Poliitökonoomia seminaris räägiti talupoegade vabastamisest Tsaari-Venemaal. Reformi idee oli progressiivne, aga elluviimisel oli takistuseks see, et tsaaril polnud piisavalt ametnikke. Vabastamise administratiivne külg (maade mõõtmine ja jaotamine, nende päriseks ostmise hinna määramine, koormiste ülevaatamine) tuli anda kohalikele bojaaridele, kuna nemad olid ainsad kirja- ja arvutusoskusega kohalikke olusid tundvad inimesed, keda kogu impeeriumi territooriumile jätkus. Bojaarid loomulikult polnud huvitatud enda sissetuleku vähendamisest talupoegade koormiste langetamise või neile paremate maatükkide andmisega. Seega leidsid nad viise, kuidas reformist kõrvale hiilida, seda pidurdada või talupoegade koorimiseks ära kasutada. Keskvalitsus ei saanud seda takistada, sest kui polnud piisavalt ametnikke reformi elluviimiseks, polnud neid ka piisavalt elluviimise järelevalve teostamiseks.
Sarnane olukord on üheks vaeste riikide arengu piduriks ka tänapäeval – pole piisavalt haritud ja ausaid inimesi, kes suudaksid ellu viia haridus- ja tervishoiuprogramme või juhtida teede- ja sidevõrgu ehitust. Kohalikud külavanemad või hõimujuhid hakkavad arenguprogrammide raha enda ja oma sugulaste taskusse kühveldama, kui nad juhtima panna. Kui tahta mingit programmi vähegi laiemas ulatuses ellu viia, tuleb teha vahetuskaupa administraatorite aususe ja asjatundlikkuse vahel. Kui nõuda ainult ausaid inimesi ja vallandada kõik, kes korruptsiooniga vahele jäävad, pole varsti enam kedagi arenguprogrammi juhtimas. Vähesed asja tundvad inimesed tuleb panna kogu vajalikku administratiivtööd tegema ja siis hakkavad nad kohe varastama. Economisti kohaselt jõuab Indias sotsiaalprogrammide rahast vaesteni üks kolmandik.
Ametnike kontrollimiseks, et korruptsiooni piirata, pole samuti piisavalt ausaid ja haritud inimesi. Kuna kontrolli pole, on vahelejäämise tõenäosus väike, tulu arenguabi varastamisest aga suur. Vähesed suudavad sellisel juhul kiusatusele vastu seista.
Tekib nõiaring, sest kui näiteks haridusprogramme ellu ei viida, siis ei harita piisavat hulka inimesi ametnikutööks, seega ei suudeta programme rakendada ka tulevikus.
Igasugune väljastpoolt antav abi korruptsioonivastaseks võitluseks või arenguprogrammi ausaks elluviimiseks vähendab vaese riigi ametnike võimalusi varastamiseks. See neile loomulikult ei meeldi, seega takistavad nad võimalusel selliseid algatusi. Rahvast välise abi vastu pöörata on suhteliselt lihtne, tuleb vaid rääkida hiilivast vallutamisest või koloniseerimisest loodusvarade röövimise eesmärgil. Nii pole võimalik kogu valitsusstruktuuri väljastpoolt üheks põlvkonnaks sisse tuua, kuni riigi enda elanikud on piisavalt haritud, et end ise enamvähem ausalt ja asjatundlikult valitseda. Mõne väikeriigi puhul oleks muidu isegi võimalik maailmast piisavalt suur arv vabatahtlikke koguda, et nendega kõik ametnikukohad täita ja uute ametnike üle korruptsioonivastast järelevalvet teostada.
Sarnast haldussuutmatuse probleemi Eestis väljendab kaebus, et erakondade pink on lühike, ehk pole kõigiks ministrikohtadeks tõsiseltvõetavat kandidaati pakkuda. Sellisel juhul peab korruptsiooniga vahele jäänud ministri asendama kas vähem kompetentse või samuti ebaausa inimesega. Ajalises mõõtmes ei tähenda vahelejäämine poliitilise karjääri lõppemist, sest järgmiste valimiste ajal (või kui järgmine minister süüdi jääb ja tagasi astuma peab) pole jälle kedagi teist võtta, nii et mingile ametikohale pannakse korruptant tulevikus uuesti.
Olen seminarides näinud mitut poliitökonoomia mudelit, mis kirjeldavad vahetuskaupa poliitilise kandidaadi korruptsioonitaseme ja ideoloogilise läheduse vahel. Kui valija tahab võimule enda vaadetele lähedase erakonna inimest, peab ta leppima kõrgema korruptsioonitasemega. Vähem varastav poliitik jälle võib olla ideoloogiliselt kaugem.