Olen enda külastatud lõunapoolsetes vähemarenenud riikides näinud ja teiste sarnaste riikide kohta kuulnud, et liiklus on kaootiline ja reegleid ei täideta, on palju väikesi poekesi ja tänavamüüjaid, aga vähe suuri poode ja ettevõtteid. Palju on prügi ja hulkuvaid loomi, tänavad on kitsad, kõverad ja auklikud ning ehituskvaliteet vilets.
Istanbulis konverentsil juhtusin rääkima ühe indialasega, kes ütles, et Istanbul meenutab talle Calcutta kesklinna. Hakkasime siis spekuleerima, miks need eri kultuuriruumide linnad ometi nii sarnased võiksid olla. Leidsime, et kõigi eelnevate nähtuste põhjuseks võib olla kergelt korruptiivne kultuur ja ametlike reeglite mittetäitmise norm ühiskonnas.
Kui ametlikke reegleid üldiselt ei järgita, on üheks selle vormiks liikluseeskirjade ignoreerimine. Politsei ja kohtute korruptsioon tähendab, et ka raskete eeskirjarikkumiste karistusest pääseb tavapärase altkäemaksusumma eest, nii et liiklusseaduse jõustamine jääb nõrgaks. Kui ühiskond tugineb suuresti mitteformaalsetele reeglitele, ei pruugi valitsus ka eriti ametlike reeglite jõustamisse panustada, näiteks võetakse tööle vähe liikluspolitseinikke ja neile makstakse halvasti.
Tänavate kitsus ja kõverus ka seal, kus selleks pole ajaloolist põhjust (Istanbul kasvas aastail 1950-2010 ühelt miljonilt kolmeteistkümnele, nii et peaaegu kõik tänavad on uued) tuleneb linnaplaneerimise viletsusest ja planeerimisel paikapandud reeglite eiramisest. Jällegi on ametlike reeglite mittetäitmine osalt kultuuri, osalt puuduva või äraostetava karistussüsteemi tagajärg. Ehituskvaliteedi viletsus on sarnaste põhjustega ja tagajärjed võivad olla kurvad, kui piirkond on maavärinaohtlik või majad on enamjaolt puust. Üks türgi sõber rääkis, kuidas pärast seda, kui hakati nõudma tagavaraväljapääsutrepi olemasolu tulekahju puhuks, ehitasid paljud majaomanikud selle trepi maja välisküljele puust. Ma ei tea, kas on tegu reegli halva sõnastuse või iseseisva ümbertõlgendamisega.
Hulkuvate loomade paljusus on tingitud nende rikkalikust toidulauast rohke tänavale visatud prügi näol. Tänavate prahistamine omakorda viitab prügiveo halvale korraldusele ja inimeste püüdele prügiveotasudest jäätmeid tänavale visates kõrvale hiilida. Ei ole kohustuslikku miinimumprügivedu, mis igaühel tellida tuleks ja mis vähendaks (kuigi ei kaotaks) prügist kõrvalisi teid pidi vabanemist. Kui linnavalitsusel pole elanikkonnast ülevaadet, sest registrid on viletsad või puuduvad, siis pole ka erilist võimalust elanikele kohustusi panna – ei ole teada, kellelt reeglite täitmist nõuda, kellele arve esitada või keda mittetäitmise eest karistada. Seega oleks keeruline elanikke prügiveo tellimise nõuet täitma sundida.
Väikeste poekeste ja tänavamüüjate rohkus viitab kahele asjaolule. Esiteks on vähe ametlikke töökohti ja elanikkonna enamiku haridustase võibolla liiga madal tavaliste üheksast viieni ametite pidamiseks. Seega peavad inimesed elatist teenima näiteks midagi mitteametlikult müües. Makse selliselt tegevuselt muidugi ei maksta, tegevusloa hankimine võib olla võrdne kohalikule politseinikule iganädalase altkäemaksu andmisega. Teine põhjus just väikeste äride rohkusele on, et poed ja muud ettevõtted ei laiene, kuna piisavalt suurelt ja edukalt ettevõttelt hakatakse nõudma makse, bürokraatlike reeglite täitmist ja olenevalt kuritegevuse tasemest ka katuseraha. Väikseks jäädes „lennatakse radari all“ ja välditakse paberimajandust. Kui väikese äriga tekivad probleemid, on seda lihtsam sulgeda ja mujal uuesti avada, kui suurt. Paindliku asukohavahetuse parimaks näiteks olid Itaalias turismipiirkonnas käekotte müüvad Aafrika illegaalsed immigrandid, kes laotasid oma kauba selle demonstreerimiseks lina peale laiali. Lina nurki ühendas nöör ja kui nähti politseipatrulli kaugelt tulemas, tõmmati lina nöörist paunaks kokku ja jalutati järgmisesse kauplemispaika.