Sildiarhiiv: psühholoogia

Videod on piltidega kokku võetavad

Enamiku videote sisu ja meelelahutusväärtus on suuremate kadudeta edastatav väheste piltide kujul. Sellel põhineb Hollywoodi lastefilmide turundusnänni üks liike: kleepsuraamatud, milles filmi lugu saab kogutud kleepsude abil taasesitada.

Iga paari sekundi tagant hästi valitud hetkel tehtud kuvatõmmis annab edasi videos toimuva tegevuse, sest enamik tegevust ei vaheldu kiiremini kui paari sekundi tagant. Liikumine on pildist pilti ette kujutatav. Dialoogi ja muu sõnalise osa videost saab kirjutada tekstina pildi kõrvale või jutumullidesse pildi sees. Teave saab seega edastatud.

Taustamuusika, mis piltideks teisendades kaob, aitab küll meeleolu tugevdada, aga meeleolu on ka kuvatõmmisest välja loetav.

Üks erand on videod, mille meelelahutusväärtus põhineb lõputul ketramisel, kus lõigu viimane kaader peab olema sama, mis esimene. Üksikud kuvatõmmised katkestavad sujuva liikumise viimasest kaadrist esimesse.

Teine erand on videod, mille eesmärk on näidata liikumise sujuvust või kiirust – ballett, breiktants, „maailma kiireim” misiganes.

Kolmas erand on muusikavideod. Kui heli on põhiline ja pilt teisejärguline, siis pole eesmärk piltidega täidetav, kuigi visuaalse osa videost saab nendega edasi anda.

Vanemate ja laste rollide vahetus vanusega

Kui vanemad väga vanaks saavad, hakkavad lapsed neid kantseldama – teevad süüa, aitavad pesta ja peldikus käia, jalutavad nendega väljas, viivad arsti juurde. Sama tegid vanemad lastega kui lapsed väikesed olid. Vähemal määral toimub sarnane rollivahetus juba keskealiste vanematega. Lapsed annavad neile maailma asjades nõu (tehnoloogia, seadused, oma haridusvaldkond) nagu vanemad andsid lapseeas neile. Lapsed aitavad füüsilistes tegevustes nagu mööbli tõstmine, remonditööd, aiandus. Vanemad kaebavad lastele oma tülisid: kes kellele halvasti ütles, kes varastas või suhted katkestas. See on sarnane laste kunagistele kaebustele oma liivakastikakluste, koolikiusamise ja laenatud mänguasja mittetagasiandmise üle.

Täisealised lapsed peavad vanemaid sugulasi pisut lapsikuks kui nood tülitsevad väheväärtuslike esemete üle nagu nõukaaegsed raamatud, mööbel, vananenud kodumasinad. Samuti pidasid noored vanemad lapsi lapsikuks neid huvitava prahi ja mänguasjade üle vaidlemise pärast. Asjad, mida keegi ei taha, on ju praht. Kui asjad tuleb omal kulul uuskasutusse või jäätmejaama viia, sest isegi tasuta ära andmise kuulutuse peale ei tule keegi nendele järele, siis ei taha neid järelikult keegi. Nii on enamiku vanakraamiga, jättes välja päris antiigi ja väärismetallist esemed.

Vanainimeste lapsikus väljendub ka igavusest tülikiskumises. Kui elu on tühi, siis pakub üksteise peale kaebamine tegevust ja võibolla ka põnevust, et ei tea, kuidas teine vihasena reageerib.

Teismelised sosistavad üksteise selja taga ja võtavad teiste arvamust südamesse. Samamoodi räägivad vanurid üksteist taga, lahkavad eemalviibijate isiklikke suhteid ja peavad vahel pikka viha sõnade pärast. Samas unustavad nii lapsed kui vanurid oma varasema jutu kiiresti ja vahetavad mõnes küsimuses oma arvamust tihemini kui alukaid. Nad võivad kaljukindlalt väita, et nad on kogu aeg olnud samal seisukohal kui praegu ja jäävad alatiseks selle juurde, hoolimata kõigist tõenditest oma varasema vastupidise arvamuse ja kiirete seisukohamuutuste kohta. Täisealised lapsed kuulavad vanade vanemate sellist juttu muigega nagu ka noored vanemad oma lapseeas järelkasvu oma.

