Akadeemilised artiklid võivad olla ühiskonnale kasulikud, kirjeldades uusi tehnoloogiaid või avastusi. Nad võivad olla teadlastele endile huvitavad kirjutada ja lugeda. Aga ka nende kahe põhjuse puudumisel võib kasulik olla motiveerida teadlasi artikleid kirjutama.

Kui teadusest mingit kasu pole, aga see on piisavalt keeruline, siis võimaldab teadustöö tase mõõta inimeste intelligentsust. Teaduse arendamisega saab tõestada enda töökust ja tarkust. Ehk tegu on Spence’i signaliseerimismudeliga. Bioloogiline analoog on paabulinnu sabasuled.

Kui teadlased on ühtlasi õppejõud, peab neid kuidagi motiveerima oma taset hoidma ja pideva enesetäiendamisega unustamist vältima. Võiks ju regulaarselt õppejõududele eksameid korraldada, aga see on igav, avatud pettusele (kuigi ka akadeemiliste artiklite puhul esineb plagiaadiprobleem), keegi peab eksamiülesandeid koostama ja eksameid kontrollima. Sundides teadlasi artikleid kirjutama, saab neid panna valdkonna keerulisi ülesandeid lahendama. Teadmiste pidev kasutamine hoiab neid vananemast ja olen ise leidnud, et ülesannete lahendamine on hea õppimismeetod, nii et teadustööga säilitatakse vaimset tippvormi.