Sildiarhiiv: majandusareng

Milleks sündimust või rahvastiku kasvu tahetakse

Eesti ja teiste arenenud ja kahaneva rahvastikuga riikide ajakirjanduses kaeveldakse aeg-ajalt madala sündimuse üle. Harva küsib keegi, miks negatiivne iive probleem on. Kokkuvõttes on Maa praegu ülerahvastatud ja ressursikasutus pole jätkusuutlik. Arenenud riigid kasutavad suurema osa Maa loodusvaradest ja ühe inimese kohta eriti palju.
Oletame, et riik hoolib ainult iseendast, mitte ülejäänud inimkonnast, rääkimata Maa keskkonnast. Miks peaks selline riik tahtma rahvastiku kasvu? Mõned võimalikud põhjused: praegustele inimestele pensioni maksmiseks, arvuka sõjaväe jaoks enda teiste riikide eest kaitsmiseks, eesmärgina iseeneses.
Kui rahva püsimine on eesmärk iseeneses, siis tuleks kõigepealt täpselt määratleda, mis on rahvas ja mida tähendab püsimajäämine. Näiteks kultuuri säilitamiseks piisaks maailma pagulaste piisavalt noorte laste vastuvõtust ja nende algse keele ja kultuuri asendamisest kohalikuga range haridussüsteemi abil, nagu diktatuurid teevad oma vallutatud alade assimileerimiseks. Samuti saab võtta vastu sisserändajaid tingimusel, et nad nõustuvad kohalikeks hakkama, kui seda kultuurivahetust riiklikult igati toetada, rangelt kontrollida ja kultuuri mittevahetajaid karistada, näiteks väljasaatmisega. Jällegi, selline strateegia on vabas ja demokraatlikus riigis pea võimatu, ning ma ei soovita seda, kuid see on üks teoreetiline lahendus rahvastiku kahanemisele.
Sisserände piiramine koos sündimuse soodustamisega viitab sellele, et eesmärk on praeguse rahvaga geneetiliselt sarnase rahvastiku kasv, mitte keele või kultuuri püsimine. Eriti kui kultuur üha üleilmse meelelahutustööstuse sarnasemaks muutub. Geneetiliselt sarnaste inimeste sigitamise poliitika kõige tuntum ajalooline järgija oli muidugi Natsi-Saksamaa.
Rahvastiku kahanemine on ainult viimase sajandi trend, nii et pikemas perspektiivis võib probleem ise laheneda. Siiski, lootus pole strateegia, nii et oleks vaja vähemalt teoreetilisi mehhanisme, mis tulevikus rahvastiku kasvule viia võivad. Demokraatlikus vaba ajakirjandusega riigis on propaganda iibe tõstmiseks ebaefektiivne, kuna teabeallikaid ja iibest erinevate elueesmärkide (tarbimine näiteks) propageerijaid on palju (turundajad, massimeelelahutus, välismaa uudistekanalid). Kultuuri muutus sündimust soosivaks on ebatõenäoline.
Teaduse areng pakub aga võimaliku lahenduse – kui kloonimine piisavalt odavaks muutub, siis piisab paarist inimesest, kes rahvastikku kasvatada tahavad ja selleks endast koopiaid teevad. Kui nad oma kloonidele enda väärtusi sisendavad, siis suurem osa neist kloonidest hakkab end samuti kloonima, jne. Millises ajaperspektiivis peaks selline hüppeline iibetõus keskmiselt rikastele kättesaadavaks muutuma, et rahva kadumist vältida? Kui rahvastik kahaneks kaks korda iga põlvkonna (30 a) jooksul, mis on ebarealistlikult kiire, siis 10 põlvkonnaga jõuaks see miljonist tuhandeni. Arvestades teaduse arengut viimase 300 aasta jooksul ja teaduse arengu kiirenemist viimasel poolsajandil, on inimeste võimalused 300 aasta pärast ulmefilmiski kujuteldamatud. Rahva täielik kadumine praeguse negatiivse iibetaseme tagajärjel on seega väga vähetõenäoline. Kui suremus näiteks tuumasõja tõttu radikaalselt suureneb, siis muidugi võib isegi kogu inimkond paari tunniga välja surra.
