Targad ja haritud välismaalased uurivad enne riiki tulekut, milline on suhtumine välismaalastesse ja kas keskkond on sõbralik. Põgenikud vaestest riikidest ja muidu rumalamad ja vähemharitud olusid nii täpselt ei uuri. Immigratsioonivastaste vihakampaania piirab seetõttu tarkade sisserändu rohkem kui rumalate. Immigrantide kogukond muutub keskmiselt vaesemaks ja harimatumaks, mis annab immigratsioonivastastele parema võimaluse oma tavaliseks väiteks, et “nemad ongi kõik sellised (harimatud, vaesed, kuritegelikud).” Toetus sisserännule väheneb veelgi, nii et tekib tagasisideahel, mis tugevdab võõraviha.
Sarnane tagasisidemehhanism toimib, kui diskrimineerimine takistab selle sihtmärkrühmal haridust või tööd saada. Rühm muutub harimatumaks ja tööpuudus selles suureneb, mis võimaldab vihakülvajatel väita, et selle rühma liikmed ongi rumalad, harimatud, laisad ja sotsiaalhoolekannet ära kasutavad. See suurendab diskrimineerimist ja halvendab veelgi sihtmärkrühmavõimalusi.
Sildiarhiiv: diskrimineerimine
Teoreem: diskrimineerimine on rumalus
Definitsioon: diskrimineerimine tähendab, et valitakse mitte kõigi kandidaatide seast, vaid mingist väiksemast alamhulgast.
Kommentaar: kandidaadid ja valik võivad olla erinevates kontekstides, näiteks tudengite vastuvõtt ülikooli, töökoha täitmine, Riigikogu valimised.
Definitsioon: rumalus tähendab, et mitte kõigi kandidaadihulkade ja kandidaadivõimekuste puhul ei valita (saadaoleva teabe põhjal) parimat kandidaati.
Kommentaar: jätan eetilised küsimused selles tekstis kõrvale ja vaatlen isekat otsustajat, kes soovib kandidaadi tööst suurimat kasu. Parim kandidaat on kõige töövõimekam. Töö tähendus sõltub kontekstist, samuti võimekus. Võimekus ei pruugi olla selgelt nähtav. Saadaoleva teabe põhjal võib kõik kandidaadid järjestada oodatava võimekuse järgi, kusjuures osad (või kõik) kandidaadid võivad olla võrdsed. Saadaoleva teabe põhjal parim on suurima oodatava võimekusega.
Teoreem: diskrimineerimine on rumalus.
Tõestus: Parim kandidaat kõigi hulgast võib kuuluda väiksemasse alamhulka A, millega piirdub diskrimineerija, või võib asuda selle kaashulgas. Kui parim ei kuulu A-sse, siis diskrimineerimise korral teda ei valita. Seega mitte kõigi kandidaadihulkade ja kandidaadivõimekuste puhul ei vali diskrimineerija parimat.
Rasedate mittediskrimineerimisest
Kui tuleb jutuks naistele tööturul võrdsete võimaluste tagamine, jõutakse tihti välja tööandjapoolse naiste diskrimineerimiseni. Eriti väljendub see soovimatuses palgata rasedaid või väikelaste emasid. Tööandja vaatepunktist on küsimus kasumis – raseduspuhkust võttev või väikelast kasvatav naine teeb vähem tööd (vähemalt enamiku tööandjate arvates), aga palka peab talle maksma samamoodi nagu mõnele tööhoolikule. Kasumit mõjutab raseda töölevõtmine seetõttu, et ühiskond nõuab töötajate võrdset kohtlemist ega kompenseeri võrdse kohtlemise nõudest tekkivat kulu tööandjale.
Töötaja võib olla vähem tootlik või tööst vabastatud ka muul põhjusel kui rasedus või väikelapse kasvatamine. Sellised põhjused on näiteks haigus, reservväelaste kogunemine, palgaline puhkus. Kõigil neil juhtudel peab tööandja säilitama palga ja töökoha, mis on sisuliselt lisanduv maksukoormus.
Siit tekib kaks küsimust: miks peab ühiskond toetama vähem tootlikke töötajaid ja miks on seda toetust tagav maksukoormus jaotatud tööandjate vahel ebavõrdselt?
