Sildiarhiiv: psühholoogia

Valikuline mälu seletab väidet täiskuu mõju kohta ilmale

Kuulsin väidet, et täiskuu ajal on ilus ilm, sest Kuu raskusjõu mõju tekitab kuidagi kõrgrõhkkonna. Valikuline mälu seletab, miks inimestel tekib mulje nagu täiskuu ajal oleks ilus ilm. Vihmase ilmaga pole taevas Kuud näha. Kuuloomise ajal pole Kuud samuti näha, olgu ilm milline tahes. Inimesed mäletavad paremini seda, mida nad näevad. Seega mäletatakse täiskuud selge ilma ajal, mitte täiskuud vihmase ilmaga ega kuuloomist selge ilmaga. Tagantjärele tundub nagu oleks täiskuu ja selge ilma vahel positiivne korrelatsioon.

Valikulise mälu mõju tugevdab see kui teised räägivad, et seos on olemas, sest kui inimene väidetavat seost mäletab, siis paneb ta seda seost kinnitavaid vaatlusi rohkem tähele kui seda ümber lükkavaid. Inimene mäletab pigem oma eelarvamust toetavaid andmepunkte. Ise oma valikulist mälu mitte arvestades tundub tagantjärele, et seost kinnitavaid vaatlusi oligi rohkem.

Andmete põhjal on lihtne kontrollida, kas kuufaaside ja ilma vahel on seos. Nii ilmastatistika kui kuufaaside andmed on internetis tasuta kättesaadavad. Teoreetiliselt on argument seose puudumise poolt see, et kuufaas on kogu maailmas samal ööl sama, aga kõrgrõhkkond on suhteline (ümbritseva piirkonna õhurõhust kõrgem), nii et kui kusagil on kõrgrõhkkond, peab kusagil olema madalrõhkkond sama kuufaasi ajal. Keskmiselt on rõhkkond keskmine ükskõik millises kuufaasis, ka täiskuu ajal.

Teoreetiliselt võib juhtuda, et mingis kuufaasis katavad kõrgrõhkkonnad suurema osa Maa pinnast kui teises faasis, sest rõhk võib olla keskmisest pisut kõrgem suures piirkonnas ja keskmisest palju madalam väikesel alal, nii et keskmine rõhk on ikka keskmine :) Teises faasis võib jällegi väikeses piirkonnas keskmisest palju kõrgem rõhk olla ja suurel alal pisut madalam, aga see ei tundu kuigi tõenäoline. Pakun, et kuufaasi ja ilma seose puhul on tegu niinimetatud vanarahva tarkusega, mis kontrollimisel osutub vanarahva lolluseks.

Tarbimise ja turismi asemel annetamine

Kriitika, et kosmoseturismi või muu raiskava tarbimise asemel võiks annetada heategevuseks, on osaliselt õigustatud. Maailm oleks tõesti parem. Üks vastuargument annetamissurvele on tootlike inimeste motiveerimine edasi töötama kui nad on juba rahaliselt vabad (piisavalt teeninud, et oma peret kogu ülejäänud elu säästudest ülal pidada). Kui sotsiaalse surve või muu sunni tõttu peaksid Warren Buffetti, Elon Muski või Jeff Bezose sarnased oma töö viljad edaspidi ära andma, siis enamik neist enam ei töötaks.

Inimkond oleks vaesem kui kõige tootlikumad lõpetaksid töö, isegi kui nad suure osa oma seni teenitud rahast annetaksid. Mõõtmaks, kui palju maksustamine või annetuste nõudmine tööd mõjutab, tuleks eristada otsest motivatsiooni (kaupade ja teenuste tarbimisest füüsiliselt saadavat heaolu) kaudsest (teistele tarbimisega mulje avaldamisest saadav heaolu). Kaudset motivatsiooni saab säilitada ka tarbimata kui muuta ühiskondlikku normi nii, et teistele avaldaks muljet heategevus, mitte tarbimine. Igaüks peaks imetlema heategevust, mitte kallist autot, maja, puhkusereisi või kosmoselendu. Sotsiaalse normi muutmine on muidugi keeruline ja aeglane, aga maailm oleks parem kui mulje avaldamiseks tuleks teisi aidata, mitte ressursse raisata.