Kui rahvastiku kasvu eesmärk on praegustele töötajatele pensioni maksta, siis loeb mitte laste arv, vaid nende tulevane tootlikkus ja kohalikus riigis maksustatav sissetulek. Kui robotid inimestest tootlikumaks muutuvad, siis on pensionäride jaoks kasulikum soosida automatiseerimist kui sündimust. Isegi kui tehnoloogia areng millegipärast peatub, pole rahvaarvu kasv ise sotsiaalkindlustussüsteemi jätkusuutlikkuse tagatis. Oluline on riigi sisemajanduse kogutoodangu kasv ühe pensionäri kohta. Valimatu sündimuse soodustamine võib hoopis kahjulik olla, kui see harimatute, kuritegelike või lihtsalt laiskade inimeste osakaalu suurendab. Intelligentsus on umbes pooles ulatuses pärilik, nii et inimõigusi eirav riik, mille ainsaks eesmärgiks on rikkuse ja võimsuse kasv, peaks sigida lubama ainult teatud testid läbinud vanematel. Inimsõbralikum strateegia on aidata riskirühma lastel oma potentsiaali realiseerida – pakkuda juba enne sündi vaesematele ja muidu hädas vanematele rohkelt nõu ja abi, lastele tasuta head haridust võimalikult noorelt alustades jne. Sellist lähenemist soovitab näiteks Nobeli laureaat James Heckman, kes on näidanud, et varase lapseea mitmesugustel õppe-, tervise- ja abiprogrammidel on aastakümneid kestev positiivne mõju nende laste tulevasele haridusele, tulule, seaduskuulekusele, tervisele jne, mis (inflatsiooni ja juhuslikkust arvesse võttes) nende programmide kulu mitmekordselt ületab. Need programmid muudavad juba sündinud lapsed paremateks kodanikeks (parem kodanik tähendab siin ülejäänud ühiskonnale kasulikumat või vähem kulukat inimest), selle asemel et uusi toota. Enamik riike investeerib neisse programmidesse nende tulu arvestades äärmiselt vähe. Riigirahanduse olukorra parandamiseks peaks eesmärk olema mitte rahvastiku, vaid tootlikkuse kasv investeeritud euro kohta. Riik peaks esmajärjekorras ellu viima need haridus-, tervise-, seaduskuulekus- ja muud programmid, mille oodatav diskonteeritud tulu miinus kulu kõige suurem on.
Kohalikele pensionäridele pensioni maksmisel loevad kohalikule riigile laekuvad maksud, mitte praeguste laste kogupanus inimkonna heaks. Seega kui rahvastiku kasvu eesmärk on sotsiaalkindlustussüsteemi rahastamine, siis peaks takistama ajude pikaajalist väljavoolu (aastaks välismaal käimine ja tagasipöördumine on kasulik, püsiv emigratsioon mitte). Jällegi, väljarände piiramine on demokraatlikus riigis pea võimatu, olgu siis jõu või ajupesu abil, mis on taas vastuargument pensionite nimel rahvaarvu kasvatamisele.
Riigi kaitsevõime jaoks loeb mitte rahvaarv, vaid sõjaväe tugevus, mis tehnika arenguga järjest vähem sõdurite arvust sõltub. Teatud määral rahva arvukus muidugi loeb, aga arvestades iibeprotsesside aeglust võrreldes sõjaliste ohtude muutuse kiirusega, pole sündimusel kaitsevõimele peaaegu mingit mõju. Kaitseväe kiireks kasvuks peaks hoopis suurendama ajateenistusse võetavate inimeste osakaalu (praegu Eestis alla 30% noortest meestest, võrreldes Soome 80%, Singapuri peaaegu 100% ja Iisraeli nii meeste kui naiste ajateenistusega). Seega selles valdkonnas on arenguruumi kordades.
Tehnika areng sõltub praegu veel inimmõistusest, nii et riigi tugevdamise nimel peaks suurendama nii teadlaste arvu kui tarkust. Rahvastiku kasv üldiselt suurendab (pikas perspektiivis ja aeglaselt) ka teadlaskonda. Siiski, tehnika arendamiseks on palju kiiremaid ja täpsemalt suunatud meetmeid kui iibe tõstmine. Kui vaadata ainult ajavahemikku, mis on piisavalt pikk, et rahvastiku kasvul arvestatav mõju oleks, siis on jällegi kloonimine ja robotid kiirem, tõenäolisem ja efektiivsem lahendus kui loomuliku iibe tõstmine. Samuti oleks sisserändajate assimileerimine kiirem kui rahvaarvu kasvatamine isegi maailma suurima loomuliku sündimusega.
Kokkuvõttes, välja arvatud praeguse rahvaga geneetiliselt sarnaste inimeste arvu suurendamisele ei tundu iibe tõstmisel olevat sellist eesmärki, mille saavutamiseks poleks palju efektiivsemaid vahendeid.