Vanemad võivad alaealiste laste eest varjata oma suhte purunemist. Täiskasvanud lapsed võivad vanade vanemate eest samuti lahutust varjata.

Noorena keelasid vanemad lastel liigse telekavaatamise, ebatervisliku näksimise ja suunasid sporti tegema. Vanaduses suunavad lapsed vanemaid sarnaselt tervislikumate eluviiside poole, et vererõhku alandada ja oodatavat eluiga pikendada. Väikesed lapsed võivad salaja magusat ja soolast süüa, samuti paksud vanainimesed lähedaste eest oma maiustamist varjata. Suitsetamist varjavad vahel nii teismelised kui vanurid. Vanemad püüavad vähendada teismeliste laste alkoholitarbimist, täiskasvanud lapsed vahel oma vanemate viinavõttu. Alkoholikeelust üleastumiseks minnakse kuhugi varjatud kohta – teismelised festivalile, reisile, teise linna ülikooli, vanamehed kalale, jahile.

Vanemad suunavad alaealisi lapsi huviringidesse. Vanadele vanematele soovitavad mõned lapsed suhtlust ja ühistegevusi eakate päevakeskuses.

Ürituste vahel valimisest

Kui kaks või rohkem sündmust, millel osaleda, satuvad samale ajale, siis mõned kriteeriumid, mille põhjal nende vahel valida, on järgnevad. Lisan mõnel juhul oma eelistuse, aga teised võivad kriteeriumi vastupidiseks pöörata – igaüks nagu talle meeldib. Iga kriteerium eeldab muude tegurite samaks jäämist nagu majandusteaduse võrdlev staatika. Mitme kriteeriumi erinedes tuleb võtta nende mingi kaalutud keskmine.

Pikem meelelahutus on eelistatav lühemale. Näiteks terve nädalavahetus puhkebaasis parem kui üheõhtune koosviibimine. Erand on kui tean, et antud meelelahutus muutub nii pikalt igavaks või väsitab rohkem kui selle lõbu väärt on. Tervet päeva ainult saunatada, ainul murdmaasuusatada või mägirattaga sõita ma praeguses füüsilises vormis ei suuda. Terve päev mäesuusatamist läheb ka igavaks. Veekeskuses hakkab tunnise liulaskmisega külm ja saun on väga ajutine lahendus.

Ise tegemine on eelistatav maitse- ja lõhnataju kasutamisele, mis omakorda eelistatav vaatamisele-kuulamisele. Vaadata ja kuulata saab interneti kaudu ja 3D prillidega, selleks ei pea oma lihakeha kuhugi transportima.

Uudne sündmus on eelistatav juba kogetule. Otsin uusi elamusi, kohti, tegevusi.

Uute inimestega tutvumine on eelistatav tuttavatega kokkusaamisele kui tuttavatega olen hiljuti kohtunud ja uued on eeldatavalt sama huvitavusjaotusega. Olen loomult passiivne ja vähesuhtlev, püüan nendele omadustele teadlikult vastu töötada.

Adrenaliin on positiivne, aga vigastusteoht negatiivne. Hea on petta aju põnevust tundma (ohtu tajuma) tegelikku ohtu tekitamata. Näiteks arvutimängud, laserkull, paintball, üldisemalt võistlusmoment ohutus spordis või mängus.

Ajutiste vigastuste oht on eelistatav pikaajalistele ja eluaegsetele. Näiteks pindmised haavad, muhud ja puhtad keskelt luumurrud paremad kui liigesenihestused, põrutused, hambakaotus, silmakahjustus. Trummikile rebend paraneb ka ära.

Vaikne või normaalne helitase on parem kui lärmakas keskkond. Müra on pisut sarnane vigastuseohuga, sest kahjustab kuulmist.

Normaalne valgustugevus on parem kui liiga ere, mis omakorda parem kui liiga pime, mis omakorda parem kui ereda valguse ja pimeduse kiire vaheldumine. Ereduse vastu saab päikseprille ja laia äärega mütsi kasutada, aga öönägemisseadet mul pole.

Tavalisel ärkvelolekuajal toimuv sündmus on parem kui tavalisel uneajal.

Mugavate tavariietega üritus on eelistatav peent või erilist riietust nõudvale.

Hind kui see mu rahalist seisu oluliselt mõjutab.

