Täna lõunalauas küsis üks majanduse magistritudeng mult, miks doktoritöö kirjutamine kolm aastat võtab. Parandasin teda, et doktorantuur kestab keskmiselt kuus aastat, esimesel kahel aastal ained ja neljal järgneval töö kirjutamine. Eks ainekursusi peab võtma selleks, et oleks selged taustateadmised ja meetodid uurimistööks. Aineid eriti kiirendada ei saa.

Uurimistöö kirjutamise puhul, kui esimene pähetulev idee on huvitav, teostatav ja varasemas kirjanduses tegemata, kui empiirilise töö puhul on andmed kohe netist allalaaditavad, statistilised meetodid selged, neid rakendav programm on esimesel katsel kirjutatud vigadeta ja töötab, või teoreetilise töö puhul on matemaatilised meetodid selged, mudel kohe täiuslikult üles seatud ja esimene valitud lahendusmeetod töötab, siis võib töö kuu ajaga valmis saada. Tuleb vaid mehaaniliselt läbida vajalikud sammud (eelduse kohaselt on need valitud õigesti ja tehakse täiuslikult) ja kirjutada tekst.

Eelnev ulmeline eelduste jada osutub tegelikkuses tõeseks muidugi mikroskoopiliselt väikese tõenäosusega. Võimalik ajakulu uurimistööks on ülemise piirita, kui piiranguks pole uurija eluiga. Ükskõik milline arv ideid võib järjest osutuda varem tehtuks või teostamatuks. Andmeid ei pruugi saada olla või mudeli lahendamiseks vajalikke matemaatilisi meetodeid ei pruugi olla leiutatud. Ka olemasolevate andmete või meetodite leidmiseks kuluv aeg võib olla väga pikk. Programmid võivad sisaldada piiramatus koguses vigu, sest ühe vea parandamisel võidakse teha teine. Kokkuvõttes venitavad erinevad probleemid töö kirjutamise aastatepikkuseks.

Thomas Alva Edison ütles: „Teame tuhandet viisi, kuidas mitte konstrueerida elektripirni.“ Samamoodi avastab doktorant palju viise, kuidas ei tohiks kirjutada uurimistööd.