Majandusajaloolane Philip Hoffman on kirjutanud huvitava seletuse selle kohta, miks just eurooplased 19. sajandiks enamiku maailmast koloniseerinud olid , mitte näiteks hiinlased, jaapanlased või Ottomani impeerium. Maailm vallutati püssirohurelvade abil, mis leiutati Hiinas, aga mille tehnoloogia arenes kiiresti just Euroopas. Põhjus, miks tulirelvad just Euroopas kõige kiiremini arenesid, on pisut keerulisem, kui lihtsalt pidev sõdimine. Palju väikseid riike, kes tihti sõdisid, oli ka Hiinas enne mandžude vallutust, Jaapanis enne Tokagawa šogunaati, Indias enne Briti vallutust. Pidevad piirisõjad olid ka Vene tsaaririigil ja Ottomani impeeriumil.
Sõdade rohkus on tarvilik, kuid mitte piisav tingimus teatud relvatehnoloogia arenguks. Enne teaduspõhise relvaarenduse algust 19. sajandil edenes relvatehnoloogia kasutamisest õppimise kaudu – mida rohkem antud relva kasutati ja sellesse raha paigutati, seda tõenäolisemalt mõeldi välja muudatusi, mis relva efektiivsemaks tegid. Uuendused levisid teistesse riikidesse relvameistrite ülemeelitamisega, mitte tänapäevaselt jooniste ja juhendite varastamisega spioonide poolt. Tulirelvade arenguks pidid sõdivad riigid kasutama sõjas peamiselt tulirelvi ja inimeste liikumine nende vahel pidi olema piisavalt lihtne, et uuendused oskustööliste rändega leviksid.
Hiina, Venemaa ja Ottomani impeerium sõdisid kuni 19. sajandini põhiliselt Euraasia stepist pärit rändhõimudega. Selles sõjas tulirelvi peaaegu ei kasutatud, sest rändhõimudel polnud linnu, mida kahuritega piirata, jalaväelaste laskekaugusest ratsutasid nomaadid kiiresti minema ja eestlaetavat püssi ei saanud hobuse seljas hästi laadida. Rändhõimude vastu kasutati vibude ja mõõkadega ratsaväge – sama sõjatehnoloogiat, mida nomaadid ise.
Maismaasõjad linnadest sõltuva vaenlase vastu, kus tulirelvadest kasu oleks olnud, toimusid Jaapanis, Indias ja Euroopas. Enne Tokagawa šogunaadi moodustamist 1603 jaapanlased ka tulirelvi kasutasid ja arendasid, aga järgnenud rahuajal jäi relvade areng seisma. Indias ostsid 18. sajandi sõdivad riigid tulirelvi eurooplastelt, aga ei investeerinud nendesse nii palju raha, kui Euroopa valitsejad. Indias oli riigibürokraatia ja maksusüsteem vähem arenenud, seega ei saanud riigid alamatelt nii palju raha koguda ja sõjaväele kulutada, kui Euroopas. Relvade areng oli aeglasem ja 19. sajandil India juba vallutati.
India sõdivad riigid ostsid eurooplastelt küll relvi, aga tehnoloogia levik Euroopast Indiasse oli aeglane. Oskustöölisi Euroopast sisse ei ostetud, sest reisimine oli väga kallis ja ohtlik. Kultuurilised erinevused oleksid eurooplastest relvameistrite kohanemise Indias ka raskeks teinud. Euroopa riikide vahel seevastu olid tihedad kaubandussuhted ja lühikesed vahemaad, nii et oskustööliste üleostmine oli lihtsam ja uuenduste levik kiirem.
Tulirelvad olid üks kõige kiiremini kasvava tootlikkusega tehnoloogiaid Euroopas enne 19. sajandit. Mõõdetuna näiteks jalaväelase laskekiirusega laskudes minutis kasvas tööjõu tootlikkus Prantsuse sõjaväes vahemikus 1600 – 1750 kuus korda. Keskmine tootlikkuse kasv oli 1,5% aastas, samas kui tööjõu tootlikkus majanduses üldiselt kasvas enne Tööstusrevolutsiooni umbes 0,1% aastas.
Tootlikkuse kasv tuli relvatehnoloogiasse investeeritud suurest ressursist – tulirelvad olid sõdades kesksed ja Euroopa valitsejate kogutud maksurahast läks sõjaväele rahuajal üle poole, sõjaajal üle 90%.