Vabatahtlike otsimise kuulutused võiksid olla informatiivsemad

Teaberohkemate kuulutustega hoiaksid aega kokku nii otsiv organisatsioon kui vabatahtlikukandidaat. Organisatsioon ei peaks siis tegelema ebasobivate kandidaatidega ega vastama osadele küsimustele nõuete kohta. Kandidaat saaks suunata otsingu organisatsioonidele, kuhu ta sobib, ega kogeks tagasilükkamise negatiivset tunnet. Nõuete selgitamine veebilehel annaks suurema kindlustunde ka organisatsiooni teenuste kasutajatele, et vabatahtlikud on võimelised seda heategevuslikku tööd hästi tegema.

Kuulutus peaks mainima välistavaid tegureid nagu kriminaalkaristus või juhiloa puudumine, et ebasobivaid kandidaate välja filtreerida. Kandidaat tahaks ilmselt teada, kas on vaja teatud füüsilist võimekust, oskusi, mingit kutsetunnistust või katsete läbimist. Näited on tõstmisvõimekus laotöötajal ja hooldajal, keeleoskus integratsiooniprogrammides, esmaabikursuse tunnistus. Kandideerija, kel on lühike vaba ajaperiood, tahaks teada, kas peab panustama pikema ajaperioodi jooksul regulaarselt. Igasuguse töökuulutuse puhul on hea teada, mis tegevusi töötajad teevad, mis ajal, kuupäeval, kohas. Näiteks kas trükivad arvutisse, räägivad inimestega, liigutavad asju, opereerivad masinaid. See teave võiks asutuse veebilehel olla juhuks kui tööotsija sealt taustainfot loeb.

Üks eeskuju on Verekeskuse veebileht nõuetega doonoritele nii üldiselt kui ka vereandmise päeval, mida kaasa võtta kui verd andma tulla, protseduuri olemus, varasemate andjate kogemused jne.

Isiksuseuuringu sisulised ja kirjavead

TÜ Eesti geenivaramu isiksuseuuringus on kahjuks nii sisulisi kui kirjavigu. Õigekirjakontroll (näiteks küsimusi mõnesse kontoriprogrammi kopeerides) oleks võtnud viis minutit ja ennetanud viga „Euroopa Paralament”. Läbi lugemine oleks tõenäoliselt ennetanud suurtäheviga „Kas elate eestis?” Mulle torkas silma ka ebakõla Teie ja teie vahel („Kes see inimene Teie jaoks on?” ja „Milline on teie perekonnaseis?”), nagu ka mitmuseviga „samasugused õiguse ja kohustused”.

Sisulise poole pealt õppisin TÜs statistika sissejuhatuse aines küsitluse koostamise loengus, et iga küsimusega peaks küsima ainult üht asja, küsimus peaks olema selge ja üheselt mõistetav. Isiksuseuuringu küsimus „Olen salliv rahvuste ja religioonide suhtes” küsib aga vähemalt kahte asja, sest rahvus ja usk on erinevad teemad. Rahvusi on ka mitu ja sallivus nende suhtes võib erineda. Sama märkus käib usundite kohta.

Mitme rahvuse kohta küsiv „riik peaks olema avatud teistest rahvustest inimestele” on tõlgendatav erinevalt: kas kõigile rahvustele või vähemalt kahele. Tõenäoliselt on Eesti elanike suhtumine välismaalastesse oluliselt erinev sõltuvalt välismaalase rahvusest ja võibolla ka suhtuja rahvusest. Ajakirjandusest on mulle selline mulje jäänud.

Kahte asja küsib ka „meestel ja naistel on ühiskonnas samasugused õiguse ja kohustused”, sest õigused võivad olla samad, aga kohustused erinevad või vastupidi.

Valikuline mälu seletab väidet täiskuu mõju kohta ilmale

Kuulsin väidet, et täiskuu ajal on ilus ilm, sest Kuu raskusjõu mõju tekitab kuidagi kõrgrõhkkonna. Valikuline mälu seletab, miks inimestel tekib mulje nagu täiskuu ajal oleks ilus ilm. Vihmase ilmaga pole taevas Kuud näha. Kuuloomise ajal pole Kuud samuti näha, olgu ilm milline tahes. Inimesed mäletavad paremini seda, mida nad näevad. Seega mäletatakse täiskuud selge ilma ajal, mitte täiskuud vihmase ilmaga ega kuuloomist selge ilmaga. Tagantjärele tundub nagu oleks täiskuu ja selge ilma vahel positiivne korrelatsioon.

