaimu. Lihtsam on kõveraks kasvada murtud jäsemel kui painduda tervel. Sarnasel põhjusel on lapsest saadik mingi ideoloogia vaimus kasvatatud inimene tõenäolisemalt selle ideoloogia järgija kui alles täiskasvanuna selle propagandaga kokkupuutunu – lapsed on vastuvõtlikumad. Füüsiline analoogia: hiina jalasidumist, Ndebele, Kareni ja Padaungi hõimude kaelapikendamist alustati samuti lapseeas.

Usukuulutajad kasutavad, teadlikult või mitte, vaimse kaitse nõrgenemist emotsionaalse šoki korral, et abistamise sildi all kannataja mõistus „üle võtta”. Füüsiline analoogia: vigastatud naha kaudu on lihtsam sisestada mürki. Ka diilerid ja kõrtsmikud pakuvad „lohutust” haige hingega inimesele, alguses ehk tasutagi, lootuses siduda ta niiviisi enda pikaajaliseks kliendiks. Kirik talitab sarnaselt – alul pakub „tasuta” abi, siis nõuab eluaeg kümnist.

Hingelise trauma, mille abil vaim tasakaalust välja lüüa, võib ka teadlikult tekitada – sellel põhineb ülekuulamismeetod „hea võmm, halb võmm”. Üks ähvardab ja hirmutab, teine pakub lootust ja lohutust, kui vaid teda aidata. Metsloomade taltsutamise üks meetod on samuti neid näljutada ja siis oma käega toitu pakkuda, esinedes nii heategijana.

Vahel kaotavad inimesed usu samuti ehmatava kogemuse tagajärjel. Kõvera jäseme murdumine pakub võimalust see uuesti sirgeks seada. Enamasti tekib vaimse tasakaalu raputamisel aga muid muutusi. Näiteks posttraumaatiline stress ajab inimesi jooma, mõnuaineid tarvitama ja enesetapule. Paljude võimalike muutuste hulgas on positiivseid vähe, nii et nende tõenäosus šoki korral on madal.

Armastust saab teatud määral osta

Otseselt armastuse ostmine stiilis: „Siin on raha, nüüd armu minusse,” enamasti ei tööta. Vähemalt mina pole sellest kuulnud. Kaudselt ostetakse armastust aga mitmel viisil, otseseim millest on enda ilusse investeerimine. Raha eest saab spordisaalipileteid ja treeneri aega ligitõmbava sportliku keha treenimiseks, rühitreeningut, näitlemiskursusi meeldiva näoilme hoidmiseks, ilusaid riideid ja moenõuandeid, kosmeetikat, iluprotseduure ja plastilist kirurgiat, meeste puhul steroide suuremateks lihasteks ja kasvuhormooni pikemaks kasvamiseks. Pisike boonus on enda vabaks ostmine rahamurest ja tüütust stressitekitavast asjaajamisest, seeläbi murekortsude teket vähendades 🙂

Osta saab ka teavet armastatu kohta (tema sõprade-sugulaste äraostmise, andmebaaside ligipääsutasude, eradetektiivide kaudu). Teave omakorda aitab kohanduda tema maitsega mitmel viisil: valida meeldivaid kingitusi ja kohtamispaiku, alustada samade hobidega, väita endal olevat temaga sarnane maailmavaade, kandes talle meeldivaid riideid ja soengut, halvustada samu inimesi kui tema.

Vaba aeg on üldiselt kurameerimiseks vajalik ja aega saab osta, näiteks kasutades kiiremat transpordimeetodit (takso, helikopter, eralennuk) ja muid ajasäästuteenuseid (koristaja, kokk, autojuht, pesupesija). Rikkuril pole vaja tööl käia, nii et ta saab armastatule palju aega kulutada, nii otseselt kohtamisteks kui ka enda ilusse investeerimiseks ja andmete kogumiseks. Aega inimesele külje alla pugemiseks on ka teistel peale rikaste – vangid on kirjavahetuse kaudu suhteid loonud; üks raha väljapetmise viis on kohtinguveebilehtede ja elektroonilise suhtluse kaudu inimese võrgutamine ja siis „erakorralisteks hädaolukordadeks” abi küsimine.