Samuti nii rahvatervis kui keskkond oleksid paremad kui seksuaalpartnereid tõmbaks ligi treenitud ja terve keha, mitte riided, meik, iluprotseduurid, auto või muu omand. Kohtamisel võiks käia trennis, näiteks koos jooksmas, mitte tarbimas. Ka see nõuab sotsiaalse normi muutust. Väike algus on ühised jalutuskäigud, mis on juba praeguse normiga kooskõlas.

Robotorkester

Eestis on ilmselt praegugi piisavalt inseneri- ja programmeerimisvõimekust, et valmistada inimesekujulised robotid, kes marsivad ilusa ruudustikuna etteantud paraadmarsruuti mööda, teevad pillimänguliigutusi ja kelle juurest kostab valju puhkpillimuusikat. Seega pole vaja kulutada ressursse inimeste robotisarnaseks treenimiseks, et nad ühte jalga astudes mehaanilisi muusikainstrumente täpsete liigutustega mängiksid.

Traditsiooniga, sealhulgas sõjaväelisega, on ajaloos õigustatud igasugustesse aegunud tehnoloogiatesse ja kommetesse klammerdumist. Kas kaitsevägi oleks pidanud kinni hoidma ratsaväest, vibulaskmisest, rapiiriduellidest, haavaravis tulise raua või tõrvaga kinnikõrvetamisest, aadrilaskmisest? Miks siis hoida alles füüsilist pillimängu?

Väidetakse ka, et orkester tõstab kaitsetahet, ühtekuuluvustunnet, kultuuri ja muid ähmase sisuga, aga kõlavaid sõnu. Tahaksin tõendeid. Isegi kui see tõus tõsi on, tekib küsimus, kas antud rahahulga eest on orkester parim vahend nende ebamääraste eesmärkide saavutamiseks. Võibolla tõstaks kaitsetahet veel rohkem kaasaegne relvastus, ühtekuuluvustunnet rohkem võistkonnasport, kultuuri rohkem audioraamatute kuulamine ja sõnamängude mängimine. Kui tegu on kultuuri toetamisega, peaks seda rahastama kultuuriministeerium, mitte kaitsevägi ega politsei.

Vigade avastamise lihtsus enda ja teiste töös – uurimisidee

Teiste kirjutistes on mul lihtsam kirjavigu avastada kui enda omades. Isegi täpselt sama viga, näiteks unustatud koma, paistab teiste töös silma, aga enda omas mitte. Sarnaselt on kergem leida teiste arvutusvigu kui enda omi. Tõenäoliselt ka igasuguses muus tegevuses (sporditehnika, viisipidamine, elulised otsused).
Oleks huvitav teada, kas vigade avastamist takistab rohkem teksti või vea tuttavus, ehk kas enda viga võõras tekstis paistab rohkem silma kui võõras viga enda omas. Üks katse selle kontrollimiseks oleks lasta inimestel trükkida arvutisse mingi tekst, kusjuures arvutiprogramm ei tohiks parandada õigekirja. Siis tõsta vead inimeste vahel ringi. Näiteks kui üks kirjutas mingi sõna õigesti ja teine valesti, siis vahetada need. Samuti parandada ühe inimese komaviga ja sisestada see sarnasesse lausesse teisele. Mingi aja järel lasta igaühel enda ja kellegi teise tekst üle lugeda ja selles ainult õigekirjalisi parandusi teha. Mõõta kui suur protsent enda vigadest teiste tekstis ja teiste vigadest enda omas avastatakse.
Sarnase katse saab teha arvutusülesannetega, aga siis peaks „enda teksti” loomiseks paluma osalejatel ülesanded ka koostada, mitte ainult lahendada. Üks võimalus on enda kohta käivad arvud (sünniaasta, -kuu, -päev, pikkus, kaal, vanus) kõigis kombinatsioonides korrutada, liita jne. Eraeluliste andmete kaitseks võib paluda osalejatel välja mõelda tegelase ankeet, kelle arvuliste näitajate kombinatsioone siis rehkendama hakata.