Vähem tootlikke töötajaid toetatakse, sest ühiskondlik norm ja sellele rajatud seadus ütleb nii. Normi aluseks võib olla kasulikkus ühiskonnale pikemas perspektiivis (lapsed kui tulevased maksumaksjad, inimestele haiguspuhkuse võimaldamine laseb neil kiiremini paraneda ja tööturule naasta, puhkus tõstab tootlikkust), aga selline norm võib olla tekkinud ka muul põhjusel. Ainult osa tööpanust vähendavatest teguritest kompenseeritakse ja paistab, et tegureid eristatakse vähemalt osaliselt mingi ühiskondliku kasu mõiste põhjal, sest näiteks laiskuse, joomise või hobidega tegelemise tõttu vähenenud tootlikkus ei anna alust lühema tööaja, palga säilitamise ja riikliku toetuse nõudmiseks.
Ajalooliselt on vähemalt laste kasvatamise kulude ühiskondliku kompenseerimise osas olnud väga erinevaid lahendusi. Enne 19. sajandi lõppu polnud vist kusagil mingit lastetoetust ega raseduspuhkust – lapsed olid vanemate mure ja kui nad takistasid vanematel töötegemist, siis pidid vanemad väiksema sissetulekuga leppima ja kogu pere võis nälgida. Natsi-Saksamaal olid (vähemalt teatud välimusega) lapsed riiklik vara kui tulevased sõdurid ja töölised. Riik toetas heldelt laste saamist ja kasvatamist (tasuta lastekodu, kui vanemad ise last kasvatada ei soovinud, tasuta lastehoid, paljulapseliste emade medalid ja soodustused).
Laste kasvatamise osas paistab olevat nii, et kes maksab, tellib ka muusika. Ühiskondades, kus vanemad kandsid kõik lastega seotud kulud, oli neil ka pea täielik võim laste üle. Nad võisid anda ihunuhtlust, puudega vastsündinu surmata ja lapsi raskele tööle sundida. Totalitaarriikides, kus lapsi peamiselt ühiskondlikuks ressursiks peeti, oli riigil ka suur sõnaõigus kasvatamise osas – lapsed pidid lasteaiast alates propagandat tuupima, osalema partei noorteorganisatsioonis ja vanemate riigivastasuse kohta koputama.
Tänapäeva arenenud riigid on kahe äärmuse vahel. Osaliselt kannavad lastega seotud kulusid vanemad, osaliselt ühiskond. Riigi toetus on nii otsene (raha ülekandmine vanemate pangaarvele) kui kaudne (tasuta haridus, lasteaiakohad ja ka nõuded tööandjatele, mis vähendavad kasumit, aga suurendavad lastega töötajate heaolu).
Toetamise ja selleks raha hankimise viise on erinevaid ning mitte kõik pole võrdselt head. Maksukoormuse jaotamine tööandjate vahel vastavalt tööle võetud rasedate või krooniliselt haigete inimeste arvule ei tundu mõistlik. Ettevõtted, kus peaaegu kõik töötajad on meessoost (ehitus, kaevandamine, kaugveod), kannavad palju vähem kulusid lastega perede toetamiseks kui organisatsioonid, kus lastega naisi on arvukalt. Loogilisem oleks kõigi ettevõtete maksukoormust pisut tõsta, saadud rahast kompenseerida vähenenud tootlikkusega inimestele nende saamata jäänud palk ja uue töö otsimise kulu ning lubada tööandjatel nende parima äranägemise järgi tasustada ja palgata. Sellise võimaluse tekkides loomulikult vähendatakse rasedate, haigete ja puudega inimeste palka või vallandatakse nad. Riigi toetus peaks neile inimestele tekkiva kahju kompenseerima. Seda kahju on raske täpselt mõõta – võibolla sellepärast on praegune süsteem selline nagu ta on.
Teine variant (lisaks töötajatele kahju hüvitamisele) on toetus ettevõtetele, et nad võtaksid tööle ühiskonna soositud madalama tootlikkusega rühmade esindajaid. Kui toetus on piisavalt suur, hakkavad ettevõtted omavahel võistlema subsideeritud rühmade palkamises. Seda toetust võib jällegi finantseerida üldistest maksudest, et jaotada kulu ettevõtete vahel võrdselt.
Ettevõtete konkurents toetatud gruppide palkamisel laseb üsna täpselt paika panna toetuse taseme – see on tase, kus toetatavad inimesed leiavad kõik koha ja kõik kohad toetatavatele täidetakse. Ehk turg tasakaalustub.
