Kui Venemaa peaks Eestit sõjaliselt ründama, pole peale NATO teistelt rahvusvahelistelt organisatsioonidelt abi loota. Euroopa Liidu, ÜRO ja teiste jututubade vastus Venemaa agressioonile erineks reaktsioonist Vene-Gruusia sõjale ainult kvantitatiivselt – avalduste tekst oleks kurjustavam ja neid tehtaks rohkem. NATO võib meid sõjaliselt aidata, aga võib ka mitte aidata.

Õiguslikust vaatepunktist peaksid teised NATO liikmed Põhja-Atlandi lepingu artikli 5 kohaselt rünnaku all olevale riigile appi tulema, aga soovi korral on lisaks lepingu üles ütlemisele muidki viise sellest kohustusest kõrvale hiilida. Rünnakuks võib näiteks lugeda ainult kogu teise riigi territooriumi okupeerimist või ainult sellist sõjalist tegevust, mis sisaldab tuumarelva kasutamist. Abi andmisena võib defineerida terava diplomaatilise avalduse tegemist või paarikümne sõduri saatmist. Sobivat rünnaku või abi definitsiooni kasutades saavad riigid sisuliselt ignoreerida igasugust vaenulikku tegevust, kui tahavad.

Igasugused riigi võetud kohustused jäävad sõnadeks, kui nende täitmist ei nõua riigi huvid. Muid sunnivahendeid riikide jaoks pole, teiste riikide noomivaid avaldusi saab Venemaa kombel eirata. Isegi Põhja-Atlandi leping ei näe ilmselt ette abi andmisest sisuliselt keelduva liikmesriigi sõjalist või majanduslikku karistamist.

Riigid täidavad lepinguid, sest nende huvides on oma mainet säilitada. Maine tähenduseks peetakse üldiselt seda, et kes kohustused täitmata jätab, selle lubadusi usutakse tulevikus vähem ja sellelt nõutakse rohkem. Mänguteoorias on reputatsioon teiste uskumused ühe mängija kohta. Kui uskumused mängija kohta tema käitumise tulemusel ei muutu, jääb tema maine samaks ja tema tegevusele reageeritakse samamoodi kui enne. Seega kui üks riik rikub lepingut, aga suudab teisi veenda, et tulevikus ta seda kindlasti täidab, ei karistata teda praeguse lepingurikkumise eest, kui see on vähegi kulukas.

Teiste veenmine enda tulevases heas käitumises võib toimuda enda halvaks käitumiseks võimetuks tegemises. Üks (ebareaalne) näide oleks, et Venemaa annab mõne väikeriigi okupeerimise ajal tulevase rahumeelsuse pandiks ära oma tuumarelvad. Kui seda loetakse piisavaks tulevase sõjast hoidumise garantiiks, ei karistata Venemaad antud hetke lepingurikkumise eest.

Praegust kohustustest taganemist võib tasakaalustada ka suuremate kohustuste võtmisega tulevikuks. Kohustuste suurenemine peaks kompenseerima siis nende täitmise vähenenud tõenäosuse, nagu kõrgem intress madalama tagasimakse tõenäosuse. Ajalooline näide on Suurbritannia ja Prantsusmaa sõjaline garantii Poolale Müncheni lepinguga Tšehhoslovakkia kaitsmisest loobumise järel. Selle puhul oli probleemiks, et Saksamaa garantiid ei uskunud ehk maine langes, kuna kohustused ei suurenenud piisavalt, tasakaalustamaks nende täitmise vähenenud tõenäosust. Kui NATO tasakaalustaks ühe väikeriigi okupeerida lubamist näiteks USA baaside rajamisega teistesse, võiks ta maine kaotuseta vabaneda tülikast ja kasutust liikmest.

Ei ole kuigi tõenäoline, et NATO jääb Venemaa rünnaku korral liikmesriigile kõrvaltvaatajaks, aga see võimalus on olemas ja sellega tuleb arvestada. Eestil tuleb olukorda hinnata objektiivselt, mis tähendab oma uskumuste korrigeerimist vastavalt rahvusvahelisest olukorrast saadavatele signaalidele. Vene-Gruusia sõda saatis neid signaale mitu. Esiteks on Venemaa sõjaline rünnak naaberriigile tõenäolisem kui enne arvati. Teiseks on ülejäänud riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide reaktsioon Venemaa tegevusele nõrk ega mõjuta Vene sõjaväe tegevust oluliselt. Kolmandaks, kui rünnaku alla sattunud riiki aidataksegi, siis alles selle täieliku sõjalise kaotuse järel. Neljandaks, kui väikeriigi olukord jõuab sõjani Venemaaga, peab väikeriik arvestama osast oma territooriumist loobumisega.

Olukorrahinnangule enne Vene-Gruusia sõda vastasid Eestis kaitsekulutused 1,5-1,8% SKPst. Vene-Gruusia sõja tulemusel peaks Eesti tõstma oma hinnangut Venemaa sõjalise rünnaku tõenäosusele, ulatusele ja tagajärgede raskusele ning langetama oma hinnangut rahvusvahelise abi tõenäosusele ja mõjule. Sellele vastavalt peaks tõusma Eesti kaitsekulutuste tase.

Eelnev on kirjutatud augustis 2008 ja kehtib veel enam peale Krimmi ja Ida-Ukraina ründamist.