Sildiarhiiv: majandusajalugu

Miks just eurooplased maailma vallutasid

Majandusajaloolane Philip Hoffman on kirjutanud huvitava seletuse selle kohta, miks just eurooplased 19. sajandiks enamiku maailmast koloniseerinud olid , mitte näiteks hiinlased, jaapanlased või Ottomani impeerium. Maailm vallutati püssirohurelvade abil, mis leiutati Hiinas, aga mille tehnoloogia arenes kiiresti just Euroopas. Põhjus, miks tulirelvad just Euroopas kõige kiiremini arenesid, on pisut keerulisem, kui lihtsalt pidev sõdimine. Palju väikseid riike, kes tihti sõdisid, oli ka Hiinas enne mandžude vallutust, Jaapanis enne Tokagawa šogunaati, Indias enne Briti vallutust. Pidevad piirisõjad olid ka Vene tsaaririigil ja Ottomani impeeriumil.

Sõdade rohkus on tarvilik, kuid mitte piisav tingimus teatud relvatehnoloogia arenguks. Enne teaduspõhise relvaarenduse algust 19. sajandil edenes relvatehnoloogia kasutamisest õppimise kaudu – mida rohkem antud relva kasutati ja sellesse raha paigutati, seda tõenäolisemalt mõeldi välja muudatusi, mis relva efektiivsemaks tegid. Uuendused levisid teistesse riikidesse relvameistrite ülemeelitamisega, mitte tänapäevaselt jooniste ja juhendite varastamisega spioonide poolt. Tulirelvade arenguks pidid sõdivad riigid kasutama sõjas peamiselt tulirelvi ja inimeste liikumine nende vahel pidi olema piisavalt lihtne, et uuendused oskustööliste rändega leviksid.

Hiina, Venemaa ja Ottomani impeerium sõdisid kuni 19. sajandini põhiliselt Euraasia stepist pärit rändhõimudega. Selles sõjas tulirelvi peaaegu ei kasutatud, sest rändhõimudel polnud linnu, mida kahuritega piirata, jalaväelaste laskekaugusest ratsutasid nomaadid kiiresti minema ja eestlaetavat püssi ei saanud hobuse seljas hästi laadida. Rändhõimude vastu kasutati vibude ja mõõkadega ratsaväge – sama sõjatehnoloogiat, mida nomaadid ise.

Maismaasõjad linnadest sõltuva vaenlase vastu, kus tulirelvadest kasu oleks olnud, toimusid Jaapanis, Indias ja Euroopas. Enne Tokagawa šogunaadi moodustamist 1603 jaapanlased ka tulirelvi kasutasid ja arendasid, aga järgnenud rahuajal jäi relvade areng seisma. Indias ostsid 18. sajandi sõdivad riigid tulirelvi eurooplastelt, aga ei investeerinud nendesse nii palju raha, kui Euroopa valitsejad. Indias oli riigibürokraatia ja maksusüsteem vähem arenenud, seega ei saanud riigid alamatelt nii palju raha koguda ja sõjaväele kulutada, kui Euroopas. Relvade areng oli aeglasem ja 19. sajandil India juba vallutati.

India sõdivad riigid ostsid eurooplastelt küll relvi, aga tehnoloogia levik Euroopast Indiasse oli aeglane. Oskustöölisi Euroopast sisse ei ostetud, sest reisimine oli väga kallis ja ohtlik. Kultuurilised erinevused oleksid eurooplastest relvameistrite kohanemise Indias ka raskeks teinud. Euroopa riikide vahel seevastu olid tihedad kaubandussuhted ja lühikesed vahemaad, nii et oskustööliste üleostmine oli lihtsam ja uuenduste levik kiirem.

Tulirelvad olid üks kõige kiiremini kasvava tootlikkusega tehnoloogiaid Euroopas enne 19. sajandit. Mõõdetuna näiteks jalaväelase laskekiirusega laskudes minutis kasvas tööjõu tootlikkus Prantsuse sõjaväes vahemikus 1600 – 1750 kuus korda. Keskmine tootlikkuse kasv oli 1,5% aastas, samas kui tööjõu tootlikkus majanduses üldiselt kasvas enne Tööstusrevolutsiooni umbes 0,1% aastas.

Tootlikkuse kasv tuli relvatehnoloogiasse investeeritud suurest ressursist – tulirelvad olid sõdades kesksed ja Euroopa valitsejate kogutud maksurahast läks sõjaväele rahuajal üle poole, sõjaajal üle 90%.