Diskrimineerimise kahjulikkusest
Miks on loodud võrdõiguslikkuse komisjonid ja vähemuste võrdset kohtlemist nõudvad seadused? Üks aspekt on eetiline, humanistliku traditsiooni ideaal inimese väärtustamisest ja kõigi inimeste võrdsest kohtlemisest. Aga ka puhtalt praktilisest perspektiivist tähendab võrdne kohtlemine, et inimeste sobivust mingisse rolli (töökohale, tudengiks, juhiks, naabriks, kodanikuks) hinnatakse ainult nende oluliste omaduste põhjal. Mis omadused on olulised, sõltub konkreetsest rollist. Sõjaväelaseks või päästeametnikuks kandideerijalt on õige nõuda füüsilist võimekust, professoriks kandideerijate puhul on see ebaoluline.
On raske välja mõelda olukorda, kus kandidaadi sugu, rass või seksuaalne sättumus oleks töötulemuse seisukohast oluline. Sugu ja geneetiline taust on küll sportliku suutlikkusega seotud, aga viimast saab eraldi mõõta, ja kui see on juba arvesse võetud, ei tohiks eelnevad näitajad lugeda. Seega ei tohiks peaaegu üheski olukorras soo, rassi või muude sarnaste omaduste põhjal diskrimineerida.
Ebaoluliste tunnuste põhjal kandidaatide valimine tähendab, et otsus ei kasuta optimaalselt olemasolevat teavet. Kui valikut mõjutab mingi tootlikkusega mitteseotud aspekt, siis vähendab see oluliste näitajate kaalu otsuses. Näiteks kui kandidaate on gruppidest A ja B ning diskrimineerimise tõttu jäetakse kohe alguses kõrvale kõik grupi A liikmed, siis omaduse x põhjal parima inimese valik leiab maksimumi grupi B liikmete hulgast, mitte kõigi kandidaatide hulgast. Maksimum alamhulgast on väiksem või võrdne maksimumiga kogu hulgast, seega sobivuses saab ebaolulisi tegureid arvesse võttes ainult kaotada.
Eelnev käib puhtalt ühekordse valiku kohta. Staatilises mudelis on kahjulik igasugune diskrimineerimine, kaasa arvatud varem halvas olukorras olnud grupi eelistamine (nn. positiivne diskrimineerimine). Kui valikuid tehakse korduvalt, tuleb arvestada praeguste otsuste mõju tulevastele – tänaste tegude tõttu võib muutuda tulevane valikute ring, valiku tegijate ring või valiku tegijate otsustuskriteeriumid.
Vähemuse eelistamine võib muuta ühiskondlikke norme ja tasakaalustada algset kallakut vähemuse vastu, mis toob tulevased otsused lähemale ideaalile, kus valik tehakse vaid oluliste näitajate alusel. Vähemuse eelistamine võib lisada valiku tegijate hulka vähemuse liikmeid, kes võivad otsustada neutraalsemalt, kui enamuse liikmed, või eelistada vähemust. Kogumõju on jällegi diskrimineerimise vähenemise suunas, kui vähemust ei võeta otsustama liiga palju. Aga selle ohu realiseerumisest pole ma kunagi kuulnud.
Kui vähemust hakatakse otsustes eelistama, julgustab see suuremat arvu vähemuse liikmeid kandideerima, mis parandab tulevaste valikute oodatavat tulemust (suuremast hulgast maksimumi leides on see tõenäoliselt suurem, kui väiksemast). Positiivne diskrimineerimine annab lisaks vähemuse liikmetele motivatsiooni kvalifikatsiooni omandamiseks, mis jällegi suurendab heade kandidaatide ringi. Kui vähemust diskrimineeritakse, pole neil mõtet kandideerida ega tulevaseks kandideerimiseks kulutusi teha, näiteks õppimisel pingutada, sest nagunii ei võeta neid hiljem kohale, kus praegune pingutus end ära tasuks.
Võrdõiguslikkus ja poiste koolist välja langemine
Priit Pullerits kirjutab Postimehes, et võrdõiguslikkuse eest võitlejad peaksid rohkem tähelepanu pöörama poiste suuremale koolist välja langemisele tüdrukutega võrreldes, mitte naiste alaesindatusele juhtivatel kohtadel. Kui Pullerits poleks juba varem silma paistnud võrdõiguslikkuse vastaste kirjutistega, võiks artiklit ignoreerida ja öelda, et koolist väljalangevus ja naiste vähesus juhtide hulgas on mõlemad olulised probleemid, millega tuleks tegelda. Pole mõtet ühte teise arvel esile tõsta. Aga artikkel püüab luua muljet, nagu oleks nende kahe probleemi lahendused omavahel vastuolus ja saavutada saaks neist vaid üht. Seejärel üritab Pullerits mõjutada inimesi võrdõiguslikkuse vastast seisukohta võtma väitega, et poiste koolist väljalangemine on ühiskonna jaoks olulisem, seega peaks keskenduma selle vähendamisele naiste alaesindatuse vähendamise asemel.