Arengumaade liiklus ja linnad

Lisa kommentaar

Olen enda külastatud lõunapoolsetes vähemarenenud riikides näinud ja teiste sarnaste riikide kohta kuulnud, et liiklus on kaootiline ja reegleid ei täideta, on palju väikesi poekesi ja tänavamüüjaid, aga vähe suuri poode ja ettevõtteid. Palju on prügi ja hulkuvaid loomi, tänavad on kitsad, kõverad ja auklikud ning ehituskvaliteet vilets.

Istanbulis konverentsil juhtusin rääkima ühe indialasega, kes ütles, et Istanbul meenutab talle Calcutta kesklinna. Hakkasime siis spekuleerima, miks need eri kultuuriruumide linnad ometi nii sarnased võiksid olla. Leidsime, et kõigi eelnevate nähtuste põhjuseks võib olla kergelt korruptiivne kultuur ja ametlike reeglite mittetäitmise norm ühiskonnas.

Kui ametlikke reegleid üldiselt ei järgita, on üheks selle vormiks liikluseeskirjade ignoreerimine. Politsei ja kohtute korruptsioon tähendab, et ka raskete eeskirjarikkumiste karistusest pääseb tavapärase altkäemaksusumma eest, nii et liiklusseaduse jõustamine jääb nõrgaks. Kui ühiskond tugineb suuresti mitteformaalsetele reeglitele, ei pruugi valitsus ka eriti ametlike reeglite jõustamisse panustada, näiteks võetakse tööle vähe liikluspolitseinikke ja neile makstakse halvasti.

Tänavate kitsus ja kõverus ka seal, kus selleks pole ajaloolist põhjust (Istanbul kasvas aastail 1950-2010 ühelt miljonilt kolmeteistkümnele, nii et peaaegu kõik tänavad on uued) tuleneb linnaplaneerimise viletsusest ja planeerimisel paikapandud reeglite eiramisest. Jällegi on ametlike reeglite mittetäitmine osalt kultuuri, osalt puuduva või äraostetava karistussüsteemi tagajärg. Ehituskvaliteedi viletsus on sarnaste põhjustega ja tagajärjed võivad olla kurvad, kui piirkond on maavärinaohtlik või majad on enamjaolt puust. Üks türgi sõber rääkis, kuidas pärast seda, kui hakati nõudma tagavaraväljapääsutrepi olemasolu tulekahju puhuks, ehitasid paljud majaomanikud selle trepi maja välisküljele puust. Ma ei tea, kas on tegu reegli halva sõnastuse või iseseisva ümbertõlgendamisega.

Hulkuvate loomade paljusus on tingitud nende rikkalikust toidulauast rohke tänavale visatud prügi näol. Tänavate prahistamine omakorda viitab prügiveo halvale korraldusele ja inimeste püüdele prügiveotasudest jäätmeid tänavale visates kõrvale hiilida. Ei ole kohustuslikku miinimumprügivedu, mis igaühel tellida tuleks ja mis vähendaks (kuigi ei kaotaks) prügist kõrvalisi teid pidi vabanemist. Kui linnavalitsusel pole elanikkonnast ülevaadet, sest registrid on viletsad või puuduvad, siis pole ka erilist võimalust elanikele kohustusi panna – ei ole teada, kellelt reeglite täitmist nõuda, kellele arve esitada või keda mittetäitmise eest karistada. Seega oleks keeruline elanikke prügiveo tellimise nõuet täitma sundida.

Väikeste poekeste ja tänavamüüjate rohkus viitab kahele asjaolule. Esiteks on vähe ametlikke töökohti ja elanikkonna enamiku haridustase võibolla liiga madal tavaliste üheksast viieni ametite pidamiseks. Seega peavad inimesed elatist teenima näiteks midagi mitteametlikult müües. Makse selliselt tegevuselt muidugi ei maksta, tegevusloa hankimine võib olla võrdne kohalikule politseinikule iganädalase altkäemaksu andmisega. Teine põhjus just väikeste äride rohkusele on, et poed ja muud ettevõtted ei laiene, kuna piisavalt suurelt ja edukalt ettevõttelt hakatakse nõudma makse, bürokraatlike reeglite täitmist ja olenevalt kuritegevuse tasemest ka katuseraha. Väikseks jäädes „lennatakse radari all“ ja välditakse paberimajandust. Kui väikese äriga tekivad probleemid, on seda lihtsam sulgeda ja mujal uuesti avada, kui suurt. Paindliku asukohavahetuse parimaks näiteks olid Itaalias turismipiirkonnas käekotte müüvad Aafrika illegaalsed immigrandid, kes laotasid oma kauba selle demonstreerimiseks lina peale laiali. Lina nurki ühendas nöör ja kui nähti politseipatrulli kaugelt tulemas, tõmmati lina nöörist paunaks kokku ja jalutati järgmisesse kauplemispaika.

