Kui isikud A ja B teevad ostu-müügitehinguid, tuleb neil selle pealt käibemaksu maksta. Kui tehingu asemel A kingib B-le ühe asja ja pärast B kingib A-le teise enamvähem samaväärse asja, siis nad makse ei maksa. Aga siin tekib usalduse küsimus – kas B ikka kingib A-le midagi esialgse kingituse vastu? Kui usaldust vähe, siis võivad A ja B sõlmida bartertehingu ja panna lepingu kirja. Sel juhul riik sunnib kohtusüsteemi kaudu lepingutäitmisele, aga nõuab makse. Nii et maksud on üsna otseselt tasu riigile lepingu jõustamise eest. Kui on nii palju usaldust, et riigi tuge pole vaja, siis piisab vastastikustest kingitustest ja saab maksudest pääseda.
Ei pea piirduma kahepoolse tehinguga. Võib teha kingitusi mööda suurt ringi: A annab B-le, B C-le, C D-le jne kuni keegi jälle annab A-le. Tekib raskusi meeles pidamisega, kes kellele mida andis ja kes kellele võlgu on. Meenutamise hõlbustamiseks võib teha mingid raskestivõltsitavad märgid, näiteks allkirjastatud paberid selle kohta, kes kellele mida andis. Asja andmisel võib üks isik teisele anda märgi, mille alusel kolmandalt mingit asja nõuda. Need märgid on sisuliselt raha või bartertehingu lepingud. Jällegi, kui tahetakse riigi abi märkide kaudu antud lubaduste jõustamisel, siis peab riigile makse maksma.
Lubaduste pidamist võib soodustada korratava mänguga. Kui keegi lubadust murrab, siis teised enam temaga maksuvabasid vahetustehinguid (vastastikuseid kinke) ei tee. Kui see karistus on piisavalt ränk, siis pole vaja riigi tagatist lubaduste pidamisele. Aga raske on kontrollida, kas väidetav lubaduse murdja seda ka tegelikult murdis. See, kes väidab, et teine lubadust murdis, võib valetada ja üritada teiselt tema maine kahjustamise ähvardusel midagi välja pressida. Lubaduse tegelik murdja võib valelikult väita, et tema süüdistaja valetab väljapressimise eesmärgil jne. Nii et sunnimehhanism pole täiuslik, riiki võib usalduse puudumisel ikka vaja minna.