Ühes oma raamatus esitas Amartya Sen huvitava küsimuse – kui räägitakse võrdsusest, siis mille võrdsusest? Inimesed on mitmemõõtmelised ja igal eluhetkel erinevad üksteisest paljudes mõõdetes. Kui võrdsustada nad ühes mõõtmes, näiteks anda kõigile võrdne võimalus algkooli pääseda, siis ebavõrdsustatakse nad paljudes teistes mõõtmetes, näiteks iga klassi lõpuhinnetes. Kui tahta võrdsustada ühe klassi lõpuhinded, ebavõrdsustatakse õpilastelt nõutav pingutus selles klassis, kuna mõnele on antud hinde saavutamine lihtne, teistele raske.
Võrdsus on väga poliitiline sõna, aga sellest rääkides (ilmselt teadlikult) seda kunagi ei defineerita. Inimestele meeldib kuulda sõna „võrdsus“, aga ei pruugi meeldida selle tegelik sisu, sest võrdsustamisel tõmmatakse osa inimesi allapoole, et upitada teisi ülespoole ja saada kõik kokku mingile keskmisele tasemele. Seepärast tahaksin ma iga kord võrdsusejuttu kuuldes teada, mille võrdsust mõeldakse ja kuidas seda saavutada plaanitakse
Majandusteaduses uuritakse samuti võrdsuse küsimust, tihti kontekstis, kui palju efektiivsust kaob, kui tahta saavutada teatud võrdsuse taset. Lihtsas üheperioodilises mudelis on võrdsus selge mõiste, aga dünaamilises mudelis on selle defineerimisega probleeme. Kuulsin RUD 2011 konverentsil ühe majandusteadlase esitluses järgmist näidet. Aisopose valmis rohutirtsust ja sipelgast kogub sipelgas suvel toitu, rohutirts mitte. Talvel sipelgas sööb, rohutirts nälgib. Valmi originaalversioonis laseb sipelgas rohutirtsul nälga surra (ei anna toitu, kui rohutirts sipelga maja juurde kerjama tuleb). Tänapäevases poliitkorrektses versioonis annab sipelgas osa oma toitu talvel rohutirtsule. Kumb otsus viib suuremale võrdsusele?
Kui nii rohutirtsul kui sipelgal on suvel kaks ühikut toitu, rohutirts sööb suvel kaks ja sipelgas ühe, siis talvel on rohutirtsul null, sipelgal üks ühik toitu. Kui sipelga toitu rohutirtsule mitte anda, on nad talvel ebavõrdsed. Kui sipelga toidust talvel pool rohutirtsule anda, on nad talvel võrdsed, aga suvel ebavõrdsed – nüüd on suve perspektiivist vaadates rohutirtsul 2,5 ja sipelgal 1,5 ühikut toitu. Seega võrdsustades putukad ühes mõõtmes, ebavõrdsustatakse nad teises.
USA ülikoolide vastuvõtupoliitika on näide võrdsustamisprobleemist mitmes mõõtmes. Ülikoolid tahavad võtta vastu kõige targemaid, aga anda ka iga ühiskonnarühma liikmetele sama tõenäosuse sissesaamiseks, et ülikoolis oleks eri nahavärvi või sotsiaalmajandusliku taustaga inimeste osakaalud samad, mis ühiskonnas üldiselt. Vastuolu on selles, et aasialaste ja juutide keskmine standardiseeritud testi tulemus on märgatavalt kõrgem, kui valgetel. Valgete keskmine tulemus omakorda on kõrgem, kui mustadel. Kui võtta inimesi vastu ainult testitulemuse põhjal, muutuksid ülikoolid hiinalinnadeks.
Praegune vastuvõtupoliitika (millelt ülikoolid püüavad tähelepanu kõrvale juhtida) nõuab mustanahalistelt ülikooli pääsemiseks madalamat testitulemust, kui valgetelt, kes omakorda ei vaja nii kõrget tulemust, kui aasialased. Ametlikult ei saa nahavärvi põhjal eri nõudeid esitada, seega peab kasutama kõveramaid teid – ülikooli saamisel arvestatakse näiteks sporditulemusi, mis empiiriliselt vaadates annab valgetele ja mustadele eelise aasialaste ja juutide ees. Keeleoskuse nõuded annavad eelise ameeriklastele (vältides Aasia aasialaste vastuvõttu, aga mitte USAs kasvanud aasialaste). Vaesematele kandidaatidele vastuvõtul soodustuse tegemine annab eelise mustadele, kes USAs on keskmiselt vaesemad kui valged või aasialased.
Ülikoolid tasakaalustavad võrdsustamise kahes mõõtmes, nii et tegelikult pole võrdsust kummaski – mustade osakaal ülikoolis on oluliselt alla nende proportsiooni ühiskonnas ja eri inimrühmadele on sissesaamise nõuded erinevad.