Looduse muutumise ülehindamine vihmase ilma tagajärjel

Inimesed arvavad, põhjusega või ilma, et vihmaga sulab lumi kiiremini, lilled ja seened tärkavad rutem ja ilm muutub vihma tagajärjel. Osa sellest arvamusest võib olla seletatav valikulise mäluga. Vihmaga käiakse vähem õues, seega isiklikke loodusvaatlusi lahutavad pikemad vaheajad. See annab loodusele rohkem aega muutumiseks. Kontrast eelmise ja praeguse vaatluse vahel suureneb, uudsus aga teeb igasugused muutused silmatorkavamaks ja meeldejäävamaks. Suurenenud tajutav kontrast looduses kirjutatakse vihma arvele, kuigi muutuse põhjuseks on lihtsalt aja möödumine. Loodus võib tõesti vihmaga kiiremini muutuda, aga tajutav kontrast on suurem kui tegelik.

Arvulise väljenduse poolt

Polariseerumise, manipulatsiooni ja isiklike tülide vähendamiseks, teaduse laialdasemaks kasutamiseks ja täpsemaks teavitamiseks tuleks kasutada arvulisi väljendeid. Selle asemel, et öelda „tihti juhtub x”, mainida kui mitu korda päevas (kuus, aastas) x juhtub. Selmet hirmutada „väga halbade tagajärgedega”, tuleks selgitada kui mitu inimest ennustatavalt sureb või haigestub või kui suur on varaline kahju eurodes. „Ülikiire internetilubaduse asemel peaks ütlema, kui mitu megabitti sekundis kui suure protsendi ajast ja milline on trahv lubajale kui ta lubatud kiirust lubatud osa ajast ei paku.

Ebamääraseid väljendeid kasutavad poliitikud ja muud manipulaatorid selleks, et hiljem oleks neil võimalik lubadustest välja vingerdada neid teisiti tõlgendades. Samuti ajavad ümmargust juttu ekspertideks tituleeritud arvajad ajakirjanduses, et nende ennustustäpsust tagantjärgi kontrollida ei saaks. Mida teavad nad enda ennustusoskuse ja lubadusepidamise kohta, et kardavad selle mõõtmist? Arvulised väljendid oleksid selged, täpsed, lühidad ja hiljem tegelikkusega võrreldavad.

Suhteterapeudid soovitavad samuti rääkida konkreetsest käitumisest, mitte süüdistada käituja üldisi omadusi. Keskendu probleemile, mitte inimesele. Arvuline väljendusviis aitab üldsõnalist lahmimist vältida ja tundepuhanguid vähendada. Öeldes mitte „sa teed kogu aeg nii” või „sa alati” või „sa pole kunagi”, vaid kui mitu korda päevas kui mitme päeva jooksul ebameeldiv käitumine toimus, täpsustab probleemi ulatust ja on tõsiseltvõetavam. Kui inimene on juba mitme päeva jooksul arvet pidanud, siis järelikult mõjutab käitumine teda oluliselt ja tal on olnud aega selle üle rahulikult järele mõelda.

Vastandumise tekitajad esitavad radikaalseid väiteid nagu „kindlasti hävitab kultuuri” ja „alati tekitab kuritegevust”. Nad kas ise ei usu neid sõnu või peavad tõepoolest rumalad olema. Selle paljastamiseks sobib arvuliste andmete ja tõenäosushinnangute nõudmine. Kui suure summa peale ja kui ebavõrdset kihlvedu oled nõus sõlmima, et kuritegude arv järgmisel aastal on suurem kui n? Millised kultuuri mõõdikud ja kui palju sinu arvates vähenevad ja kui palju peale kihla veame? Rumal vastanduja veab kihla ja kaotab raha. Kui kihlvedu on avalik, võib tulemuse üldsusele teadaandmine ka vähendada radikaalsete väidete uskumist. Kaval valetaja keeldub kihlveost, leides mingi vabanduse. Ka keeldumise avalikustamine aitab kõigutada usku lõhestajate väidetesse.

Manipulatsioonis ja lobitöös on kindla kõneviisiga ebamäärased ja tundelised väited tavalised: „ilma riigi abita ei suuda ellu jääda”, „väga perspektiivikas majandusharu, vaja vaid riigi tuge”, „ei suuda toetuseta toitu lauale panna”, „tahavad kägistada tervet tegevusala”. Nõudes andmeid, kui mitu inimest on aastas surnud selle toetuse, subsiidiumi, laenu mittesaamise otsesel tagajärjel, paljastame väitja valelikkuse. Pakkudes kihlvedu, et ulatuslikum reguleerimine, toetuse kaotamine või muu antud majandusharule ebasoodne otsus ei vii kõigi selle valdkonna ettevõtete sulgumiseni, teenime kas raha või avalikustame, et lobistaja ise ei usu oma äärmuslikku juttu.

