Sildiarhiiv: tootlikkus

Milleks sündimust või rahvastiku kasvu tahetakse

Eesti ja teiste arenenud ja kahaneva rahvastikuga riikide ajakirjanduses kaeveldakse aeg-ajalt madala sündimuse üle. Harva küsib keegi, miks negatiivne iive probleem on. Kokkuvõttes on Maa praegu ülerahvastatud ja ressursikasutus pole jätkusuutlik. Arenenud riigid kasutavad suurema osa Maa loodusvaradest ja ühe inimese kohta eriti palju.
Oletame, et riik hoolib ainult iseendast, mitte ülejäänud inimkonnast, rääkimata Maa keskkonnast. Miks peaks selline riik tahtma rahvastiku kasvu? Mõned võimalikud põhjused: praegustele inimestele pensioni maksmiseks, arvuka sõjaväe jaoks enda teiste riikide eest kaitsmiseks, eesmärgina iseeneses.
Kui rahva püsimine on eesmärk iseeneses, siis tuleks kõigepealt täpselt määratleda, mis on rahvas ja mida tähendab püsimajäämine. Näiteks kultuuri säilitamiseks piisaks maailma pagulaste piisavalt noorte laste vastuvõtust ja nende algse keele ja kultuuri asendamisest kohalikuga range haridussüsteemi abil, nagu diktatuurid teevad oma vallutatud alade assimileerimiseks. Samuti saab võtta vastu sisserändajaid tingimusel, et nad nõustuvad kohalikeks hakkama, kui seda kultuurivahetust riiklikult igati toetada, rangelt kontrollida ja kultuuri mittevahetajaid karistada, näiteks väljasaatmisega. Jällegi, selline strateegia on vabas ja demokraatlikus riigis pea võimatu, ning ma ei soovita seda, kuid see on üks teoreetiline lahendus rahvastiku kahanemisele.
Sisserände piiramine koos sündimuse soodustamisega viitab sellele, et eesmärk on praeguse rahvaga geneetiliselt sarnase rahvastiku kasv, mitte keele või kultuuri püsimine. Eriti kui kultuur üha üleilmse meelelahutustööstuse sarnasemaks muutub. Geneetiliselt sarnaste inimeste sigitamise poliitika kõige tuntum ajalooline järgija oli muidugi Natsi-Saksamaa.
Rahvastiku kahanemine on ainult viimase sajandi trend, nii et pikemas perspektiivis võib probleem ise laheneda. Siiski, lootus pole strateegia, nii et oleks vaja vähemalt teoreetilisi mehhanisme, mis tulevikus rahvastiku kasvule viia võivad. Demokraatlikus vaba ajakirjandusega riigis on propaganda iibe tõstmiseks ebaefektiivne, kuna teabeallikaid ja iibest erinevate elueesmärkide (tarbimine näiteks) propageerijaid on palju (turundajad, massimeelelahutus, välismaa uudistekanalid). Kultuuri muutus sündimust soosivaks on ebatõenäoline.
Teaduse areng pakub aga võimaliku lahenduse – kui kloonimine piisavalt odavaks muutub, siis piisab paarist inimesest, kes rahvastikku kasvatada tahavad ja selleks endast koopiaid teevad. Kui nad oma kloonidele enda väärtusi sisendavad, siis suurem osa neist kloonidest hakkab end samuti kloonima, jne. Millises ajaperspektiivis peaks selline hüppeline iibetõus keskmiselt rikastele kättesaadavaks muutuma, et rahva kadumist vältida? Kui rahvastik kahaneks kaks korda iga põlvkonna (30 a) jooksul, mis on ebarealistlikult kiire, siis 10 põlvkonnaga jõuaks see miljonist tuhandeni. Arvestades teaduse arengut viimase 300 aasta jooksul ja teaduse arengu kiirenemist viimasel poolsajandil, on inimeste võimalused 300 aasta pärast ulmefilmiski kujuteldamatud. Rahva täielik kadumine praeguse negatiivse iibetaseme tagajärjel on seega väga vähetõenäoline. Kui suremus näiteks tuumasõja tõttu radikaalselt suureneb, siis muidugi võib isegi kogu inimkond paari tunniga välja surra.