Miks just eurooplased maailma vallutasid

Lisa kommentaar

Majandusajaloolane Philip Hoffman on kirjutanud huvitava seletuse selle kohta, miks just eurooplased 19. sajandiks enamiku maailmast koloniseerinud olid , mitte näiteks hiinlased, jaapanlased või Ottomani impeerium. Maailm vallutati püssirohurelvade abil, mis leiutati Hiinas, aga mille tehnoloogia arenes kiiresti just Euroopas. Põhjus, miks tulirelvad just Euroopas kõige kiiremini arenesid, on pisut keerulisem, kui lihtsalt pidev sõdimine. Palju väikseid riike, kes tihti sõdisid, oli ka Hiinas enne mandžude vallutust, Jaapanis enne Tokagawa šogunaati, Indias enne Briti vallutust. Pidevad piirisõjad olid ka Vene tsaaririigil ja Ottomani impeeriumil.

Sõdade rohkus on tarvilik, kuid mitte piisav tingimus teatud relvatehnoloogia arenguks. Enne teaduspõhise relvaarenduse algust 19. sajandil edenes relvatehnoloogia kasutamisest õppimise kaudu – mida rohkem antud relva kasutati ja sellesse raha paigutati, seda tõenäolisemalt mõeldi välja muudatusi, mis relva efektiivsemaks tegid. Uuendused levisid teistesse riikidesse relvameistrite ülemeelitamisega, mitte tänapäevaselt jooniste ja juhendite varastamisega spioonide poolt. Tulirelvade arenguks pidid sõdivad riigid kasutama sõjas peamiselt tulirelvi ja inimeste liikumine nende vahel pidi olema piisavalt lihtne, et uuendused oskustööliste rändega leviksid.

Hiina, Venemaa ja Ottomani impeerium sõdisid kuni 19. sajandini põhiliselt Euraasia stepist pärit rändhõimudega. Selles sõjas tulirelvi peaaegu ei kasutatud, sest rändhõimudel polnud linnu, mida kahuritega piirata, jalaväelaste laskekaugusest ratsutasid nomaadid kiiresti minema ja eestlaetavat püssi ei saanud hobuse seljas hästi laadida. Rändhõimude vastu kasutati vibude ja mõõkadega ratsaväge – sama sõjatehnoloogiat, mida nomaadid ise.

Maismaasõjad linnadest sõltuva vaenlase vastu, kus tulirelvadest kasu oleks olnud, toimusid Jaapanis, Indias ja Euroopas. Enne Tokagawa šogunaadi moodustamist 1603 jaapanlased ka tulirelvi kasutasid ja arendasid, aga järgnenud rahuajal jäi relvade areng seisma. Indias ostsid 18. sajandi sõdivad riigid tulirelvi eurooplastelt, aga ei investeerinud nendesse nii palju raha, kui Euroopa valitsejad. Indias oli riigibürokraatia ja maksusüsteem vähem arenenud, seega ei saanud riigid alamatelt nii palju raha koguda ja sõjaväele kulutada, kui Euroopas. Relvade areng oli aeglasem ja 19. sajandil India juba vallutati.

India sõdivad riigid ostsid eurooplastelt küll relvi, aga tehnoloogia levik Euroopast Indiasse oli aeglane. Oskustöölisi Euroopast sisse ei ostetud, sest reisimine oli väga kallis ja ohtlik. Kultuurilised erinevused oleksid eurooplastest relvameistrite kohanemise Indias ka raskeks teinud. Euroopa riikide vahel seevastu olid tihedad kaubandussuhted ja lühikesed vahemaad, nii et oskustööliste üleostmine oli lihtsam ja uuenduste levik kiirem.

Tulirelvad olid üks kõige kiiremini kasvava tootlikkusega tehnoloogiaid Euroopas enne 19. sajandit. Mõõdetuna näiteks jalaväelase laskekiirusega laskudes minutis kasvas tööjõu tootlikkus Prantsuse sõjaväes vahemikus 1600 – 1750 kuus korda. Keskmine tootlikkuse kasv oli 1,5% aastas, samas kui tööjõu tootlikkus majanduses üldiselt kasvas enne Tööstusrevolutsiooni umbes 0,1% aastas.

Tootlikkuse kasv tuli relvatehnoloogiasse investeeritud suurest ressursist – tulirelvad olid sõdades kesksed ja Euroopa valitsejate kogutud maksurahast läks sõjaväele rahuajal üle poole, sõjaajal üle 90%.