Miks soovitab Warren Buffett eraisikule osta-ja-hoia strateegiat ja laiapõhjalisi madala haldustasuga indeksfonde? Madal haldustasu on loogiline, sest haldustasu vähendab investeeringu tulumäära. Indeksfondid ei tee midagi keerulist ja kallist, mis nõuaks kõrget haldustasu. Need järgivad turu keskmist tootlust. Mida laiapõhjalisem (mida suuremat osa maailma aktsiaturgudest hõlmab), seda väiksem on tootluse dispersioon sama keskmise tootluse juures. Ehk sama tulususe juures on risk väiksem. Osta-ja-hoia strateegia tähendab fondiosakute ostmist säästude tekkimisel ja osakute hoidmist kuni raha vaja läheb, näiteks pensionieani. See strateegia väldib spekulatiivset kauplemist (ostu-müüki lootuses, et aktsia hind tõuseb või langeb). Spekulatiivne kauplemine vähendab tulusust kahel põhjusel: tehingutasud ja väheminformeeritud kaupleja turukeskmisest madalam varakasv. Tehingutasude seos kauplemisega on ilmne. Eraisik on suurtest kauplemisfirmadest vähem informeeritud, sest finantsinfo kogumisel, majandusprognooside tegemisel, arvutusvõimsuse ostmisel, jne on mastaabisääst. Ettevõtte kasumi ja majanduse kasvu prognoosimise kulu on sama, ükskõik kas kaubelda ühe või miljardi aktsiaga, aga tulu (või kahjum) miljardi aktsia kauplemisest on miljard korda suurem ühest aktsiast. Nii on ratsionaalne investeerida aktsia tulususe ennustamisse rohkem siis kui kaubeldakse suuremat kogust. Suured kauplemisfirmad ostavad ratsionaalselt endale rohkem infot kui palju väiksemat summat investeeriv eraisik. Infot ostetakse nii seaduslikul kui ebaseaduslikul viisil. Seaduslikud on statistika kogumine, aastaaruannete lugemine, prognooside tegemine. Ebaseaduslikud on siseinfo ost, tööstusluure, turumanipulatsioon. Poolseaduslik on lobitöö enda omatavate firmade kasuks. Kõigis neis on eelis suurtel kauplemisfirmadel.
Osaliselt võib suurfirmade eelise neutraliseerida see, kui teised turuosalised nende kauplemistegevuse kohta signaale saavad, näiteks börsil suurt ostukogust näevad. Siis saavad teised turuosalised suurfirmat jäljendada, mis tõstab hinda ja vähendab suurfirma kasumit ostmisest. Antud näites sõidavad teised turuosalised jänest suurfirma kogutud infol. Eriti suur probleem on see suurfirma jaoks siis, kui teised turuosalised (kõrgsageduslikud kauplejad) oma ostuorderi suurfirmast kiiremini börsile saata saavad. Siis saavad ettejõudjad ära võtta kogu suurfirma kasumi (kui ostavad piisavalt suure koguse), ehk suurfirma kaotab kogu kasu info hankimisest.
Samas, kui teised turuosalised suurfirmat jäljendavad, loob see suurfirmale võimaluse turumanipulatsiooniks. Selle manipulatsiooni kuulus näide on Rothschildi kauplemine Waterloo lahingu järel. Teised teadsid, et Rothschildil on kiiremad kullerid ja ta saab lahingu tulemuse enne teisi teada. Rothschild teadis, et teised seda teadsid, nii et ta teeskles lahingu järel Londoni börsil müümist, mis pani ka jäljendajad müüma. Aga varjatud käsilaste kaudu Rothschild hoopis ostis, ja ostis salaja rohkem kui nähtavalt müüs. Nii sai Rothschild oma avaliku müügi jäljendajate aktsiad odavalt kätte ja jäljendajad said suure kahjumi.
Kui mõni eraisik suudab mõne väärtpaberi hinda pikka aega turust paremini ennustada, siis saaks see eraisik teenida suurema kasumi kui ainult enda varaga kaubeldes. Nimelt võiks see eraisik luua oma investeerimisfirma ja võtta haldustasu teiste raha investeerimise eest turukeskmisest kõrgema tulususega.
Paljude sarnaste indeksfondide olemasolul võiks mugavuse ja likviidsuse huvides valida börsil kaubeldava indeksfondi, mille osakuid saab osta ja müüa nagu aktsiaid, ehk ei pea eraldi fondi astumise või väljaastumise lepinguid sõlmima.
Ülaltoodud argumendid on teoreetilised, aga investeerimisstrateegia kohta on ka palju empiirilist teadustööd, näiteks Grinblatt ja Keloharju (2000) Soome andmetel, ja Barber ja Odean (2001). Empiirilised faktid võtab hästi kokku ühe artikli pealkiri: „Trading is hazardous for your wealth”, ehk kauplemine kahjustab teie vara. Selle artikli põhitulemus on, et need eraisikud, kes spekulatiivselt kauplevad (tihti ostavad ja müüvad), saavad aktsiaturult madalamat keskmist tulu kui need, kes ostavad ja hoiavad.
Eelnevaga seotud teoreetilised tulemused on mittekauplemise teoreemid (no speculative trade theorems), mis ütlevad, et riskikartlikud või riskineutraalsed otsustajad, kes on ratsionaalsed ja kelle ratsionaalsus on neile kõigile üldteada, ei kauple spekulatiivselt. Tõestuse idee on järgmine. Ratsionaalne ostja, kes teab, et teine ratsionaalne kaupleja on valmis müüma, teeb teise müügivalmidusest järelduse, et aktsia väärtus on väiksem kui müügihind, seega väiksem kui ostuhind, seega on aktsia ostmine kahjumlik. Sümmeetriliselt, ratsionaalne müüja järeldab ostja ostuvalmidusest, et aktsia on väärt rohkem kui müügihind, seega ei tasu seda müüa.
Ratsionaalsed kauplejad, kes arvavad, et teised on riskiarmastajad või ebaratsionaalselt kauplemishimulised, võivad kaubelda. Spekulatiivne kauplemine võib toimuda ka siis, kui ratsionaalsed turuosalised arvavad, et teised arvavad, et teised on riskiarmastajad või ebaratsionaalselt kauplemishimulised, või et teised arvavad, et teised arvavad, et teised on riskiarmastajad või ebaratsionaalselt kauplemishimulised, või…
Mitte igasugune kauplemine pole spekulatiivne. Kui ühel inimesel on hetkel sääste, mida ta ei kasuta, aga teine inimene vajab hetkel sularaha, siis kui esimene ostab teise aktsiad, siis mõlemad võidavad. Hiljem võib jälle esimene raha vajada ja teisel raha üle olla, nii et teine ostab esimese aktsiad. Sarnane mõlemapoolne kasu võib tekkida muude varade kauplemisest, näiteks üks inimene vajab autot nädalavahetustel, aga teine tööpäevadel, nii et iga reede õhtul ostab esimene teiselt auto ja igal esmaspäeva hommikul müüb auto teisele tagasi. See on üks viis autojagamist organiseerida, aga levinum viis on, et üks inimene on omanik ja rendib autot teatud aegadel teisele.