Miks on loodud võrdõiguslikkuse komisjonid ja vähemuste võrdset kohtlemist nõudvad seadused? Üks aspekt on eetiline, humanistliku traditsiooni ideaal inimese väärtustamisest ja kõigi inimeste võrdsest kohtlemisest. Aga ka puhtalt praktilisest perspektiivist tähendab võrdne kohtlemine, et inimeste sobivust mingisse rolli (töökohale, tudengiks, juhiks, naabriks, kodanikuks) hinnatakse ainult nende oluliste omaduste põhjal. Mis omadused on olulised, sõltub konkreetsest rollist. Sõjaväelaseks või päästeametnikuks kandideerijalt on õige nõuda füüsilist võimekust, professoriks kandideerijate puhul on see ebaoluline.
On raske välja mõelda olukorda, kus kandidaadi sugu, rass või seksuaalne sättumus oleks töötulemuse seisukohast oluline. Sugu ja geneetiline taust on küll sportliku suutlikkusega seotud, aga viimast saab eraldi mõõta, ja kui see on juba arvesse võetud, ei tohiks eelnevad näitajad lugeda. Seega ei tohiks peaaegu üheski olukorras soo, rassi või muude sarnaste omaduste põhjal diskrimineerida.
Ebaoluliste tunnuste põhjal kandidaatide valimine tähendab, et otsus ei kasuta optimaalselt olemasolevat teavet. Kui valikut mõjutab mingi tootlikkusega mitteseotud aspekt, siis vähendab see oluliste näitajate kaalu otsuses. Näiteks kui kandidaate on gruppidest A ja B ning diskrimineerimise tõttu jäetakse kohe alguses kõrvale kõik grupi A liikmed, siis omaduse x põhjal parima inimese valik leiab maksimumi grupi B liikmete hulgast, mitte kõigi kandidaatide hulgast. Maksimum alamhulgast on väiksem või võrdne maksimumiga kogu hulgast, seega sobivuses saab ebaolulisi tegureid arvesse võttes ainult kaotada.
Eelnev käib puhtalt ühekordse valiku kohta. Staatilises mudelis on kahjulik igasugune diskrimineerimine, kaasa arvatud varem halvas olukorras olnud grupi eelistamine (nn. positiivne diskrimineerimine). Kui valikuid tehakse korduvalt, tuleb arvestada praeguste otsuste mõju tulevastele – tänaste tegude tõttu võib muutuda tulevane valikute ring, valiku tegijate ring või valiku tegijate otsustuskriteeriumid.
Vähemuse eelistamine võib muuta ühiskondlikke norme ja tasakaalustada algset kallakut vähemuse vastu, mis toob tulevased otsused lähemale ideaalile, kus valik tehakse vaid oluliste näitajate alusel. Vähemuse eelistamine võib lisada valiku tegijate hulka vähemuse liikmeid, kes võivad otsustada neutraalsemalt, kui enamuse liikmed, või eelistada vähemust. Kogumõju on jällegi diskrimineerimise vähenemise suunas, kui vähemust ei võeta otsustama liiga palju. Aga selle ohu realiseerumisest pole ma kunagi kuulnud.
Kui vähemust hakatakse otsustes eelistama, julgustab see suuremat arvu vähemuse liikmeid kandideerima, mis parandab tulevaste valikute oodatavat tulemust (suuremast hulgast maksimumi leides on see tõenäoliselt suurem, kui väiksemast). Positiivne diskrimineerimine annab lisaks vähemuse liikmetele motivatsiooni kvalifikatsiooni omandamiseks, mis jällegi suurendab heade kandidaatide ringi. Kui vähemust diskrimineeritakse, pole neil mõtet kandideerida ega tulevaseks kandideerimiseks kulutusi teha, näiteks õppimisel pingutada, sest nagunii ei võeta neid hiljem kohale, kus praegune pingutus end ära tasuks.