Kui rahvastiku kasvu eesmärk on praegustele töötajatele pensioni maksta, siis loeb mitte laste arv, vaid nende tulevane tootlikkus ja kohalikus riigis maksustatav sissetulek. Kui robotid inimestest tootlikumaks muutuvad, siis on pensionäride jaoks kasulikum soosida automatiseerimist kui sündimust. Isegi kui tehnoloogia areng millegipärast peatub, pole rahvaarvu kasv ise sotsiaalkindlustussüsteemi jätkusuutlikkuse tagatis. Oluline on riigi sisemajanduse kogutoodangu kasv ühe pensionäri kohta. Valimatu sündimuse soodustamine võib hoopis kahjulik olla, kui see harimatute, kuritegelike või lihtsalt laiskade inimeste osakaalu suurendab. Intelligentsus on umbes pooles ulatuses pärilik, nii et inimõigusi eirav riik, mille ainsaks eesmärgiks on rikkuse ja võimsuse kasv, peaks sigida lubama ainult teatud testid läbinud vanematel. Inimsõbralikum strateegia on aidata riskirühma lastel oma potentsiaali realiseerida – pakkuda juba enne sündi vaesematele ja muidu hädas vanematele rohkelt nõu ja abi, lastele tasuta head haridust võimalikult noorelt alustades jne. Sellist lähenemist soovitab näiteks Nobeli laureaat James Heckman, kes on näidanud, et varase lapseea mitmesugustel õppe-, tervise- ja abiprogrammidel on aastakümneid kestev positiivne mõju nende laste tulevasele haridusele, tulule, seaduskuulekusele, tervisele jne, mis (inflatsiooni ja juhuslikkust arvesse võttes) nende programmide kulu mitmekordselt ületab. Need programmid muudavad juba sündinud lapsed paremateks kodanikeks (parem kodanik tähendab siin ülejäänud ühiskonnale kasulikumat või vähem kulukat inimest), selle asemel et uusi toota. Enamik riike investeerib neisse programmidesse nende tulu arvestades äärmiselt vähe. Riigirahanduse olukorra parandamiseks peaks eesmärk olema mitte rahvastiku, vaid tootlikkuse kasv investeeritud euro kohta. Riik peaks esmajärjekorras ellu viima need haridus-, tervise-, seaduskuulekus- ja muud programmid, mille oodatav diskonteeritud tulu miinus kulu kõige suurem on.
Kohalikele pensionäridele pensioni maksmisel loevad kohalikule riigile laekuvad maksud, mitte praeguste laste kogupanus inimkonna heaks. Seega kui rahvastiku kasvu eesmärk on sotsiaalkindlustussüsteemi rahastamine, siis peaks takistama ajude pikaajalist väljavoolu (aastaks välismaal käimine ja tagasipöördumine on kasulik, püsiv emigratsioon mitte). Jällegi, väljarände piiramine on demokraatlikus riigis pea võimatu, olgu siis jõu või ajupesu abil, mis on taas vastuargument pensionite nimel rahvaarvu kasvatamisele.
Riigi kaitsevõime jaoks loeb mitte rahvaarv, vaid sõjaväe tugevus, mis tehnika arenguga järjest vähem sõdurite arvust sõltub. Teatud määral rahva arvukus muidugi loeb, aga arvestades iibeprotsesside aeglust võrreldes sõjaliste ohtude muutuse kiirusega, pole sündimusel kaitsevõimele peaaegu mingit mõju. Kaitseväe kiireks kasvuks peaks hoopis suurendama ajateenistusse võetavate inimeste osakaalu (praegu Eestis alla 30% noortest meestest, võrreldes Soome 80%, Singapuri peaaegu 100% ja Iisraeli nii meeste kui naiste ajateenistusega). Seega selles valdkonnas on arenguruumi kordades.
Tehnika areng sõltub praegu veel inimmõistusest, nii et riigi tugevdamise nimel peaks suurendama nii teadlaste arvu kui tarkust. Rahvastiku kasv üldiselt suurendab (pikas perspektiivis ja aeglaselt) ka teadlaskonda. Siiski, tehnika arendamiseks on palju kiiremaid ja täpsemalt suunatud meetmeid kui iibe tõstmine. Kui vaadata ainult ajavahemikku, mis on piisavalt pikk, et rahvastiku kasvul arvestatav mõju oleks, siis on jällegi kloonimine ja robotid kiirem, tõenäolisem ja efektiivsem lahendus kui loomuliku iibe tõstmine. Samuti oleks sisserändajate assimileerimine kiirem kui rahvaarvu kasvatamine isegi maailma suurima loomuliku sündimusega.
Kokkuvõttes, välja arvatud praeguse rahvaga geneetiliselt sarnaste inimeste arvu suurendamisele ei tundu iibe tõstmisel olevat sellist eesmärki, mille saavutamiseks poleks palju efektiivsemaid vahendeid.