 

Haldussuutmatus arengu pidurina

Poliitökonoomia seminaris räägiti talupoegade vabastamisest Tsaari-Venemaal. Reformi idee oli progressiivne, aga elluviimisel oli takistuseks see, et tsaaril polnud piisavalt ametnikke. Vabastamise administratiivne külg (maade mõõtmine ja jaotamine, nende päriseks ostmise hinna määramine, koormiste ülevaatamine) tuli anda kohalikele bojaaridele, kuna nemad olid ainsad kirja- ja arvutusoskusega kohalikke olusid tundvad inimesed, keda kogu impeeriumi territooriumile jätkus. Bojaarid loomulikult polnud huvitatud enda sissetuleku vähendamisest talupoegade koormiste langetamise või neile paremate maatükkide andmisega. Seega leidsid nad viise, kuidas reformist kõrvale hiilida, seda pidurdada või talupoegade koorimiseks ära kasutada. Keskvalitsus ei saanud seda takistada, sest kui polnud piisavalt ametnikke reformi elluviimiseks, polnud neid ka piisavalt elluviimise järelevalve teostamiseks.

Sarnane olukord on üheks vaeste riikide arengu piduriks ka tänapäeval – pole piisavalt haritud ja ausaid inimesi, kes suudaksid ellu viia haridus- ja tervishoiuprogramme või juhtida teede- ja sidevõrgu ehitust. Kohalikud külavanemad või hõimujuhid hakkavad arenguprogrammide raha enda ja oma sugulaste taskusse kühveldama, kui nad juhtima panna. Kui tahta mingit programmi vähegi laiemas ulatuses ellu viia, tuleb teha vahetuskaupa administraatorite aususe ja asjatundlikkuse vahel. Kui nõuda ainult ausaid inimesi ja vallandada kõik, kes korruptsiooniga vahele jäävad, pole varsti enam kedagi arenguprogrammi juhtimas. Vähesed asja tundvad inimesed tuleb panna kogu vajalikku administratiivtööd tegema ja siis hakkavad nad kohe varastama. Economisti kohaselt jõuab Indias sotsiaalprogrammide rahast vaesteni üks kolmandik.

Ametnike kontrollimiseks, et korruptsiooni piirata, pole samuti piisavalt ausaid ja haritud inimesi. Kuna kontrolli pole, on vahelejäämise tõenäosus väike, tulu arenguabi varastamisest aga suur. Vähesed suudavad sellisel juhul kiusatusele vastu seista.

Tekib nõiaring, sest kui näiteks haridusprogramme ellu ei viida, siis ei harita piisavat hulka inimesi ametnikutööks, seega ei suudeta programme rakendada ka tulevikus.

Igasugune väljastpoolt antav abi korruptsioonivastaseks võitluseks või arenguprogrammi ausaks elluviimiseks vähendab vaese riigi ametnike võimalusi varastamiseks. See neile loomulikult ei meeldi, seega takistavad nad võimalusel selliseid algatusi. Rahvast välise abi vastu pöörata on suhteliselt lihtne, tuleb vaid rääkida hiilivast vallutamisest või koloniseerimisest loodusvarade röövimise eesmärgil. Nii pole võimalik kogu valitsusstruktuuri väljastpoolt üheks põlvkonnaks sisse tuua, kuni riigi enda elanikud on piisavalt haritud, et end ise enamvähem ausalt ja asjatundlikult valitseda. Mõne väikeriigi puhul oleks muidu isegi võimalik maailmast piisavalt suur arv vabatahtlikke koguda, et nendega kõik ametnikukohad täita ja uute ametnike üle korruptsioonivastast järelevalvet teostada.

Sarnast haldussuutmatuse probleemi Eestis väljendab kaebus, et erakondade pink on lühike, ehk pole kõigiks ministrikohtadeks tõsiseltvõetavat kandidaati pakkuda. Sellisel juhul peab korruptsiooniga vahele jäänud ministri asendama kas vähem kompetentse või samuti ebaausa inimesega. Ajalises mõõtmes ei tähenda vahelejäämine poliitilise karjääri lõppemist, sest järgmiste valimiste ajal (või kui järgmine minister süüdi jääb ja tagasi astuma peab) pole jälle kedagi teist võtta, nii et mingile ametikohale pannakse korruptant tulevikus uuesti.

Olen seminarides näinud mitut poliitökonoomia mudelit, mis kirjeldavad vahetuskaupa poliitilise kandidaadi korruptsioonitaseme ja ideoloogilise läheduse vahel. Kui valija tahab võimule enda vaadetele lähedase erakonna inimest, peab ta leppima kõrgema korruptsioonitasemega. Vähem varastav poliitik jälle võib olla ideoloogiliselt kaugem.