Valikulise mälu mõju tugevdab see kui teised räägivad, et seos on olemas, sest kui inimene väidetavat seost mäletab, siis paneb ta seda seost kinnitavaid vaatlusi rohkem tähele kui seda ümber lükkavaid. Inimene mäletab pigem oma eelarvamust toetavaid andmepunkte. Ise oma valikulist mälu mitte arvestades tundub tagantjärele, et seost kinnitavaid vaatlusi oligi rohkem.

Andmete põhjal on lihtne kontrollida, kas kuufaaside ja ilma vahel on seos. Nii ilmastatistika kui kuufaaside andmed on internetis tasuta kättesaadavad. Teoreetiliselt on argument seose puudumise poolt see, et kuufaas on kogu maailmas samal ööl sama, aga kõrgrõhkkond on suhteline (ümbritseva piirkonna õhurõhust kõrgem), nii et kui kusagil on kõrgrõhkkond, peab kusagil olema madalrõhkkond sama kuufaasi ajal. Keskmiselt on rõhkkond keskmine ükskõik millises kuufaasis, ka täiskuu ajal.

Teoreetiliselt võib juhtuda, et mingis kuufaasis katavad kõrgrõhkkonnad suurema osa Maa pinnast kui teises faasis, sest rõhk võib olla keskmisest pisut kõrgem suures piirkonnas ja keskmisest palju madalam väikesel alal, nii et keskmine rõhk on ikka keskmine :) Teises faasis võib jällegi väikeses piirkonnas keskmisest palju kõrgem rõhk olla ja suurel alal pisut madalam, aga see ei tundu kuigi tõenäoline. Pakun, et kuufaasi ja ilma seose puhul on tegu niinimetatud vanarahva tarkusega, mis kontrollimisel osutub vanarahva lolluseks.

Tarbimise ja turismi asemel annetamine

Kriitika, et kosmoseturismi või muu raiskava tarbimise asemel võiks annetada heategevuseks, on osaliselt õigustatud. Maailm oleks tõesti parem. Üks vastuargument annetamissurvele on tootlike inimeste motiveerimine edasi töötama kui nad on juba rahaliselt vabad (piisavalt teeninud, et oma peret kogu ülejäänud elu säästudest ülal pidada). Kui sotsiaalse surve või muu sunni tõttu peaksid Warren Buffetti, Elon Muski või Jeff Bezose sarnased oma töö viljad edaspidi ära andma, siis enamik neist enam ei töötaks.

Inimkond oleks vaesem kui kõige tootlikumad lõpetaksid töö, isegi kui nad suure osa oma seni teenitud rahast annetaksid. Mõõtmaks, kui palju maksustamine või annetuste nõudmine tööd mõjutab, tuleks eristada otsest motivatsiooni (kaupade ja teenuste tarbimisest füüsiliselt saadavat heaolu) kaudsest (teistele tarbimisega mulje avaldamisest saadav heaolu). Kaudset motivatsiooni saab säilitada ka tarbimata kui muuta ühiskondlikku normi nii, et teistele avaldaks muljet heategevus, mitte tarbimine. Igaüks peaks imetlema heategevust, mitte kallist autot, maja, puhkusereisi või kosmoselendu. Sotsiaalse normi muutmine on muidugi keeruline ja aeglane, aga maailm oleks parem kui mulje avaldamiseks tuleks teisi aidata, mitte ressursse raisata.

Samuti nii rahvatervis kui keskkond oleksid paremad kui seksuaalpartnereid tõmbaks ligi treenitud ja terve keha, mitte riided, meik, iluprotseduurid, auto või muu omand. Kohtamisel võiks käia trennis, näiteks koos jooksmas, mitte tarbimas. Ka see nõuab sotsiaalse normi muutust. Väike algus on ühised jalutuskäigud, mis on juba praeguse normiga kooskõlas.