Üldsõnalist hämamist tuleks eirata – see pole informatiivne. Nõudke arvulisi väiteid!

Soe toit on ainult harjumus ja traditsioon

Toidu kuumutamise ja muu töötluse eesmärgiks ajalooliselt oli selle näritavaks muutmine, toitainete parem kättesaadavus ja haigustekitajate tapmine. Tänapäeval saab toidu toorainet söödavaks töödelda ja säilitada ka muul moel kui vahetult enne söömist kuumutades. Haigustekitajaid saab hävitada keemiliselt (säilitusained, muuhulgas happed, alused, alkohol, sool, suhkur) ja füüsikaliselt (kuumus, rõhk, kuivatus, külmutamine parasiitide vastu), toitu seejärel hermeetiliselt pakendades. Tekstuuri näritavaks ja neelatavaks muutmiseks piisab pulbriks jahvatamisest. Seetõttu pole vaja kodus keeta-küpsetada.

Meeldivuse seisukohast on soe toit ja kuum või külm jook lapsepõlvest saadud harjumus. Maailma vaeseimates piirkondades kasvanud inimestele külm jook ei meeldi, kuna külmutusseadete puudumisel pole nad harjunud seda tarbima. Harjumuslikkust näitab ka samas olukorras vastandlike temperatuuridega vedelike joomine eri kultuurides – Türgi ja Hiina kuum tee, USA jääkuubikuid täis suhkrujoogitops (sealhulgas jäätee) sarnases subtroopikas või kõrbes (Florida, Arizona, Xiamen, Guangzhou). Keemiline koostis võib jookidel sarnane olla – Türgi õunatee on samuti suhkrune. Kuuma tee pakkumisele palaval ajal reageeriks ameeriklane negatiivselt ja jääjoogi kurku kallamine paneb kuuma joogiga harjunutel pea valutama.

Valmistamise seisukohast oleks kuumutamata söödav toit keskkonnasõbralikum ja odavam, kuna tootjal on lihtne suurtes kogustes eelkuumutada ja jahvatada, hermeetiline pakend maksab tänapäeval tühiselt vähe, samas kaob kodudes vajadus pliidi ja pottide järele ning väheneb elektrikulu. Aja kokkuhoid on samuti märkimisväärne, sest toidu valmistamiseks kulub suurusjärgus tund päevas.

Kriisiolukorras ja välitingimustes (matkal, sõjas) on loomulikult vaja kuumutamata söödavat kaua säilivat toitu, milleks tootmises läbi kuumutatud, pulbriks jahvatatud ja kuivatatud toiduained hästi sobivad. Eelis infrapunakaamerate ajastul on ka, et vaenlane ei avasta üksust keetmise kuumuse järgi. Ka vanasti oli lõkkesuits reetlik signaal.

Eeldame, et inimene tarbib päevas 4 kg vett ja toitu. Selle soojendamiseks nulli lähedalt kehatemperatuurini kulub 4 *1 *36 =144 kcal, mis on umbes 1/20 täiskasvanu päevasest energiavajadusest kehalise töö korral. Sellise kalorikoguse saab 144 /9 =16 g rasvast. Soojendamaks eelnevalt toidu ja joogi kehatemperatuurini, peab kaasas kandma kütust, priimust, potti ja kulutama aega. Puhtalt kaalu põhjal on matkata lihtsam kohe söödava toidu (pähklivõi, kondenspiim, köögiviljapulbrid, valgupulbrid, maisihelbed, konservid) pisut suurema kogusega, mitte väiksemat kogust tavatoitu ise keeta. Ilmselt seetõttu on tekkinud matkaliik „priimuseta” (no-cook hiking, stoveless backpacking).

Alla nullise ilmaga peab külmunud toitu ja jooki ikkagi sulatama, et seda oleks lihtsam kõrist alla saada ja et see suu limaskesti ei jäätaks. Priimust ja muud keeduvarustust pole otseselt vaja, sest vee peab ainult vedelasse olekusse saama, mida võimaldab keha lähedal kandmine, näiteks kõhukotis riiete all. Seljakotis vastu selga pole soovitatav külmetushaiguse ohu tõttu. Meeldivamaks söömiskogemuseks võib toidu ka kehatemperatuurini tõusta lasta.