Tootlikkuse arvutamisest võrgustunud ühiskonnas

Erik Reinerti näide tootlikkusest ja palgast käsitab Norra ja Haiti bussijuhte, kes teevad põhimõtteliselt sama tööd, aga kelle palk erineb mitukümmend korda. Selle põhjal väidetakse, et palk ei vasta tootlikkusele, kuna bussijuhtide tootlikkus on enamvähem sama. On ju raske ette kujutada, kuidas üks inimene saaks bussi teisest oluliselt tootlikumalt juhtida, kui just teine avariid ei tee.

Ülaltoodud palga ja tootlikkuse erinevuse näide tuleneb tootlikkusest valesti aru saamisest. Tavaettekujutus on, et suurem pingutus tähendab suuremat tootlikkust, mille puhul oleks õiglane suurem palk. Lihtne vastunäide on kilplane, kes kannab kive põllu ühest otsast teise ja siis jälle tagasi. Pingutust on palju, tootlikkust mitte eriti. Kas selle pingutuse eest oleks õiglane suurt palka maksta? Bussijuhtide puhul pole selge, miks peaks Haitil toimuma rohkem kilplasetööd kui Norras. Põhjus on kaasaegse ühiskonna võrgustikulaadne olemus, kus ühe inimese tootlikkus sõltub sellest, mida teised teevad.

Enne kaasajast rääkimist vaatame lihtsat põllumajandusühiskonda, näiteks Islandit varsti pärast selle asustamist umbes aastal 875. Saarel polnud tol ajal isandaid ega teoorje, vaid väike arv iseseisvaid talunikke. Rahvast polnud veel palju ja kõigile jätkus maad. Inimese sissetulek sõltus sellest, kui palju ja targalt ta oma talus tööd tegi. Ehk (mõistlik) pingutus oli üksüheses seoses tootlikkusega, kui looduse juhuslikud vingerpussid välja arvata. Ühe inimese pingutus teise sissetulekut ei mõjutanud, seega tootlikkuse arvutamiseks piisas sissetuleku vaatamisest – milline oli konkreetse taluniku põllu saagikus ja kui suur põld oli tal haritud.

Tänapäeval ei tee enamik inimesi tööd, mille tulemus otseselt neile kõhutäidet ja peavarju pakub. Bussi juhtimine ei tooda toitu ega eluasemeid. Töö aitab teistel inimestel midagi saavutada. Teiste töö omakorda aitab kolmandaid, kelle töö aitab neljandaid (kelle hulgas võib olla esimesi) jne. See vastastikune abi läbi paljudest inimestest koosnevate ahelate on võrgustunud ühiskonna tunnus. Kuidas arvutada võrgustunud ühiskonnas ühe inimese tootlikkust? Bussijuhi töö säästab teiste aega, aga ajasäästu väärtus sõltub sellest, mida selle säästetud ajaga peale hakatakse. Seda aega kasutatakse näiteks teiste aja säästmiseks (bussiga sõidab piloot) või töö lihtsustamiseks (bussi kojameeste tootja). Teised omakorda säästavad kolmandate aega või lihtsustavad tööd. Kolmandate säästetud aeg on seda väärtuslikum, mida rohkem nad säästavad neljandate aega jne. Seda ahelat võib järgida lõpmatuseni, sest mingil hetkel jõutakse ringiga varasemasse punkti tagasi. Ühe inimese tootlikkust ei saa arvutada, teadmata ahelas järgmise isiku tootlikkust. Seega tuleb arvutada kõigi tootlikkused korraga, lahendades võrrandisüsteemi. Selle võrrandisüsteemi esimene näide on Leontjevi koostatud majanduse sisend-väljundtabel. Matemaatiliselt sarnane probleem on tudengite tarkuse ja ainete raskuse arvutamine.