Raha eest saab ka konkurente kõrvaldada. Pole vaja radikaalseid meetodeid nagu palgamõrv – enamasti saab inimese ära osta või talle „litsilõksu” korraldada (palgata ilusa inimese rivaaliga flirtima ja siis sellest kompromiteeriva video armastatule saata). On ka võimalik transporti saboteerides takistada konkurendil armastatuga kohtuda, palgates näiteks kellegi rivaali auto lukkudesse nätsu panema või kumme tühjaks laskma või andes ühistranspordijuhile altkäemaksu, et ta hilineks. Konkurenti saab ka armastatule füüsiliselt ebameeldivaks teha, palgates kellegi tema riietele haisu piserdama või neid määrima, toolile peerupatja panema jne. Armastusfilmides ja suhtedraamaraamatutes on palju ideid rivaalide tõrjumiseks.

Eeltoodud meetodeid saab kasutada ka kaudsemalt – armastatu sõprade-sugulastega heade suhete ostmiseks, kes siis talle toredat inimest (ostjat) reklaamivad. Võrkturundus on ju edukas äri. Samuti saab takistada armastatuga kohtumast inimesi, kes ostjale vastupropagandat teevad.

Psühholoogiateooriad vanemate mõju kohta

Varased psühholoogiateooriad Freudist alates rõhutavad lapsepõlve ja eriti vanemate olulisust isiksuse kujunemisel. Mulle tundub, et sageli samastatakse lapsepõlve keskkond ja vanemate mõju, justkui vanemad oleksid lapse ainukesed mõjutajad. Ajalooliselt oli esimeste psühholoogiateooriate välja mõtlemise ajal 20. sajandi alguses kool lühem, trenne ja hobisid vähem, seega loogiline oletada, et kooli mõju isiksusele väiksem. Teisest küljest, peredes oli lapsi rohkem ja tööpäev ja -nädal pikemad, seega vanema tähelepanu igale lapsele väiksem. Sellevõrra võis mängukaaslaste ja naabrite mõju suurem olla. Kolmandast küljest, lapsed pandi varakult tööle, tihti vanemate ametialal ja nendega koos, mis ilmselt vanemate mõju lapsele suurendas. Kui vanemad olid tol ajal põhilised mõjutajad, siis on loomulik, et psühholoogiateooriad hakkasid keskenduma vanematele ja eirasid (lihtsuse mõttes või tähelepanematusest) teisi lapsepõlve osi. Teooriate leiutajad olid seda tehes piisavalt vanad, et neil vanematega ilmselt rohkem kokkupuudet oli kui lapsepõlvekaaslastega, nii et ka see võis juhtida tähelepanu ebaproportsionaalselt vanematele.
Empiiriliselt oleks huvitav teada, kas näiteks hoolitsevad vanemad ja kiusavad klassikaaslased on parem kombinatsioon kui kiusavad vanemad ja hoolitsevad klassikaaslased, ehk kummal on suurem mõju lapse arengule tänapäeval. Teoreetiliselt võib spekuleerida, et mõju on proportsionaalne koos veedetud (ärkveloleku)ajaga: kui laps veedab klassikaaslastega rohkem aega kui vanematega, siis muudavad klassikaaslased tema isiksust rohkem. Muidugi loevad mõjutusel ka autoriteet, aja jaotus aastas (pool aastat terve päev koos olemist ja siis pool aastat kokkupuuteta vs aasta ringi pool päeva), koostegevuse aktiivsus (üksteisega rääkimine-mängimine vs kodus eri tubades olek), inimeste arv ja teised tegurid. Autoriteet pole absoluutne: klassikaaslaste kommentaarid vanemate kohta võivad vanemate autoriteeti kõigutada ja vastupidi.
Koos veedetud aeg siiski tõenäoliselt suurendab mõju. Laps veedab koolis umbes 6-7 tundi päevas 5 päeva nädalas 7-8 kuud aastas, seega umbes 1025 tundi aastas. Vanematega veedab koolilaps iga päev ärkveloleku ajast umbes tunni hommikul ja 4-6 tundi õhtul, pluss nädalavahetusel ja koolivaheaegadel veel kuni 8 tundi, miinus trennid, suvelaagrid jne. Kokku 2500 – 4500 tundi aastas. Eelkoolieas rohkem. Nii et ka tänapäeval on vanemate mõju ilmselt suurem kui koolil, aga klassikaaslaste mõju on siiski piisavalt suur, et seda ei tohiks eirata.
Suurema osa inimkonna ajaloost oli oodatav eluiga lühike, nii et vanemad surid kiiresti ja inimene täiskasvanuna vanemate abi tõenäoliselt oodata ei saanud. Sotsiaalne tugivõrgustik pidi toetuma eakaaslastele. Evolutsioon viib sel juhul eakaaslaste vanematest tähtsamaks pidamisele. Samuti kui küttide-korilaste hõimus käivad vanemad toitu hankimas ja lapsed on hõimu laagris (ehk väheste täiskasvanute valve all), siis areneb suhtlusoskus just eakaaslastega sidemete loomise suunas.
Evolutsiooniliselt on kasulikum olla sõber suurema kui väiksema arvu inimestega, sest kui läheb poliitiliseks kempluseks, on hea olla võitjate poolel ja arvukus tõstab võiduvõimalust. Eakaaslasi oli hõimus rohkem kui vanemaid (suure suremuse ja sündimuse tõttu), mis suunab inimest eakaaslasi tähtsamaks pidama ja nende arvamusest rohkem hoolima.
Teisest küljest on kasulikum hoida häid suhteid mõjukate inimestega. Täiskasvanute (sealhulgas vanemate) võim on suurem kui lastel (eakaaslastel), mis suunab aju evolutsiooni just vanemate tähtsaks pidamisele. Teismeliseeas suureneb eakaaslaste füüsiline jõud (kiviajal mõjuvõimu alus) ja väheneb vanemate oma (kui nad elavad, on nad tõenäolisemalt haiged, ei söö katkiste hammaste tõttu piisavalt jne), mis õigustab eakaaslastele rohkem ja vanematele vähem tähelepanu pööramist.