Alajahtunud inimese soojendamiseks on väline soojusallikas muidugi kasulik, aga priimus on selleks üsna ebapraktiline, sest tekitab liiga suurt kuumust, nii et seda ei saa vastu rindkeret hoida. Kuuma joogi kurkukallamine on plagisevate hammastega või külmast krampis (neelamis)lihastega inimesele ka raske ja võib kõrvetada. Niinimetatud kosmosetekk (alumiiniumkattega isoleeriv palakas) ja kehasoojusega soojendamine on kiiremini rakendatavad ja kaasaskantavad. Pääste tuleks alajahtunule kutsuda nagunii.

Kui olude sunnil tuleb külmas vees olla, näiteks soises kaevikus või veekogu läbides, siis ei suuda keha ka pidevalt rasva ja suhkrut süües nii palju soojust toota kui naha kaudu kaotab, sest seedimiskiirus on piiratud. Isegi mittelõdiseva soojustootmise (nonshivering thermogenesis) geeniga burjaatidel pole seedeefektiivsus piisavalt kõrge. Kui sellisel juhul on toit kehast soojem, siis aitab see pikendada alajahtumiseni vastupidamise aega. Ajapikendus pole siiski eriti suur, sest keha ei suuda sellist vedelikukogust sisse mahutada, mida oleks soojuskao tasakaalustamiseks vaja. Näiteks nullilähedases vees tekib alajahtumine paari minutiga, ehk 80 kg inimene kaotab temperatuuri umbes ühe kraadi minutis. Kui joodav vesi oleks 72 kraadi (sama palju kehatemperatuurist kõrgem kui ümbritsev vesi madalam, kõrvetab kurku), siis peaks seda 80 kg *K /min soojuskao tasakaalustamiseks tarbima 80 /36 =2,22 liitrit minutis.

Kätepesu motiveerimine võistlusega

Ultraviolettvalguse all helendavat pulbrit puistata pisut peldikupoti prill-lauale või peldikupaberile, pärast vaadata, kelle käed helendavad. See näitab, kes ei pesnud korralikult. Üks võistleja püüab teiste käed helendama panna mingi ebahügieenilise koha peale pulbrit või muud markeerivat ainet (Glo Germ, Shomer-Tec, Glitterbug) pannes, teised seda vältida. Arvutiklaviatuur on kontoris räpaseim koht ja seda on lihtne ja ohutu pisikese pulbrikogusega märkida.

Võistluse huvitavamaks muutmiseks võib jutustada taustaloo palgamõrtsukast, kes püüab teatud ohvrit mürgitada, aga kel on piiratud juurdepääs. Saades ligi vaid prügikastidele või kempsule, näiteks koristajat teeseldes, peab palgamõrtsukas kaudselt teiste inimeste käte kaudu mürgi ohvrini toimetama.

Sarnase võistlusega võib soodustada ka muid hügieenitegevusi, näiteks aevastamisel suu ja nina taskurätiga (või küünarnuki siseküljega) katmine. Vaja vaid signaali valest tegevusest. Helendava aine ninna toppimine pole parim mõte, aga võib-olla saab aevastuse piisku kätelt ja ruumist muul viisil tuvastada.

Maskikandmise motiveerimiseks võib võistelda enda näo varjamises ja teiste nägude maskita pildistamises. Taustalooks näiteks spioonid, kes ei taha, et neid tuvastataks ja vastuluure. Või kuulsused, kes tahavad inkognito püsida ja kollane ajakirjandus, kes proovib neid piinlikus asukohas või olukorras pildile saada. Vägivaldne maski maharebimine peab muidugi võistlusreeglitega keelatud olema, piisavalt suure karistuse ähvardusel. Muidu võivad kõrvatagused nöörid maski tõmbamisel sisse lõikuda.

Kriisijuhiste kommentaarid

Ole valmis” ja „Varu enne maru” sisaldavad mõningaid häid mõtteid, aga ka küsitavusi. Hea on tähelepanu juhtimine, et elektri kadumisel ja telefoniaku tühjenemisel ei pääse ligi telefonisse salvestatud kontaktidele, seega peaks olulisemad telefoninumbrid paberile talletama (üles kirjutama, välja printima). Sellele soovitusele võiks lisada, et igasugune vajalik info võiks olla dubleeritud elektrit mittevajavale andmekandjale, näiteks elektri-, vee-, kanalisatsiooni- ja küttesüsteemi kasutus- ja parandusjuhised, olulisemate tööriistade-kodumasinate kasutusjuhised, esmaabi õpetus ja kriisiplaan üldiselt.

