Priit Pullerits kirjutab Postimehes, et võrdõiguslikkuse eest võitlejad peaksid rohkem tähelepanu pöörama poiste suuremale koolist välja langemisele tüdrukutega võrreldes, mitte naiste alaesindatusele juhtivatel kohtadel. Kui Pullerits poleks juba varem silma paistnud võrdõiguslikkuse vastaste kirjutistega, võiks artiklit ignoreerida ja öelda, et koolist väljalangevus ja naiste vähesus juhtide hulgas on mõlemad olulised probleemid, millega tuleks tegelda. Pole mõtet ühte teise arvel esile tõsta. Aga artikkel püüab luua muljet, nagu oleks nende kahe probleemi lahendused omavahel vastuolus ja saavutada saaks neist vaid üht. Seejärel üritab Pullerits mõjutada inimesi võrdõiguslikkuse vastast seisukohta võtma väitega, et poiste koolist väljalangemine on ühiskonna jaoks olulisem, seega peaks keskenduma selle vähendamisele naiste alaesindatuse vähendamise asemel.

Ülalkirjeldatud probleemid võivad mõlemad olla põhjustatud naistevastasest diskrimineerimisest, mis tähendab, et mõlemaid võib saada lahendada sama poliitikaga, mitte kahe omavahel vastuolus meetmega. Naiste vähesus juhtivatel kohtadel on osaliselt põhjustatud meeste kasuks diskrimineerimisest töölevõtul praegu ja minevikus. Aga sugude erinev kohtlemine ei alga nende täisealiseks saamisel, vaid toimub juba varases lapsepõlves. Poiste koolist välja langemise üheks põhjuseks võib olla kultuuriline norm, et poisid peavadki ulakad olema ja neile on rohkem pahandusi lubatud kui tüdrukutele. Kui mehehakatistelt nõutakse üldiselt vähem enesedistsipliini ja pingutust õppimisel, harjub rohkem poisse kui tüdrukuid laiskuse ja halva käitumisega. Kui nõutav pingutus hilisematel kooliaastatel tõuseb, suudab ja tahab väiksem osa poistest nõudeid täita. Tagajärjeks on meessoo ulatuslikum koolist välja langemine. Antud seletuse õigsus on empiiriliste uuringute otsustada. Eesmärgiks polnud kuulutada ülimat tõde, vaid näidata, et Pulleritsu väidetud vastuolu naiste alaesindatuse ja poiste koolist väljalangevuse probleemide lahendamise vahel on väga nõrgalt argumenteeritud.