Robotorkester

Eestis on ilmselt praegugi piisavalt inseneri- ja programmeerimisvõimekust, et valmistada inimesekujulised robotid, kes marsivad ilusa ruudustikuna etteantud paraadmarsruuti mööda, teevad pillimänguliigutusi ja kelle juurest kostab valju puhkpillimuusikat. Seega pole vaja kulutada ressursse inimeste robotisarnaseks treenimiseks, et nad ühte jalga astudes mehaanilisi muusikainstrumente täpsete liigutustega mängiksid.

Traditsiooniga, sealhulgas sõjaväelisega, on ajaloos õigustatud igasugustesse aegunud tehnoloogiatesse ja kommetesse klammerdumist. Kas kaitsevägi oleks pidanud kinni hoidma ratsaväest, vibulaskmisest, rapiiriduellidest, haavaravis tulise raua või tõrvaga kinnikõrvetamisest, aadrilaskmisest? Miks siis hoida alles füüsilist pillimängu?

Väidetakse ka, et orkester tõstab kaitsetahet, ühtekuuluvustunnet, kultuuri ja muid ähmase sisuga, aga kõlavaid sõnu. Tahaksin tõendeid. Isegi kui see tõus tõsi on, tekib küsimus, kas antud rahahulga eest on orkester parim vahend nende ebamääraste eesmärkide saavutamiseks. Võibolla tõstaks kaitsetahet veel rohkem kaasaegne relvastus, ühtekuuluvustunnet rohkem võistkonnasport, kultuuri rohkem audioraamatute kuulamine ja sõnamängude mängimine. Kui tegu on kultuuri toetamisega, peaks seda rahastama kultuuriministeerium, mitte kaitsevägi ega politsei.

Vigade avastamise lihtsus enda ja teiste töös – uurimisidee

Teiste kirjutistes on mul lihtsam kirjavigu avastada kui enda omades. Isegi täpselt sama viga, näiteks unustatud koma, paistab teiste töös silma, aga enda omas mitte. Sarnaselt on kergem leida teiste arvutusvigu kui enda omi. Tõenäoliselt ka igasuguses muus tegevuses (sporditehnika, viisipidamine, elulised otsused).
Oleks huvitav teada, kas vigade avastamist takistab rohkem teksti või vea tuttavus, ehk kas enda viga võõras tekstis paistab rohkem silma kui võõras viga enda omas. Üks katse selle kontrollimiseks oleks lasta inimestel trükkida arvutisse mingi tekst, kusjuures arvutiprogramm ei tohiks parandada õigekirja. Siis tõsta vead inimeste vahel ringi. Näiteks kui üks kirjutas mingi sõna õigesti ja teine valesti, siis vahetada need. Samuti parandada ühe inimese komaviga ja sisestada see sarnasesse lausesse teisele. Mingi aja järel lasta igaühel enda ja kellegi teise tekst üle lugeda ja selles ainult õigekirjalisi parandusi teha. Mõõta kui suur protsent enda vigadest teiste tekstis ja teiste vigadest enda omas avastatakse.
Sarnase katse saab teha arvutusülesannetega, aga siis peaks „enda teksti” loomiseks paluma osalejatel ülesanded ka koostada, mitte ainult lahendada. Üks võimalus on enda kohta käivad arvud (sünniaasta, -kuu, -päev, pikkus, kaal, vanus) kõigis kombinatsioonides korrutada, liita jne. Eraeluliste andmete kaitseks võib paluda osalejatel välja mõelda tegelase ankeet, kelle arvuliste näitajate kombinatsioone siis rehkendama hakata.

Looduse muutumise ülehindamine vihmase ilma tagajärjel

Inimesed arvavad, põhjusega või ilma, et vihmaga sulab lumi kiiremini, lilled ja seened tärkavad rutem ja ilm muutub vihma tagajärjel. Osa sellest arvamusest võib olla seletatav valikulise mäluga. Vihmaga käiakse vähem õues, seega isiklikke loodusvaatlusi lahutavad pikemad vaheajad. See annab loodusele rohkem aega muutumiseks. Kontrast eelmise ja praeguse vaatluse vahel suureneb, uudsus aga teeb igasugused muutused silmatorkavamaks ja meeldejäävamaks. Suurenenud tajutav kontrast looduses kirjutatakse vihma arvele, kuigi muutuse põhjuseks on lihtsalt aja möödumine. Loodus võib tõesti vihmaga kiiremini muutuda, aga tajutav kontrast on suurem kui tegelik.