Hea soovitus on ka auto kütusepaak üle poole täis hoida ja nädala joogiveevaru kodus hoida. Varusid võiks soovitada hoida laealustel riiulitel, mis ei vähenda kasutatavat elamisruumi.

Tutvumine naabritega on hea soovitus nii kriisiks valmistumiseks kui üldiselt – suurem suhtlusringkond on hea vaimsele ja kehalisele tervisele, naabrite tundmine ennetab kuritegevust ja parandab koostööd kogukonna edendamisel.

Kummaline on soovitus, et vaid pool toitu kriisivaru hulgas ei peaks vajama kuumutamist – miks mitte kogu varu? Palju toite on ju tänapäeval kuumutamata söödavad ja lõputult säilivad (kuivatatud puuviljad-juurviljad, pähklid, piimapulber, valgupulbrid, aedviljapulbrid nagu brokkoli, asparaaguse, spirulina, jahud, kaera- ja muu vilja helbed, mida vaja vaid leotada). Kummaline on ka soovitus kriisivaruks osta küpsiseid, mis on ebatervislikud, kiusatust tekitavad ja transpordil tihti tükkideks-pudiks lagunevad, raskendades söömist välitingimustes. Purunenud küpsiste pakist suhu kallamine on helvestest keerukam, sest tükid on eri suurustega.

Kuumutamist mittevajavad pika, kuigi piiratud säilivusega on ka konservid. Nendega on sarnane väike probleem nagu muude www.olevalmis.ee soovitatud ebatervislikult soolaste toitudega (pakisupid, valmis makaroni-, köögivilja-, teravilja- või kaunviljaroad lihaga, soolased küpsised), et need suurendavad joogiveevajadust.

Kauplused soovitavad muidugi kriisivaruks kõige kasumlikumaid ja kiusatust tekitavamaid tooteid, mis kiiresti ära tarbitakse, näiteks kartulikrõpsud. Siis peab ju varuja uue varu ostma.

Lisaks toidupakendite niiskuskindlusele peaksid need ka kahjurikindlad olema, eriti kui elamus on varem probleeme olnud näiteks prussakate, vaaraosipelgate või hiirtega. Varud seisavad kaua kõrvalistes nurkades, mida inimene ei vaata ega valgusta, aga kuhu kahjuritel on parem ligipääs kui elutoa keskpõrandale.

Soovituste stiilis „Veendu, et…” ja „Leppige kokku…” asemel võiks öelda „Harjutage läbi…”, sest inimene õpib paremini tehes kui passiivselt kuulates või lugedes. Lastele oleks kriisiharjutus huvitav mäng – vähemalt minule oleks väiksena küll põnev olnud, sarnaselt matkamisele ja esmaabikursusele.

Väligrilli ja gaasipliidi soovituse juures on pehme ebamäärane hoiatus, et „need peaksid sobima sinu kodus kasutamiseks”, aga peaks olema selge sõnum, et siseruumis põletamine tekitab vingugaasimürgituse kui ventilatsioon pole ette nähtud heitgaaside nagu CO eemaldamiseks. Kanada elektrikatkestuse ajal 2013 detsembris suri Torontos vähemalt kaks inimest siseruumis grilli kasutamise tagajärjel.

Kodumaise tootja toetamisest annetusega

Oletame, et kodumaine kaup loob ostjale väärtust 6 euro eest, aga välismaine 10 eest. Hind on kohalikul tootel 7, aga importkaubal 9. Ostja saaks kasulikkuse -1 kodumaise ostmisest, aga 1 välismaisest, seega ostab impordi, aga mitte kohaliku. (Miski selles näites ei sõltu konkreetsetest numbritest, ainult nende vahedest. Näiteks võib kodumaise kauba hind olla 12, väärtus 10, välismaisel hind 2 ja väärtus 4.)