Võrgustunud ühiskonnas kellegi tootlikkuse arvutamine tähendab tohutu võrrandisüsteemi lahendamist. Kes pärast põgusat vaatlust ütleb, et Norra ja Haiti bussijuhtide tootlikkus on enamvähem sama, eksib rängalt. Norra bussijuht säästab Norra inimeste aega, mis on väärtuslikum kui Haiti inimeste aeg, sest Norra bussireisijad lihtsustavad teiste Norra (ja teiste riikide) inimeste tööd rohkem kui arengumaa inimesed. Ja inimesed, kelle tööd lihtsustatakse, lihtsustavad omakorda kellegi tööd, mis on arenenud riigis väärtuslikum kui arengumaal, sest keskmine arenenud riigi inimene suudab ühe töötunniga lihtsustada teiste tööd rohkem kui keskmine arengumaa inimene. Põhjused on parem haridus, paremad töövahendid (kapital), parem juhtimine ja töökorraldus jne. Võttes arvesse kogu ühiskonna omavahelisi tootlikkussidemeid, on arenenud riigi inimese töötund palju kordi tootlikum. See tootlikkus väljendub ka sissetulekus.

See, et keskmine arenenud riigi inimene lihtsustab teiste tööd rohkem kui keskmine arengumaa inimene, ei tähenda, et võrratus kehtib iga arenenud ja iga arengumaa inimese kohta. Bussijuht säästab mõlemas kohas enamvähem sama palju teiste aega. Aga keskmist arvutades liidetakse arenenud riigi bussijuhile arenenud riigi insenerid, teadlased, programmeerijad, samas kui arengumaa bussijuhile liidetakse kõplaga põldu harivad inimesed.

Lõpuks ka väike numbriline näide. On kaks riiki, A ja B. Mõlemas riigis kaks inimest, A-s nimedega CA ja DA, B-s nimedega CB ja DB. Ilma CA abita suudab DA toota ühe vidina tunnis, samuti ilma DA abita suudab CA toota ühe vidina tunnis. Sama kehtib riigis B, kus CB ja DB suudavad eraldi toota ühe ühiku tunnis. Mõlemas riigis aitab C-inimese üks vidin tõsta D-inimese tootlikkuse üheks tunniks kahekordseks, aga vidin kulub tunniga kasutuskõlbmatuks. Riigis A aitab DA üks vidin tõsta CA tootlikkuse üheks tunniks kahekordseks ja kulub tunniga ära. Riigis B aitab DB üks vidin tõsta CB tootlikkuse üheks tunniks kahekümnekordseks ja kulub tunniga ära. Korraga saab kasutada ainult ühte vidinat.

Riigi A kogutoodang kui CA ja DA mõlemad töötavad, on neli vidinat tunnis, millest kaks kulub tootmisprotsessis. Riigi B kogutoodang kui CB ja DB mõlemad töötavad, on kakskümmend kaks vidinat tunnis, millest kaks kulub tootmisprotsessis. Kas CA ja CB tootlikkus on sama ja kas nad peaksid saama sama palka? Sama küsimus DA ja DB kohta.

Oletame, et riigis A saavad CA ja DA mõlemad ühe vidina tunnis palgaks. Riigis B üritatakse CB-le pakkuda ühte vidinat tunnis põhjendusega, et tema „tootlikkus“ on sama kui CA-l, kes saab ühe vidina. Ülejäänud 19 vidinat tunnis tahetakse riigis B maksta DB-le. Aga CB loob ametiühingu ja nõuab streigi ähvardusel 10 vidinat tunnis. DB võrdleb oma sissetulekut CB nõutud variandis (10) sissetulekuga CB streigi korral (1) ja nõustub CB-le 10 maksmisega.

Siit veel küsimus: kas tootlikkust peaks mõõtma toodetud kaubaühikute arvu või nende väärtuse põhjal? Või hoopis sissetuleku põhjal?

DB püüab palgata riigist A töötajat CA ja pakub talle 2 vidinat tunnis. CA on rõõmuga nõus (palk ju kahekordne), aga CB, kes sel juhul töötuks jääks või peaks nõustuma 2 vidinat tunnis palgaga, teeb poliitilist lobitööd, et võõrtööjõu sissetoomine keelataks. DB omakorda propageerib tööjõu vaba liikumist. Kelle poolt hääletaksid sina, kas CB või DB erakonna?