Võitjate põlvkond võis põhjustada kadunud põlvkonna

Võitjate põlvkond Eestis olid need, kes 1990ndatel noored ja edukad olid. Kadunud põlvkonnaks nimetatakse neid 2010ndate noori, kes ei õpi ega tööta. Majandusstruktuuri muutus kommunismi lagunedes võimaldas sogases vees suuri kalu püüda, ehk tühi turg võimaldas neil, kes õigel ajal õiges kohas olid, eduka ettevõtte luua. Edu tuli hoolimata kogemuse ja kvalifikatsiooni puudusest ning mitte eriti targast juhtimisest. Tööturg vajas uusi oskusi, mille omandamisel oli noortel eelis. Nii sai võitjate põlvkond noorelt rikkaks ja kõrgele kohale. Seda stabiilse ühiskonnaga võrreldes erilise pingutuseta. Juba 1990ndatel ennustati ajalehtedes, et võitjate põlvkonnale järgneval põlvkonnal on edu tavalisest raskem saavutada, sest paremad kohad ühiskonnas on võitjate põlvkonna käes, kes on alles noored ja lähiajal ei pensioneeru ega sure.

Psühholoogilisest küljest: võitjate põlvkonnale järgnenud noored nägid üles kasvades eeskujusid, kes olid noorelt edukad ja rikkad, hoolimata vähesest pingutusest ja kvalifikatsioonist. See võis panna järgnejad arvama, et elu selline ongi, et noorelt saab lihtsasti edukaks. Kui tööturule sisenedes selgus, et edu on raske tulema, siis võis pettumus päris suur olla. Inimesed kipuvad ikka oma hädades teisi süüdistama, näiteks riiki ja ühiskonda. Seekord oli teiste süüdistamine osaliselt õigustatud, kuna edasijõudmise raskus tulenes osaliselt võitjate põlvkonna eelnevast edust. Kuna 2008. aastani kasvas majandus kiiresti, polnud järgnejate põlvkonna raskused selle ajani eriti suured, aga majanduskriisi järel küll. Teismelisena nähtud noored ja edukad eeskujud kruvisid ootused kõrgele, järgnenud ebaedu tekitas pettumuse, mis võis panna inimesed lootust kaotama, tööotsingutele ja õpingutele käega lööma. Selline on üks võimalik seletus kadunud põlvkonna tekkele.