Ülalkirjeldatud probleemid võivad mõlemad olla põhjustatud naistevastasest diskrimineerimisest, mis tähendab, et mõlemaid võib saada lahendada sama poliitikaga, mitte kahe omavahel vastuolus meetmega. Naiste vähesus juhtivatel kohtadel on osaliselt põhjustatud meeste kasuks diskrimineerimisest töölevõtul praegu ja minevikus. Aga sugude erinev kohtlemine ei alga nende täisealiseks saamisel, vaid toimub juba varases lapsepõlves. Poiste koolist välja langemise üheks põhjuseks võib olla kultuuriline norm, et poisid peavadki ulakad olema ja neile on rohkem pahandusi lubatud kui tüdrukutele. Kui mehehakatistelt nõutakse üldiselt vähem enesedistsipliini ja pingutust õppimisel, harjub rohkem poisse kui tüdrukuid laiskuse ja halva käitumisega. Kui nõutav pingutus hilisematel kooliaastatel tõuseb, suudab ja tahab väiksem osa poistest nõudeid täita. Tagajärjeks on meessoo ulatuslikum koolist välja langemine. Antud seletuse õigsus on empiiriliste uuringute otsustada. Eesmärgiks polnud kuulutada ülimat tõde, vaid näidata, et Pulleritsu väidetud vastuolu naiste alaesindatuse ja poiste koolist väljalangevuse probleemide lahendamise vahel on väga nõrgalt argumenteeritud.
Näo valgustatus, emotsioonid ja rass – psühholoogiakatse idee
Palju artikleid psühholoogias on leidnud, et inimesed reageerivad mustanahaliste nägudele negatiivsemalt kui valgenahalistele (näiteks see artikkel). Põhiliselt on tegu USA andmetega. Kindlasti on üks põhjus rassiline diskrimineerimine (arvestades sellele järeldusele jõudva teadustöö hulka), aga võibolla on veel üks mehhanism, mis paneb inimesed tumedatele nägudele negatiivselt reageerima.
Inimestele meeldivad õnnelikud näod rohkem, kui vihased või kurvad. Rõõm paneb inimesed rohkem üles vaatama (pead taha kallutama), negatiivsed emotsioonid rohkem alla vaatama. Valgus tuleb enamasti ülalt, nii looduslikes kui tehiskeskkondades. Seega rõõmsate inimeste näod on üles vaatamise tõttu paremini valgustatud ja tunduvad heledamad. Kui inimesed alateadlikult ei erista nahavärvi näo valgustatusest, siis võivad nad automaatselt tõlgendada tumedaid nägusid negatiivseid emotsioone kajastavatena ja neile negatiivsemalt reageerida.
Katse, mis seda mehhanismi kontrolliks, peaks näitama piisavalt suurele ja esinduslikule valimile nägusid, mis erinevad vaid nahavärvi, emotsionaalse näoilme ja näo valgustatuse poolest. Võibolla peaks kontrollima ka näo struktuuri erinevust (aasia, aafrika, euroopa näojooned). Inimeste hoiakuid nägude suhtes võib siis mõõta erinevate ajapiirangutega – kui näo hindamiseks antakse palju aega, mõõdab see teadlikku suhtumist. Väga lühike vaatlusaeg ei võimalda nähtud pilti teadvustada ja reaktsioon selle järel mõõdab alateadlikku suhtumist.
Andmed inimeste reaktsioonide kohta erinevatele näopiltidele võimaldavad siis võrrelda näo erinevate omaduste osatähtsust suhtumise kujundamisel ja omaduste vastasmõjusid. Vastasmõju on näiteks see, kui negatiivne emotsioon näol muudab suhtumist võrreldes rõõmsa näoilmega rohkem valgete kui aasialaste nägude puhul.
Mille võrdsus?
Ühes oma raamatus esitas Amartya Sen huvitava küsimuse – kui räägitakse võrdsusest, siis mille võrdsusest? Inimesed on mitmemõõtmelised ja igal eluhetkel erinevad üksteisest paljudes mõõdetes. Kui võrdsustada nad ühes mõõtmes, näiteks anda kõigile võrdne võimalus algkooli pääseda, siis ebavõrdsustatakse nad paljudes teistes mõõtmetes, näiteks iga klassi lõpuhinnetes. Kui tahta võrdsustada ühe klassi lõpuhinded, ebavõrdsustatakse õpilastelt nõutav pingutus selles klassis, kuna mõnele on antud hinde saavutamine lihtne, teistele raske.