Kui lisaks saab inimene kodumaise tootja toetamisest psühholoogilist heaolu 3 euro väärtuses, siis eelistaks ta osta esmalt kohaliku toote. Kui vajab rohkem kui ühte ja erinevaid, siis ostab mõlemad. Oletame lihtsustuseks, et tarbija vajab ainult ühte koopiat antud tootest. Kodumaise toote ostmisest saab ta kokku väärtust 2 euro eest: otsene kasulikkus 6 pluss psühholoogiline heaolu 3 miinus hind 7.

Siiski pole kohaliku toote ostmine tingimata parim valik, sest tarbitakse ebaefektiivselt madalat väärtust loovat kaupa. Suurema heaolu saaks saavutada, ostes välismaise toote ja andes kohalikule tootjale lihtsalt raha. Oletatavasti ei sõltu kohaliku tootja toetamisest saadav psühholoogiline heaolu sellest, kas toetussumma jõuab tootjani kasumina või annetusena. Kui kodumaise tootja kasum ühe toote müügist on väiksem kui tarbija psühholoogiline heaolu tema toetamisest, näiteks 2 eurot, siis annetades kohalikule tootjale selle 2 eurot, saab tarbija annetuse eest heaolu 3 euro väärtuses. Kokku on kasulikkus tarbijal jälle 2 (arvutus 10-9+3-2), aga lisaks saab kohalik tootja nüüd selle ostmata kauba kellelegi teisele müüa või seda ise kasutada. Efektiivsus suureneb. Kui kodumaise tootja kasum oleks 1, siis oleks tarbijale veel kasulikum välismaist osta ja saamata jäänud kasum kohalikule annetada: kasulikkus 3 =10-9+3-1. Kohaliku toote ostust on kasulikkus 2.

Muidugi võib kohaliku tootja kasum ühe toote kohta nii suur olla, et välismaise kauba ostja peaks liiga palju raha annetama, et kompenseerida kodumaisele saamata kasum ja kogeda sama psühholoogilist heaolu kui kohaliku toote ostmisest. Sel juhul tekib aga küsimus, kas kohalik tootja mitte tarbijat liigselt ei nööri – võiks ju müüa madalama hinnaga, nii et ka ilma psühholoogilise toetusmotiivita ostaks tarbija kodumaise kauba. Kui näiteks kohaliku tootja kasum ühe toote kohta on 4 eurot, siis tema kulud on 3 (hind miinus kasum). Ta võiks ju alandada hinna 7lt 4le, misjuhul saaks tarbija kodumaise toote ostmisest otsese väärtuse 2 =6-4, aga impordist ainult 1. Siis poleks psühholoogilist motiivi vajagi, ostaks selletagi kohaliku toote.

Üldiselt, kui kodumaise kauba väärtus v miinus selle tootmiskulu c on suurem kui (importkauba väärtus w miinus hind P), siis eksisteerib kodumaise toote hind h = c+pisut, nii et tarbija eelistab kodumaist osta ka ilma toetusmotiivita (sest v-h =v-c-pisut ja v-c >w-P) ja kohalik tootja saab positiivse kasumi.

Kui aga kohaliku väärtuse-kulu vahe v-c on väiksem kui importkauba väärtuse-hinna vahe w-P ja psühholoogiline heaolu H kohaliku toetamisest on hinnaga võrreldes piisavalt suur, et motiveerida kodumaist ostma (v+H-h >w-P) siis saab ostja suurem kasulikkuse kui annetab kodumaisele tootjale kasumi h-c ja ostab importtoote. Kogukasulikkus on siis w-P +H -(h-c), aga kodumaist toodet ostes v-h +H (võrdluseks taandame H-h ja saame w-P+c >v, sest v-c <w-P).

Alati kui kodumaist toodet ostma motiveerib soov toetada kohalikku tootjat, aga selle motiivita oleks importkaup eelistatum, siis võidaksid kõik kui tarbija ostaks importi ja annetaks kasumi jagu kohalikule. Toetamiseks pole vaja ebaefektiivseid (ostu)otsuseid teha – saab ju otse raha anda. Sama põhimõte kehtib igasuguste maksusoodustuste, tootmissisendite subsiidiumite (erimärgistatud kütus, palgatoetus), valikulise reeglilõdvendamise ja muu kaudse sahkerdamise puhul – otsetoetusega asendamine on odavam ja efektiivsem. Tegelik põhjus kaudseks toetamiseks on tavaliselt valgustkartev, aga vahel ka rumalus.