Inimesed jäljendavad edukaid. Võitjate põlvkonnal olid tüüpilised uusrikaste käitumismustrid – ülbus, rahakultus ja rahaga eputamine, reeglipõlgus ja sulide austamine. Järgnejad võisid need mallid üle võtta. Seda enda kahjuks, sest üldiselt need ühiskonnas edasijõudmist ei soodusta.

Kadunud põlvkonna järgne põlvkond ilmselt üles kasvades suuri ootusi ei omanda. Ka tööturul on neil lihtsam kui kadunud põlvkonnal, kuigi raskem kui võitjatel. Lihtsat raha enam teha ei saa, aga osa võitjaid hakkab vaikselt kohti vabastama. Nüüd on ühiskond stabiliseerunud ja järgib läänelikku mustrit, kus vanainimesed on rikkamad ja noored vaesemad, sest vanainimesed on eluaeg sääste kogunud. Seda vastupidiselt 1990ndatele, kus pensionärid olid hüperinflatsiooniga oma säästud kaotanud ja majandusstruktuuri muutusega olid nende oskused kasutuks muutunud, nii et noored olid rikkamad. Stabiliseerunud ühiskonnas hakkab palk enamvähem oskustele ja pingutusele vastama, erinevalt 1990ndatest, kus kelner või turvatöötaja võis teenida rohkem kui arst või õpetaja.

Ajakirjanduse tundeline liialdamine

Eriti USA ajakirjanduses, aga ka muudes riikides puhutakse uudiste tähtsus naeruväärselt suureks. Iga tormi nimetatakse orkaaniks ja lumesadu lumetormiks, mille tõttu ennustatakse katastroofi. Spekuleeritakse pikalt-laialt, mis kõik võib juhtuda. Igasuguste läbirääkimiste puhul viidatakse tohututele tagajärgedele, kuigi tegu on tihti kitsa bürokraatiaküsimusega, mis kedagi eriti ei puuduta. Ka väidetakse sama asja puhul korduvalt viimasele võimalusele, lõpptähtajale jne. Kui eelmisel nädalal väidetud viimase võimaluse tähtajaks läbirääkimised ei lõppenud, räägitakse sel nädalal piinlikkust tundmata jälle viimasest võimalusest. Ja nii mitu korda järjest. Eks ajakirjanduse sihtrühmal on lühike mälu, või nii toimetajad arvavad.
Liialdamise põhjus on lihtne – tänapäeva ajakirjandus ei püüa avalikkust teavitada, vaid end meelelahutuse kaudu müüa. Müüvad tunded, suured ja tähtsad sündmused, ohud ja negatiivsed uudised. Liialdamine kahjustab ühiskonda, kui inimesed seda usuvad ja seega oma otsustes ebatäpsele teabele tuginevad. Näiteks PhD koomiksis mõnitatud teadusuudiste tsükkel (http://www.phdcomics.com/comics/archive.php?comicid=1174) vähendab usaldust teaduse vastu. Toitumissoovitused meedias hüppavad seinast seina, olenevalt viimati kajastatud uuringu tulemustest. Neutraalne enamvähem kogu valdkonna teadust arvesse võttev toitumissoovitus on vana tuntud toidupüramiid (mitte suvaline, vaid mõne kvalifitseeritud rahvatervise organisatsiooni koostatud). Vana ja tuntud asja kajastus aga ei müü, nii et on vaja kirjutada uutest imedieetidest, isegi kui inimesed selle tagajärjel enda tervist kahjustama hakkavad.
Uudne ja huvitav on meedia jaoks igasugune eelnevale teadusele vastukäiv uurimus, ükskõik kui halvasti tehtud. Eelnevat kinnitav uurimus ei ületa uudistekünnist, isegi kui oma suuruse ja kvaliteedi tõttu annab palju täpsema pildi kui kogu varasem antud valdkonna kirjandus. Kui eelnevale vastukäiv uurimus ruttu ümber lükatakse, siis seda parem – saab ümberlükkavast uurimusest omakorda uudise kui eelmisele vastuvaidlevast. Ja seinast seina põrkamine jätkub.