Võrdsus on väga poliitiline sõna, aga sellest rääkides (ilmselt teadlikult) seda kunagi ei defineerita. Inimestele meeldib kuulda sõna „võrdsus“, aga ei pruugi meeldida selle tegelik sisu, sest võrdsustamisel tõmmatakse osa inimesi allapoole, et upitada teisi ülespoole ja saada kõik kokku mingile keskmisele tasemele. Seepärast tahaksin ma iga kord võrdsusejuttu kuuldes teada, mille võrdsust mõeldakse ja kuidas seda saavutada plaanitakse
Majandusteaduses uuritakse samuti võrdsuse küsimust, tihti kontekstis, kui palju efektiivsust kaob, kui tahta saavutada teatud võrdsuse taset. Lihtsas üheperioodilises mudelis on võrdsus selge mõiste, aga dünaamilises mudelis on selle defineerimisega probleeme. Kuulsin RUD 2011 konverentsil ühe majandusteadlase esitluses järgmist näidet. Aisopose valmis rohutirtsust ja sipelgast kogub sipelgas suvel toitu, rohutirts mitte. Talvel sipelgas sööb, rohutirts nälgib. Valmi originaalversioonis laseb sipelgas rohutirtsul nälga surra (ei anna toitu, kui rohutirts sipelga maja juurde kerjama tuleb). Tänapäevases poliitkorrektses versioonis annab sipelgas osa oma toitu talvel rohutirtsule. Kumb otsus viib suuremale võrdsusele?
Kui nii rohutirtsul kui sipelgal on suvel kaks ühikut toitu, rohutirts sööb suvel kaks ja sipelgas ühe, siis talvel on rohutirtsul null, sipelgal üks ühik toitu. Kui sipelga toitu rohutirtsule mitte anda, on nad talvel ebavõrdsed. Kui sipelga toidust talvel pool rohutirtsule anda, on nad talvel võrdsed, aga suvel ebavõrdsed – nüüd on suve perspektiivist vaadates rohutirtsul 2,5 ja sipelgal 1,5 ühikut toitu. Seega võrdsustades putukad ühes mõõtmes, ebavõrdsustatakse nad teises.
USA ülikoolide vastuvõtupoliitika on näide võrdsustamisprobleemist mitmes mõõtmes. Ülikoolid tahavad võtta vastu kõige targemaid, aga anda ka iga ühiskonnarühma liikmetele sama tõenäosuse sissesaamiseks, et ülikoolis oleks eri nahavärvi või sotsiaalmajandusliku taustaga inimeste osakaalud samad, mis ühiskonnas üldiselt. Vastuolu on selles, et aasialaste ja juutide keskmine standardiseeritud testi tulemus on märgatavalt kõrgem, kui valgetel. Valgete keskmine tulemus omakorda on kõrgem, kui mustadel. Kui võtta inimesi vastu ainult testitulemuse põhjal, muutuksid ülikoolid hiinalinnadeks.
Praegune vastuvõtupoliitika (millelt ülikoolid püüavad tähelepanu kõrvale juhtida) nõuab mustanahalistelt ülikooli pääsemiseks madalamat testitulemust, kui valgetelt, kes omakorda ei vaja nii kõrget tulemust, kui aasialased. Ametlikult ei saa nahavärvi põhjal eri nõudeid esitada, seega peab kasutama kõveramaid teid – ülikooli saamisel arvestatakse näiteks sporditulemusi, mis empiiriliselt vaadates annab valgetele ja mustadele eelise aasialaste ja juutide ees. Keeleoskuse nõuded annavad eelise ameeriklastele (vältides Aasia aasialaste vastuvõttu, aga mitte USAs kasvanud aasialaste). Vaesematele kandidaatidele vastuvõtul soodustuse tegemine annab eelise mustadele, kes USAs on keskmiselt vaesemad kui valged või aasialased.
Ülikoolid tasakaalustavad võrdsustamise kahes mõõtmes, nii et tegelikult pole võrdsust kummaski – mustade osakaal ülikoolis on oluliselt alla nende proportsiooni ühiskonnas ja eri inimrühmadele on sissesaamise nõuded erinevad.